Tekst on äärmiselt teemakohane ja juba 10 päeva vana, seepärast panen täismahus. Esimese prenetsiooni peale võtan maha.
Nagu paljud teised, otsustas minu poeg minna ajateenistusse kohe peale gümnaasiumi, et kohustus oleks läbitud ja asi tehtud.
Arstlikus komisjonis valis oma järge oodates brošüüride hulgast huupi Kuperjanovi pataljoni Võrus, sest surnupealuuga embleem nägi lihtsalt tore välja. Kaitsevägi pakub küll oma kodulehel mitmesugust infot, kuid päris kõike sealt teada ei saa, seda juba seetõttu, et väeosad ise on erinevad. Nii sai kaasa võetud asju, mida vaja ei läinud ja omakorda järele viidud neid, mida päriselt tarvis oli. Minu hämmastuseks selgus ka, et tänapäeval ostavad ajateenijad endale ise varustust, sest olemasolevad esemed on räbalaks kulunud või ebamugavad.
Laias laastus jagunes ajateenistus kolmeks suuremaks perioodiks. Selge alguse sai see siis, kui poisid hanereas bussi peale astusid ja kaugusse kadusid.
Esimene etapp: harjumine
Vanemad mehed räägivad, et pole saa praegune ajateenistus asi ega midagi, vaat kuidas nemad kirsades kaks aastat hirssi ja tatart sõid! Eks see oli kindlasti hirmus küll, aga emad-isad võivad ikkagi üsna härdaks minna, kui on aeg bussile lehvitada, mingu see kasvõi kuhugi lähedale. See käib lihtsalt üldise lapsevanemaks olemise juurde ja sellest pole muud, kui et võib kergesti juhtuda, et saatmise tuhinas minnakse liiga hoogu ja topitakse kotti asju, mida noormehel vaja pole.
Aga mida vaja on?
Kõige vajalikum ese on käekell, mis vintsutustele vastu peaks, kannataks märga ja põrumist. Kella järgi on poistel vaja igasugu asju teha, kui seda endal ei ole, siis on keeruline. Mobiil võib olla tühi ja seda ei tohi alati igal pool kaasas olla. Esimesel külastuspäeval panin tähele mitmeid peresid, kes tõid oma poisile järele just käekella.
Ühtlasi anti meile kõigile siis koju tagasi viimiseks kaasa hulk asju, mis poisid olid kaasa vedanud, aga mis nende kitsukesse kappi ära ei mahtunud. Sh erariided, sest seal neid vaja ei lähe.
Sõduri baaskursuse ajaks soovitatakse varuda magusat. Esimese hooga tundus, et kaasa sai võetud isegi liiga palju energiabatoone ja komme, kuid see tunne oli ennatlik. Kui väljaõpe täie rauaga käima läheb, hakkavad tühjenema ka väeosades olevad näksiautomaadid.
Asjad, mida päriselt vaja läheb:
Käekell
Rasvane talvekreem (näovärvid kuivatavad nahka)
Mugav aluspesu
Akupank
Isiklikud hügieenivahendid
Sel ajal on poistel kõige raskem, seda nii füüsiliselt kui psüühiliselt. Paljud pole pidanud kunagi oma tuba kellegagi jagama, nüüd tuleb seda teha. Teised poisid võivad öösel voodist välja kukkuda, nad norskavad, osad räägivad unes. Ka need, kes seda enne endast ise ei teadnud. Päeval avaldub pinge erinevalt – mõned kiruvad, teised hädaldavad, kolmandad viilivad. Nagu elus ikka.
Kui noormees peale baasväljaõpet koju tuli, magas ta enamiku oma kallihinnalisest nädalavahetusest maha. Järjekordsest lõunauinakust ärgates vahtis aga segase pilguga ringi, sest oli unes näinud, et on metsalaagris. Silmi lahti tehes ei saanud aru, kus on rühm, kus on relv, miks ei ole julgestust väljas ja kes on postil?
Õnneks läheb see hiljem üle.
Varustus osta ise?
