Riigikaitse eelarve

[Veiko Palm]

Borja - faktoloogia osas vassid hoopis Sina.

Ei kaitseväe juhataja ega kaitsevägi (ega ka kaitseministeerium) ei ole kunagi vaielnud vastu riigikaitse lisarahastusele. Enamgi veel - kaitsevägi on kogu aeg öelnud, et A. meil on suured võimelüngad, ja B. meil on plaanid, mida lisarahaga teha. Igaüks, kes proovib väita vastupidist, lihtlabaselt valetab.

Kaitseväe juhataja ei ole nõus sellega, et keegi teine otsustab konkreetseid võimearendusi kaitseväe eest. Sõjalise riigikaitse läbiviimise eest vastutab kaitseväe juhataja. Mitte mingi muu minister, ega ka riigikogu saadik või saadiku hea relvade maaletoojast sõber.

Lisaks sellele on kaitseväe juhataja öelnud, et ei ole võimalik nii lühikese jooksul luua sõjalist võimet. Ehk siis (eraldi Sulle, Borja) ei ole võimalik 2020 aastal 300 miljonit "mehele panna" ja selle eest ka kohe midagi saada.

[nimetu]

Ehk siis (eraldi Sulle, Borja) ei ole võimalik 2020 aastal 300 miljonit "mehele panna" ja selle eest ka kohe midagi saada.

Ja nagu ma aru saan, siis see 300 miljonit pole isegi asja lõplik kulu. Pole nagu kuulnud, et peale selle ühekordse "rahasüsti" oleks plaanitud uute võimete jaoks kaitse-eelarve suurendamist. Kõlab väga n-ö paraadarmee loomise moodi.

[Tundmatu sõdur nr. 4]

Lisaks sellele on kaitseväe juhataja öelnud, et ei ole võimalik nii lühikese jooksul luua sõjalist võimet. Ehk siis (eraldi Sulle, Borja) ei ole võimalik 2020 aastal 300 miljonit "mehele panna" ja selle eest ka kohe midagi saada.

Keegi pole öelnudki, et kogu raha ja konkreetselt aastal 2020 "mehele panna"..
Minu sõnum on vaid see, et siin on juhus, milliseid tuleb ära kasutada...
Sest selle juhuse kasutamatajätmisel ei sina, Veiko, ega HEREM - oma ametiajal te neid võimekusi EKVs ei näe - see peaks ju sulle ka selge olema, eks....

Aga ma saan ka täitsa aru, et selle variandi avalik toetamine teie mõlemi poolt nõuab julgust.....

[A4]

Teeks vahekokkuvõtteks mõned lihtsamad arvutustehted ja küsiks mõne lihtsama loogikaküsimuse.

Kui palju tegelikult kaitse-eelarvesse lisaraha tekib juhul, kui teostub rahandusministri ettepanek fikseerida nn baas-kaitse-eelarve tasemel 2% SKT-st, kuid selle eest anda ühekordne lisaraha 300 miljonit keskmaa-ÕT ja rannakaitse soetamiseks? Vastus: see tähendab, et mitte ainult 2021, vaid ka 2022-2024 väheneks igaks aastaks planeeritud kaitse-eelarve umbes 50 miljoni euro võrra – kokku 200 miljonit. Umbes samasse perioodi lisanduks siis ka see 300 miljonit, sest isegi kui hankelepingud sõlmida juba lähikuudel, siis tõenäoliselt ka parima tahtmise korral ei teostu kõik tarned kohe järgmisel aastal, vaid ilmselt jaotuvadki järgmise paari aasta peale.

Kui palju me sellisel juhul saame tegelikuks kaitse-eelarvesse pandud lisarahaks? Vastus: mitte 300 miljonit, vaid 300 miinus 200 = 100 miljonit.

