Kuidas hindate Eesti kaitsevõimekust?

Suletud
Kasutaja avatar
Castellum
Liige
Postitusi: 2446
Liitunud: 27 Dets, 2008 23:29
Asukoht: Tallinn
Kontakt:

Re: Kuidas hindate Eesti kaitsevõimekust?

Postitus Postitas Castellum »

Peaks ju otsapidi siia sobima. Netis küll poolik versioon, aga kui satub kätte, tasub lugeda läbi:
http://ekspress.delfi.ee/news/paevauudi ... d=72333675
Kindlusarhitektuur on osa meie elukeskkonnast
Kasutaja avatar
MOA
Liige
Postitusi: 45
Liitunud: 13 Juul, 2015 20:56

Re: Kuidas hindate Eesti kaitsevõimekust?

Postitus Postitas MOA »

Castellum kirjutas:Peaks ju otsapidi siia sobima. Netis küll poolik versioon, aga kui satub kätte, tasub lugeda läbi:
http://ekspress.delfi.ee/news/paevauudi ... d=72333675
Kopeerisin siia kogu artikli:
Kaido Kama ellujäämisõpetus
Kaido Kama.jpg
Kaido Kama.jpg (11.42 KiB) Vaadatud 7772 korda
Kuidas jääda ellu, kui elekter linnadest kaob, tankerid enam naftat ei too ja supermarketi uksed jäävad suletuks?
Keegi ei näi Eestis selliste küsimuste peale mõtlevat. Kaido Kama Võrumaal Karula rahvuspargis Liivakingu talus hommikupäikese poole suunatud kirjutuslaua taga mõtleb.

Globaalse kriisi puhul pole küsimus selles, kas see tuleb, vaid millal see tuleb? See ei ole kunagi tulemata jäänud, võib niimoodi öelda.

Inimühiskond, eriti arenenud Lääne ühiskond ei ole kunagi olnud nii haavatav kui on praegu, tänu teaduse ja tehnika edusammudele ja tehnoloogilistele vidinatele, millest me oleme sõltuvad.

Eestis oli eelmine suur kriis viimase sõja ajal. Siis ei pidanud riigivõim üldse muretsema selle pärast, kuidas tsiviilelanikkonda elus hoida. 70 % rahvast elas maal, olid tugevad talud, mis rahuldasid ise kõik toidu-, varustus- ja energeetikavajadused.

Neil vähestel linnainimestel, kes siis linnas elasid, oli maal tagala, kõigil olid ema-isa või sugulased maal. Mune ja kartulit toodi linna, teisalt oli võimalik maale pakku minna, kui häda käes.

Minu ema elab veel, ta on 91-aastane. Ta elas üle Tallinna märtsipommitamise, järgmisel hommikul hakkasid nad linnast jala minema vanematekoju. Linnast minema – see on esimene asi, mis sellises olukorras teha tuleb.

Kui praegu kujutada ette kriise, mistahes põhjustel, siis meil pole sellist autonoomset ühiskonda, mis iseendaga toime tuleks.

Nii lihtne asi – kui võtta elekter ära, on paari-kolme päevaga linnades täielik kaos. Kui siia juurde kujutada olukorda, et Läänemerel ei sõida enam naftatankerid... Siis tekib küsimus, kuidas inimesed oma elukesega hakkama saavad?

Kama valab Hiina kannust teed: „Kes tahab suhkrut?“

Ma ei usu, et keegi on tegelenud tõsiselt nende olukordadega, mida ma praegu nimetan. Mis ikkagi juhtub linnades, kui seal elektrit ei ole?

Ühekski kriisiks pole kunagi võimalik valmistuda kõigis detailides, olla kõigeks valmis. Küll aga võib mõelda, millised eeldused on meil nendes olukordades toimetulekuks ja kuidas meie tänased tegemised ja toimetamised neid eeldusi mõjutavad. Ma jagasin eeldused kolmeks.

Nii?
Asustusstruktuur maal – kuivõrd on linnast tänapäeval veel üldse kuhugi minna.

