Uued relvasüsteemid EKV-le

[kaur3]

Fighters Forever.

3/2009

http://www.armadainternational.com/09-3 ... l_09-3.pdf

Drones 2009. Complete Guide by Armada.

http://www.armadainternational.com/09-3 ... e_09-3.pdf

[Kilo Tango]

Kui vaadata vahepeal toimunut, siis lennuki manööverdusvõime (mida piiras loomulikult va tagurlik inimene kabiinis oma piiratud g-tolerantsiga) hakkab tasapisi, kuid kindlalt oma tähtsust kaotama ja selle asendavad igas suunas vastavalt piloodi tahtele tulistavad relvad.

Täna võiks MiG-29 OVT vingerdada kuitahes hästi, kuid JHMCS-ga varustatud telliskivi lennuomadustega F-4 võtab ta kergesti taevast alla, sest lennuki keeramist asendab lenduri peanupu keeramine. Ja rakett teeb igatahes rohkem G-sid kui mistahes lennuk, sest ta on väga palju kordi kergem ja väiksem.

Selle kinnituseks on kasvõi tava F/A-18st veel kohmakama Super Horneti kasutuselevõtt ning thrust-vectoring'i mittekasutamine F-35-l.

Lisaks siia veel Venemaa majanduslik võimetus arenguga sammu pidada, mis ei toeta just kuuenda põlvkonna lennuki kasutuselevõttu.

Eks see ole ka sama põhjus, mis ameeriklased pole oma lennukeid kiirustanud igasugu pööratavate mootoridüüsidega varustama (kuigi vastavad prototüübid olid täiesti olemas juba 90ndatel).

Tegelikult ei vasta ka UAV odavus tõele, olemasolevad UAV-d omavad vaid pisikest osa hävituslennuki võimetest. Kui nõuda UAV-lt samu sensoreid, lennukaugust ja kandejõudu, siis ei ole see mehitatud lennukist ei odavam ega väiksem. Ja kuna selle neetud g-vaegtolerantsiga inimese kompenseerivad väga hästi igasugu eri suunas lendavad raketid (mida tulevikus asendavad ehk laserrelvad). Laseri eest ära ei manööverda, tee või 50 G-d.

Pikas perspektiivis on inimene ja tema elutagamissüsteemid lihtsalt tarbetu koorem, mida pole mõtet kaasas vedada. Odavus tuleb argumendina sisse hoopis teisest suunast - UCAV ei vaja sellisel määral lennutunde kui inimpiloot.

Aga veelkord - tänased (ja ilmselt ka järgmise 5 aasta jooksul turule tulevad) UAV-d inimest ei asenda, sest need pole selleks mõeldud. Tegemist on täiesti uue relvasüsteemiga, mis pigem täiendab varemalt tühjaks jäänud lünka.

Muide. Üks perspektiivne UAV-de kasutamine on vastase õhutõrjesüsteemide tühjaks kurnamine - suure laskeulatusega rakette ei ole lõputult ning kuna eemalt ei ole aru saada, kas tegemist on tegeliku luuredrooni, relvastusega ründedrooni või odava dummyga, tuleb alla lasta iga iselendaja. Viimaseid saab aga valmistada odavamalt kui suure laskeulatusega õhutõrjerakette.

[kaur3]

Kilo Tango kirjutas:

Muide. Üks perspektiivne UAV-de kasutamine on vastase õhutõrjesüsteemide tühjaks kurnamine - suure laskeulatusega rakette ei ole lõputult ning kuna eemalt ei ole aru saada, kas tegemist on tegeliku luuredrooni, relvastusega ründedrooni või odava dummyga, tuleb alla lasta iga iselendaja

.

Mul ei ole praegu aega linki otsida, kuid kas USA ei kasutanud mitte 2003. aastal Iraagi vastu mingisuguseid jupstükke, mida sai lennuki tiiva alt lahti lasta, et tekitada muljet lennukite grupist.

The radar killer drone is launched from a canister which is also used as a launcher. Current Harpy modules are installed on trucks, and can be carried by C-130 transport aircraft. Each truck carries 18 weapon launchers. Each battery of Harpy is composed of three trucks, capable of deploying up to 54 drones for simultaneous, coordinated attack. The battery also has a ground control station and logistical support element. The system can also be deployed from the decks of assault landing ships, in support of marine or amphibious operations.

http://www.defense-update.com/directory/harpy.htm
http://en.wikipedia.org/wiki/IAI_Harop

[kaur3]

Ma pidasin eelmises kirjas Iraagi vastu kasutatud asjana silmas IMI TALD'i, mis on peibutis (decoy), mitte UAV.