Edasi: see kärbitav 200 miljonit pole ju mingi maas vedelev, omaniku ja plaanita, bürokraatide poolt ilma tsiviilkontrollita kokkukahmatud ja iga-aastaselt „ülejääv“ raha, vaid igale eurole sellest 200st miljonist on juba tänaseks plaanitud koht, kuhu see panna. Kogu planeerimine, 10- ja 4- aastased arengukavad on ülesse ehitatud arvestusega, et see 200 miljonit tuleb. Loomulikult, kui tuleb poliitiline otsus kärpimiseks, siis küll bürokraadid ja kaitseväelased kärbivad. Aga ka parima tahtmise juures ei saa öelda, et sellel 200 miljoni kärpimise puhul ei jää ükski üksus arendamata, ükski hange tegemata jne. Ühesõnaga – selle tulemusel saame kindlapeale SA-struktuuri, mis on plaanituga võrreldes väiksem, puudulikumalt varustatud või väiksemate laskemoonavarudega. Kaitsevõime väheneb.

Juhin tähelepanu, et ei rahandusminister ega ükski tema apologeetidest pole siiani suutnud artikuleerida seda, et mille arvelt siis see 200 miljonit tuleks kärpida, optimeerida ja kokku hoida. Heal juhul räägitakse 1-2 miljoni suurustest Globemasteri osakutest või kaitseuuringute keskusest, halvimal juhul aga aetakse täielikku demagoogiat „igal aastal kasutamata jäävatest kümnetest miljonitest“.

Selle peale väidetakse vastu, aga et te saate ju nüüd ja kohe vastu 300 miljoni euro eest kaks uut ja vajalikku võimet – keskmaa-ÕT ja rannakaitse. Tegelik elu on selline, et parimal juhul saab paari aasta jooksul – st „nüüd ja kohe“ – juurde mitte reaalse sõjalise võime, vaid ainuüksi selle võime n-ö tehnilise osa – laske- ja juhtimisseadmed ja moona. Paari aasta jooksul pole ka parima tahtmise juures võimalik juurde värvata, välja õpetada või olemasolevatest kaitseväelastest ümberkoolitada nende võimete tagamiseks vajalikke tegevväelasi ega läbi viia reservväelaste väljaõpet, ilma kelleta need võimed ei sõdi. Taristust, manuaalidest, kogu muust toetavast killavoorist jpms ei hakka rääkimagi.

Kes seda juttu ei usu, vaadaku otsa sellele 122mm haubitsate hankele. Jah, rahad maksti välja ning haubitsad ja moon saadi kätte väga lühikese aja jooksul aastatel 2008-2009. Aga kui näiteks aastal 2010 oleks puhkenud sõda, siis oleksid need 36 või 48 haubitsat täpselt sama targalt seisnud laos tühja, sest polnud ei veokeid nende pukseerimiseks, sidevahendeid täiendava(te) suurtükiväepataljoni(de) juhtimiseks, ega tegevväelasi ja reservväelasi, kes oleksid neid üksusi mehitanud. Või siis oleks parimal juhul sõtta läinud üks 122mm pataljon, aga 155mm haubitsad oleksid lattu jäänud koos ülejäänud 122-stega. Kulus umbes 10 (kümme) aastat, kuni lõpuks saadi lisaks 155mm pataljonile üks 122mm pataljon reaalselt valmis tehtud, mehitatud, väljaõpetatud ja varustatud. Ülejäänud 122mm seisavad endiselt „omanikuta“ laos. Kui ei tule rahandusministri kärbet, siis äkki umbes aastaks 2025 tehakse valmis ka teine 122mm pataljon 2. brigaadile. Ühesõnaga – kui hästi läheb, siis „kõigest“ 15 aastat kulubki esimeste haubitsate laekumisest kuni neist kõigist reaalsete üksuste loomiseni. Pole mingit põhjust uskuda, et märksa keerukama keskmaa-õhutõrje puhul võiks sama protsess ühele poole saada vaid paari aastaga. Ühesõnaga – võib vajadusel võimearendusprojekte tõesti teha nii, et võtame kiiruga relvastuse endi platsi peale ja siis mõtleme edasi, kuidas ja mismoodi nendest võime luua. Aga tuleb aru saada, et niimoodi tekib võime alles aastate pärast.

