Jah. Tore oleks, kui see rühm saaks selle tugevdatud vastase rooduga täitsa ise ja üksi hakkama, aga lihtsam, kergem ja tõenäoliselt ka odavam, on tal teha seda kompanii, pataljoni ja brigaadi koosseisus.
Praktika näitab vastupidist (Praktika on tõe kriteerium // V.I.Lenin).
Tegelik elu on täna selles, et 20 aastaga on suudetud luua ainult üks üksus, mille kontrollitav ala on laias laastus maakonna suurune.
Ülejäänud neliteist maakonda peavad hakkama saama mitte ainult ilma brigaadi, vaid ka pataljoni ja võibolla kompanii pakutavata.
Esimest põhjusel, et brigaadi (ja tema LT osi lihtsalt polegi) ja teist põhjusel, et üksuste puudusel venivad vastutusalad normaalselt kordades suuremaks ning tõenäoline on olukord, et isegi kompanii MP lihtsalt ei ulatu. Allüksused peavad hakkama saama omapäi ja kasutada on neil vaid see, mis endal olemas. Seepärast on hädavajalik tuua territoriaalkaitse üksustes ATGM, manpads ja "immediately avalaible precision artillery fire"
kompanii või veel parem -rühma tasemele. Kas või 2 rühmal kaasas olnud raketti võivad päästa olukorra ja meeste elu.
Teiseks tuleb arvestada seda, et struktuur, kus kompaniis on üks MP rühm, on koostatud ikkagi eeldusel, et kasutada on ka pataljoni MP patarei ja brigaadi suurtükiväepataljon. Kui kahte viimast pole, siis need kolm 81 mm toru oma piiratud jõudlusega lihtsalt ei piisa ja kogu jutt. Esiteks on vaja positsioone vahetada (aeg) ja teiseks esinevad sõjas kaotused.
Mis kokkuvõttes tähendab, et kui puudub toiduahel komp-pat-brg jne, siis tuleb vastavaid võimekusi anda allapoole, näiteks maakaitseoperatsioonide puhul oleks vajalik kompaniile anda juurde ka 120 mm miinipildujad (eelkõige suurema laskekauguse pärast). Samamoodi anda alla ka tankitõrjeraketid ja loobuda sellest külma sõja aegsest pataljoni ATGM rühma jamast (mõni mees jorutab seda siiani, saamata aru vahepeal toimunud muutustest).
/Veelgi hullem on see, et koos kohustusliku patriootliku riigioptimismi kehtestamisega nõrgeneks paratamatult ka meie ohutaju, mis on enesealalhoiuks vältimatult vajalik instinkt/ S. Mikser 2014.