Merevägi ja rannakaitse

[nimetu]

Sõja-ajaks tõstame mingi relvamooduli peale ja peame pealveelahingut.

See on teine osa minu kriitikast. Et näeme vaeva projekteerimisel ja võimaldame vahetatavate moodulite kasutamist (vaja oleks standardsed liidesed projekteerida ja võimekam juhtimissüsteem hankida), kuid keegi ei saa garanteerida, et kunagi üldse mingeid mooduleid hangitakse. Minu teada ei hankinud ka taanlased oma Flyvefiskenitele mingeid erilisi mooduleid. Sellisel juhul on see mooduli teema lihtsalt aja raiskamine. N-ö lahendus probleemile mida ei eksisteeri.

[Gideonic]

Flyvefiskenitele mingeid erilisi mooduleid. Sellisel juhul on see mooduli teema lihtsalt aja raiskamine. N-ö lahendus probleemile mida ei eksisteeri.

Lisaks see lahendus teeb projekti mõõdetavalt kallimaks. Kuskil (põhjamaades vist) kurdetigi sarnase projekti puhul, et reaalselt mooduleid keegi ei vahetata ja oli disainil välditav (kuid arvestatav) lisakulu.

[Kilo Tango]

Akf. Heremi kirjutatust.

Esiteks on mul lõputult hea meel sellise avatuse üle, et sellise tasemega mees ennast siin foorumis ilmutab. Müts maha selle eest.
Nüüd natuke sisust:
1. Radaritel põhinev mereseire MeV alluvusse: Igati nõus. Küll aga on lisaks radarivõrgule vajalik rajada ka hüdrofooniline võrk, kuna radarivõrk ei tea vee all toimuvast mitte midagi ja lisaks sellele, et meil on endil seda pilti vaja, oleme me selle pildi ka soomlastele võlgu.
2. Laevade vajadus:
a. Keegi ei sea kahtluse alla, et meil on karjuv jõudu rakendada suutvate ujuvvahendite puudus akvatooriumis. Samas ongi siinkohal küsimus pigem võimetes ja nende laiendamise plaanides. Selgitan. Kui on plaanis luua min 13 laevast (vähemalt 3 suurt ja 10 väikest alust) koosnev überlaevastik pikas perspektiivis, siis on lahend üks. Kui on plaanis luua „kohalolek merel“ koos kineetilise jõu rakendamise võimalustega, siis on lahend teine.
b. Mereseire saab lahendada tegelikult paremini UAV-de ja helikopterite abiga. Selleks ei ole ujuvaluseid tarvis. Mis see kooslus täpsemalt oleks – raske puusalt tulistada, kuid see on võimalik ja universaalsem lahend.
c. Kineetilise jõuga on nüüd niimoodi, et kui me piirdume mistahes kaliibriga kahuritega, siis on asi lihtne. Niipea, kui me hakkame rääkima allveealaevade vastasest tegevusest toob see kaasa helikopterid, torpeedod või allveelaevade vastased raketid pluss laskeseadmed. Samtui ka süvaveepommid. See eskaleerib kulusid hüppeliselt ja tekib küsimus, et miks kogu seda kraami paigutada laevale, kui see võib paikneda ka maismaal või lennuvahenditel.
d. Miinide veeskamise võimekus. Ma ei ole selle praktilisuses sugugi kindel. Miiniveeskamise võimekus on siin teemas kogu aeg olnud jutuks, kui hädavajalik võimekus, kuid praktikas on mistahes konfliktistsenaariumi korral idanaabriga keeruline näha klassikalist miiniveeskamist Eesti territoriaalvetes. Esiteks eeldab see üsna suurt laeva (soomlaste Hämeenmaa klass on 1450 tonni ja meeskond 60 nägu) puhtalt seepärast, et miinid on tõhusad ainult siis, kui neid on piisav kogus. Teiseks on probleem sellise suure nähtavusega operatsiooni läbi viimine Eesti suhteliselt avatud vesikonnas. Pigem vaataks maismaalt lennutatavate paiskelaenguga torpeedode poole nagu näiteks VL-ASROC. Ka on teoreetiliselt võimalik ehitada maismaalt lastavaid ja juhitavaid torpeedoseadmeid. Tänapäeva kaabeljuhitavate mitmekäiguliste torpeedodega on võimalik liikuda ka madalates lahtedes enne, kui torpeedole ründekorraldus anda.
e. Laevatõrje raketid. Selle vajaduse üle ei vaidle ilmselt keegi. Samuti selle üle, et need tuleks paigutada maismaale. Küll aga on mõningatel puhkudel võimalik raketid asendada torpeedode laskmisega maismaalt või lennuvahenditelt. Pika- ja lühimaa laevavastase raketi hinnaerinevus on vägagi arvestatav nii, et tekib küsimus, kas ei oleks mõistlik vähemalt osa distantsist sihtmärgini lennutada odavamat raketti mingi lennuvahendi pardal.
Rahastuse probleemi tunneb Akf Herem ilmselt veel teravamalt, kui minusugune tsivilist.