Lisaks – ühekordne laen katab ära vaid nende uute süsteemide seotuskulu, kuid nende ülalpidamiskulu tuleks leida ikkagi jooksvast kaitse-eelarvest. Millegi olemasoleva või seni plaanitu arvelt. See omakorda suurendab veelgi seda 200-miljoni euro suurust potentsiaalset „auku“, st saame justkui küll kaks uut võimet (või õigemini, nende võimete riistvara), kuid kogu ülejäänud kaitsevägi on selle võrra veel nigelam ja auklikum.

Nii et halvimal juhul võime selle imelise kärpe- ja laenuprojekti tulemusel saada olukorra, kus paari aasta pärast on meil kuskil hoovi peal olemas keskmaa-õhutõrje ja rannakaitsekompleksid, kuid kulub veel aastaid ja kümneid miljoneid lisaeurosid, et need reaalselt kasutusele võtta. Kui sellele eelnevatel aastatel peaks puhkema sõda, siis jäävad need süsteemid tõenäoliselt kasutult seisma koos nendesse panustatud sadade miljonitega, aga reaalselt sõtta peab minema väiksem, kehvem ja väiksemat laskemoonavarudega kaitsevägi.

See on kokkuvõttes ilmselt ka põhjus, miks kaitseminister, kaitseväe juhataja ja bürokraadid sellele rahandusministri kärpe- ja laenuprojektile nii raevukalt vastu sõdivad. Kuigi esmapilgul võib tõesti jääda mulje, et miks need lollid keelduvad taevast alla sadavatest sadadest miljonitest.

Kui keegi tahaks riigikaitsele reaalselt midagi head teha, siis tuleks stabiilselt suurendada kaitsekulude baasrahastust. Siis saaks uusi võimeid välja arendada plaanipäraselt ja reaalselt, nii et see kõik oleks algusest peale ka ülalpidamiskuludega kaetud, kuid samal ajal ei jääks „juba olemasolev“ Kaitsevägi lääbakile.

Kui on aga vaja kevadel kiiruga võetud laenuraha ruttu mehele panna, siis oleks vastutustundlik ja kasulik (kuigi äärmiselt vähe-seksikas) osta selle raha eest ennaktempos laskemoona olemasolevale Kaitseväe struktuurile. Saaks käesistuvast rahast suhteliselt ruttu ja vähese vaevaga lahti. Kaitsevõime aga kasvaks üsna kohe ja reaalselt päevade ja nädalate võrra, kui kaua saaks vastasele vastupanu osutada kuni moonavarude ammendumiseni.

[Tundmatu sõdur nr. 4]

Kui keegi tahaks riigikaitsele reaalselt midagi head teha, siis tuleks stabiilselt suurendada kaitsekulude baasrahastust. Siis saaks uusi võimeid välja arendada plaanipäraselt ja reaalselt, nii et see kõik oleks algusest peale ka ülalpidamiskuludega kaetud, kuid samal ajal ei jääks „juba olemasolev“ Kaitsevägi lääbakile.

..ma küsiks selle (traditsiooniliselt pika) tiraadi peale niiviisi, hea A4 - kuidas suhestub sinu plaanipäraselt korrastatud ministeriaalne elu Vladimir Vladimirovitši vananemisega // tema aja otsalõppimisega // täiesti plaanipäratute oodatud arengutega Venemaal

[Kapten Trumm]

Aga kui näiteks aastal 2010 oleks puhkenud sõda, siis oleksid need 36 või 48 haubitsat täpselt sama targalt seisnud laos tühja, sest polnud ei veokeid nende pukseerimiseks, sidevahendeid täiendava(te) suurtükiväepataljoni(de) juhtimiseks, ega tegevväelasi ja reservväelasi, kes oleksid neid üksusi mehitanud. Või siis oleks parimal juhul sõtta läinud üks 122mm pataljon, aga 155mm haubitsad oleksid lattu jäänud koos ülejäänud 122-stega. Kulus umbes 10 (kümme) aastat, kuni lõpuks saadi lisaks 155mm pataljonile üks 122mm pataljon reaalselt valmis tehtud, mehitatud, väljaõpetatud ja varustatud. Ülejäänud 122mm seisavad endiselt „omanikuta“ laos. Kui ei tule rahandusministri kärbet, siis äkki umbes aastaks 2025 tehakse valmis ka teine 122mm pataljon 2. brigaadile. Ühesõnaga – kui hästi läheb, siis „kõigest“ 15 aastat kulubki esimeste haubitsate laekumisest kuni neist kõigist reaalsete üksuste loomiseni. Pole mingit põhjust uskuda, et märksa keerukama keskmaa-õhutõrje puhul võiks sama protsess ühele poole saada vaid paari aastaga. Ühesõnaga – võib vajadusel võimearendusprojekte tõesti teha nii, et võtame kiiruga relvastuse endi platsi peale ja siis mõtleme edasi, kuidas ja mismoodi nendest võime luua. Aga tuleb aru saada, et niimoodi tekib võime alles aastate pärast.

