Riigikaitse eelarve

[metssiga]

Wambola ja Lennuki ajal olid need mehed enne olemas, sõitnud muudel keerukatel laevadel või teeninud tsaaririigi mereväes. Üldse oli siis paksult meremehi. Nõukaaeg hoidis eestlased merest eemal ja praeguseni on see üks harv amet.

Ja ka sellest hoolimata väljaõpetatud spetsialiste ei jätkunud - komendore pidi värbama vangivõetud meeskondade hulgast.

[Veiko Palm]

Ja ka sellest hoolimata väljaõpetatud spetsialiste ei jätkunud - komendore pidi värbama vangivõetud meeskondade hulgast.

Ära tule nüüd teiste pidu rikkuma - öeldi ju, et kõik oli korras.

[Kapten Trumm]

Mismoodi see kaudtuli VS-s välja siis nägi, kokku aetud väljaõppeta külamehed vahtisid läbi kahuriraua, kui vainlane paistma hakkas ja siis pandi purakas ära?
Minu arusaamist mööda kuni GPS ja INS ilmumiseni käis see asi alates WWI perioodist (jutt on kaudtulest) üsna samamoodi, siis pole suurt vahet, kas Talvesõja aegne 105 mm või D30?

Mida Sulle räägitakse on see, et hoolimata relvade ja laskemoona ostmisest ja hoolimata ka väljaõppest, siis pataljon sai valmis alles aastate pärast.

Mida tehti siis VS-s teistmoodi, et seal rakendati relvi nädalate ajaraamis, aga meil kulub aastaid? Võeti võlgu asju, teamata, kas peale sõda maksmiseks raha on? Oli noorte, sõjaväespetsialistide üleküllus tänu WWI-le? Rekvireeritud setukad ootasid koplis ja hirnusid, et millal saab EW pauguraudu vedama hakata?

[Kriku]

Helme ideed ärritavad kaitseväge ja Isamaad
Henry-Laur Allik, reporter; Meinhard Pulk, reporter

Kaitseväe juhataja Martin Heremi sõnul nõrgendaks rahandusminister Martin Helme (EKRE) idee vähendada koos kahaneva SKTga Eesti kaitsekulutusi Eesti kaitsevõimet. Vastasseisule valitsuses lisab õli tulle ka see, mida Helme sõnul võiks võimaliku laenurahaga osta.

Helme on välja pakkunud idee hoida kaitseministeeriumi eelarvet automaatselt kahel protsendil SKTst, nagu näeb ette koalitsioonileping, ning lisaks sellele osta laenurahaga õhutõrje- ja rannakaitsesüsteemid. Helme kirjutas sotsiaalmeedias, et see läheks maksma suurusjärgus 300 miljonit eurot – õhutõrje 250 ja rannakaitse 50 – ning süsteemid saaks hankida juba lähima paari aasta jooksul kas olemasolevate raamlepingute osana või riikidevaheliste tehingutega.

Riigi Kaitseinvesteeringute Keskuse juhi Kusti Salmi sõnul pole Helme ettepanek detailselt läbi mõeldud ja keskendutud on vaid ümmargusele summale, millega süsteeme osta. «See ei ole nagu moodsas arvutimängus, kus sa klikivajutusega tellid oma riigile õhutõrje, tankid või lennukid. Tuleb suuta ära defineerida, mismoodi need üksused pärast liikuma hakkavad, kuidas nad teiste üksustega koos opereerima hakkavad ja kuidas me sinna inimesed peale leiame,» ütles Salm. Tema hinnangul pole paari aastaga võimalik midagi teha. «Õhutõrjesüsteemide normaalne tarneaeg [ettevõtetel], kes turul toimetavad, on kõikidel kolm-neli aastat.»

Helme kritiseerib aga kaitseministeeriumit, et viimasel kolmel aastal on kaitse-eelarvest raha kulutamata jäänud. Tema hinnangul võideldakse oma ametkonna võimalikult suure rahastuse eest ilma kohustuseta selle rahaga midagi konkreetselt peale hakata. Salmi sõnul pole aga mingit raha kusagil üle jäänud, vaid tarnete hilinemisega on kulutused edasi lükkunud. «Tõepoolest on mingitel aastatel olnud hilinenud tarneid – kuskil viie-kuue protsendi juures aastas – ja see on täiesti tavapärane. Näiteks eelmine aasta pidime saama LMT-automaadid, aga kuna vaidlused olid väga suured, siis see nihkus edasi. Selle raha, mis üle jäi, me kulutasime ära selle aasta juulis,» ütles Salm.