Minu ettepanekust

Oma ettepaneku kirjutamisel läheneks ma niipidi, et võtaks ette võimelüngad (Eesti Merejulgeolek lk. 45) ning püüaks nende peale midagi ehitada. Mis puutub organisatoorset ülesehitust, siis selle koha pealt ma pigem usaldaksin nimetet dokumenti, kuna väidetavalt on see selle peamine eesmärk ning mul puudub alus sellega argumenteerida. Samas sõltub organisatsiooni ülesehitus palju hangitavatest vahenditest ja võimetest, mistõttu allolev tekst nõuab ka selles ilmselt olulisi korrektuure.

Samuti tuleb lähtuda väitest, et piirivalvealused on juba praegu legitiimsed sihtmärgid. Siiski tuleb siinkohal märkida, et meie võimalik vastane ei ole kunagi eriti vahet teinud, kes või mis on legitiimne vastane ja kes mitte. Pigem on lähtutud otstarbekusest ja oodatud tagajärjest. Küll aga on tuvastamise puhul oluline, kas läheneb piirivalve- või lahingulaev. Ehk siis piirivalvelaevad peavad olema eristatavad lahingulaevadest.

Kogu minu kirjutise aluspõhimõte on suurte ujuvvahendite hanke vältimine, kuna see toob vältimatult kaasa vajaduse vähemalt kahekihilise õhukaitse pluss allveelaevade vastase kaitse ja raketivastase kaitse järele. Ja see on röögatult kallis jõu rakendamine puhtalt selleks, et alus püsiks vee peal.

Täpsemalt lünkadest:
1. Merepildi loomine: poolstatsionaarne nii aktiivne kui passiivne hüdrofooniline võrk peaks olema kogu pildi loomise alus. Radarid peaksid andma lisapildi.
2. Tuvastamine: Tuvastamine ei pea alati toimuma laev-laev kontakti raames. Pigem tuleb see jagada kolme kihti:
a. Esmane, kiire tuvastamine: UAV-ga
b. Täpsemat tuvastamist nõudev sihtmärk: Helikopteriga tuvastamine koos võimaliku pardaleminekuga
c. Tuvastamine koos liikumise tõkestamisega: Mitme helikopteriga tuvastamine a sihitamine. Veesõidukiga tuvastamine
3. Pealveetõrje operatsioonide teostamine:
a. Sihtmärkide jälgimine peaks olema peamiselt eelpoolkirjetatud merepildi ja tuvastamismeetodite koostöö tulemus
b. Tuletoetust maismaal opereerivatele vägedele on parem rakendada lennuvahenditelt, kuna enamus veesõidukite laskeseadmed vähemalt seni räägitud kujul ei suuda sihtida kaugemale kui max 10-15 km rannikust.
c. Pealvee sihtmärkidele jõu rakendamine: parem rakendada lennuvahenditelt või maismaalt.
4. Allveetõrje operatsioonide teostamine
a. Allveetõrje sihtmärkide tuvastamine ja jälgimine peaks olema eelppoolkirjeldatud merepildi ja lennuvahenditelt heidetavate ujuvpoide tulemus
b. Allveelaevade vastase jõu rakendamist on parem teha lennuvahendite pealt (süvaveepommid, torpeedod ja raketid helikopteritelt, raketid lennukitelt)
5. Elektrooniline sõjapidamine: Eesti rannikumeri ja Läänemeri ei ole nii suure ulatusega, et elektroonilise sõja vahendid tuleks paigaldada ujuvvahenditele, mida peab siis kaitsma hakkama.
Lisaks on toodud välja praegu puudulikult täidetud võimetest miinisõja võimekus, kus ma näen praegu tõsist lünka miinitraalimise võimekuses, kuid ei näe lünka miinide veeskamises. Vähemalt mitte lünka, mida ei saaks eelpoolmainitud vahenditega katta.