April 9, 2003: Israeli Military Industries Tald (Tactical air launched decoy) aerial decoy, for use against enemy air defenses, was so successful in Iraq that the U.S. Navy has rushed out a $12.5 million for the improved (Itald) version of the decoy. The original Tald was a 7.3 foot long, 400 pound glider that deployed wings after it was launched and could go for about 100 kilometers, looking like an approaching warplanes to enemy radars. You could equip Talds to drop chaff, to further confuse radar, or broadcast deceptive signals. Enemy missiles and guns would fire at the Tald, especially during night attacks, taking pressure off the real bombers. Each Tald cost about $145,000. The Itald has a small jet engine and can fly for about 300 kilometers along a preprogrammed course, aided by GPS, making it appear even more realistic to enemy radars. Itald costs about $160,000 each. The Tald was developed and built by an American company until an Israeli firm took over development and manufacture.

http://www.strategypage.com/iraqlessons ... earned.asp

http://www.designation-systems.net/dusrm/m-141.html

[Kapten Trumm]

Pikas perspektiivis on inimene ja tema elutagamissüsteemid lihtsalt tarbetu koorem, mida pole mõtet kaasas vedada. Odavus tuleb argumendina sisse hoopis teisest suunast - UCAV ei vaja sellisel määral lennutunde kui inimpiloot.

Ma ei oleks nii optimistlik. UCAV edu saab tulla vaid siis, kui leiutatakse inimesega võrreldav tehisintellekt, mida oleks odav toota ja mis ei vaja lennupraktikat.

Maa pealt juhitava UCAV piloot kangi taga vajab siiski päris arvestatavat praktilist kogemust, mida simulaatoriga ei asenda (samal põhjusel ei asenda ka simulaator piloodi lennupraktikat). Ja kui UCAV omaks samu võimekusi, mis hävituslennuk, siis ei ole maapealsele operaatorile esitatavad nõuded eriti väiksemad kui piloodile. Järeleandmisi võib teha nt terviseomadustes, kuid nt visuaalne võimekus ja ruumiline kujutlus peab olema isegi parem. Sest tema visuaalne infoväli on märksa piiratum (kui ei leiutata mingit virtuaalreaalsust ümber piloodi).

Mis tähendab, et mitte iga ettevalmistamata asjamees ei tule seal toime.

Vahe hakkab peale juba sellest, et hävituslennuk liigub tunduvalt kiiremini kui praegused droonid. Praegustega saadakse lihtsasti hakkama, sest nende lennuomadused on nagu paremal mudellennukil ikka.

Inimese ja tema elutagamissüsteemide kaal on 1-1,5 tonni 10-tonnisel lennukil. St ei ole määrav. Lennukile annab kaalu eelkõige kütus ja laskemoon (ja selle koorma kandmiseks vajalik plaaner). Päris palju mõjutab lennuki hinda tema kiirus, nt Mach 2 vs Mach 0,8 tähendab lennuki hinna tõusu kuni 10 korda. Seega praeguste aeglaste dronede kulusid ei saa indikatsiooniks võtta.

Ühesõnaga, arvan, et täisväärtuslikust mehitatud hävituslennuki asendajast saab rääkida siis, kui on leiutatud tehisiintellekt (mis on piisavalt ohutu) ja lennukid täidavad ise vastavalt briefitule oma ülesande.
Ära peab kaduma nabanöör (mis on segatav) juhtimispunktiga ja võimekus tublisti kasvama. Mis tähendab, et lennuk on samakallis, kuid kokku hoitakse treeningult (lennuväe treening koosneb ainult briefimisest, masinate valmis seadmisest ja simulaatorist).

Aga veelkord - tänased (ja ilmselt ka järgmise 5 aasta jooksul turule tulevad) UAV-d inimest ei asenda, sest need pole selleks mõeldud. Tegemist on täiesti uue relvasüsteemiga, mis pigem täiendab varemalt tühjaks jäänud lünka.

Just-täidavad lünka. Ma arvan, et kui inimese juhitava lennuki asendamine UCAV-ga oleks niisama lihtne, siis oleks seda juba tehtud. Igasugu luuredroone on ju kasutatud tubli 30 aastat. Vahest on mõni fundamentaalne probleem siiski veel vaja lahendada?