Teiseks, toimetulekuoskused. Inimeste võime teha mingeid tegusid, võtta vastu mingeid otsuseid, tagajärgede eest ise vastutada.

Kolmandaks – kogukondliku tegutsemise võime. Inimene üksinda toime ei tule, ta on looduslikult määratud karjaloomaks. Nagu ahv metsas ei saa üksi toime tulla, on inimesega sama lugu.

Ükskõik, millist neist kolmest me vaatame, siis nad on seotud tänapäeva maaeluga. Linnades on juba ka tegusaid linnakogukondi, aga selge see, et igasugune iseenesega toimetulek või eluks vajalike elementaarsete oskuste hoidmine on olemas maal, seda linnas pole. Kuigi see kipub kehvaks jääma ka maal.

Kui viimase sõja ajal viidi kartuleid maalt, siis tänapäeva maainimene käib ka enne koju sõitmist linnas suurest kaubamajast läbi ja ostab koti süüa ja sõidab koju.

Kahjuks, kas tahtsi või tahtmata, meie tänapäeva ühiskondlik käitumine on suunatud sellele, et meie toimetuleku võimalused järjest kahaneksid, muutuksid kehvemaks ja viletsamaks.

Mis te selle ühiskondliku käitumise all mõtlete?
Maa asustusstruktuuri säilimine on viimased aastakümned olnud ikka väga nutune. Ma olen kaugel sellest, et kolhoosikorda taga nutta, aga kolhoosiaja lõpuks oli meie maa-asustus ja selle struktuur palju paremas seisus kui praegu. Ma võin väga pikalt rääkida, kuidas riik ei tee mõistlikku regionaalpoliitikat või pigem vastupidi, teeb äraspidist regionaalpoliitikat.

Tööstusühiskonnas on linnastumine loomulik protsess, üldiselt regionaalpoliitika all mõistetakse riiklikke meetmeid, mis takistavad linnastumist ja soodustavad maaelu, meil on asi vastupidi, mistahes riiklikud käitumised on suunatud sellele, et võimalikult kiiresti inimesed linnadesse ära koliksid.

Meil praegu elab maal paar-kolmkümmend protsenti rahvastikust. Ei ole enam niipalju neid talusid, kes suudaks linnarahva kriisi ajal vastu võtta.

Töö iseloom on maal muutunud. Vanasti tehti traktor T-40ga põllul tööd, nüüd on nende asemel suured euroraha eest ostetud traktorid, üks teeb kümne vana traktori töö.
Jälle oli seis kolhoosiaja lõpus parem. Siis oli igaühel maal reeglina individuaalmajapidamine. Kolhoositöö kõrvalt peeti paari lehma, siga, lammast. Kuked-kanad siblisid õue peal. Maid hariti kolhoosi traktoritega ja kolhoosi nafta eest, töid tegi tavaliselt naabrimees pudeli viina eest.

Väiketalusüsteem säilitas oluliselt traditsioonilisi tööoskusi. Tänapäeva maaelu läheb järjest rohkem suurtootmise kätte. Tillukesi kodumajapidamisi praktiliselt ei ole. Hea, kui keegi viitsib endale veel kodus kartuli kasvatada.

Suurtootmiseettevõtetes käiakse tööl pea samamoodi nagu käiakse linnas tööl. Tuled mingiks kellaajaks, istud traktori rooli, või lähed mingisse farmi. Õhtul tuled koju, istud teleka ette maha. Sa oskad kitsast lõiku vajalikest töödest-toimingutest. Suurtootmine ei säilita ellujäämisoskusi.

Suurfarm, 9000 looma koos ongi ju nagu sigade linn.
Kui sa pidasid maal siga, siis sa oskasid tänu sellele paljusid asju. Mehed oskasid siga tappa, naised verivorsti ja sülti teha. Ma ei ole kindel, et inimesed sealt suurfarmist oskaks verivorsti teha. Sead lähevad farmist tapamajja, selle poolega asjast nad kokku ei puutu.

Kuid ikkagi on maainimene väga palju oma tegevustes autonoomsem ja sõltumatum. Kui mul siin mingil hetkel kraanist vett ei tule, siis pole mul kellelegi helistada ega kutsuda korteriühistut appi. Ma pean ise ronima kaevu puhastama või veevärki remontima.

