Soomlaste endi ajukurdudest tulnud seisukoht - Soome soomusmanöövervõimekus oli problemaatiline möödunud sajandi 70-ndateni. Seda põhjusel, et jalaväeüksuste tugevdamisel tankidega ei jõudnud jala ja jalgratastel liikuv jalavägi tankidega sammu pidada. Hüppeline areng ja tänapäevastumine algas soomustransportööride ja jalaväe lahingumasinate kasutuselevõtuga.
Siin oleks vist ehk sobilik mainida, et siin piirkonnas asunud NSVL motolaskurdiviisid olid sama problemaatilise liikumisega, sest BMP-1 esmaesitleti 1967 paraadil ja piiri taha sattus ta seoses 1973. a sõjaga Iisraeli ja Egiptuse vahel. Siinkandis asunud üksused olid parimal juhul varustatud BTR-60/70ga või halvemal juhul sõitsid ka tendi all. Eestis asunud 144. motolaskurdiviisis olid BMP-d üksnes tankipolgu struktuuris olnud motolaskurpataljonil. BTR-70d oli siin jämedalt ühe polgu jaoks ning üks polk olekski tõenäoliselt sõitnud tendiveokitega ja käinud jala.
Natuke parem kui Soomel oli tõesti Iisraeli seis, kes olid endale agaralt tassinud kohale (tuhandeid masinaid) II maailmasõja aegseid poolroomiktransportööre (vist M2), need mis pealt lahtised olid, mida võite (koos hiljem soetatud M113-tega) igal tollasel fotol näha.
Ses mõttes polnud see Soome seis "tänu tankide arulagedale ostmisele" midagi nii probleemne - taolised probleemid olid enamikes riikides. APCd alles levisid (ka rikkas NSVL-s ja USA-s) ja jalaväe lahingumasinad ilmusid laiemale publikule turule kuskil 1970ndate teises pooles. Suur ja võimas idanaaber kasutas minuteada nii Praha kui Budapesti sündmuste puhul ka rekvireeritud kolhoosi veoautosid, muidugi mitte tulipunktis, aga piirialadel toimunud autode rekvisitsioonist olen paarist kohast kuulnud.
/Veelgi hullem on see, et koos kohustusliku patriootliku riigioptimismi kehtestamisega nõrgeneks paratamatult ka meie ohutaju, mis on enesealalhoiuks vältimatult vajalik instinkt/ S. Mikser 2014.