Herem: poliitiline sekkumine pole vastuvõetav

Herem ütleb, et kui valitsus otsustab kaitsekulutusi kärpida, siis tuleb tal sellega edasi elada. Herem on aga kindel, et see vähendaks Eesti kaitsevõimet, kuna 50 miljonit ei saa kokku hoida igapäevakuludest. «Põhiline suurusjärk, kui selline kärbe tuleb, on hanked, võimekuse arendused/investeeringud ja tõenäoliselt on sellest suur osa laskemoon. See tähendab, et kaitsevõime väheneb, kuna üksus, mis peaks sõtta minema, saab vähem päevi lahingut pidada, ja nii lihtne ongi,» sõnas Herem.

Heremiga on nõus ka Eesti endine kaitseväe peastaabi ülem ja sõjaline esindaja NATOs Neeme Väli, kelle sõnul ei oleks kaitsevõime vähenemine aga väga suur. Väli ei usu, et kui riik tõmbab koomale, siis kaitseministeerium pääseb kaotuseta. «Öelda, et kaitseministri haldusalas üldse mitte mingisugust kokkuhoiuvõimalust pole, on minu arvates ka vale. Kindlasti leiab siin asju ja tegevusi, millesse võib kriitiliselt suhtuda, mida on tore teha võib-olla, aga kui tõesti on kõikidel kitsas, siis kokkuhoiuvõimalust oleks,» sõnas Väli, kelle hinnangul jääb kaitsekulutuste kärpe erandist poliitilist tahet puudu.

Heremi sõnul on kummaline, kuidas ühelt poolt kärbitakse 50 miljoni eest kaitse-eelarvet ja samal ajal öeldakse, et tehke 300 miljoni eest teisi investeeringuid. «See on nagu rätsepa juures, kus püksid jäävad lõpuni õmblemata, aga nüüd hakkame juba pintsakut tegema.»​

Heremi sõnul ei ole õhutõrje väljaehitamine tema jaoks kõige tähtsam. «Minu jaoks keskmaa-õhutõrje ei ole praegu Eestis number üks võimelünk, seda enam, et igasugune õhukaitse on meie liitlaste poolt kõige lihtsamini kompenseeritav. Siia on aga palju raskem saata laevu või maaväge. Teiseks, meil on poolikuid asju, mis tuleks lõpuni viia. Ma ei tahaks niimoodi, et meil on pataljonid, kes ei suuda sõdida, ja meil on samal ajal pooleli valmis ehitatud õhutõrjepataljon. Seda ei ole võimalik teha kahe aastaga, isegi kui panna sinna 300 miljonit,» ütles Herem.

Kaitseväe juhataja on osaliselt nõus plaaniga soetada 30-kilomeetrise laskekaugusega rannakaitsesüsteemid. Lisaks toetaks Herem tankitõrjet ja veel väiksemaid oste, mille ülalpidamise kulud on väiksed. «Minu prioriteet oleks arendada kaitsevõimet regionaalselt, seda juhul, kui naaberriigid lõuna pool jõuavad kokkuleppele, millised oleksid need võimed, mida võiksime koos rakendada, mis tõesti heidutaksid ka päriselt Venemaad,» ütles Herem.

Praegu Kaitseliidu vanematekogu esimehe ülesandeid täitev Neeme Väli laenu eest tehtavaid kaitseinvesteeringuid ei toeta. «Kui me investeerime 300 miljonit Eesti prioriteetsetesse kaitsevõimetesse iseseisva riigikaitse kontekstis, see kindlasti suurendab Eesti kaitseväe toodetavat heidutust ja mõjutab jõudude tasakaalu regioonis. Kas see nüüd Venemaa tegutsemist ja plaane täiesti heidutab, selles ma kahtlen. Kuna Venemaa võime sõjalisi jõude kiiresti ümber paigutada, mida on ka õppustega tõestatud, on suur,» ütles Väli.