Kui ahi kokku kukub, siis ma pean ise kiiresti pottsepa leidma, kes mulle keset talve appi tuleb.

Inimese mõtlemine on hoopis teistsugune, kui ta ise vastutab. See annab maainimesele teatud eelise kriisidega toime tulla. Kui hommepäev elektrit ei ole, siis mina panen puud ahju ja võtan ämbriga kaevust vee välja. Ebamugav, aga elu ei jää seisma.

Fukushima katastroofi järel said Jaapanis poodides esimesena otsa pudelivesi ja WC-paber. Kui inimesed saavad aru, et linnas enam hakkama ei saa, hakkavad nad maale pagema.
Pole üldse mingit kahtlust - linnast välja see seltskond suure kriisi korral valgub. Tõmbekeskused muutuvad tõukekeskusteks. Ma ei ole kuulnud, et Eestis oleks olemas arvestatavaid plaane, kuidas linnainimesi evakueerida ja kuhu. See ikkagi toimub isevoolu teed.

Pehmem ja ilusam variant on see, kui inimesed lähevad oma maakodudesse, kus nad saavad pangega vee kaevust kätte ja puud ahju panna. Või sõprade või sugulaste juurde maale.

Inetum variant, mida ka ei saa välistada: tekib marodöörlus – näljas ja hullunud rahvamassid liiguvad ringi, halvemal juhul on nad ka relvastatud.

Eestlastel ikka on veel mõni lellepoja tädi maal alles. Kuid linnavenelased?
Neil on kindlasti keerulisem. Kuigi venelastel on siiski ka daatšad, kohati on linnavenelane see inimene, kes eestlasest rohkemgi tahab minna kalale ja metsa seenele.

Selle seltskonna puhul, kes on nõukogude ajal Eestisse tulnud, on see küsimus raskem ja keerulisem.

Eelmise suve algul matkasin ööpäeva Piusa ja Orava kandis. Talumajapidamised jagunesid kaheks. Esimestes oli katus sisse langenud ja keegi pole seal ammu käinud. Teistes on muru paarimillimeetriseks nühitud, õues kallid autod ja korralikud grillahjud. Edukus on juba metsa varjunud.
Mul üks sõber nimetab neid muruniidutaludeks. Mõnel on piimandus-, teisel mesindustalu ja siis on muruniidutalud. Need on muidugi suvekodud. Kui maal autoga liikuda, siis päris maakodu ja suvekodu vahe on just see viimase piirini pügatud muru. Päris maakodus ei ole muru nii oluline.

Omal ajal, kui sai siin ise loomi peetud, siis ei olnud üldse küsimus, et peaks muru niitma. Õuest sai rohtu loomadele ette niita. Praegu on minulgi muruniitja olemas, aga juuresolevalt pildilt on näha, ma pole eriti hoolas olnud.

Vahepeal läheb Kama ja viskab köögiakna all uimaselt lösutavale koer Urmile söögi ette.

Mis on ellujäämiseks kõige kriitilisemad oskused?
Tänapäeva inimene ei saa ilma poetikuta tuld põlema. See on kõige kriitilisem. Ma panen ka ise tikuga tule pliidi alla. Olen mõelnud, et keegi võiks hakata tegema taela- ja tuleraua koolitusi.

Tänapäevasest tulerauast saab sädeme suhteliselt lihtsasti kätte, keerulisem on see, mis sellest sädemest hõõguma läheb. Kui kuiva ajalehepaberit enam ei ole, sest lehti pole mitu aastat tulnud. Taela tegemine on juba päris peenikene kunst, mina ei oska.

Mul on noor väljaõpetatud hobune, kellega ma künnan ka kartulipõldu ja teen teisi töid. Aga kui me jõuame sinnamaani, et leivavili tuleks ilma nafta abita kasvatada, siis läheb asi nutuseks.

