Uued relvasüsteemid EKV-le

[tommy]

No mingigi muu argument, peale "aga muud meil ju pole" või "ikka parem, kui mitte midagi"...
Nii võib soovitada ka Napoleoni aegsete eestlaetavate kahurite relvastusse võtmist.

Kui juba otsustada hankida süsteem, siis miks peaks see olema see igivana kolakas, mis mujal juba ammu prügimäele saadetud/minemas.??
Seesama igivana kolakas tahab ju kah meeletut raha saaada..

[Lemet]

Millist võrreldava laskekauguse ja -kõrgusega süsteemi sa silmas pead?

[tommy]

Ja kas mõni riik on tänapäeval(kasvõi viimase 10 aasta jooksul) selle S-200 süsteemi endale uuena(kasutatuna) sisse ostnud??
Siis võiks ehk hinnata maksumust ja kasutuselevõtu kulusi.

Ma saan aru sellest, kui üritatakse veel välja pigistada juba olemasolevatest, 60-70-test saati relvastuses olevatest kompleksidest viimast...

[Viiskümmend]

Relvastus ei jää alla ju mitte niivõrd ajale (kalendrile), vaid ikka vastumeetmetele (ehk arengule). Uusima süsteemi poolt kergesti häiritav 5 aasta vanune radar või rakett on ju sama ohtlik-ohutu, kui need Napoleoni või Meremuuseumi kahurid.

[Kapten Trumm]

Anna issand mälu....oli vist kaksteist tsisterni, iga tsistern mahutavuselt pool raudteevagunit. Seisid laeda taeva all, kahes reas, 6+6, ridade vaheline kaugus võimaldas tsisternauto manööverdamist, püttide omavaheline kaugus oli 3-4 meetrit. Valvas karauul, üks post, kolm inimestvahetusse, ajateenistujaid koos vahetuse ülemaga kahe päeva peale 8 meest. Meil tankis rakette patarei, sellesse kuulus koos kõigi karvaste ja sulelistega ( sampoliit, pisar etc) alla 20 inimese. Kellest 6-7 olid ohvitserid või praporid...

Ah jaa...ei olnud PVO, jämmemad putked olid, korraga kuulus ettevalmistamisele kuus raketti. Štõkovka, zapravka etc. Elik järgmine zalp neetud imperialismi kantsi pihta. Aga mingi ülevaade vast ikka saab...

Jutt on antud juhul raketipolgu või -brigaadi tehnilisest divisjonist, milliseid oli üks 3-6 divisjoni kohta (see sõltus üksusest, raketitüübist jne). Tehniline divisjon vastutas varurakettide säilitamise, tankimise, hoolduse ja remondi eest. 4 30-tonnist tsisterni (maksimaalselt) ei too kaasa mingeid massiivseid kulutusi ja seda ei teeninda rohkem kui jao jagu inimesi. Lihtsalt need neli tünni ja mõned tankurautod koos spets tankimiskohaga on suht väike kulu kogu mängus.

Selline baas asus Türisalus ja seal oli S-200 divisjone mälu järgi kolm tükki (kodus võin kontrollida). Tehniline divisjon asus seal katlamaja juures, kus on säilinud veel ilma usteta raketihoida karp. Kas see teenindas ainult "Türisalu baasi" või ka lähedal asuvaid raketidivisjone (nt Muraste), peab kontrollima.

Tankimise aeg ei puhu pilli, sest valves olevad raketid olid juba tangitud ning ootasid laskeseadmetel nupule vajutamist. Lisaks oli lähedal auto peal veel 1 valmis rakett, mis ootas laskeseadmele laadimist (kui seal olnu ära lasti). Neid mingi aja järel vahetati (võimalik, et selle korrosiooni pärast). Raketidivisjoni valmisoleku aeg 15 minutit tulenes lihtsalt ajast, mil isikkooseses jooksis postidele (ka voodist ja kaader lähedal asuvast elamust) ja seadmed käivitati, tollane tehnika lihtsalt vajas aega "soojenemiseks" ja häälestamiseks, enne kui kõik valmis oli. Häire anti loomulikult varem, mitte siis kui vastase lennuk juba kohal oli.

Millist võrreldava laskekauguse ja -kõrgusega süsteemi sa silmas pead?

Neid lihtsalt pole olemas, Patriot PAC-2 laskekaugus Enchanged raketiga on 100 miili (160 km) ja SAMP-T Aster laskekaugus 120 km. Meist rikkama Soome puhul kumbki neist eelarvesse ei mahtunud (selle valiku korral Patrioti enam ei vaadatudki, vaadati seda 1990ndatel, kui Buk osteti).