Salmi jaoks on põhiprobleem aga see, et investeeringute ideed tulevad võimukoridoridest. «Kui me võtame ette selle tee, et Eesti kaitse prioriteete ei defineeri enam Eesti kaitseväe juhataja, siis juba ainuüksi sellest ideest kaotab Eesti nominaalselt mitukümmend protsenti kaitsevõimest,» ütles Salm.

Herem ei ole samuti poliitilise sekkumisega rahul. «Ma ei saa nõus olla sellega, kui ükskõik millise kaitseväevälise ekspertiisiga survestatakse meid hankima asju, mis ei ole meie poolt määratud prioriteedid. Minu jaoks ei ole see vastuvõetav, arusaadav ja minu meelest nii Eesti riiki hästi kaitsta ei saa,» põhjendas Herem.

Laaneots: käib kemplemine ja vastasseis

Eilsele riigikogu riigikaitsekomisjoni istungile tulid kohale nii kaitseminister Luik, rahandusminister Helme kui ka Herem. Päevakorras olid praegu kõige aktuaalsemad küsimused ehk kaitsekulude kärped ja 300 miljoni euro suurune kaitselaen. Komisjoni liikmed koostasid ühisavalduse, milles kinnitati toetust kaitse-eelarve püsimisele vähemalt senisel tasemel. «Kaitsekulu kärpimine toob kaasa probleeme täna ja tulevikus ning nõrgestab riigikaitset. Vajadusel tuleb kaitsevõime edasiarendamiseks teha struktuurseid muutusi ja olemasolevaid võimelünki vähendada ka laenu abil,» teatas komisjon avalduses.

Koosolekul arutati ka Helme etteheiteid kaitseministeeriumile raha kasutamata jätmise kohta. «See oli nende omavaheline piketeerimine – viisakalt muidugi, midagi erilist ei olnud,» meenutas komisjoni liige Ants Laaneots (Reformierakond). Laaneotsa sõnul on seesugune hangete venimine tänapäeva maailmas paratamatu. «Kuna asi ilmselt Euroopas ja maailmas liigub tervikuna sõja poole, siis nüüd selliseid hankeid teha ei saa nagu pärast külma sõda 1990ndatel, kui relvi nii palju vaja polnud ja Lääne-Euroopa desarmeerus. Siis võis osta väga odavalt igasugust sõjalist kraami. Nüüd on aga igal pool kaitsetööstustes klientidest järjekorrad. Täpselt sama on ka meie jaoks: kui me tellime midagi, mis käib Eestis võib-olla ka pressist läbi, siis ega ta kohe tegelikult kohal ole,» sõnas endine kaitseväe juhataja.

Ühe näitena tõi Laaneots tankitõrjekompleksi Javelin. «See ost kuulutati ka varakult välja, aga selgus, et alles mitu kuud hiljem saime need raketid kätte. Puhas jama,» ütles Laaneots. Nii eelarvesse kui ka laenurahasse puutuv jääb Laaneotsa sõnul praegu veel lahtiseks. «Olime koosolekul üle pooleteise tunni ja lõpuni ikka aru ei saanud, mida kaks ministrit sellest järeldavad. Arusaadav, et rahandusministril on selleks õigus, tema ju ei hangi midagi. Luige vastused olid ka ebamäärased,» tõdes Laaneots, kelle sõnul on riigikaitse eriti päevakajaline üldist julgeolekukeskkonda vaadates.

«Agressiivsus ja vaenulikkus Venemaa poolelt on tõusnud. Kui lugeda Venemaa pressi, siis järsult on tekkinud sagedased kriitilised artiklid Eesti suhtes, justkui me ahistaksime siin kedagi. Seal midagi toimub. Praegu on muidugi raskuspunkt Valgevenes ja Putin vaatab kõrvalt ja hõõrub käsi, et Lukašenkast lahti saada,» märkis Laaneots.

