Uued relvasüsteemid EKV-le

[Smith]

Ilmselt läbikäinud teema aga kas näiteks 4 tk F-16 lennukit poleks
parem kui see paljuräägitud NASAMS? F-16 on kolmandiku võrra kallim kui
meie Sandown miinijahtija maksis näiteks (20 mlj dollarit lennuk keskelt läbi olnud tehingute puhul hinnaks)

Ega selle nelja lennuki teenindamiseks rohkem personali vaja ole ( lisaks niikuinii
Ämaris tegtsevale kaadrile) palgata kui ÕT jaoks ?

Targemad ehk seletavad miks nad kehvemad oleks.
NASAMsi puhul häirib see väike tegevusraadius hirmkalli hinna kohta.

[reserv2006]

Ilmselt läbikäinud teema aga kas näiteks 4 tk F-16 lennukit poleks
parem kui see paljuräägitud NASAMS?

Sest 4 lennukit püsivad "elus" paar tundi konflikti algusest ja kui nad õhku ka tõusevad, siis veel vähem?
Mis puudutab tegevusraadiust, siis milline on realistlik kaugus, kust võiks madalalt lendavat lennukit üldse tuvastada?
Võiks ju eeldada, et vastane ei taha sadade km kauguselt radarisse jääda, kasvõi selleks, et eelhoiatus ei oleks liiga pikk.

[gooligan]

Ja selleks, et lennukid turvaliselt Ämarist õhku tõusta saaks oleks NASAMSi ikka vaja:)

[vk1]

kunagi postitasin lingi ühele blogile, kus kirjeldati briti fiktsionaalse RAFi hävitajate eskadrilli elu.
http://www.thinkdefence.co.uk/2011/03/r ... n-manning/

jätame kõrvale ajateenijate/elukutseliste suhte ja blogis toodud missioonid itaalias, vaatame lihtsalt lennukite ja lendurite koormust, remondivajadusi, kuidas ilm jne. mõjutab lennutundide arvu.

Aircraft, Total Sqn Aircraft = 12 x Windy Weather F6s – A single seat swing role jet

However, 2 aircraft will always be in a Major Service (every 1000 hours) and 2 aircraft will always be in a Minor Service (every 500 hours). This means there should always be 8 aircraft on “the line” available to fly at any one point.

Crew, The squadron has 20 crew who require 15 hours flying a month to remain current (trained/licensed to fly)

Flying hours allocated

Currency; 3,600 hours

Combat ready; 400 hours (training for new pilots on the sqn to get to the required standard for combat ops)

Exercises; 2,000 hours

Contingency/Ops,; 2,000 hours

Total, 8,000 hours

Therefore, on average the Sqn should fly 24 aircraft hrs per day based on 5 day week which is 3 hrs per aircraft on the line per day.

[nokkloom]

Hävitajaid ei tule, sest BAP on poliitiline koostöö ja see on IN, samas isetegemine on OUT, sama teema on ka tankide ja muude "põnevate high-profile" relvasüsteemidega.

[Kilo Tango]

...
Ukrainlastelt saab ka S300 http://en.uos.ua/produktsiya/tehnika-pv ... ks-s-300pt
...

S200 ja S300PT on vanavõitu (300PT - 1978), kuid pakutakse ka S300PS (1985 aastast) - see on juba pisut moodsam flööt: http://en.uos.ua/produktsiya/tehnika-pv ... ks-s-300ps

Lisaks pakutakse ka 300PMU-d (see on aastast 92). Ukraina puhul on muidugi küsimus alati toodangu kvaliteedis. Ka on küsimus selles, kui palju maksab selle kola integreerimine olamasolevasse õhuruumi pilti.

Muidugi, sellel saidil pakutakse ka MiG-29, Su-25 jms vene tehnikat nii, et ei ole tegelikult teada, mis on saadaval ja mis kvaliteedis ning kui suur osa sellest on tegelkikult UKR armee olemasoleva varustuse pakasuuha.

[Leo]

Soomlased leidsid, et ohutorjet ainult maa pealt teha ei ole reaalne, sest isegi tähtsamate piirkondade peale OT-mulli tekitamiseks ei ole relvi piisavalt. BUK ja NASAMS II on molemad moeldud pealinna ja paari-kolme muu piirkonna kaitseks, viimase suurimaks plussiks peetakse seda, et kasutab Hornetitega sama raketti, kuid suurimaks miinuseks BUKiga vorreldes madalamat torjeulatust.

