Sealjuures peale FH 70 ( kui Itaalased need maha kannavad ) D20 ja D30 millest kõik on minimaalselt 40 aastat ( enamik siiski üle poole sajandi ) vanad ning kulunud viimase piirini, muid kasutatud järelveetavaid saada polegi lähemas raadiuses. Isegi kui vaadata kõrvale kõigile vigadele mis järelveetavatel on + nende samade relvade kesine laskekaugus. Räägime me siin ikkagi relvadest mis on enam vähem sulatusahju teema. Kavatsed hakkata neil vintraudasid vahetama - taastama ?
Või arvad, et ameeriklaste titaankahur M777 oma 4 miljoni eurose hinnalipikuga on mõistlikum kui umbes sama hinnalipikuga tehaseuuest Phz2000 ?
Lääne viimased 155 mm järelveetavad veeresid tehasest välja 70 lõpus, ka NSVL ei pannud peale 70nendaid enam erilist rõhku järelveetavate tootmisele.
Seega, kust kurat me neid järelveetavaid mis oleks enam vähem talutavas tehnilises seisukorras saada tahad ? Hiinast ? Jaapanist ? Singapurist ?
Lähed Rheinmetalli uksetaha, et hakkaks uuesti FH-70 tootma ? Või "Рособоронэкспорт" uksetaha, et uut D30 saada ?
Seega minu meelest see järelveetavate vs iseliikuvate teemal ei ole mõtet isegi arutleda, sest järelveetavaid ( mitte kahurikujulist vanarauda ) ei ole turul lihtsalt saada, kui me just bensiini ei joo ja M777 ei hakka noolima.
Sealjuures peale FH 70 ( kui Itaalased need maha kannavad ) D20 ja D30 millest kõik on minimaalselt 40 aastat ( enamik siiski üle poole sajandi ) vanad ning kulunud viimase piirini, muid kasutatud järelveetavaid saada polegi lähemas raadiuses. Isegi kui vaadata kõrvale kõigile vigadele mis järelveetavatel on + nende samade relvade kesine laskekaugus. Räägime me siin ikkagi relvadest mis on enam vähem sulatusahju teema. Kavatsed hakkata neil vintraudasid vahetama - taastama ?
Või arvad, et ameeriklaste titaankahur M777 oma 4 miljoni eurose hinnalipikuga on mõistlikum kui umbes sama hinnalipikuga tehaseuuest Phz2000 ?
Lääne viimased 155 mm järelveetavad veeresid tehasest välja 70 lõpus, ka NSVL ei pannud peale 70nendaid enam erilist rõhku järelveetavate tootmisele.
Seega, kust kurat me neid järelveetavaid mis oleks enam vähem talutavas tehnilises seisukorras saada tahad ? Hiinast ? Jaapanist ? Singapurist ?
Lähed Rheinmetalli uksetaha, et hakkaks uuesti FH-70 tootma ? Või "Рособоронэкспорт" uksetaha, et uut D30 saada ?
Seega minu meelest see järelveetavate vs iseliikuvate teemal ei ole mõtet isegi arutleda, sest järelveetavaid ( mitte kahurikujulist vanarauda ) ei ole turul lihtsalt saada, kui me just bensiini ei joo ja M777 ei hakka noolima.
Säästa mind sellest demagoogiamölast.......
Kus ma olen "minu meelest arvanud 4-miljonise M777 ostmise" kohta midagi?
Jutt on olnud vaid ja ainult, kas üks pataljon moodsaid liikureid või hulk pataljone külma sõja aegseid veetavaid.
Külma sõja aegseid veetavaid saab selle raha eest ikka tohutu koguse.
Rääkides näiteks soomlaste relvastusest mahavõetavatest ex-DDR D-30'test, siis saab neid koguses, mis võimaldab igale jalaväekompaniile oma patarei luua
Nendest enamik on samas kulumisastmes, mis meie omadki.
Pealegi, kuskohast Eesti on ostnud neid "viimase piirini läbi kulunuid"?
Kõik ostetu on senini saadud täiesti rahuldavas korras, nii FH70 kui D-30 - või on õnnestunud siin remontida ilma relvatehastesse miljoneid viimata.
Samamoodi on neid rahuldavas korras võimalik ka täna osta, lihtsalt Soome puhul piirdub valik mitte nii kõlavate riistadega.
Eks muidugi asja komplitseerib omajagu see, et armee kasvuks vajaliku inventari varuks ostmise asemel tegeleti meil miinijahtimise ja ehitati lennukiteta lennuväli.
Kindlasti 2000ndate esimsel poolel oli valik rikkalikum kui täna, seda ma olen kogu aeg rääkinud, et Eesti peab olema valmis tegema ka võimalusostusid - kui ilmub turule midagi, mis lähikümnenditel ära kulub, mitte jaurama struktuurist ja kontseptsioonist ning jääma tühjade kätega.
Pealegi -me räägime reservpataljonide varustusest, mis asub enamiku ajast konserveeritud asendis ja millest tehakse pauku võibolla kord 5 a jooksul.
Selleks pole vaja mingeid tehaseuusi, vaid rahuldavas korras kasutatuid (mille kulumisaste ei mõjuta veel oluliselt lasketäpsust või töökindlust).
Muide vene järelveetavad on sitaks töökindlad asjad, kaugelt töökindlamad kui mistahes liikurid.
Aga et siin mõjuagent rubljov laulab kaasa high-tech fantaasiatele, on parim kinnitus mu sõnadele.
Võimalus igal teeristil suurtükitule alla sattuda ja vajadus asuda hävitama sadu suurtükke on idanaabrile märksa ebameeldiv kui üks pataljon.
Sellepärast rubljov ongi high-techi paati hüpanud. Vene relvajõudude huvi on Eestis võimalikult väheseid kaotusi kanda ja selleks sobib väga hästi ka idee, kulutamaks piiratud rahasumma üksikutele kallitele üksustele - just selliseks sõjaks on VF relvajõud ka kõige paremini valmis. Kujutan ette, kui tekib järgmine diskussioon, kas osta 70 miljoni euro eest järgmine komplekt Giraffesid-Mistrale või suurem virn kantavaid, siis asub rubljov kindlasti esimese poolele - jällegi idanaabri relvajõududele lihtsab läbi hammustada kui variant hakata igast metsatukast eelhoiatuseta rakette saama.
Selliste vastaste vastu ongi kogu nõuka armeesüsteem üles ehitatud ja grusiinid said seda juba mekkida.
Käegakatsutavad, vähesed sihtmärgid, avastatavad eetriemissioonide järgi, õhuluurega jälgitavad.
/Veelgi hullem on see, et koos kohustusliku patriootliku riigioptimismi kehtestamisega nõrgeneks paratamatult ka meie ohutaju, mis on enesealalhoiuks vältimatult vajalik instinkt/ S. Mikser 2014.