Ka Helme väljapakutud 300 miljoni euro suuruse laenu idee on Laaneotsa sõnul lahtine. «Käib kemplemine. Mingil määral on vastasseis ka Isamaa ja EKRE vahel – me vaatame seda kõrvalt, kuna oleme opositsioonis,» tõdes Laaneots. Laaneotsa sõnul leidis osa riigikogulasi, et laenuraha abil ei tohi selliseid hankeid teha. «Kui ma õigesti mäletan, siis 1992. aastal, kui tegime Iisraelis esimese [relva]hanke, oli ka nii, et laen pandi isegi riigieelarvesse,» meenutas Laaneots. «Kõik töötas, aga nüüd on küll nii, et ma ei tea, kas ei taheta, et Eesti riigikaitse areneks, või mis probleem on.»

Metsoja: kaitsevaldkonna eest vastutab Herem

Lahtine on seegi, kas 300 miljoni laenuraha eraldamine sõltub puhtalt rahandusministri eelistustest, millele seda kulutada. «Meie seda ei oska öelda, mis sealt valitsusest lõpuks tuleb ja milliseks kujuneb valitsuse eelarve seletuskiri,» sõnas riigikaitsekomisjoni esimees Andres Metsoja (Isamaa). «Meie püüdsime diskussioonis jõuda sinnamaani, et teada, kuidas parlament mõtleb ja riigikaitsekomisjoni liikmed neid suundumusi näevad,» ütles Metsoja ja heitis seejärel Helmele ette tema soovi investeeringusuundasid ette kirjutada. «Mulle tundus, et arusaam investeeringute suhtes peab olema kantud nende isikute poolt, kes on seatud kaitsevaldkonna eest vastutama ja kellel on selleks mandaat,» lisas Metsoja.

«Kaitseväe juhataja loomulikult võttis sellist käsitlust paratamatult üsna isiklikult, mitte küll oma tähtsust üle rõhutades. Aga tema on see, kes peab tagama selle kokkutoime, suhtluse toimimise liitlastega, kogu väljaõppe poole ja järjepidevuse,» leidis Metsoja. «Selle saime üsna selgelt lahti räägitud, et Eesti riigikaitse ei saa juhinduda lihtsalt sildiga rahast, ehk kui täiendav investeering tuleb, siis sinna on sisse kirjutatud relvasüsteemi toote nimi. Tõsi, poliitiliselt annab määratleda neid suundumisi, millised võimelüngad tuleb päriselt likvideerida või kus kaitsetaset tõsta.»

Postimehel ei õnnestunud vaatamata korduvatele püüdlustele rahandusminister Helmet kommentaarideks tabada.

[Kriku]

Mismoodi see kaudtuli VS-s välja siis nägi, kokku aetud väljaõppeta külamehed vahtisid läbi kahuriraua, kui vainlane paistma hakkas ja siis pandi purakas ära?

Suurtükiväelaste, eriti ohvitseride kokkukogumine algas Tallinnas novembri keskel kapten Hugo Kauleri initsiatiivil. Tema poolt peetud "nimekirjas ja alalolevate sõjaväelaste päevaraamatu" järgi olid juba 16. novembril 1918 kohal polgu ülem kapten Kauler, ajutine majandusülem leitnant Richard Lessel (endine 1. Eesti suurtükiväebrigaadi 4. patarei ülem) ja endine diviisi staabi ametnik Erik Dannenberg.

21. novembril määras sõjaminister Andres Larka kapten Kauleri 1. suurtükiväepolgu ajutiseks ülemaks.[8] Samal päeval ilmus polgu esimene päevakäsk ning algas üksuse formeerimine. Seda päeva on loetud Eesti suurtükiväe kolmanda formeerimise alguspäevaks ja iseseisva Eesti riigi suurtükiväe sünnipäevaks üldse. Rahvusliku suurtükiväe loomise esimene katse oli toimunud Vene ja teine Saksa võimu ajal.[7]