Muide. Üks perspektiivne UAV-de kasutamine on vastase õhutõrjesüsteemide tühjaks kurnamine - suure laskeulatusega rakette ei ole lõputult ning kuna eemalt ei ole aru saada, kas tegemist on tegeliku luuredrooni, relvastusega ründedrooni või odava dummyga, tuleb alla lasta iga iselendaja. Viimaseid saab aga valmistada odavamalt kui suure laskeulatusega õhutõrjerakette.

Täiesti õige. See leidis esimesena kasutust 1982 Bekaa orus peetud sõjas, kus Iisrael kasutas droone nii Süüria SAM-ide luureks kui hävitamiseks (vene nõunike kinnitust mööda olid osad UAV-d lennanud sisse ÕT soomukite avatud luukidest ja mis seal sees oli, polnud just kena). Ometigi kõik järgnev tehti ja tehakse veel tulevikus ära mehitatud lennukite poolt.

Praegu on enamik edukaid drone kasutusi siiski tehtud vaenlaste vastu, kes elektroonikavaldkonnas on lahjad, nii Süüria kui ka islami revode ECM võime on olematu. Tekib küsimus, kui kindel on selline suundantenniga töötav raadiojuhtimise kanal, kui vastane kasutab aktiivselt elektroonikasõja vahendeid?

Siin päikese all pole uut midagi, raadio teel juhitavad hävituslennukid asusid ka Eestis mitte väga ammu. Kogu NSVL õhukaitsesüsteem püsis poolautomaatsel reziimil, kus hävituslennukit juhtiti märgini maapealsest juhtimisjaamast ja piloot võttis kontrolli enda kätte kontakti tekkides. See süsteem sai räigelt lüüa 1991. Lahesõjas, kus kogu eeter ummistati raadiohäiretega ja lennukid ekslesid käsikaudu õhuruumis. Vähemalt NSVL toodetud lennukite juhtimise süsteemid osutusid intensiivses sõjas üpris haavatavaks.

[Xender]

Trumm sa lähened asjale, kuidas nüüd öeldagi liiga fundamentaalselt.
Kõigepealt on reaalne see, et Drone-id on võimalik enamike ülesanndeid täitma ise, praegune tehnika on juba selleks suuteline, piloodi manuaalset sekkumist on vaja harva kriisiolukordades.
Õhuvõitlust viia arvutiga kontrollitavaks on palju lihtsam kui ehitada valmis robot mis tegutseb maapinnal iseseisvalt.
Ehk siis 3 - 6 lennuki kohta tuleb üks piloot.
Kiirus ja manööverdusvõime pole praegu enam nii olulised, välja arvatud kui keegi peaks võtma kasutusele 25 kuni 10 mach-i välja jooksva Scramjet-i.
Samuti on küsitav, mis siis saab kui jõutakse sinna maani, et suudetakse ehitada piisavalt kerge ja töökindel laser mis ilmub nii lennukitele kui maismaale.
Sest seal ollakse suht saba lahti nokk kinni olukorras, kui panna lennukile laserit peegeldav katte, on igasugune sealth kohe kadunud.
Aga üldselt on neid arenguid pea võimatu ette ennustada, sest praegu on nii palju erinevaid võiks lausa öelda, et ulmetehnoloogiaid mida arendatakse ja kui keegi teeb mõnes neist mingi läbimurde on tulemused etteennustamatud.

[Qtec]

Juttude järgi peaks odavaim kaasaegne iseliikuv ratastel MRSI võimekusega haubits olema Slovakkide Zuzana. Zuzana kohta ilmunud selline üllitis (koos hinnasildiga!!): www.janes.com/extracts/extract/jaa/jaa_0463.html
Hinna kinnitus ka siit: www.forecastinternational.com/archive/mv/vv0751.doc
Zuzana'l olemas ka treeningsimulaator: http://www.kerametal.sk/en/commercial-d ... simulator/

Pzh 2000 on kallis ning sellest tehti odavam variant AGM. Nüüd on AGM'ist valmistatud eksportversioon nimega DONAR ning AGM on muutumas ajalooks:
www.military-today.com/artillery/donar.htm
www.defensenews.com/osd_story.php?sh=VSDY&i=3582092
Hind aga jääb seniks veel mõistatuseks.