Vahepeal räägib Kama loo: kui Rooma impeerium kokku varises, siis Britannias elatustase kukkus kolinal, suure impeeriumi hüved kadusid. Ei kukutud mitte tasemele, mis oli enne roomlaste tulekut, vaid kukuti veel allapoole. Pärimuskultuur ja varasemad oskused olid kaotatud.

Me ei kuku tagasi aastasse 1939-40, kus talude süsteem funktsioneeris ja töötas autonoomselt. Meil ei ole enam oskusi, meil ei ole ka enam vastavaid riistu. Hobusega tehti siis igapäevaselt tööd, tööriistad olid olemas, sepad tundsid oma tööd.

Me ei kuku hobupõllundusse, me kukume kõplapõllundusse.

Mis tundega vaatate Eesti aedu, kus on hoburehad ja -vankrid on lillevanikute all oma elu lõpetamas?
Enamus lillevankreid on sellised, et mul süda verd ei jookse. Nendega ei ole võimalik midagi teha. Nad on juba lagunenud, minu pärast pandagu või lilled sisse. Tänapäeval korralike hoburiistade saamine nõuab tükk-tükk tegemist.

Ma olen kauaaegne hobusepidaja ja suhtlen ka teiste hobusepidajatega. Rangid – ikka venitame kolhoosiaegsetega. Vankri võid kombineerida mingi olemasolevate raudtelgede peale, aga range ei saa mitte kusagilt.

Endale talvekartul labida ja kõplaga kasvatada…?
Ei ole küsimust. Inimesed pole harjunud sellist tööd tegema, aga oma pere kartul labidaga kasvatada, see ei tapa kedagi ära. Leivaviljaga läheb keerulisemaks.

Miks?
Maaharimise protsess. Maa küntakse nafta jõul. Raske on ette kujutada, et suurt põldu minnakse labidaga harima. Tänapäeva hobused sellist tööd teha ei oska, pole enam hõlmaga atru. Aga ma olen näinud, kuidas Hiinas labidaga suurt põldu haritakse.

Võib-olla tulebki sellest suurest elust väiksemaks kokku tõmmata – oma põld, oma mets. Unustada supermarket.
Üks tark mees on öelnud, et aeg-ajalt on kasulik olla natuke mahajäänud. Me rääkisime efektiivsusest – 9000 siga ühes farmis koos. Enne sõda aeti samuti efektiivsust taga. Edukad ärimehed läksid Inglismaa turule või, munade ja peekoniga. 1930ndate alguse majanduskriisis olid nad kõik käpuli.

Tavalised talud, kes tootsid peamiselt oma vajaduseks ja viisid üks kord aastas lina kokkuostu - ja selle rahaga maksti talu võlga ja osteti lastele koolirõivad - , neid ei mõjutanud majanduskriis kuidagi. Nad sõltusid välisturust ja rahvusvahelisest kaubandusest palju vähem.

Ma ei taha olla õnnetuse kraaksuja ega viimsepäeva kuulutaja. Aga teisalt ajab hirmu peale, et nende võimaluste peale ei mõelda ei riiklikult ega üksikisiku tasandil.

Millised on sellise suure kriisi tekkimise võimalused – terroriakt elektrijaamadele, mingi nakkushaigus hakkab linnades massiliselt levima?
Või lihtsalt sõda. Maailm läheb meie ümber järjest kurjemaks. Inimesed, kes praegu Süüriast massiliselt põgeneda üritavad, ei osanud viis aastat tagasi arvestada, et nad peavad oma kodud maha jätma. Kriiside tekkeks on võimalusi väga mitmesuguseid. Rumal on jätta selle võimalusega arvestamata.

Sellises heaolus nagu praegu, ei ole Eestis inimene mitte kunagi varem elanud. Pillerkaar ei pruugi lõputult kesta.

Mind häirib suundumus õpetada inimesi hästi abituteks. Ma ei tohi ise oma maja korstnat pühkida, seda peab tegema paberitega korstnapühkija. Kui ma ise pühin, siis kindlustus ei kehti.

Kõik töötab nimme selles suunas, et võtta ära inimeselt otsustus ja vastutus oma tegude eest.