[madiss]

Kilo Tango räägib väga õiget juttu, mul oli au isiklikult tunda ühte sellist tegelast, kes kuuekümnendetel ajateenistuses Nõukogude armees tegeles nende samade vedelkütustel baseeruvate rakettide tankimisega, tagajärjeks olid veritsevad haavandid kätel elu lõpuni...

[gooligan]

miks heietada süsteemist, mida enam reaalselt ei toodeta ega ka müüda ning mille efektiivsus on tõestatud vaid ühe reisilennuki allatulistamisega 2001.a?
Meie saame valida õhutõrjelahendust ikka reaalselt turul pakutavatest/saadaolevatest. Selge on see, et Patriot on meile ülejõukäiv igast asendist. Alles jääbki vaid NASAMS. Mõttekoht on vaid selles, et mitu patareid oleks vaja minimaalselt, et see lahingus ka mingit efekti omaks ning sunniks vastase lennutegevuse miinimumini. Selline Leedu-tüüpi 2 patareid on rohkem paraadi jaoks (küll 100m EURise hinnalipikuga), kui et tõsine sõjaline heidutus. Kuigi selle 2 patarei opereerimisel tekkiv kogemus, logistika, strateegia jms võimaldab hiljem laiendusi odavamalt ja kiiremini hankida.

Lisaks veel ei saa unustada tõsiasja, et vaevalt S-200 vene lahingulennuki peale end lukustama kipub:)

[Kapten Trumm]

NASAMS, kui tema tehniliste näitajatega lähiajal midagi ette ei võeta, on oma olemuselt objektikaitse süsteem, millega pole lootustki Eesti õhuruumis sekkuda, tuleulatus on liiga väike ning see võimaldab vastasel minna sealt, kuhu ei ulatuta. Soomes võib seda lubada, sest nende põhiline area defence relv on hävituslennukid.

Siit edasi arutledes on KV teinud ka õigesti, et selle ülimalt kallis maksumus on mõistlikum paigutada maaväe relvastusse, efekt ja lisaväärtus on sedasi on suurem. Loomulikult pole 2 patareid taolise kaugusega relvadega mingi väga tõsine sõjaline heidutus, juba seepärast, et neid on võimalik vältida. Efektist võib rääkida ikka siis, kui 2/3 territooriumist on võimalus raketi otsa komistada. See eeldab Eesti ala puhul 100 km laskekauguse klassiga relvasüsteeme ja tekib sama probleem, millest kunagi sai siin hävituslennukite mammut-teema all räägitud. Lihtsalt võrreldava ala hävituslennukitega kaitsmine on suurte alade puhul lõpuks odavam ning hävituslennuk on universaalne platvorm, mis võib teha ka muid asju, ÕT süsteem aga on monofunktsionaalne.

Lisaks veel ei saa unustada tõsiasja, et vaevalt S-200 vene lahingulennuki peale end lukustama kipub:)

Ei oma tähtsust selle lennuki päritolu. Küsimus on selles, milline on tema tabamiskindlus manööverdava märgi vastu.

[Kilo Tango]

...

Ei oma tähtsust selle lennuki päritolu. Küsimus on selles, milline on tema tabamiskindlus manööverdava märgi vastu.

0, sest see rakett pole algusest peale loodud manööverdavaid sihtmärke tabama.

[Viiskümmend]

Kui täna olemasolevasse õhutõrjesüsteemi tuua Mistralite kõrvale ka näit. IRIS-T laskeseadmed ja raketid ning need juba olemasolevasse ÕT süsteemi integreerida siis saaks enam-vähem taskukohase hübriidlahenduse ühele väikeriigi KV-le.

Osad Mistralid integreerida Poola eeskujul Sergeide peale ja vabanenud pamelatele panna peale IRIS-T ning üldise "künnise tõstmiseks" juurde ka mingeid odavaid jalaväe MANPADSe ja selle siilil oleksid täitsa okkad.

[Kilo Tango]

Kui täna olemasolevasse õhutõrjesüsteemi tuua Mistralite kõrvale ka näit. IRIS-T laskeseadmed ja raketid ning need juba olemasolevasse ÕT süsteemi integreerida siis saaks enam-vähem taskukohase hübriidlahenduse ühele väikeriigi KV-le.

Kui on juttu SL või SLM versioonist, siis kindlasti.