[setu]

Grusiinidel on ka jasutuses Zuzana. Augustikuu Venemaa pealetungiga Gruusiasse vedas üks Zuzane teist enda järel. Kui sama kompleks oleks näiteks Sisu ETP 10x10 masinal, tekiks ka usk antud varianti. Toru kohta ei oska kommenteerida.

tervit,

[vk1]

Grusiinidel on ka jasutuses Zuzana. Augustikuu Venemaa pealetungiga Gruusiasse vedas üks Zuzane teist enda järel. Kui sama kompleks oleks näiteks Sisu ETP 10x10 masinal, tekiks ka usk antud varianti. Toru kohta ei oska kommenteerida.

tervit,

Grusiinidel oli kasutusel Zuzana eelkäija, ´70-80-dail toodetud Dana. 152mm., nõuk. moona peal.
Ehitatud 8x8 Tatrale, masinale, mille maastikusuutlikkus on legendaarne.

[hummel]

Grusiinidel polnud ilmselt (päris kindlast) logistlist baasi, millega oma sõjaväge toetada. Tänu sellele ka nende relvajõud paari päeva jooksul võitlusvõime kaotasid. Lihtsalt vägede enda kaasa võetavad tagavarad said otsa ja juurde nagu midagi olulist enam organiseerida ei suudetud. Küllap neil Danadel oleks lihtsalt olnud natuke tehnoabi või kütust tarvis. Seda aga ei suudetud organiseerida. Seetõttu tuli jätta masinad vedelema teede äärde nagu fotodelt näha on. Kuigi Tatra peaks niigi töökindel asi olema. Üldse jäi palju asju vedelema. Sealhulgas mõnikümmend tanki ja suur osa Gori garnisoni varast.
Aga ega meil asi palju parem ei oleks. Meie logistiline võimekus on arvatavasti sama vilets, kui mitte hullem. Kui auto läheb katki, tuleb varuosa oodata nädal-kaks. Gruusia praktikas on selle aja jooksul juba lahingud läbi ja pilt oleks meil sama, mis seal või tegelikult hullem, sest meil pole sedagi, mis neil.

Danad on veel relvastuses mõningates Ida-Euroopa riikides ja ma usun, et nendegi muretsemine odava raha eest oleks kasulik riigikaitsele. Nende laskekaugus on vilets (17 km), aga ostetud D-30A oma on veel väiksem ja mobiilsus ka väiksem.
Zuzanasid ega Donareid me osta ei jõua.

Mis meil on praegu üldse puudu, kuid mida võiks lihtsal viisil muretseda ja mis kuluks suurtükiväe taseme tõstmiseks, on mitmelasulised raketiheitjad. Näiteks Grad. Need on lihtsad teenindada ja neid kantakse mitmel pool (näit Soomes) praegu maha. Seega ei oleks tegemist ilmselt just suure ostuhinnaga. Ei võta ka laoplatsil palju ruumi. Raketiheitjate lasketäpsus pole just see, mis haubitsatel, kuid moraalne efekt ja üleüldine purustusjõud maa-alasihtmärgi puhul masendavad. Eks tõstaks ka omade moraali. Miski 12-relvaline üksikpatarei 3 iseseisva võimekusega rühmaga võiks vabalt olemas olla. Ehk suudetaks Eestis need mõne aasta jooksul ka lääne veermiku peale ringi teha, kui asi selgemaks saab.
Selle relvatüübiga on see erisus, et lahinglaskmisi saab vast ainult talvel või hilissügisel teha. Näiteks õpe peaks lõppema novembris, mai asemel.

[Kapten Trumm]

Paljud võileivahinna eest saadavad relvasüsteemid võiks Eesti jaoks muutuda reaalsuseks, kui nt logistikakeskuse koosseisus eksisteeriks üks väga tugev tehnikateenistus koos tehnilise- ja insenerkoosseisuga. Nende relvasüsteemidega kaasnevad nimelt kas väga vanad või tundmatud masinad ja peagi järgnev vajadus neid ümber ehitada. See, kes rajab toimima remondi- ja hooldussüsteemi, korraldab vastavat õpet, lahendab tehnilisi probleeme ja mis kõige põnevam - tegeleb relvastuse/varustuse ümberehituse ja täiustamisega.