Paar repliigi selle hädaldamise juurde.

Briti laevastik hõivas 27. dets 1918 ühe miiniristleja (tänapäeva nimega hävitaja), mis sai peagi nimeks Lennuk ning sama laev 1919 jaanuarikuus (1,5 nädalat hiljem!) juba sõjalistes aktsioonides, esimest korda 09. jaanuaril.

Laev sõidab auruturbiinide jõul ja tema meeskonna suurus on 150 meest. Kõigile lisaks "tekkis" ka peagi teine samasugune laev "Wambola". Taolise keerukusega sõjalaevu tänases Mereväes meil tegelikult polegi.

Mehed, kas tein piinlik ei ole sedasi hädaldada? Kuidas suudeti toona moodustada kiiresti meeskonnad 300 mehega ja panna alused nädalate raamistikus sõda pidama, reaalsete miiniväljade vahele ukerdama ja reaalset suurtükituld andma? 300 mehe leidmiseks kulub ju aastakümneid?

[tuuba]

A4

mul on üks küsimus---kui nõuka-ajal suudeti isegi vankadele selgeks teha suurtükkidest laskmine 3-4 kuuga ja mattide kaasabil, kas siis praegused eesti noored on niipalju lollimad, et ei suuda isegi 10 aastaga seda ära õppida?

või on küsimus õpetajates?

või milleski muus?

ja see hala--pole veokeid.juba 10 aastat? tõsiselt või?

ning üks mõtteke veel---kas nende puuduvate võimekuste täitmiseks pole mitte sisse kirjutatud iga-aastasesse eelarvesse mingid summad? ehk siis,kui saab need 300M,kas siis on võimalik mingid planeeritud read selle arvelt kustutada?

[Lemet]

nõuka-ajal suudeti isegi vankadele selgeks teha suurtükkidest laskmine 3-4 kuuga

Tegelikult ei suudetud, õppuste Zapad 81 kokkuvõtete kuulamisel oli pidevalt läbiv leitmotiiv hala teemal, et suurtükivä ülesanded jäid täitmata või täideti poolikult isikkoosseisu füüsilise ettevalmistamatuse ja tehnika mittetundmise tõttu. Ja need polnud mitte esimese veerandi salaboonid, vaid ikka aasta-poolteist teenistust tassinud jorsid.

[A4]

Kui keegi tahaks riigikaitsele reaalselt midagi head teha, siis tuleks stabiilselt suurendada kaitsekulude baasrahastust. Siis saaks uusi võimeid välja arendada plaanipäraselt ja reaalselt, nii et see kõik oleks algusest peale ka ülalpidamiskuludega kaetud, kuid samal ajal ei jääks „juba olemasolev“ Kaitsevägi lääbakile.

..ma küsiks selle (traditsiooniliselt pika) tiraadi peale niiviisi, hea A4 - kuidas suhestub sinu plaanipäraselt korrastatud ministeriaalne elu Vladimir Vladimirovitši vananemisega // tema aja otsalõppimisega // täiesti plaanipäratute oodatud arengutega Venemaal

Vägagi hästi suhestub. Kui pelgame, et vananev Vladimir Vladimirovitš võib juba lähiaastatel teha oma viimase katse lahendada sisepoliitilisi probleeme väikese võiduka sõjaga, siis tuleb Kaitseväge arendada niimoodi, et ta suudaks sõda pidada võimalikult hästi ja võimalikult kaua juba täna ja homme. See tähendab, et raha tuleb panna esmajoones sinna, kus nad annavad reaalse efekti nüüd ja kohe, mitte alles 10 aasta pärast. Konkreetselt tähendab see, et tuleks kiiresti lõpule viia Kaitseväe olemasoleva SA-struktuuri relvastamine ja varustamine ning soetada neile juba täna võimalikult suured laskemoonavarud. Kui lähiaastateks plaanitud eelarvetest ja plaanidest kärpida ära 200 miljonit eurot, siis see „kohe sõdimise“ võime mitte ei kasva, vaid kahaneb.