Poisid saavad endale külge küllalt kallid asjad, mitmesugused kaitseprillid, põlvekaitsed, taskud ja vestid. Sellest hoolimata näitas viimatine rahuloluküsitlus, et varustusega on ajateenijad rahul kõigist valdkondadest kõige vähem.
Ma emana ka, sest ühel hetkel algas jutt, et vanade ja vale suurusega rakmete asemel tuleks osta isiklik taktikaline vest, parem kott ja muudki veel. Ajapikku selgus, et see on spetsiifilisemalt kuperjanovlaste teema, teised väeosad kõnnivad ringi ühtmoodi standardvarustused. „Näeme nende kõrval välja nagu räbalates vaeslapsed,“ torises poeg. Me siiski vesti ei ostnud, see tundus mulle arulage.
Küll aga küsisin ühel pressikonverentsil Martin Heremilt, miks poisid vana varustust kannavad. Herem vastas, et ei kanna nad midagi. „Muidugi, kõik on endale ju ise uued asjad ostnud,“ seletas poeg pärast. Lõpuks ostis ta endale oma kindad, mütsi, mingi tasku ja termose. Arusaamatuks see asi mulle jäigi.
Teine etapp: väljaõpe
Kui te poeg on 11kuulises ajateenistuses, siis läheb ta peale baasväljaõpet edasi nooremallohvitseri kursusele (NAK) või õpib autojuhiks. Sel ajal hakkavad teised lapsevanemad kurtma, et nende pojad Tallinna väeosades igavlevad, käivad iga päev kodus kappi tühjaks söömas ja lasevad raamatukogust raamatuid tuua, sest igavus tahab ära tappa.
Minu poeg läks õppima parameedikuks, elas kolm kuud Tartus kaitseväe akadeemias ega kurtnud midagi. Väljaõpe oli põnev, lahingukogemusega meedikuid huvitav kuulata ning lisaks õppused Raadil, kus tuli vaenlase tule all appi kihutada sõduritele, kelle auto oli ümber paiskunud, teha ohjeldamatult sidemeid ja „haavatuid“ ringi tarida. Sel ajal oleks ka võinud rohkem koju pääseda, kuid ärev covid-talv vähendas neid võimalusi oluliselt. Väljaõpe lõppes kahe 24h valvega Tallinna kiirabibrigaadis, kus käidi päriselt hädas inimesi abistamas.
Jõuluks oli see lõbu läbi ja väeosa ootas taas. Jõulud sai poiss kodus olla, aga aastavahetusel oli nende rühm määratud valvesse ja selleks ajaks tuli tagasi olla. Algul tundus see kuidagi kurb, aga lõpuks ei olnud häda midagi. Kuna poisse oli vähe, siis toideti neid hästi, viidi suusatama ja ujuma.
Kolmas etapp: ootame Kevadtormi
Uuest aastast hakkab aeg venima. Baasoskused on selged, nüüd õpetavad poisid juba ise neid, kes tulevad jaanuari kutsega. Kuperjanovlased käisid öistel orienteerumistel sügavas lumes, hüppasid riietega jääauku ning igavlesid ka niisama.
Eelmisel aastal sekkus sel ajal metsalaagritesse jõuliselt koroona, paljud jäid haigeks. Meie isiklik parameedik oli vaktsineeritud ja üks vähestest, keda haigus seetõttu maha ei võtnud. Emana kõrvalt kuulates jäi mulje, et kaitsevägi küll tundis koroona pärast muret, kuid selleks, mida teha siis, kui see väeossa sisse tuleb, valmis ei oldud. Ehk läheb sel aastal ladusamalt.
Kevade lähenedes sai kõige suuremaks teemaks Kevadtorm. Tehti ridamisi õppusi, kuulsin, kuidas mingi öö läks männi all seljakoti peal keras magades, sest nii olevat lihtsam, kui hakata magamiseks pesa ehitama. Lumises metsas on kiireid tegevusi, kus higi voolab. Ka neid, kus tuleb passida ja poistel on päris külm. Kõik nad jäid ellu.
