Nii täna ongi. Kahjuks! EKV-s pannakse ajateenijate väljaõppe korraldamisel ja läbiviimisel liiga palju rõhku metoodikale ja bürokraatiale, aga mitte sisule.kõik mu sõbrad, kes selle KV kohustuse viimase aasta paari jooksul läbinud on räägivad nagu ühest suust, et 1-3 kuud jääb ikka seda täiesti tühja aega sinna teenistuse hulka.
Veebel või leitnant see ja see loeb õppekavast välja punkt see ja see ning teda ei koti absoluutselt, et ajateenijatel on juba peale esimest 10 tundi lagedal põllul roomamise tehnika tegelikult selge. Ei, ta laseb tuimalt roomata ikka see 30 tundi ära - õppekava ju näeb ette ja koolituskaart kinnitatud. Staabi väljaõppesektsioon vaatab samamoodi - kooskõlastamiseks esitatud tunniplaanis on 30 tundi roomamist - täpselt nagu õppekavaski. Tubli! Kursuse lõpus kannab allüksuse juhtkond kõrgemale ette, et õpe on tehtud plaani järgi ja eesmärgid täidetud, kuigi varustus oli jälle vilets. Tubli!
Mida kirjutasin, ongi kahjuks igapäevane reaalsus. Lohisev või tegelikult ka vähemlohisev õpetamine, kuid juurde täiesti tuim ning tüütav drill. Korralikku, huvitavat ja läbi mõeldud koostööõpet ja situatsiooniõpet (action-etapp) aga praktiliselt ei tehta. Tunde viib läbi mõneaastase staažiga n-ltn/n-vbl/srs. Kõrgemad ülemad, kes omavad vb laiemat pilti ja kogemust, tegelevad väljaõppe asemel paberitööga. Haruharva, kui keegi neist tundi kontrollimas käib ja siis ka märkused pigem administratiivsed, kui sisulised.
Kui hakatakse aga ükskord tegema seda oodatud situatsiooniõpet, siis see käib meil tüüpiliselt nii, et stiilis 2-3 kaadrikaitseväelast jookseb rühma positsiooni ees võpsikus ja mängib, andke andeks, lolli. Paar pauku ja vaenlane missugune! Tehtud!
Aga mida mõtleb vaene ajateenija oma ajateenistuse enamuses tuimale drillimisele kulutatud ajast?
Mõtleb, et 1-3 kuud olekski võinud lühem olla, sest tuimalt harjutatud sai juba ammu piisavalt ja midagi huvitavat kokkuvõttes ka eriti polnud!