[Kapten Trumm]

Soome jne lääne lahenduste taga, kus maapeale ÕT on tegelikkuses point defence relvasüsteem (st objekti ja lähiümbruse kaitse) on tingitud nii rahapuudusest kui ka area defence rolliks sobivate relvasüsteemide nappusest. Ilmselt taandubki lõpuks asi rahale, sest sobiva nõudluse olemasolul oleksid ka igasugu 400 km taha laskvad Patrioti versioonid leiutatud. Nõudlust aga polnud.

Soome tunnistas 1990ndate lõpus, kui otsiti asendust senisele 1978 hangitud S-125 süsteemile (mis oli tegelikult juba ostes vananenud, kuigi see osteti uuena) nii Patrioti kui pakutud S-300 (ilmselt mingi lihtsustatud eksportmudel) ebasobivaks põhiliselt liiga kalli hinna ja teiseks lahja mobiilsuse pärast (jah, kuulsite õigesti, 5-15 minutiga kokku korjatav kola polnud neile piisavalt mobiilne). Seepärast võtsid nad poole väiksema laskekaugusega Buk-i, esiteks oli see tunduvalt odavam ja teiseks ellujäämisvõimelisem Soome oludes.

Siin eksisteerinud nõuka ÕT süsteemis oli põhiosa relvastust oma näitajatelt point defence tüüpi. Kuid olid ka area defence relvad nagu eespool nimetatud S-200 (mis asusid Harjumaal ja Saaremaal) kui ka paariks aastaks strateegilistesse piirkondadesse ilmud S-300'd. Relvasüsteemi, mis võimaldanuks Eesti alal täida area defence ülesandeid, 1980ndatel Läänes polnudki olemas, seda rolli täitsid hävituslennukid.

NASAMS madal tõrjekõrgus on tegelikult probleem. 10 aastat tagasi, kui venelased puistasid raudpomme, oli võimatu mingi 15 km pealt midagi (peale suurlinna) tabada. Teadaolevate koordinaatidega objektide ja GLONASS pommidega nagu Süürias, tuleb tõusta lihtsalt lennulae piirile (mis vene lennukitel on kõrgemad kui läänes, ulatudes 17-19 km kõrgusele) ja sealt pommid vallandada. NASAMS oma 10-15 km laskekõrgusega ei suuda seal midagi teha. Tõrjekõrgus peab ikkagi ulatuma taktikalise lennuväe praktilise lennulae piirile (20 km). Kui selle NASAMSi asukoht on teada (ja hävitajaid pole), siis täpselt sama meetodiga tehase see kõigepealt pulbriks ja siis algab muu jazz.

Seega - NASAMS soetamise hiigelrahahunnik muutub meil õigustatuks, kui
-liitlased keelduvad Ämari kaitseks point-defence süsteemi toomast, muutes sellega lennukid maa peal haavatavaks äkkrünnakule (näiteks droonirünnak väikse lõhkekehaga pardal)
-tootja teeb midagi, et laskekõrgus kasvab min 18 km kõrgusele ja kaugus suureneb 100+ km kaugusele.
Tänaste TTA-de juures (mis praktikas selgitatud on) pole antud rahakulutus õigustatud.

[Kilo Tango]

...
Siin eksisteerinud nõuka ÕT süsteemis oli põhiosa relvastust oma näitajatelt point defence tüüpi. Kuid olid ka area defence relvad nagu eespool nimetatud S-200 (mis asusid Harjumaal ja Saaremaal) ...

Veelkord - S-200 ei ole kasutatav taktikalise lennuväe vastu. Ainult strateegilise. Ehk siis mittemanööverdavad sihtmärgid nagu pommitajad, AWACS, tankurid, luurelennukid jms. Näide: http://edition.cnn.com/2016/09/13/middl ... ne-denial/. Eriti kõnekas lause sealt on järgmine: At no point was the safety of IDF aircraft compromised.

Mida ma öelda tahan on see, et sellist 150km+ ÕT raketti, mida Eestis oleks sisuliselt võimalik kasutada, ei olegi võimalik mõistliku hinna eest hankida. Sellist asja lihtsalt ei eksisteeri. S-300 uuemad modifikatsioonid on selleks liiga kallid. S-200 ei ole Eestis praktiliselt kasutatav. Lääne vastavad süsteemid on kas moraalselt ja füüsiliselt vananenud või liiga kallid.

[Kapten Trumm]

Fantaseerime natuke ja mõtleme iganenud rauast väljapoole.