Üksikisiku tasandil võiks igaüks mõelda, mis ma teen, kui jama on käes. Kuhu ma lähen, mis koht see on, kas seal on võimalik saada pangega kaevust vesi kätte ja puud ahju panna. Kas ma olen võimeline seal veel kedagi vastu võtma? Selliseid inimesi tekib, kellel on vaja kuhugi minna. Samas labidaga kartulipanekuks on ju ka rohkem tööjõudu vaja.

Kas majas on piisavalt soola ja tikke? Kuidas ma saan olla soojas ja täis kõhuga?

Eestis võid vett võtta suvalisest allikast.
Vee saab Eestis kätte, sellega pole muret. Lääne-Euroopa keskmise inimesega võrreldes on meil eluks vajalikke oskusi veel päris palju säilinud. Päris lääne tüüpi ühiskond on ikka väga abitu. Meil meesterahvas oskab kirvest käes hoida, naisterahvas süüa teha. Seda, et puukildu pole ahju panna, seda muret meil ka ei ole.

Pärimuskultuuri buum tuleb kindlasti Eestis kasuks, prantsuse vanaema juba sokki ei koo.

Ma võin üritada ennustada. Esimene netikommentaator kirjutab selle loo juurde: Kaido Kama tuleb rääkima maaelu hävitamisest, ise istus ministrina Mart Laari valitsuses, aga Laar ju teadupoolest hävitas Eesti põllumajanduse.
Põllumajandus oli laiali enne, kui Laar peaministriks sai. Me lõpetasime igasuguse riikliku sekkumise tootmisse, põhimõttel - päästku end, kes suudab. See šokiteraapia oli toona ainuõige. 1993. aasta lõpus, 1994 alguses üritasin ma piuksuda, et šokiteraapiast aitab, aeg oleks teha riiklikke poliitikaid, nii regionaalpoliitikat kui riiklikku majanduspoliitikat. Ei muutunud siis midagi, mõnes mõttes ei ole tänini midagi muutunud. Tänini on levinud arvamus, et mida vähem riik vahele segab, seda paremini turg ennast ise reguleerib.

Arvamusfestivalil tegi Märt Rask üle hulga aja tõsise regionaalpoliitilise ettepaneku, millel oleks mõju: teha elektrihinna abil maaelu odavamaks, linnaelu kallimaks.

Kama läheb ja meelitab leivaga hobused Ekke ja Lili laudast mäe peale koplisse.

Antslasse on 15, Võrru 40, Tallinna natuke alla 300 kilomeetri.

Kaido Kama rõhutab, et artiklis käsitletud seisukohtadel pole seost tema igapäevatööga Riigikontrolli nõunikuna.
manjabes
Liige
Postitusi: 401
Liitunud: 17 Jaan, 2006 21:05
Kontakt:

Re: Kuidas hindate Eesti kaitsevõimekust?

Postitus Postitas manjabes »

Nagu tellimise peale, saabus ka vastupidine arvamus.

Isiklikult ma selle lingitud jutuga suures plaanis ei nõustu, aga mis olen mina globaalses mõttes?
santehnik
Uudistaja
Postitusi: 2
Liitunud: 30 Nov, 2015 1:08
Asukoht: Tallinn

Re: Kuidas hindate Eesti kaitsevõimekust?

Postitus Postitas santehnik »

Eesti kaitsevõime ilma keskmaa ÕT ja rannikukaitse rakettideta on sisuliselt suur null.
Kasutaja avatar
Tundmatu sõdur nr. 4
Liige
Postitusi: 10495
Liitunud: 16 Okt, 2005 18:42
Asukoht: Siilis

Re: Kuidas hindate Eesti kaitsevõimekust?

