www.militaar.net

See oli kümnesse.

Ukrainas tuli esimene nädal pilt praktiliselt kohe. Kindel - viga, aga võib olla polnud? Maailmale oli tarvis teavitada.
Jutt pole ju selles. Vaid aiavoolikus, pisiasi. Mälus hakkab tiksuma ühe USA I MS sõduri jutt, kus väitis et kaevikus suurim mure oli see et tikud oleks kuivad.
Elu koosneb pisiasjadest ja elanikkonna toetust, ka pisiasjades alahinnata ei tohiks.

Ei tea kuidas see puutub asjasse. Probleem pole ju mitte selles, et sõdurid ei oska tsiviilidega suhelda, vaid et nad ei tohi.

Aga on see siis meie riik või kellegi teise? Meie lapsed on sõdurid, ohvitserid. Õõvastav oli vaadata vaikivaid kivinäoga poisse. Ja iga nöps on neil minu rahaga ostetud.

Peaaegu kogu jutt Ukrainas tuli läbi vastavate Ukraina riiklike kanalite, mitte läbi selle, et sõdurid oleks tsiviilidele läinud pasundama.

Ma arvan, et kui sa lähed mõne võitleja juurde ja pakud neile võimalust ennast ajavoolikust saadud veega pesta või pudelit täita, siis on nad selle võimaluse eest väga tänulikud. Lihtsalt ära oota, et nad sinuga väga pikka ja põhjalikku vestlust oma üksuse/tegevuse kohta on valmis pidama, või et suvalised sõdurid kuskil teeristis seismas olles eriti jutukad on.

Palun mõistke, et sõdurid ei ole seal selleks, et rahvaga suhelda. Nad harjutavad võimalikult realistlikes tingimustes oma riiki ja rahvast kaitsma. Nende jaoks on olukord nagu päris sõjas. Esmalt tuleb vaenlane tagasi lüüa, siis on alles aega juttu ajada.

Juhuslikult saan eelmisest Siilist pajatada, kuna see oli minu ajateenistuse lõpus. Saan muidugi ainult enda üksusest rääkida, aga ei mäleta et me eriti kivinäoga oleksime olnud. Muidugi, enamiku ajast tsiviilidega kokku ei puutunud, aga siis kui meid õppuse lõpus kuhugi Võrtsijärvest lõunapoole saadeti siis sai kohaliku talurahvaga ka vesteldud. Eks vestlus eriti pikk ei olnud, peamiselt uurisime kas saaks veekanistreid täita, ning kuulasime vanapaarikese meenutusi nende lapsepõlvest kui oli olnud too Teine suurem sõda.

Jutu iva on vast see, et eks lõpeks oleneb ka sõdurite vestlemisvalmidus vajadustest ning isikuomadustest ning ei saa ka unustada võimaliku väsimusastet. Seega ehk lihtsalt akfil esimese Siili ajal vedas ning teisel mitte.

Ma ei läinud võitleja juurde, vaid üksuse pealiku juurde ja pakkusin võimalust. Mitu meest korraga kraani alla ja kui suur on oht - seda otsustab ohvitser. Põhimõtteliselt vastutab ta ka haudunud kannikate eest.

Ei ole minul keelatud tsiviilidega suhtlemist ja ei ole kuulnud , et oleks kellelegi antud korraldus "intelligentse mägra" pilguga tsiviilidele otsa vaadata ja suu kinni hoida....
Tere , kuidas läheb? Teil puudub teadmisvajadus.
Kus kandi mehi oled? Teil puudub teadmisvajadus?
Kas peale "Kevadtormi " koju? Teil puudub teadmisvajadus....Midagi nagu sellist?

_________________
See kes peale korralikku kaklust veel rusikatega vehib ,on tõenäoliselt võitja.....

Ilmselt seni, kuni esimesed vitsad kätte saadi...

_________________
Errare humanum est-aga veel inimlikum on selle teise kraesse väänamine...

Võis olla ka nii, et maailm teaks ja teadvustaks.
Peale Butsat muutus ju palju - Ukraina kidakeelsemaks, samas maailm teadlikumaks.

Olen ka igasugu Siilide, Tormide ja muude üritustega ikka omajagu tsiviilkokkupuuteid omanud - alates meie järgi luurajatest kuni lasteni, kes tahavad sinuga pilti teha.

Eks meie väe maine ongi parasjagu selline nagu me ise seda põllul loome. Igal juhul kahtlasi küsimusi pole kordagi esitama hakatud ja kui on midagi vaja olnud, kanistrisse värsket vett või autol rehvi pumbata, olen alati seda saanud ja igasugu CIMIC vendade abita. Mõnigi kord on kohvi ja pirukatega kostitatud.

Ärme näe tonti seal, kus seda pole pensionieelses eas eeslastest maainimesed ei pane videot teiega tiktoki ega kirjuta sellest ettekannet GRU-le.

_________________
/Veelgi hullem on see, et koos kohustusliku patriootliku riigioptimismi kehtestamisega nõrgeneks paratamatult ka meie ohutaju, mis on enesealalhoiuks vältimatult vajalik instinkt/ S. Mikser 2014.