Kui panna lisaraha täna keskmaa-ÕT ja rannakaitse alla, siis reaalselt eksisteeriv ja sõdida suutev võime tekib, eriti ÕT puhul, alles aastate pärast. Ja nagu ma eelnevalt selgitasin, paratamatult selle „täna sõtta mineva“ struktuuri arvelt. Kui aga see sõda peaks puhkema lähi-aastatel, siis oleme 300 miljonit ära raisanud asja peale, mis meid selles lähiajal algavas sõjas eriti ei aita.

[a11]

Kaitseväe juhataja ei ole nõus sellega, et keegi teine otsustab konkreetseid võimearendusi kaitseväe eest. Sõjalise riigikaitse läbiviimise eest vastutab kaitseväe juhataja. Mitte mingi muu minister, ega ka riigikogu saadik või saadiku hea relvade maaletoojast sõber.

Ega keegi teine ei otsustagi. Lihtsalt pakuti välja võimalused. Helme kui valitsuskoalitsiooni kuuluva erakonna juht võib ju sel teemal oma arvamust avaldada.

[Jaanus2]

Wambola ja Lennuki ajal olid need mehed enne olemas, sõitnud muudel keerukatel laevadel või teeninud tsaaririigi mereväes. Üldse oli siis paksult meremehi. Nõukaaeg hoidis eestlased merest eemal ja praeguseni on see üks harv amet.

[alban]

..ma küsiks selle (traditsiooniliselt pika) tiraadi peale niiviisi, hea A4 - kuidas suhestub sinu plaanipäraselt korrastatud ministeriaalne elu Vladimir Vladimirovitši vananemisega // tema aja otsalõppimisega // täiesti plaanipäratute oodatud arengutega Venemaal

Kui keeruline on mõista, et ilma inimesteta ja vajaliku taristu ja varustuseta on mistahes "torud" või "raketid" või "süsteemid" samahästi kui kasutud? Need on lihtsalt laos seisvad asjad, mitte võimekus. Nende ainuke efekt on nende alla kinni pandud raha, kuniks struktuurid selleks valmis luuakse. See mentaliteet, et saaks midagigi kätte, pärast vaatame mis temaga teeme - see peaks olema 90ndatesse maha jäänud, kui EKV alles lapsekingades oli. Täna teeme asju paremini.

[Veiko Palm]

Keegi pole öelnudki, et kogu raha ja konkreetselt aastal 2020 "mehele panna"..
Minu sõnum on vaid see, et siin on juhus, milliseid tuleb ära kasutada...
Sest selle juhuse kasutamatajätmisel ei sina, Veiko, ega HEREM - oma ametiajal te neid võimekusi EKVs ei näe - see peaks ju sulle ka selge olema, eks....

Aga ma saan ka täitsa aru, et selle variandi avalik toetamine teie mõlemi poolt nõuab julgust.....

Sa vist üldse ei loe, mida ma postitan?

Proovin veel:
- iga-aastane kaitse-eelarve vähendamine (ehk püsimine 2% peal) tähendab üks-üheselt vähem sõjalist kaitset. Mitte rohkem, vaid vähem. Raha võetakse (KVJ on seda öelnud) eelkõige hangetest, sest kuskilt mujalt pole seda sellisel hulgal võtta;
- mingit lisaraha pole olemas. Valitsus pole mitte midagi veel otsustanud, seega ka raha pole olemas. Kui Sul on vastupidist väita, annan kaitseväe pangaarve, kanna üle;
- ei ole vastuvõetav, kui üks erakond ütleb kaitseväele, et peate ostma selle ja selle firma käest (mida esindab sama erakonna riigikogu liikme hea sõber) neid ja neid asju ning neid ostetud asju tohite kasutada ainult niimoodi.