Alates 21. novembrist 1918 ilmus polku ohvitsere, arste, ametnikke, allohvitsere, kirjutajaid, velskereid, sõdureid. Suur osa oli neid, kes olid varem teeninud 1. Eesti suurtükiväebrigaadis. Isikkoosseis kasvas iga päevaga: 1. detsembril oli polgus 19 ohvitseri, 2 arsti, 2 ametnikku ja 68 sõdurit; 6. detsembril aga juba 28 ohvitseri, 2 arsti, 2 ametnikku ja 158 sõdurit.[9]

https://et.wikipedia.org/wiki/1._Suurt% ... C3%A4epolk

Asutamine

1917. aasta detsembris koondusid 98 Eesti rahvusest suurtükiväelast Soomes, et sõita kodumaale. 26. detsembril 1917 (vana kalendri järgi 13.12) ilmus käskkiri nr 251 1. Eesti jalaväe polgule, milles on kirjas: Kõik suurtükiväelased kõikidest Eesti polkudest ja Eesti tagavara pataljonist eraldada ja üleviia 1-sse Eesti jalaväe polku. 1. Eesti jalaväe polgu ülemal moodustada suurtükiväelastest eriline komando. Komando eesmärk – olla kaadriks Eesti suurtükiväe formeerimisel.

16. jaanuaril 1918 (vana kalendri järgi 03.01.1918) sai alampolkovnik Andres Larka Ülemkomiteelt ettekirjutise nr 62, sõita Haapsallu, asuda seal 1. Eesti suurtükiväe brigaadi ülema kohustesse ja alustada brigaadi formeerimist.

1. Eesti suurtükiväe brigaadi tegevus jagunes kaheks perioodiks: 13.12.1917 – 22.02.1918 ja 24.02.1918 – 05.03.1918. Esimesel perioodil lõpetas üksuse tegevuse Eesti tööliste ja sõjaväelaste täidesaatev komitee, teisel Saksa okupatsioonivõimud.

https://et.wikipedia.org/wiki/Suurt%C3% ... #Asutamine

Sellega lõpetame Vabadussõja käsitelu siin teemas.

[metssiga]

Urmas Reitelmann: "Sõjaeelse Eesti Vabariigi valitsuse hiljaks jäänud tellimus Spitfire hävituslennukitele, mis kunagi kohale ei jõudnud, olgu siinkohal hoiatavaks meeldetuletuseks."
No tule taevas appi! Spitfire pandi seeriatootmisse suvel 1938 (1936 tehti ainult katseseeria), Eesti komisjon sõitis Inglismaale kohe samal suvel, tutvumine-uurimine-ostuotsus ja ostuläbirääkimised võtsid oma aja, kuid juba 1939 algul sõlmiti ostuleping. Eelisost oli muidugi RAFil ja Eestisse pidid esimesed lennukid jõudma 31. augustil 1939. Selleks ajaks oli relvastuse eksport UKst peatatud. Esimesed Spitfire'd jõudsid välismaale alles 1941 ja seda brittide jaoks mitte nii päris välismaale - Austraaliasse ja Kanadasse.

[Veiko Palm]

rakendati relvi nädalate ajaraamis, aga meil kulub aastaid?

Demagoogia, ma ütlen, demagoogia! Ja kõige hullem, et tead ja saad (vist) aru, aga ikka vaja iriseda.

Seletan siis uuesti ja püüdlikult. Mina näiteks olen (ammuselt) koolituselt soomusväelane. T72 oli mulle kunagi väga hästi tuttav. Anna mulle T72 ja ma suudan (peale enese kogumist, youtube ja materjalide uurimist) selle käima panna, sellega sõita ja pauku teha. Võib-olla isegi pihta saada. On ju OK ja Eestil on tank olemas! No ei ole ju päris korras või mis? Esiteks pole tankimeeskonda, kedagi tuleb juurde koolitada, see võtab aega. Siis pole üleüldse kindel, et see tank ka homme käima läheb, või ülehomme, sest soomustehnika vajab hooldust.

Kuna T72 on mulle tuttav, suudan ma ka hakkama saada mingil määral kasutajataseme hooldusega. Kuid suuremaks hoolduseks on mul vaja A. eritööriistu, B. rohkem manuaale, C. kohta, kus seda teha. Kõige parem oleks, kui keegi mind õpetama hakkaks. Ja eraldi mingi tehnik olemas oleks. Kas see võtab aega või ei võta?