Iga piisavalt suure lennukaugusega, suure lõhkepeaga ja command-guided tüüpi juhtimissüsteemiga ÕT rakett, omab väikse ringitegemise järel võimet tabada ka raadiokontrastseid sihtmärke maapinna kõrgusel, näiteks merel olevaid suuri sõjalaevu. See võimaldaks tõsta Eesti kaitsetööstuse uuele tasemele ning avab ka meie olematus rannakaitses uued perspektiivid - Ämarist võimaldab 250 km lennukaugus tulistada pea tervet Eesti territoriaalmerd. Vajalik on lihtsalt teada sihtmärgi asukohta ning valgustada teda kaldal asuva (nt piirivalve radarisüsteemi kuuluva) radariga (ja häälestada radar sellele sagedusele). Teoorias on võimalik ka häälestada juhtimispea püüdma laeva 3D radari sagedust. See värk koosneb ju elementaarsest elektroonikast, mida Kulibini masti tegelased peaks valdama.

Nendest ühte süsteemi, S-125 on ka NSVL laevastik edukalt õppustel kasutanud väiksemate laev-sihtmärkide tabamiseks (nime all M-1 Volna). Nipp on selles, et raketti juhivad 2 operaatorit (üks ühes ja teine teises tasapinnas) manuaalselt kuni rakendub sütik (raadio) või initseeritakse plahvatus juhtimispunktist (kasutatakse likvideerimiseks kui mööda läks). Raketti tuleb lihtsalt lennutada piisavalt kõrgelt, et kursikorrektsioonid ei viiks teda allakukkumiseni ning sõidutada see sihtmärgi lähedusse, kus raketi juhtimispea saab juba kätte signaali, milleks ta häälestatud on (tavaliselt raketi lasknud laeva radari peegelduse). Tavaliselt piiras raketi minimaalse kasutamise kõrguse ära maakera kumerus. Teoorias võib ka raketi ninas asuva seekeri asendada telekaameraga ja teha "home run" selle pildi järgi (siinkohal ei oska öelda, mis võimalused on saata videosignaali 200 km taha).



Sellele raketile ei oma eriti tähtsust, kas sihtmärk on madalalt lendav lennuk või laev merel, laeva peegeldus on isegi kontrastsem tema suurema pinna tõttu. Ta sõidutatakse juhtimispunktist antavate signaalide järgi soovitud kohta, kuni rakendub raadiodetonaator (peaks olema võimalik asendada kontaktse detonaatoriga) või rakett likvideeritakse nupuvajutusega juhtimispunktist. Erinevalt sellest raketi 70 kg lõhkelaengust on S-200 oma juba 220 kg

Gruusia sõjas väidetavalt tulistasid venelaste Nanucka tüüpi raketikaatrid grusiinide omad põhja, kasutades laeval asunud SA-8 "Ossa" mereversiooni. Kas tõsi, ei tea.

[Kilo Tango]

Trumm, kas sellest imearetisest lihtsam ei oleks mitte luua täiesti uus rakett. Sest igasuguste selliste süsteemide kalleim osa on juhtimine, mitte rakettmootor.

Nüüd, mis puutub konkreetset lahendust, siis selle achilleuse kannaks on raketi ja juhtimispunkti vaheline link. Kindlam on luua lahendus, mis lendab etteantud geograafilisse punkti (laevade manööverdusvõime selle lennuaja jooksul on piiratud) ning saata see siis otse objektile pardasensoritega.

[Kapten Trumm]

Mulle lihtsalt tundus, et selle kolahunniku saaks täna kuskilt idablokist kätte suhteliselt kilohinnaga. SA-4* desarmeeritud komplekti näinud Poolas müügiplatsil 50 tuhat eurot masin. Raketid (muidugi desarmeerituna) peal ja puha. Kui admiral Pitkale 1918 taolist võimalust pakutaks, siis kahtlemata ta nõustuks. Vähemalt miiniristlejate (kellele polnud ei meeskonda ega kogemusi) ülejõu käimisest keegi tõsiselt ei rääkinud. Novik tüüpi miiniristleja on kindlalt keerukam relvasüsteem kui veeuputuse aegne vene ÕT.

* - SA-4 oli maaväele mõeldud, roomikveermikul ÕT süsteem, tehnoloogiliselt S-75 kaasaegne.