Mina ei näe siin mingeid juhuse kasutamisvõimalusi ega tunne mingit vajadust julge olla.

Kuidas võiks edasi minna:
- kaitse-eelarve võiks jääda planeerituga (ehk pika-ajaliste kavadega) samaks. See on väga karm poliitiline otsus, saan sellest väga hästi aru ja rohkem torkima ei hakka. Loomulikult elab kaitsevaldkond üle ka kärpe;
- võimalikud lisa-investeeringud antakse kaitsevaldkonnale selleks, et vastavalt kaitseväe juhataja otsustele võimelünki tähtsuse järjekorras kõrvaldada saaks. Esmatähtis ei ole suure tõenäosusega näiteks keskmaa õhutõrje. Kaitseväe juhataja on oma prioriteedid korduvalt poliitilisele tasandile esitanud.

Ja lõpuks - räägid ju iseendale vastu. Karjud kiire-kiire ja siis teatad, et mina neid uusi võimeid ei näegi?!? Ma ju alles noor mees ja kavatsen veel 15 aastat kaitseväes riiki teenida. Kui 15 aasta jooksul neid võimeid ei tule, siis miks meil nüüd nii kiire on?

Või miks peaks Sa arvama, et rahandusministrile ja Kunnasele esitatud pakkumised on nii personaalsed ja meie riigile neid ei esitataks? Mingi sajandi diil, aga kohe tuleb otsustada? Niimoodi võib-olla müüakse potte-panne, "sugupuuga" kutsikaid ja imetolmuimejaid suure kaubanduskeskuse parklas

[A4]

A4

mul on üks küsimus---kui nõuka-ajal suudeti isegi vankadele selgeks teha suurtükkidest laskmine 3-4 kuuga ja mattide kaasabil, kas siis praegused eesti noored on niipalju lollimad, et ei suuda isegi 10 aastaga seda ära õppida?

või on küsimus õpetajates?

või milleski muus?

ja see hala--pole veokeid.juba 10 aastat? tõsiselt või?

ning üks mõtteke veel---kas nende puuduvate võimekuste täitmiseks pole mitte sisse kirjutatud iga-aastasesse eelarvesse mingid summad? ehk siis,kui saab need 300M,kas siis on võimalik mingid planeeritud read selle arvelt kustutada?

Ühe üksiku haubitsa meeskonna saab ilmselt välja õpetada ka umbes kuu ajaga – ei tea, et meil suurtükiväes see n-ö erialaõpe väga palju kauem kestaks.

Terve suurtükiväepataljoni aga – kui sul on kohe olemas mitte ainult haubitsad, vaid ka kogu pataljoni koosseisu- ja varustustabeli järgne komplekt veokeid, side- ja tulejuhtimisvahendeid, välismajutusvarustust, kui sul on olemas kogu pataljonile vajaminev tegevväelaste kaader (kolonelleitnandist pataljoniülemast kuni nooremleitnantist SA-patarei ülemani), siis saab terve pataljoni kokku klopsida ja välja õpetada põhimõtteliselt vähem kui aastaga. Eeldusel, et sinu rahu-aegne väljaõppesüsteem on piisavalt võimas, et terve pataljon korraga välja õpetada.

Meie puhul kõiki neid asju 2009. aastal ei olnud. Vaid oli vist enamvähem piisavalt tehnikat, varustust ja tegevväelasi ühe, selleks ajaks juba eksisteeriva 155mm haubitsate pataljoni jaoks.

Edasi – kui oleks olnud vaba raha, siis hea tahtmise korral oleks sellele teisele pataljonile vajaliku veokite, varustuse, taristu jms komplekti kokku osta ja kasutusele võtta paari aastaga (aga tuletaks meelde, mis neil aastatel kaitse- ja kogu riigieelarvega toimus). Või siis „võtta“ need vajalikud veokid, sidevahendid, varustuse jms mõne teise selleks ajaks loodud üksuse arvelt (ainult et 0+1=endiselt 1, mitte 2).