Kuna olen hingelt tankist, on ka mõned teised tankid mulle tuttavad. Olen nendega proovinud sõita ja ka lasta olen saanud. Pole probleem. Pane mind (töötava) Abramsi rooli ja ma annan hagu. Aga kuidas Abramsit hooldada? Mida sõitmisel silmas tuleb pidada? Õpetada on vaja ja harjutada.

Aga kui midagi katki läheb ja uusi osasid on vaja, siis kus kohast ma need saan? Peaks vist lattu midagi tagavaraks ostma, sest iga üksikut juppi ameerikamaalt tuua on vist päris aeganõudev? Aga milliseid juppe ja kui palju lattu ostma peaks? Kes seda ütleb?

Siiamaani olen ma hästi rahulikult ja püüdlikult üritanud seletada ühe üksiku asja kasutuselevõttu. Võtab aega. Aga kui luua üksust, millel oleks ka üksuse taktikaline mõju lahinguväljal? Veel rohkem aega võtab. Ja samal ajal tuleb kogu tehnika käigus hoida.

Kokkuvõttes - varustuse saab kiiresti üksikult liikuma panna ja paugud tehtud. Palju keerulisem on tagada, et see ka igal ajahetkel valmis liikuma ja pauku tegema oleks.

Kogu selles asjas on väga vähe bürokraatiat, kuid suur roll lihtlabasel ja ropul planeerimisel. Planeerimisel ja ettevalmistamisel valatud higi säästab üksuse lahinguvalmis saamisel aega ja raha. Hullult palju raha säästab. Tean konkreetselt ühte näidet ühest teisest riigist, kus esialgne üksuse loomise (loe - varustuse ja vahendite ostmine ning varustuse remont) kulu kasvas 30mln euroni pealt 300mln euroni. Planeerimisele suurt aega ja energiat seekord ei kulutatud ja tehti kiire otsus ära. Minu jaoks on juba "tühise" 30 mln kulutamine riigi-eelarvest suur raha. Lõdva randmega 300 mln kulutamisele mina alla ei kirjuta. Eriti veel, kui sellest räägivad inimesed, kes mitte midagi asjast ei tea ning pole mitte kunagi midagi sellist teinud.

Lugesin ka eelnevaid postitusi ning tõden, et Borja oma praalimisega Milanite, PASIde ja teab mille osas on ammu üle piiri läinud. Päris eluga on seal vähe seost. On tõsi, et need hanked ja konkreetse relvastuse ostmised olid õiged ja sellistena (hinna-kvaliteedi suhe) ka edulood, aga nende kasutuselevõtt ja käimashoidmine olid väga kaugel eduloost. Borjale kangastub tõenäoliselt minevik nagu helesinised mäed, või ta mängu huvides pigem vassib ja valetab.

[Martin Herem]

Minu arusaamist mööda kuni GPS ja INS ilmumiseni käis see asi alates WWI perioodist (jutt on kaudtulest) üsna samamoodi, siis pole suurt vahet, kas Talvesõja aegne 105 mm või D30?

Kas sa Trumm tahad öelda, et D30 tuleks lasta otsesihtimisega?
Või et tulejuhtimine võiks toimuda traaditelefoniga?
Ehk siis: ostame relvad ja neid "luksusvidinaid" ei ole nii väga vajagi?

[A4]

Mismoodi see kaudtuli VS-s välja siis nägi, kokku aetud väljaõppeta külamehed vahtisid läbi kahuriraua, kui vainlane paistma hakkas ja siis pandi purakas ära?
Minu arusaamist mööda kuni GPS ja INS ilmumiseni käis see asi alates WWI perioodist (jutt on kaudtulest) üsna samamoodi, siis pole suurt vahet, kas Talvesõja aegne 105 mm või D30?

Mida Sulle räägitakse on see, et hoolimata relvade ja laskemoona ostmisest ja hoolimata ka väljaõppest, siis pataljon sai valmis alles aastate pärast.

Mida tehti siis VS-s teistmoodi, et seal rakendati relvi nädalate ajaraamis, aga meil kulub aastaid? Võeti võlgu asju, teamata, kas peale sõda maksmiseks raha on? Oli noorte, sõjaväespetsialistide üleküllus tänu WWI-le? Rekvireeritud setukad ootasid koplis ja hirnusid, et millal saab EW pauguraudu vedama hakata?