Kui kuuled igalt poolt, kui viletsasti on asjad isegi suht labaste masinate käigushoidmisega, siis sedavõrd saamatule kaitseväele ei ole tark üldse mingeid vene masinaid kaela osta, sest sõjakooli lõpetanud pagunikandjatele käib asi selgelt üle võimete ning tsiviilsektorit ei taheta ligi eriti lasta. Selliste masinate kasutamine muutub nimetatud põhjustel lihtsalt fiaskoks, mille tulemusena seisavad need Uralid aasta pärast seina ääres, ühel üks ja teisel teine probleem. Ja ega insenerid ei tule ka, kui sa insenerile 12000 palka maksad. Vähemalt pole katseid tehtud eriti.

Lausa naerukoht, suur hulk kuldpagunitega seltsimehi konsumeerib summaarselt kenakese palgaraha ja rikub hulga õhku, aga mingile vene veoautole juppide saamine tundub kui inimese viimine Marsile.

Näiteks Soomes on vastav seltskond ka olemas, see on ka üks põhjus, miks on suudetud moderniseerida hulka vene relvastust, mis käib tänaseni. Isegi kui töö enda teeb ära mõni firma, peab tellijal endal ikka pädev esindaja ka olema.

Eesti Kaitsevägi on läinud alati "täisteenuse teed", mis on ühtlasi kõige kallim ja tingib selle, et mugavus makstakse kinni varustuse-relvastuse koguse arvelt. Just samal põhjusel Eesti ei osta mingeid Grade, vaid ostab näputäie tuliuusi reaktiivsüsteeme hiigelsumma eest (mis kindlasti on väga head, kuid neid on sõdimiseks liiga vähe). Sest sealt saab uued masinad (ei pea oma kasinat ajupotentsiaali kulutama Gradi aretamisele Mani selga), sealt saab koolituse (kuna on vilets võimekus tühjast kohast asju omandada) ja üldse on see prestiizi värk. Majanduslikult mõeldes saab ühe tänapäevase reaktiivsüsteemi eest vähemalt 100 soomlaste vana Gradi, mis juba mõjutavad olukorda lahinguväljal. Samamoodi võiks ühe PtzH 2000 hinna eest vist saada 100 kasutatud D-30, 100 kasutatud Mani ja tellida veel nende kahe muutmine "zuzanaks" kah.

Mina arvan, et Eesti pole võimeline eluilmas ostma moodsaid relvi sellises koguses, et nendega märkimisväärselt asja mõjutada (kuigi mehi sinna isegi leiaks) ja lähimad aastakümned tuleb niiehknaa teiste prügikastis sorimas käia. Ega see mujal ka eriti teisiti ole - isegi Iisraeli armee relvastusest leiate tanke T-62 ja T-72, mis on valmis sõdimiseks - üleval hoitud armee tehnilise teenistuse pingutuste viljaga, kus teatud varuosi tuleb ise valmistada või neid kõveraid teid pidi muretseda.

Tehniline võimekus, kus kruvime automaadile külge 2 kilo teiste tootjate valmiskomponente, on varsti 20 aastapäeva tähistava KV jaoks ikka naerukoht. Vabadussõja ajal ehitati Eestis soomusronge ja -autosid ning EW ajal ehitati ise relvi. Meie tassime oma Unimoge Soome soomustamisele... Näiteks Aegna rannakaitsepatarei moderniseerimise klassi töö oleks täna võimatu, sest selleks pole KV-s ei oskustega kaadrit, teadmisi ja mis kõige olulisem- TAHET. Me tellime kõik kuni lindi läbilõikamiseni erafirmadelt ja maksame ogaraid summasid iga pisiasja eest.

[Qtec]

Slovakid st. sama firma, mis toodab Zuzana'sid ja Danasid modivad ka oma Grad süsteeme st. RM-70 ning lausa kuni NATO standarditeni vastavaks www.kotadef.sk/uk_04_05.html
Kas ka mitte poolakad ei parandanud Grad'ide võimekust?
Ja mis puudutab vanemaid Dana'sid, siis neile on olemas ka MODAN uuenduspakett: www.kotadef.sk/uk_04_03.html - mis tõstab üldise võimekuse vist Zuzana tasemele v.a. laskekaugus.

Ja nagu ikka jõuan ma oma mõtetes välja selleini, mida kõike oleks miinipaatide raha eest saanud - Zuzanasid 24 tk - poleks mingi probleem olnud. Või siis selleni, et pagan see 2% SKT'st oleks meil vaja ikkagi võimalikult kähku kätte saada ning isegi ületada...

Aga tõepoolest huvitav, millal Soomlased oma Grad'idest lõplikult loobuvad? Kasutusest on nad juba ju maha võetud.