Lisaks oli meie suurtükiväe toonane (ja tegelikult ka tänane) rahuaegse väljaõppesüsteemi maht selline, et ühe aasta jooksul õpetati ajateenijatest reservi jaoks välja u 1/3 pataljonist. See tähendab, et ühe pataljoni koosseisu väljaõpetamiseks kulus kokku 3 aastat. Kahe pataljoni puhul veniks see aeg kokku kuue aastani.

Ja lisaks – kui ajateenijaid-reservväealasi täiendavatele suurtükiväeüksustele ongi võimalik põhimõtteliselt lõpmatult ühe tulepatarei kaupa aasta välja õpetada (ja niimoodi luua 10 aastaga lausa kolme pataljoni reservväelastest koosseis), siis pataljonile vajalikku tegevväelastest koosseisu pole ka parima tahtmise juures tekitada paari aasta jooksul. RA-rühmaülemast ja SA-patareiülemast nooremleitnant õpib sõjakoolis kolm aastat, pataljoni staabiohvitserid vajavad arenguks, täiendõppeks, praktikaks ilmselt mitte väga palju vähem kui 10 aastat. Pataljoni ülemat ja staabiülemat (minimaalselt majorid) ei nikerda ka parima tahtmisega alla 10 aasta valmis.

Kui kõiki neid asju ei ole, siis ei saagi öelda, et sul on valmis pataljon ja terviklik võime, mitte lihtsalt platsitäis haubitsaid. Põhimõtteliselt sama kehtib ka keskmaa-ÕT ja rannakaitse mõttes. Seda enam, et nendes valdkondades pole meil (erinevalt 2009. aasta suurtükiväest) mingit eksisteerivat ohvitseride ja spetsialistide seltskonda, määrustikke ja doktriine, väljaõppejuhendeid ja väljaõppesüsteemi. Nende loomine algaks paratamatult suht-koht nullist.

Kas nüüd hakkab pärale jõudma?

Mis puudutab neid „võimelünkasid“ ja nende jaoks juba eelarvesse plaanitud raha, siis vastus on eitav. Ühtegi kehtivasse arengukavasse ei ole (veel) sissekirjutatud keskmaa-õhutõrjevõime ega rannakaitserakettide võime arendamist, ega selleks vajaminevaid summasid, mille arvelt saaks 300 miljonit laenu korral „tasaarveldust“ teha. Sellest ka minu ettepanek kasutada seda laenu mitte täiesti uute, vaid pigem olemasolevate võimete kiirendatud arendamiseks, või siis laskemoona hankimiseks olemasolevatele relvasüsteemidele.

[Veiko Palm]

Postitan Postimehest (ja tõenäoliselt ka uutes uudistest) täismahus

Urmas Reitelmann: Konservatiivid ei taha mitte kaitse-eelarvet vähendada, vaid täita lüngad riigi kaitsevõimes
17.09.2020
Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna üks põhilistest valimisteemadest oli mure Eesti riigikaitse otsustavast parandamisest ning kaitsevõimes ikka veel esinevate lünkade kiires täitmises.

See mure ei ole valitsuses olles sugugi leevendust leidnud, saati kadunud, nagu mõned sõnavõtud lähiminevikust tahavad näidata. Liikursuurtükkide ja jalaväe toetussoomukite soetamine on iseenesest tore, kuid need on keskmaa õhutõrje puudumisel hõlpsasti suitsevaks vanarauaks muudetavad.

Eesti 1242 kilomeetri pikkune rannajoon on aga igasuguse rannakaitse puudumisel totaalselt kaitsetu, välja arvatud ehk juhul, kui mõni jahimees jõuaks läheneva dessandi suunas paar lasku linnuhaavleid saata. Sisuliselt võib täna vaenlane kiirkaatritel maabuda Tallinna reisisadamas, mõne sammu kaugusel Toompeast.

Need tohutud, otsekohe täitmist vajavad lüngad haigutavad endiselt Eesti riigikaitses. Eestil on mõned miinitõrje laevad, kuid endiselt ei ole meil mitte ainsatki meremiini, millega oleks sõjalise ohu korral võimalik meie ühendusteid ja rannikut kaitsta.