Päris-maailmas, sh Vabadussõja ajal mingeid imesid ei sünni ning iseenesest on sellel terve rida objektiivseid põhjuseid, miks Vabadussõja ajal õnnestus väga lühikese ajaga luua, komplekteerida, relvastada-varustada ja võidukasse sõtta saata kolmest+ diviisist koosnev Rahvavägi. Ja miks me täna pärast 30 aastat endiselt „vaid“ oma kahe brigaadiga ja 21 000-pealise väega pusserdame.

Esiteks, suurem osa selle väe relvastusest ja varustusest sadas meile kas tasuta või pikaajaliste (ja lõpuks maksmata jäänud) laenude eest kätte liitlastelt. Üht-teist jäi maha ka veel tsaariarmeelt. Ilmasõda oli just lõppenud ja kõikide sõdinud riikide laod kraami täis (millest paljud tahtsid ruttu ja odavalt vabaneda), st polnud mingeid järjekordasid või probleeme, et vaja alles tootmisliin käivitada. Eestile Vabadussõja ühe aasta jooksul (sisuliselt tasuta) tarnitud relvastuse, varustuse, toidu jms väärtuseks on vist Jaak Valge hinnanud vähemalt 100% Eesti toonasest ühe aasta SKT-st. Võrdluseks – tänaseks oleme siis välja jõudnud 2%ni. Vahe 50-kordne.

Teiseks tuletaks meelde, kui vähe relvi ja varustust vajas tegelikult toonane jalaväepolk – praktiliselt kogu relvastus koosnes vaid vintpüssidest ning kerge- ja raskekuulipildujatest. Side käis kulleri või heal juhul vändaga telefoniga. Järelvedu talumeestelt rekvideeritud hobustega. Mingeid oma orgaanilisi kaudtulerelvasid toonasel jalaväepolgul polnud. Nüüd võrdleme seda tänase jalaväebrigaadiga, kus lisaks automaatidele ja kuulipildujatele on ettenähtud sadu veokeid, kümneid haubitsaid ja kahes kaliibris miinipildujaid, kümneid lühi- ja keskmaa TT-raketikomplekse, ÕT-rakette ja -kahureid. Jah, jõukus ja tehnika ongi 100 aastaga arenenud, aga kipun arvama, et isegi toonases kontekstis oli ühe jalaväepolgu „pidamine“ kordades odavam, kui tänase brigaadi, kus mehi umbes sama palju.

Kolmandaks – ja see on ilmselt peamine. Eesti rahvavägi ei pidanud toona nullist hakkama välja õpetama reakoosseisu, allohvitsere ja ohvitsere, sest kogu see gäng, sh suurtükiväelased ja muud spetsid, saadi kokku tsaariarmeese värvatud, väljaõpetatud ja lahingukogemusega 90-100 000 mehe seast. St olid olemas nii reamehed, noorem- kui vanemohvitserid, isegi mõni „valmis“ kindral leidus vist. Olid õppinud mehed, kelle sai kohe sõtta saata.

Ladustamine polnud ilmselt samuti vähemalt sõja ajal teab mis suur probleem – suurem osa tarnitud kraamist läks kohe rindele lagadega taeva alla. Ja kui ka ei läinud, siis oli Tallinna piirkond täis Peeter Suure merekindlusest jäänud ja väga hea korras laopinda. Rääkimata sellest, mida sõjavägi võis sõjaseisukorra ja tsiviilmajanduse kängumise tingimustes suvalises kohas endale koheselt kasutusele võtta. Aga kui ma õigesti mäletan, siis sõja lõppedes ja rahvaväe demobiliseerudes tekkis laopindadega päris suur probleem.

[Veiko Palm]

Miks nii kaua aega asjad võtavad veelkord.

Võtame näiteks soomlaste MLRS hange wikipedia andmetel https://fi.wikipedia.org/wiki/M270_MLRS:
- 2004 nähti vajadus;
- jaanuar 2006 leping hollandlastega;
- veebruar 2007 asjad Soomes;
- suvi 2008 alustati ajateenistuses väljaõppega, ehk esimesed allüksused valmis tõenäoliselt 2009;
- kogu väljaõppevajadus täidetud paar aastat hiljem arvatavasti.

