Martin Herem kirjutas:Tänane 1.stuudio andis ka mingid selgitused - kas rohkem või vähem.
Vaatsin ka eile õhtul seda saadet. Paar mõtet alapealkirjaga „Võlg on võõra oma“
Ma pole kindel, et lugupeetud Eesti panga president saab raha olemusest aru. Bravuurikas hinnang minu poolt muidugi. Tegelikult arvan, et eks ta saab aru ikka, kuid ei taha või suuda tunnistada finantsmaailmas viimase aastakümnega toimunud muutusi.
Teadusfilosoofia olulisem mõtleja Tohmas Kuhn kirjutas 1962. aastal oma märgilise teose „Teadusrevolutsioonide struktuur“. Raamatu võib kokku võtta paari sõnaga - teadus areneb läbi paradigmade vahetuse. Alusteooria kestab pikalt, kuni selle hetkeni kuni tuleb uus alusteooria, mis seletab maailma olemust paremini. Vana paradigma pooldajad omast ei loobu. Nad on selles üleskasvanud, seda jutlustanud ja ka surevad sellega. Kuid lõpuks lähevad nemadki hauda ja valitsevaks saab uus alusteooria.
Mulle tundub, et sarnane paradigmade vahetus on finantsmaailmas vaikselt juba mitmeid aastaid tagasi ära toimunud. Kuid endiselt kestab eelmine paradigma edasi. Räägitakse talupojatarkusest, võrreldakse ülikeeruliseks muutunud finantsinstrumentide maailma lihtsakoelise pere eelarvega jms. Need metafoorid on halvad võrdlused ja viivad mõtlemise valesse suunda.
Esiteks talupojatarkusega pole linnas mitte midagi peale hakata. Talupoeg jääb linnas hätta. Pole tal kartulit kuskil kasvatada ja peened linnahärrad tõmbavad talupojale koti pähe ning röövivad viimsegi rahanatukese ära. Eelmises majanduskriisis ei jäänud kaotajaks mitte "linnahärrad", vaid patud nuheldi "talupoegade" turjale. Peentest linnahärradest vaid üks Lehman Brothersi tipppankur sai vanglakaristuse.
Teiseks riigi rahandus ja pere eelarve on suurusjärkude võrra erinevad asjad. See on sama halb võrdlus kui kõrvutada arvutit inimese, organisatsiooni masina või maakera ökosüsteemi puude ja põõsast, lindude ja lilledega. Võrrelda muidugi saab kõike kõigega, kuid juba võrdlemise hetkel määratakse lõpptulemuse paikapidamatus ette ära. Metafoorid on nagu küsimused, selles tähenduses, et iga küsimus määrab juba ette võimaliku vastuse. Küsimusi küsides või metafoori kasutades suunatakse kuulaja kindlale rajale. Rajale, mida küsija või metafoori kasutaja paremaks peab. Kuid see ei tähenda, et valitud rada võimalikest parim oleks.
Kuhu uus paradigma finatsmaailmas välja viib – seda ei tea vist keegi. Võimalik, et peale usalduse kaotust lendab kõik suure paugu ja triljonite rahatähtede vaiksel sahinal vastu taevast, aga võib olla ka mitte. Äkki hoopis suudetakse uuesti pehmelt maanduda, nagu kümnend tagasi, peale Lehmanni vendade pauku. Kui läheb ka suure pauguga vastu taevast, siis pole mingit vahet sellel, et kas sinu riigi rahandus oli vana paradigma vaatest heas või halvas korras, kõigil on ühtemoodi halb. Ainsa vahega, et ühed mäletavad minevikus toimunud laenuraha eest pidu ja teised vaid püksirihma pitsitust.
Lõpetuseks üks lihtsustatud näide ühe tavalise tööinimese maailmast. 2009. kui finantsmaailmas oli veri tänavatel moodustas toona investeerimiseks võetud laenu teenindamiskulu 36% sissetulekutest, täna on see kahanenud 13% peale. Laenumaksed on jäänud peaaegu enamvähem sama suureks. Laenuga tehtud investeeringu rahalise väärtuse muutus on olnud niivõrd märkimisväärne, et seda vaadates tuleb suurest heameelest lausa naer peale. See oli näide pere eelarve tasandil laenuga tegutsemisest.
Vaatame mida Eesti pank arvab riigivõla tasandist. Järgnevad tsitaadid on nende endi kodulehelt.
„Võlg tuleb tagasi maksta. Tavaliselt seda aga ei suudeta ja vana võla tagasimaksmiseks emiteeritakse uusi võlakirju.“ Viimane Euroopa keskpanga erakorraline varaostuprogramm on 1,85 triljonit. Kas kellelgi on veel mingit usku, et keegi hakkab neid uusi ja vanu triljoneid tagasi maksma? Kust need rahad võetakse? Kellel on selline summa madratsi all, et seda tagasi maksta?
Eesti võlakoormus oli pikalt 9% SKPst. Eesti pank hindas, et riigivõla järsk kasv näiteks 40 % peale SKPst tooks kaasa järgmist:
„Nii lühikese ajaga riigivõlga neljakordistada pole üritanud ükski Euroopa riik. Sedavõrd suur võlakoormuse kasv (nii absoluutsummas kui ka protsentuaalselt) tooks kaasa väga järsu riigireitingu languse ja ilmselt märkimisväärse laenuintressimäärade tõusu, mille all kannataksid nii ettevõtted kui ka majapidamised.“
Võlgu on viimasel ajal kõvasti võetud, kuid Eesti riigireiting on endiselt suurepärane, intressid ei ole tõusnud ja majapidamised ega ettevõtted ei kannata.
Lugupeetud keskpankurid, kas te mitte vanas paradigmas veel endiselt ei mõtle? Kui teie bilanssi vaadata
https://statistika.eestipank.ee/#/et/p/ ... DED/r/1310 ja austatud panga presidendi juttu ja soovitusi kuulata, siis ma tajun teatud kognitiivset dissonantsi. Tegutsemine on juba uus paradigmas ja jutt veel vana kooli jutuveski.
Pealkirjas toodu vanasõna „Võlg on võõra oma“ tähendas vanas paradigmas, et võlg on võla võtja probleem, uues paradigmas on võlg pigem võla andja probleem. See, kuidas riigivõlad klatitud saab, pole riigi mure, selle probleemiga tegeleb võla andja ehk keskpangad, kes varaostuprogrammi käima lükkasid. Ja ega õigupoolest pole see isegi nende mure. Võlg jäetakse tuleviku mureks, lootuses et aeg lahjendab mure ära. Tunnistan, et mul on samuti veel mõningaid probleeme selle uue paradigmaga harjumisel. Mõtlemist ehk aju neuronite vahelisi sünapseid lõhkuda ja uusi ühendusi luua ongi keeruline.
Kuidas riigile võetud võlga kasutada – tõsta pensione, juua maha, suunata riigikaitsesse või teha muid investeeringuid – see on hoopis teine teema. Siin on parandamisruumi veel kõvasti.