nimetu kirjutas:millises mahus näiteks öövaatlusseadmeid orkestri pealt säästetu eest aastas käitada saaks.
Kui uskuda veidi vanemaid andmeid AN/PVS-14 kohta, siis vähemalt kaks kompaniid peaks ära saama varustada.
Pisut rohkem ikka. Mulle tundub, et ühte väikest detaili peaksid oma arutluses muutma.
Öövaatlusseadet iga aasta pole vaja uuesti osta, erinevalt orkestrist, kes tühja kõhu ja palja tagumikuga ilusat muusikat ei tee. Öövaatlusseadme ostad ära ja vähemalt järgmised kümme aastat jooksed pimedas novembriöös pakus kuusemetsas nagu suvisel haljendaval aasal. Seega aastane amortisatsioonikulu jääb sinna paarisaja euro juurde. Pisut kulub iga aasta ka öövaatlusseadmete energiaga toitmisele ja hooldamisele.
Orkestri aastane kulu oli 1,4 miljonit. Selle summa sisse mahub paarisaja eurost kulu umbes 5500 korda. Seega brigaadi jagu. Mida on pisut rohke kui kaks kompaniid.
Kui lahinguks läheb siis vist valiks brigaadi öises lahingus, aga samas on tore kui eduka lahingu eel ballisaali parketil medaleid jagades mängib orkester. Eks need olegi alati keerulised valikud.
Orkestritest, parketikindralitest, traditsioonidest ja saamata medalitest rääkides ja loomulikult kantuna sügavast murest Eesti riigikaitse pärast küsiksin viktoriini korras, et kes on see endine kaitseminister, kes on palunud/küsinud/mangunud (vali sobiv) tagantjärgi endale kaitseväe teenetemärki? Teeneteristid on tal olemas, riiklikud autasud on tal olemas, aga vot teenetemärki tahaks ka veel saada, sest tema teened Eestile on mõõtmatud. Vastuseks sobiva nime leiab eilsest ajakirjandusest.
Miks ma seda kirjutan, vist selle pärast, et sellel kümnendi tagusel üksikjuhtumil on teatud üldistusjõud mõistmaks sügavaid mõttekihte. Just neid kihte, mis omal kombel avavad inimeste kummalist mõtteilma ja ajendeid, panevad neid tegutsema või midagi arvama.