Ehk siis kasutuselevõtt (valmis allüksused olemas) võttis aega kindlasti üle 5 aasta. Ning seda ka olukorras, kus;
- osteti "as is" olukorras, ehk võeti Hollandist ära olemasolevad asjad, toota ei olnud vaja;
- sarnase süsteemi kogemus oli enne olemas, ehk asendati olemasolevaid parematega;
- tegemist oli allüksuse loomisega, st suure üksuse raamistik oli olemas, uuendati allüksuste varustust.

[Mercurius]

Ok, ma saan aru, et keskmaa-õhutõrje ja MLRS on päris keerulised asjad, kuid kui palju aega ja taristut vajaks NLOS süsteemi kasutusele võtmine, et sellega Pakri poolsaarelt Robuchale pihta saaks (heidutus)?

[Tundmatu sõdur nr. 4]

Lugesin ka eelnevaid postitusi ning tõden, et Borja oma praalimisega Milanite, PASIde ja teab mille osas on ammu üle piiri läinud. Päris eluga on seal vähe seost. On tõsi, et need hanked ja konkreetse relvastuse ostmised olid õiged ja sellistena (hinna-kvaliteedi suhe) ka edulood, aga nende kasutuselevõtt ja käimashoidmine olid väga kaugel eduloost. Borjale kangastub tõenäoliselt minevik nagu helesinised mäed, või ta mängu huvides pigem vassib ja valetab.

..oojaa.. tuleb tunnistada, et kui kindralmajoril oli siin teemas selle kohta oma vassitud faktoloogia, siis brigaadikindralil ongi vaid tühipaljas sõnavaht.. kurb - aga ega tal midagi muud polekski öelda

[muhgel]

Lugesin ka eelnevaid postitusi ning tõden, et Borja oma praalimisega Milanite, PASIde ja teab mille osas on ammu üle piiri läinud. Päris eluga on seal vähe seost. On tõsi, et need hanked ja konkreetse relvastuse ostmised olid õiged ja sellistena (hinna-kvaliteedi suhe) ka edulood, aga nende kasutuselevõtt ja käimashoidmine olid väga kaugel eduloost. Borjale kangastub tõenäoliselt minevik nagu helesinised mäed, või ta mängu huvides pigem vassib ja valetab.

..oojaa.. tuleb tunnistada, et kui kindralmajoril oli siin teemas selle kohta oma vassitud faktoloogia, siis brigaadikindralil ongi vaid tühipaljas sõnavaht.. kurb - aga ega tal midagi muud polekski öelda

Eks neil oli mõlemil sitt õpetaja

[Martin Herem]

..oojaa.. tuleb tunnistada, et kui kindralmajoril oli siin teemas selle kohta oma vassitud faktoloogia, siis brigaadikindralil ongi vaid tühipaljas sõnavaht.. kurb - aga ega tal midagi muud polekski öelda

Milline fakt oli vale? Borja isiku sidumine nende teemadega?
Palun vabandust.
Läksin lihtsalt hoogu nagu Borja eespool, kus väitis "hakkama saime!" Nüüd sidusin ma kõik ebaõnnestumised Borjaga -ebaõiglane muidugi.
Eesmärk oli siiski selgitada, et oleme küll hakkama saanud, kuid täna peab paremini ja odavamalt hakkama saama.

[nimetu]

Ma veel kommenteeriksin seda VS suurtükinduse hiilgust korra.
Kes on lugenud suurtükiväelaste päevakirju, see peaks teadma, et tegelikult maadeldi pidevalt suurtükkide käigus hoidmisega. Tihti tuli põrgumasin rindelt Tallinnasse saata, et see korda tehtaks. See mõjutas aga suurtükiväelaste tegevust märgatavalt, sest paljudes patareides olid umbes pooled kahurid rivist väljas ning mõnes patareis oligi ainult üks toimiv kahur.
Ka moonaga oli palju probleeme. Asi jõudis ühel hetkel lausa nii kaugele, et kõrgemalt hakati piirama lubatud laskude arvu.
Tänapäeval ei julgeks sellise olukorra peale isegi mõelda.