Postitus Postitas Tundmatu sõdur nr. 4 »

santehnik kirjutas:Eesti kaitsevõime ilma keskmaa ÕT ja rannikukaitse rakettideta on sisuliselt suur null.
Allah olgu kiidetud - milline sügav tõde ja valgus on saabunud foorumi õuele :mrgreen:

Mida me küll teeksime siin kesiste teadmistega profaanide sootsiumis, kui sellised sügavsäravad uustulnukatest mõtlejad meid aegajalt ei külastaks ja oma helget teadmist meie lõpmata juhmidesse teemaarendustesse ei valaks :lol: :lol:


P.S. aga kui tõsisemalt - mõned santehnikud võiksid oma torutangide juurde jääda
Infanterie - königin aller Waffen.
Ja kolmas brigaad tuleb ka nagunii.
aero+
Liige
Postitusi: 142
Liitunud: 29 Juun, 2007 0:15
Kontakt:

Re: Kuidas hindate Eesti kaitsevõimekust?

Postitus Postitas aero+ »

Ma ei näe küll midagi kohatut selles et inimene võttis soikunud arutelu uuesti üles. Ja küllaltki kõrk kommentaar moderaatori poolt. Kuna tegemist on santehnikuga, pole tal mõtet militaarteemalises foorumis kaasa rääkimaks?
zaq
Liige
Postitusi: 83
Liitunud: 19 Juul, 2014 13:35
Kontakt:

Re: Kuidas hindate Eesti kaitsevõimekust?

Postitus Postitas zaq »

Olen sarnasel seisukohal santehnikuga. Tänane suudab eesti kaitsevägi korraldada partisanisõda ja üllatusrünnakuid. Tundub, et kaitsetahet meestel on, kuid probleem on selles, et puudub tõsiseltvõetav relvastus. Need mõnikümmend suuremat toru lastakse algfaasis koos radaritega sodiks ning edasine toimubki metsas, kus ilma korraliku side ja logistikata rühmad suudavad heal juhul kottida väiksemaid vastase üksusi. Kahju on, et isegi pole kuulda sellest, et hakataks hankima midagi tõsisemat. Leedukad vähemalt tegutsevad selles suunas, pean silmas Saksa liikursuurtükke.

Meie ainuke lootus on praegu ja pikaks ajaks edaspidigi ikkagi liitlased, kes peavad läänemere lukku panema, vältimaks dessante ja tagama massiivse õhuülekaalu, et meie maaväed oleksd võimelised rinnet maa peal hoidma. Sõja korral muidugi ainult Ämari ei suudaks liitlaste lennukeid teenindada. Õnneks on vist NATOl Soome ja Rootsiga sõlmitud diilid, kus nende baase saab kasutada.
Drax
Liige
Postitusi: 1108
Liitunud: 22 Mai, 2009 13:42
Asukoht: Tallinn
Kontakt:

Re: Kuidas hindate Eesti kaitsevõimekust?

Postitus Postitas Drax »

zaq kirjutas:Kahju on, et isegi pole kuulda sellest, et hakataks hankima midagi tõsisemat. Leedukad vähemalt tegutsevad selles suunas, pean silmas Saksa liikursuurtükke.
No liikursuurtükkide hankimise soovi on Eesti juba päris ammu valjult välja öelnud, seda juba enne Ukraina sündmusi.
Kasutaja avatar
trafomees
Liige
Postitusi: 418
Liitunud: 25 Nov, 2012 23:46
Kontakt:

Re: Kuidas hindate Eesti kaitsevõimekust?

Postitus Postitas trafomees »

Santehnikul on õigus, et kui meil võib maa peal olla kasvõi 100 tanki. Aga kui seljatagant lastakse merelt dessant selga või laevad sõidavad pealinna lahte, et sealt oma suurtükkidest häirimatult tuld anda koos lennuväega, siis muutub maaväe tegevus üsna mõttetuks.

Proovige ise sõita sisse pealinna, kus on võimekas maavägi, keskmaa ÕT ja rannikukaitseraketid.

Aga nüüd proovige koostada strateegia, kus pealinnas on ainult maavägi rauteritel ja nende ainus ÕT on Mistral ning merelt tuleva vastase pihta võimekat tuld ei suudeta anda...
HeiniR
Liige
Postitusi: 2016
Liitunud: 15 Juul, 2008 19:32
Kontakt:

Re: Kuidas hindate Eesti kaitsevõimekust?