Eelpool kirjeldatut silmas pidades ei ole konservatiivid mitte kunagi mõelnud, veel vähem aga väitnud, et riigi kaitsekulutusi tuleks vähendada.

Tõsi, majanduse jahenemisest tingituna eelarve väheneb ja selle tulemusel väheneb riigikaitsele eraldatav summa. Samas ei vähene aga summa protsentuaalselt, vaid jääb endiselt 2% piiridesse, millele lisanduvad muud riigikaitselased investeeringud.

Vaadakem viimaste heade aastate eraldisi riigikaitsesse. 2018. aastal kasvas Kaitseministeeriumi eelarve automaatselt 52,3 miljonit, lisaks eraldati 54,4 miljonit. Aastane eelarve suurenes 106,5 miljonit. 2019. aastal kasvas kaitse-eelarve automaatselt 48 miljonit. Valitsus lisas sellele oma otsusega veel 54,2 miljonit, kokku 106,5 miljonit.

Tegelikkus on aga karm. Kaitseministeerium ei ole suuteline seda raha täies mahus kasutama. Eelmise aasta lõpus vähendati ministeeriumis varustuse hankimiseks ette nähtud raha 18,1 miljonit, mille eest saanuks osta nii mõnegi padruni ja kuulivesti. Vähe sellest, ministeeriumil jäi aasta lõpus ikkagi üle 50,9 miljonit, mis kanti üle selle aasta eelarvesse. 2017. aastal jäi raha üle 20,7 miljonit, 2018. aastal 36,2 miljonit.

Nüüd aga tänasest tegelikust olukorrast. Konservatiivide ettepanek ei ole mitte kaitse-eelarve vähendamine, vaid suurendamine ning lünkade täitmine kaitsevõimes, mida vasakliberaalide valitsused ei suutnud 30 aasta ehk terve inimpõlve jooksul.

Meil on täna võimalus kiire ja otsustava tegutsemise korral juba olemasolevate ja riikidega kiiresti sõlmitavate lepingute abil, hankida laenuraha eest nii keskmaa õhutõrje kui ka rannakaitse raketipatareid koos radarite ja juhtimis- ja hooldustehnikaga. See oleks sihtotstarbeline finantseering, mitte läbipaistmatu raha paigutamine kaitseministeeriumi kontole.

Lähemate aastate kaitsekulutuste osa tõuseks 2,5% SKP-st. Kaitseministeerium peab aga lõpetama oma vaikse tiksumise ning jutud pikaajalistest arengukavadest. Tegutseda tuleb kohe ja paindlikult, johtuvalt olukorrast nagu ärevad ajad nõuavad. Sõjaeelse Eesti Vabariigi valitsuse hiljaks jäänud tellimus Spitfire hävituslennukitele, mis kunagi kohale ei jõudnud, olgu siinkohal hoiatavaks meeldetuletuseks.

Kaitseminister J. Luigel ei olnud paraku õigus väites, et riigikaitset ei juhita rahandusministeeriumist. Minu mäletamist mööda kehtib meil endiselt laiapõhjalise riigikaitse kontseptsioon ning riigi kaitsmisse panustavad nii sise-, sotsiaal-, kui ka kõik teised ministeeriumid ning ühe ametkonna käitumine suveräänse vürstiriigina ja riigikaitse monopoliseerimine võib osutuda äärmiselt destruktiivseks.

Ükski konservatiivist rahvuslik poliitik ei ole mitte kunagi kutsunud üles riigikaitse eelarvet vähendama, vastupidi. Selle väitmine on otsene vale vasakliberaalide suunalt, kellede tegudest mäletame soovi rappida kaitsevägi väikeseks elukutseliseks nukuarmeeks ja kes likvideerisid sõjaväeluure, mis osutas kaitseministeeriumis tegutsevale reeturile. Omaette teema on klikiablas peavoolumeedia, mis valed üles nopid neid ning süüdimatult levitab.

Urmas Reitelmann
Riigikogu saadik,
kaitseliitlane