Kevadtorm
Suurõppus on pingeline, aga mulle kõrvalt tundub, et ka äge. Britid oma suurte tankidega, kus saab sees teed keeta, prantslased oma lahingumasinate ja küpsistega. Poisid saavad kõva mahvi, ei võta päevi õieti riidestki lahti, magavad käigult. Kui sajab, siis on kogu aeg märjad. Minu omal vedas – ta arvati punti, mis Black Hawkidega Nurmsi lennuvälja vallutamas käis. Sealt sai välja viskuda nagu mõnes Mel Gibsoni sõjafilmis, kõik mürises ja plahvatas.
Tuleb välja, et liitlasi, kes on sattunud õppustele keskpolügonilt väljaspool, on üllatanud, et õppused käivad Eestis maastikul, mis pole spetsiaalselt selleks eraldatud. Nad arvasid esimese hooga, et on erakordselt äge, et ala on nii kujundatud nagu elaks seal tsiviilelanikkond...
Üldisemad mured ja rõõmud
„Kui sa kaitseväele tagasi mõtled, mis sul nüüd esmalt meelde tuleb?“
Poeg jäi korraks mõtlema.
„Kasarmu lõhn. Püssiõli ja veel midagi. Selle tunneks une pealt ära.“
„Aga veel?“
„See, kuidas oleks tahtnud püstijalu magada ja samal ajal midagi magusat süüa.“
Sõjaväejutud on huvitavad, aga neist sai ka aru, et osadele poistele oli see olukord raskem. Lihtsamalt läks nendel, kes suutsid lõdvemalt suhtuda ega püüdnud kohe kõike väga hästi teha. Sest ega sõjaväes polegi kõik nii mõeldud, et teed asja hästi ära ja korras.
Mida siis ülejäänud päevaga peale hakata? Poisid ise võtavad seda tagantjärele naljaga ning peavad sõjaväe lahutamatuks osaks, et kõigepealt tuleb suure rutuga kuhugi kohale marssida ja seal siis neli tundi oodata, et keegi ütleks, mis edasi saab. Sellest, miks asjad nii peavad olema, ma lõpuni aru ei saa. Aga üks ettepanek on mul küll.
Andke poistele rohkem raha.
Ajateenijad saavad palka. Kui NAK on läbi, siis summa suureneb. Normaalsel ajal, kui koroonat pole ning saab kodus käia, sõidavad nad selle raha maha ning jääb puudugi. Miks ei võiks poisid saada miinimumpalka? Nad on sel ajal ju riigi teenistuses. Kui kohe ei jaksa nii palju maksta, siis võiks vähemalt lõpus veidi suurema summa kätte anda. Kodus tagasi olles peab ju ka kuskilt alustama ja on kuidagi loll lugu, et töötuna arvel olles on miinimumtoetus suurem, kui ajateenija tasu.
Mis sellest kõigest kasu oli?
„Relvaõpe oli ikka väga äge,“ ütles ajateenija, kui oli natuke mõelnud. Selliseid asju kuskil mujal teha ei saa. Ja meie poiste uusi R-20 RAHEsid kadestasid nii britid kui prantslased.
Samuti on rida mehi, kellega nüüd kergesti jutule saab, sest nad on samades kohtades roomanud ja märjas kaevikus arvutanud, kui palju palka selle mõne tunniga nüüd jälle välja on teenitud.
Oleme kogu perega riigikaitse alal törtsu targemad. Poiss muutus sitkemaks, sai palju uusi oskusi, osad neist ka praktilised. Lisaks sai teada, et inimene suudab ka mõne tunni kaupa magades ikka pikki päevi efektiivne olla ja et eestlased on metsas tõepoolest osavad. Praegu valmistume puhkusereisiks, sidemed ja žgutt on juba kenasti pakitud.
Ega rohkem polegi midagi öelda. Poistel tuleb elus ette hullematki, kui see aasta ajateenistust ning mõnegi asjaga saab pärast seda ehk kergemini toime.