Nimetatud lünkade katmiseks oleks ideaalne luua ca. 15 helikopteri suurune üksus, millest vähemalt 3-4 omavad allveelaevade vastase võitluse võimekust. Lisaks on tarvilik muretseda ca. 5-6 väikest ja 3-4 suurt UAV-d (kas ka relvastatud – ei oska praegu arvata. Relvastamisel on nii plusse kui miinuseid). Pika laskeulatusega laevavastaste rakettide asemel (NSM hind koos laskeseadmetega Poola tehingu põhjal ~$5 mil per rakett) oleks mõistlik muretseda väike kergete lahingulennukite üksus (kasvõi KAI TA-50), mis peaksid raketid toimetama sihtmärgile lähemale ja lisaks andma potentsiaalse ja kineetilise energia näol rakettidele suurema laskeulatuse.
Kogu selle lennuvahendite pundi juures on siiski vajadus hinnanguliselt ca. 3-4 Rauma-klassi sarnase veesõiduki järele, kuid see on oluliselt väiksem kulu, kui „suured ja väiksed laevad“.
Sellist lahendust saab ehitama hakata kihthaaval:
1. Seire (hüdrofoonika)
2. UAV-d ja radarivõrgu täiendamine ning ühtse merepildi loomine
3. Helikopterid 1. etapp koos maismaa raketi- ja torpeedoseadmedetega
4. Helikopterid 2. etapp koos allveelaevatõrje ja rakettidega
5. Lisalaevad
6. Lahinglennukid (juhul, kui UAV-d on relvastamata)
Sellise lahenduse tulemusena ei kasva küll väga palju riiig võimekus sõjaajal, kuid see kasv on siiski olemas erinevalt nendest ilma elulemise võimeta suurlaevadest. Samas kasvab madala intensiivsusega konfliktide lahendamise võimekus oluliselt, kuna nimetatud kooslus suudab jõudu rakendada mitte ainult merel, vaid ka maismaal kogu riigi ulatuses.

[Kapten Trumm]

Radaritel põhinev mereseire MeV alluvusse: Igati nõus. Küll aga on lisaks radarivõrgule vajalik rajada ka hüdrofooniline võrk, kuna radarivõrk ei tea vee all toimuvast mitte midagi ja lisaks sellele, et meil on endil seda pilti vaja, oleme me selle pildi ka soomlastele võlgu.

Põhiprobleem on siiski selles, et täna olemasolev radarivõrk on
1. fikseeritud asukohtadega ja mittemobiilne - st vastasel on seda lihtne rünnata
2. põhineb tsiviiltehnoloogial - st vastasel on seda lihtne segada ja radarivastaste relvadega mõjutada

Paraku aga sobivate näitajatega militaarseid mobiilseid kaldaradareid pole, olemasolevad SAAB-i ja EADS-i ülestõstetava antenniga mobiilradarid on liiga madalad ja seetõttu näevad vähe (PPA omad tornis on palju kõrgemad).

Ma eespool pakkusin, et ostame SAAB-i keskmaaradari (kiirgusvõimsusest jätkub 120 km taha nägemiseks) ja paneme selle Pekkaniska 50 m liikurkraana külge, mispeale ütlesid siinsed tegelased, et ma olen loll ja ei jaga asjast midagi. Ja õige merevaatlus ja olukorrateadlikkus sünnib laeva radariga (mis taolise suurusega alusel asub ehk 10-12 m merepinnast ja näeb veepinnal ehk 30 km kaugusele).

Muid riiulivariante pole ja on valida, kas improviseerida või leppida olukorraga (olemasolev on fikseeritud, poest saadaolev liiga madal).

Allveelaevade vastane võitlus on meil suhteliselt sekundaarne probleem, sest enne peab suutma vastase randa ronimise kinni panna. Allveelaevalt nad ei tule ja allveelaev ka oma Kalibr rakettidega ei suuda kuigivõrd maastikule peitunud vägesid mõjutada.

Ja veel. Meie oludes kahjuks hakkavad asuma osad radaripostid ettenihutatud saartel. Sama vaatevälja pärast. Ka PPA omad täna asuvad. Näited on Vaindloo, Keri, Ruhnu, Naissaar. Kui see katki lastakse, on probleem suur ja tuleks kuidagi reguleerida. Sa pead olema suuteline sinna minema, vajadusel viima sinna asendust ja peletama sealt kutsumata külalised (Baltilaevastiku embleemiga, Ratnik varustusega humanoidid) minema.