[hummel]

Trumm saab natuke valesti aru. Vene tehnika on veel lihtne parandamiseks ja seda võib põlve otsas ka teha piltlikult. Lääne asjadega on sootuks keerulisem. Vaja eraldi tingimusi ja aparaate ja head hoolet. Palju keerukam olemuselt ja süsteemid on täpsemalt ehitatud. Juppe pole saada kumbalegi. Töökindlus on mõlemal enam-vähem sama - mis liigub, see kulub, mis kulub, see laguneb. Lääne tehnika on küll tavaliselt efektiivsem, kasutusmugavam ja kallim (ka jupid).

Tänane reaalsus on, et mingeid moditud asju ei suudetaks ilmselt osta. Saaks diisel-Uralidel Gradid kätte koos lisavarustuse, portsu laskemoonaga ja lasketabelitega - võiks ikka rahul olla küll. Kujutaks keegi, palju neist raha tahetaks?
Keegi aga juhtkonnas isegi ei taha mõelda nende hankimisele, ma arvan. Issand, kui kole relv...! Saite ju oma relvad kätte juba!?

[uusmario]

Trumm saab natuke valesti aru. Vene tehnika on veel lihtne parandamiseks ja seda võib põlve otsas ka teha piltlikult.

Tegelikult mitte, tänapäeval autoremontijaks õppinud ei teeks vanade vene masinatega suurt midagi. Koolis õpetatakse küll kuidas vigasi kindlaks teha ja kuidas katkist detaili vahetada, aga kuidas katkist detaili parandada,seda ei õpeta keegi.

Mõneti on läinud asi niikaugele, et noore töötajaskonnaga autoesindused ostavad mootoriremondi teenust sisse teistelt ettevõtetelt, kus töötavad vana kooliga lukksepad.

Samas Eestis on väga palju kogenud 40-50. aastaseid lukkseppi, kes tuleks meeleldi tööle (arvestades maapiirkondades valitsevat üldist tööpuudust)

[Kapten Trumm]

Küsimus pole isegi niipalju oskustes, kuivõrd varuosade logistikas. Eesti riigiametnikul käib nende osade hankimine selgelt üle võimete ja lihtsam on uut autot nõuda kui oma ajusid liigutada. Heaks näiteks on kasvõi need oksjonitel müüdud autod, mida vaadates tundub, et vapratel kaitseväelastel käis üle jõu usegi 20 cm presenti nõeluda või mõned mutrid kinni keerata.

Teine küsimus on vene tehnika iseärasused, millega enamik tüüpilisi tänapäeva varuosade monteerijaid toime ei tule. Justnimelt monteerijad, sest vanasti sisaldas lukksepatöö ka rauatööd, jootmist, mõõdistamist, istude sobitamist jne.

Nimelt tuleb varuosade valik sulle kohale selline, et nende külge sobitamiseks on vaja midagi parajaks teha, midagi natuke ringi teha ja midagi ratsida. Et saada õiges mõõdus jupp, tuleb osta 5 samasugust ja nendest välja valida. Seda on vaja teha tavaliselt tihedamalt.

Lausa legendaarne on EKV saamatus lahendada ära selline lihtne asi nagu autorehvide tsentraalne ostmine. Selle tagajärjel sõidavad pooled autod ringi kas enamvähem siledaks kulunud või siis maastikule täiesti sobimatud rehvidega. Iga väeosa ostab, kust midagi kätte saab ja eks neid "tulemusi" on ka näha.

Kokkuvõtvalt tuleb tunnistada, et tehnika-inseneeria on EKV-s suht lahjal tasemel. Kui tekib ka mingi probleem, siis igaüks pusib omaette. Õnnelik on see, kellel on õnnestunud mingid remondimehed endale sebida, kuid üldiselt teadmised tehnikast on suht udused. Eks samamoodi on ka muud LTT asjad. Üks põhjus on see, et meil on ju tohutult lahinguhunte, muudkui ründavad, eemalduvad ja tiibavad. Kui aga padrunikast tühi on, siis on hämming, kas padrunid tuleb positsioonile tuua tõmbamise või tõukamise meetodiga. Selle hind on see, et masinad saavad otsa läbisõiduga, millega eraettevõtjad ammu pankrotis oleksid ja kogu selle asja valmidus...on nagu on. Tagala ja LTT on täpselt samatähtis kui oskuslik rünnak või öine tegutsemine.

Inglastel on ütlemine " While amateurs argue about tactics, professionals talk about logistics".