[Peavoolumeedia]

Igasuguse nõukogude relvastuse ostmise-vastuvõtmise künniseks peab olema asjaolu, et 100% selle varuosi ning kulutarvikuid on võimalik osta mujalt, kui Venemaalt ning, et saab olla 100% kindlad, et ka sinna "mujale" ei jõua need tegelikult Venemaalt!

2013 aastal tahtis Türgi osta Hiina päritolu HQ-9 ÕT süsteemi (hankes olid ka Patriot ja Vene S-400) NATO aga ei olnud nõus türklaste poolt võitjaks kuulutatud hiinlast (mis pidi küll valmima litsentsi alusel Türgis) oma süsteemiga integreerima ning asi jäi katki ehk see pole nii lihtne midagi.

[Kapten Trumm]

Märgin remargi korras ära (on vast abiks rahade lugemisel), et kui vene vägi siit ära kolis, siis oli Eestis 48 õhutõrjeraketidivisjoni, laskekaugusega 25 kuni 250 km. Neist 45 divisjoni kohta (miinus kolm S-125, mis asusid teise diviisi vastutusalal, mis otsapidi ulatus Toilani) oli siin lahinguvaru ca 1300 õhutõrjeraketti. Laskekohtade arv võib siin olla keskmiselt 5 tükki divisjonis, seega iga laskeseadme/toru kohta tuli keskmiselt 6 raketti. Ja need olid alles diviisitaseme varud. Näiteks S-125 üks laskeseade kandis 4 raketti ja neid oli kolm, S-75 divisjonis oli kolm laskeseadet (igaühes 1 rakett).

Ühesõnaga, tollal arvati, et iga raketiseadme (olgu selleks siis lennukil või maismaal olev alus) kohta pidi olema kohe võtta 5-6 raketti.

2013 aastal tahtis Türgi osta Hiina päritolu HQ-9 ÕT süsteemi (hankes olid ka Patriot ja Vene S-400) NATO aga ei olnud nõus türklaste poolt võitjaks kuulutatud hiinlast (mis pidi küll valmima litsentsi alusel Türgis) oma süsteemiga integreerima ning asi jäi katki ehk see pole nii lihtne midagi.

Siin (Türgi) on jutt ikkagi digitaalse elektroonikaga asjadest, S-200 on pioneeride maja raadioringi tasemel elektroonika (väeosades olid raadikomponentide sortimendid olemas ja tehnilised ohvitserid omasid elektroonikainseneri diplomit ning vajadusel suutsid rakette ise parandada ning sõdureid juhendada). Seal lihtsalt pole salasõnu, mis avavad ligipääsu NATO süsteemidele. Tasub läbi lugeda Enn Vaino kaks raamatut, tähelepanu pöörata kohtadele, kus oli rakett nt laadimisel pekki keeratud ja kuidas see väeosas parandati ise. See oleks umbes sama, kui üritada vene VEF transistorraadioga sisse häkkida NATO arvutivõrku.

[Tux]

Loen siin S-125-2D kirjeldust:
http://en.uos.ua/produktsiya/tehnika-pv ... pechora-2d

B. Target detection and tracking by one of three target tracking channels:
radar channel;
TV camera channel;

C. Target search and detection in active and passive jamming environment by missile guidance radar, radar, and by target designation and warning provided from upper command post;
...
E. Protection against active noise and response-pulse jamming using optical channel, two operating frequency of radar channel, receiver wide dynamic range and anti-jamming algorithms;
...
G. Tracking and accurate coordinate determination of selected target in modes: automatic, manual and combined tracking via radar and optic channels;

Seega tema juhtimine on ju hästi lahendatud ja laeva vastu on ta täiesti edukalt kasutatav, madalal asuva sihtmärgi puhul võib olla segavaks asjaoluks otsenähtavuse puudumine ja kuna ma tema kasutatavat sagedusala ei tea, siis on otsenähtavus võib-olla vajalik. Kui seda laevade vastaselt kasutada, siis tuleks võib-olla juhtimisseadme antenn lihtsalt helikopteriga korraks ülesse tõsta. See on ka lahendatav asi. Nii saaksime omale ka puuduva rannakaitse koos õhukaitsega...
Muidugi selleks, et õhukaitse oleks ilma aukudeta peaks lisaks olema olemas näiteks ka BUK kiirelt manööverdavate objektide ehk hävitajate vastu, S-300 ballistiliste objektide vastu, S-200 et ära rikkuda A-50 ja tankurite ning transpordilennukite elu samuti Tunguska CV90 saatjaks http://en.uos.ua/produktsiya/tehnika-pv ... -19-grison