[Kapten Trumm]

3. Laskekaugust üksi ei maksa üle müstifitseerida. Olulised on kogu süsteemi TTA

Kahjuks on kogu TTA vähetähtis, kui õhuruumist enamus pole läbi tulistatav või vastane saab sind lasta, aga sina mitte. Vastane selgitab sinu asukoha välja, tõmbab luureandmete peale sirkliga kaardile mõned ringid ja paljundab kaardid meeskondadele - sinna ringi sisse keegi ei lähe, kuid väljaspool lennata ja relvi ringi sisse võib lasta. Selle vältimiseks ongi integreeritud õhutõrje mitmekihiline ja varustatud eri TTA-ga relvasüsteemidega. Paraku lääne toodangust sellist kokku panna meie ei suuda (ainus lootus ongi vene asju kasutada), sest need on kas liiga kallid või polegi sellist võtta. Oma hävitajaid meil ei ole ega tule, üksikud väikesed "mullid" õhutõrjest lööb vastane puruks (kuna ümberringi on operatiivavarus, kus ei mõjutata millegigi) või läheb neist mööda (kui sihtmärk ei eelda ÕT tulealasse tulekut).

Seega minuarust, et KV loobus sellisest "õhutõrjest" Leedu moodi ja eelistas maaväe arendamist, on ainuõige samm. Lisaväärtus väike, kuid kulud tohutud.

0, sest see rakett pole algusest peale loodud manööverdavaid sihtmärke tabama.

Minu lemmiknäide, 1950ndate Rootsi TT kahur pole ka mõeldud moodsate tankide vastu, maksimum - lisasoomuseta T-55.
Nüüd on variandid, kas üritame pidada nipisõda või tunnistame, et relv on mõttetu ja lõpetame selle kasutamise ning meeskondade ohtu paneku?
Kas venelased oleks Süürias käinud Tu-22 demopommitamisi tegemas, kui opositsioonil olnuks kasvõi üksainus töökorras S-200?

[Kapten Trumm]

Jah, aga S200D ei aita seda probleemi lahendada, kuna see ei suuda tabada manööverdavaid sihtmärke. IRIS T SLM on igal juhul asjalikum selles kontekstis. Isegi kui tuleb osta rohkem süsteeme. https://www.scribd.com/document/233938399/IRIS-T-SLM.

IRIS-T kätkeb endas analoogseid probleeme nagu NASAMS (tulenevalt sarnasest TTA-st).
Lihtsalt probleem tekib juba sellega, et nadi tuleulatus võimaldab vastase lennukitel segamatult tarvitada radarivastaseid rakette, jäädes ise ohutusse kaugusesse.
http://eng.ktrv.ru/production_eng/323/511/516/

Sellised üksikud väiksed "mullid", mida ei kata midagi suuremat, isoleeritakse ära ja lüüakse ükshaaval puruks.
St tänases ressursikoguses - on kasulikumaid oste.

[Mercurius]

Kui me suudaksime (näiteks Keila-Ämari-Paldiski) mullis kuid (koos seadusliku valitsuse, parlamendi + kommunikatsioonidega) vastu pidada, siis see on juba kõva saavutus. Sellisest kunsttükist ei ole isegi flegmamatel liitlastel võimalik ilma häbita kõrvale vaadata...

[Tux]

S200: http://en.uos.ua/produktsiya/tehnika-pv ... leks-s-200
Ukrainlastelt saab ka S300 http://en.uos.ua/produktsiya/tehnika-pv ... ks-s-300pt
osta kui huvi on ja sellised mänguasjad sunnivad vastasvõistkonnale peale juba hoopis teise taktika ja strateegia.

Alati saab meie pihta ka ennetava tuumalöögi anda, aga kui see võimalus välja jätta, siis me oleme selliste riistadega põhimõtteliselt võimelised vastase territooriumil toimuvat kontrollima ja see teeb igasuguse avantüüri katse palju keerukamaks ja kulukamaks. Näiteks venelaste lendaval radaril A-50 poleks kasutust enne, kui S200 maha on võetud, A-50 pidi nägema ja olema võimeline lahingut juhtima umbes 250km kaugusele, S200 raadius on aga 300km. Kui aga A50 ei lenda, siis on ka SU-de ja Mig-de kasutamine raskendatud. Dessanti lennukitelt ka viskama ei hakata, ehk malelaual on teised reeglid, mida meile ongi vaja saavutada. See kõik võidab meile aega ja teeb igasuguse äkilise rahvarevolutsiooni katse võimatuks.

Ukraina kasuks räägib ka see, et neile on vaja poliitilist tuge, mida me saame neile anda, neil on rahaliselt raske, meil on raha intressid negatiivsed. Kokkuvõttes võime saada väga hea diili.