Postitus Postitas HeiniR »

Eesti kaitsevõime ilma keskmaa ÕT ja rannikukaitse rakettideta on sisuliselt suur null.
Need mõnikümmend suuremat toru lastakse algfaasis koos radaritega sodiks ning edasine toimubki metsas, kus ilma korraliku side ja logistikata rühmad suudavad heal juhul kottida väiksemaid vastase üksusi.
Jälgides nii Ukraina kui Süüria konflikte, kus üheks peaosaliseks sõjamängudes on "taktikaline punane", võib teha nii mõnegi tähelepaneku.
Soovitaksin algatuseks kuulata Termika vana head lugu "Ajateenija", antud loo algusosa öeldakse ära, mis on tegelikult kõige olulisem relv - see on Mees ise. Eesti Kaitseväe sõdimise võime ei sõltu tehnikast ja relvadest (ilma nendeta muidugi ei saa), vaid Eesti inimese/kodaniku (tegelikult Eesti Mehe) valmisolekust võtta vastase rünnakud võitlusega vastu ja julgelt vastu anda, kartmata kaotusi, sest need tulevad nagunii.

Mina unistan ka sellest, et EKV oleks varustatud parimate vahenditega, eriti teeb kurjaks mökutamine nendegi asjade üle, mille vajadus rahvale tõestatud, isegi arengukavasse ja plaanidesse sisse kirjutatud, aga vaat see eelarve ei luba. Ajab tigedaks vahepeal, aga samas nagu ksf Herem (kui õigesti mäletan) siinses foorumis juba kord ilusti ütles, et kas juhul kui need sõjariistad (keskmaa ÕT, tankid, rannakaitse, liikursuurtükid) puuduvad, et siis jätame vastasele vastamata?! Minu arvates oli see ilus ütelus, et ohvitser teeb oma plaanid ikkagi reaalse elu ja võimete järgi ning võitleja teeb töö sellega, mis tal olemas.
Kuigi see liikurite, KM ÕT ja muude oluliste vahenditega venitamine mängib siinse foorumi liikmeskonna emotsioonidel, ajavad mind veel enam tigedaks need tegelased, kes tulevad ja hakkavad rääkima kui mõttetu on ilma nende vahenditeta Eesti riigi kaitsmine. Kui need olemas, hakkab sama seltskond rääkima, et tuumaseene vastu see ei aita.

Ukraina teemade all on palju juttu sellest kui kehv oli pea kaks aastat tagasi Ukr üksuste moraal, kuid hoolimata sellest on tehtud imetegusid ja sõjaliselt tänasel päeval on raskemad päevad loodetavsti minevik, kuid ollakse samas veelgi paremini valmistunud kui peaks jälle madinaks minema. Jah, neil olid tankid ja liikurid ja kõik muu mudru, kuid meile kompenseerib seda NATO liikmelisus ja annaks Kõigevägevam aega, et oleks aega meil endalgi kõik see kupatus ühel päeval koju ära vedada.
Süüria puhul on samuti näha, et see kilomeetrite kõrguselt lollmoonaga pommitamine teeb küll kahju, kuid mingeid olulisi läbimurdeid sellega ei saavutata.
Kasutaja avatar
Tundmatu sõdur nr. 4
Liige
Postitusi: 10495
Liitunud: 16 Okt, 2005 18:42
Asukoht: Siilis

Re: Kuidas hindate Eesti kaitsevõimekust?

Postitus Postitas Tundmatu sõdur nr. 4 »

Eesti kaitsevõime ilma keskmaa ÕT ja rannikukaitse rakettideta on sisuliselt suur null.
Ma ei näe küll midagi kohatut selles et inimene võttis soikunud arutelu uuesti üles. Ja küllaltki kõrk kommentaar moderaatori poolt.
Kuigi see liikurite, KM ÕT ja muude oluliste vahenditega venitamine mängib siinse foorumi liikmeskonna emotsioonidel, ajavad mind veel enam tigedaks need tegelased, kes tulevad ja hakkavad rääkima kui mõttetu on ilma nende vahenditeta Eesti riigi kaitsmine. Kui need olemas, hakkab sama seltskond rääkima, et tuumaseene vastu see ei aita.
Kui ma neist kolmest tsitaadist alumisele nüüd kahe käega alla kirjutan - kas see on siis ka liiga "kõrk kommentaar moderaatori poolt" mõnede siinvirisenud pehmode arvates :?:

