nimetu kirjutas:Ühte teemaga seotud asja tahaks siiski öelda.
See, et Postimees on kaitseministri arvamusartikli lugemise tasuliseks teinud on minu jaoks täiesti ebaloogiline.
Ma toon sealt välja olulisemad punktid:
2020. aasta riigieelarve läbirääkimised algasid uudisega, et toonane rahandusminister Martin Helme soovis kärpida 50 miljonit kaitse-eelarvest. Kuna see ettepanek pälvis laiemat pahameelt, tuldi kiirelt välja uue pakkumisega, et riik peaks võtma 300 miljonit laenu teatud võimelünkade koheseks likvideerimiseks. Seega kosja tuldi rahaga, mida tegelikult olemas ei olnud. Ühtlasi olid EKRE poliitikud juba omakeskis ära otsustanud, millise relvafirma milliseid tooteid sadade miljonite eest osta tuleb. Vastuseta jäid aga küsimused, mille eest peetakse soetatud võimeid järgmise mitmekümne aasta jooksul üleval.
Võimelünkade kõrvaldamise prioriteetsuse otsustasid EKRE poliitikud ühe erandiga laias laastus ise. Merekaitse oli aga kaitseväe juhataja üks prioriteetidest juba varem.
Sõjalise riigikaitse arendamine peab arvestama vastase jõudude ja nende arenguga. Samuti olemasoleva rahaga nii võimete ostuks kui ka ülalpidamiseks. «Ostame ära ja siis vaatame, mis saab»-mentaliteet ei ole vastuvõetav.
Teiseks toob Kunnas välja, et kaitsekulutuste ülevaatamisel tuleb välja minna kuni igapäevavormi ja barettideni, et vaadata, milleta saame hakkama. Täna paistab EKRE liikmetel toonase kaitseministri kandidaadi soovitus meelest läinud olevat ja nõutakse järjest uhkemaid vorme.
Ühtlasi parandan ära Mart Helme faktivead. Mereväe laevad on miinitõrje-, mitte toetuslaevad, mis on merel 365 päeva aastas ning mille eluiga on plaanitud vähemalt 2030. aastani.
Endine siseminister on võtnud nõuks alandada Eesti inimesi, väites, et nende kaitsetahe on madal. 72 protsenti Eesti elanikest peab vajalikuks relvastatud vastupanu osutamist olukorras, kus Eestit ründab mõni teine riik. See arv, muuseas, on suurem kui Soomes.
Lisaks paistab, et EKRE poliitikud arvavad ka paremini teadvat, milline on Ukraina relvastuse seis kui ukrainlased ise. Pakutav abi Ukrainale ei ole laest võetud, vaid vastab sellele, mida ukrainlased on küsinud.
Endisele siseministrile ei teeks paha ka korraks uuesti ajalooõpikusse kiigata – Tartu rahu ei sõlmitud 1918. aastal, vaid 1920, kui Vabadussõda lõppes.