Jahh - kahtlemata olen ma "kõrk" Eesti kaitset eitavate // kaotusmeeleolu külvavate defetistide suhtes ja enamgi veel - ma kotin selliseid igal pool, kus aga saan.
Infanterie - königin aller Waffen.
Ja kolmas brigaad tuleb ka nagunii.
virguja
Liige
Postitusi: 678
Liitunud: 17 Sept, 2013 11:46
Kontakt:

Re: Kuidas hindate Eesti kaitsevõimekust?

Postitus Postitas virguja »

Riik on nii tugev, kui ühtne on tema rahvas.
Võõrasse kloostrisse oma pühakirjaga ei minda.
Siin foorumis on mitmes teemas nii ÕT kui ka rannikukaitse asjaolusid poognate kaupa arutatud.
Esimene või teine postitus on uuel kaasfoorumlasel selgelt provotseeriv ja mitte kaasfoorumlaste aega austavalt.
Arvestades eespoolöeldut seisan ma praegu toetavalt Borja kõrvale.
Vabandage muidugi rabedaid väljendusi, edasi võite mind saabastega peksta.

LISA: Aitäh ksf HeiniR hea posti eest leht eespool.
* Beduiinile räägiti, et on koht, kus on niisama palju vett nagu on kõrbes liiva. Ta pidas kõnelejat valetajaks ... ta polnud kunagi merd näinud.
* Olla valmis vägivallaks. Võimetust ei tohi maskeerida vägivallatuse rüüsse. Mahatma Gandhi
zaq
Liige
Postitusi: 83
Liitunud: 19 Juul, 2014 13:35
Kontakt:

Re: Kuidas hindate Eesti kaitsevõimekust?

Postitus Postitas zaq »

Mul on küsimus kompetentsematele. Kas tõesti Ämaris puudub liitlaste paigutatud keskmaa õhutõrje? Kui jah, siis kuidas julgevad liitlased hoida siin sadadesse miljonitesse eurodesse ulatuvat tehnikat? Ma saan aru, et rahuaeg jne aga ikkagi.
Kasutaja avatar
ruger
Liige
Postitusi: 19037
Liitunud: 04 Juul, 2009 12:29
Kontakt:

Re: Kuidas hindate Eesti kaitsevõimekust?

Postitus Postitas ruger »

Kui vaja ja ohutase tõuseb, siis ka keskmaaraketid kohale tuuakse. Hetkel ei ole selleks vajadust ja ega keskmaaraketid ka iga põõsa all vedele.
Ainus, mida me ajaloost õpime, on see, et keegi ei õpi ajaloost midagi.
Live for nothing or die for something.
Kui esimene kuul kõrvust mõõda lendab, tuleb vastu lasta.
EA, EU, EH
Martin Herem
Liige
Postitusi: 2368
Liitunud: 10 Okt, 2014 7:51
Asukoht: Rahu ja Sõpruse Asulas :)
Kontakt:

Re: Kuidas hindate Eesti kaitsevõimekust?

Postitus Postitas Martin Herem »

Tõesti puudub keskmaa. Aga puudub ka kaugmaa, lühimaa ja vägalühimaa.
Põhimõtteliselt ongi nii nagu Ruger räägib, ... ainult et ... kui sama juttu muude vahendite kohta rääkida, siis läheb löömaks. Pole eelhoiatust, vastane on kiire, meie ei jõua ... Nii et selles suhtes oleks küsimus just kui õigustatud. Nii oleks isegi santehniku "karjatus" õigustatud, kui siin tõepoolest poleks poognate kaupa sel teemal juba "arutletud".
Ja kuigi esimese hooga tekkis mul neis asjus Borja reaktsioon, siis alati peab arvestama, et on uusi tulijaid ja harva külastajaid.
Suletud

Kes on foorumil

Kasutajad foorumit lugemas: Registreeritud kasutajaid pole ja 3 külalist