[Kilo Tango]

...

Allveelaevade vastane võitlus on meil suhteliselt sekundaarne probleem, sest enne peab suutma vastase randa ronimise kinni panna. Allveelaevalt nad ei tule ja allveelaev ka oma Kalibr rakettidega ei suuda kuigivõrd maastikule peitunud vägesid mõjutada.

Ei ole päris nii, sest allveelaevad võivad takistada ja mõjutada ka vastuvõtvale riigile suunatud abi. Pluss on need ohuks ka tsiviillaevandusele. Lisaks tuletan meelde Rootsi sündmusi, kuis väidetavalt uitas ringi sootuks teist sorti allveelaev.

...Ka PPA omad täna asuvad. Näited on Vaindloo, Keri, Ruhnu, Naissaar. Kui see katki lastakse, on probleem suur ja tuleks kuidagi reguleerida. Sa pead olema suuteline sinna minema, vajadusel viima sinna asendust ja peletama sealt kutsumata külalised (Baltilaevastiku embleemiga, Ratnik varustusega humanoidid) minema.

Seda saab lahendada helikopterite ja lisanduvate/ olemasolevate laevadega. See ei tingi vajadust suurte laevade järele, mis seal randuda niikuinii ei suudaks.

[Kapten Trumm]

Ma arvan, et kui liitlaste konvoid saabuvad, siis saadavad neid ka mõned varjud meresügavustes, Orionid ja Vikingid pluss Burkede sonarid.
Meile on kõige akuutsem oht kõigepealt see, et kui me saavutame lahingutegevuses punnseisu, võib idanaaber seda hakata lahendama selja tagant.
Nagu Gruusias. Eriti teades meie maavägede nappust (olukord, kus Idavirus ja Emajõel käivad murdepunkti lahingud, ei oleme meil enam tagapool suuremaid üksusi. Liitlased lihtsalt ei saadaks paljaid kaubalaevu sedasi hea õnne peale.

Sealt edasi tulevad juba mereteed. Selleni on vaja kõigepealt elada.
Meie mereteed on võrreldes Soomega väga suures halvemuses nagunii, Rootsist Turu sadamasse on vaid üks 30 km väin (nagu Hiiumaale Rohukülast), ülejäänu kulgeb saarestiku varjus, mida on lihtne kaitsta. Meie meretee kulgeb sadu kilomeetreid Läänemere laial osal, mis on kui kingitus vastasele.

Seda saab lahendada helikopterite ja lisanduvate/ olemasolevate laevadega. See ei tingi vajadust suurte laevade järele, mis seal randuda niikuinii ei suudaks.

Soomes on see probleem lahendatud kuni 20 m väikealuste abil, mis moodustavad kolmveerandi laevastiku arvukusest. Ning spetsialiseeritud kaldaüksuste abil.

[Gideonic]

Nimetatud lünkade katmiseks oleks ideaalne luua ca. 15 helikopteri suurune üksus, millest vähemalt 3-4 omavad allveelaevade vastase võitluse võimekust. Lisaks on tarvilik muretseda ca. 5-6 väikest ja 3-4 suurt UAV-d (kas ka relvastatud – ei oska praegu arvata. Relvastamisel on nii plusse kui miinuseid). Pika laskeulatusega laevavastaste rakettide asemel (NSM hind koos laskeseadmetega Poola tehingu põhjal ~$5 mil per rakett) oleks mõistlik muretseda väike kergete lahingulennukite üksus (kasvõi KAI TA-50), mis peaksid raketid toimetama sihtmärgile lähemale ja lisaks andma potentsiaalse ja kineetilise energia näol rakettidele suurema laskeulatuse.
Kogu selle lennuvahendite pundi juures on siiski vajadus hinnanguliselt ca. 3-4 Rauma-klassi sarnase veesõiduki järele, kuid see on oluliselt väiksem kulu, kui „suured ja väiksed laevad“.

Selline lahendus oleks tõesti märgatavalt võimekam, kuid hinnaklass (ja ka kõrgekvaliteetse personali nõudlus) on ikka päris suur, ütleks et isegi märgatavalt suurem kui eellmainitud korvettidel (mitte et neid kuidagi toetaks).

1. UAVd oleks ilmselt siit listist ilmselt kõige odavamad ja vajalikumad. Küll ei ole kursis, et mereründevõimekusega UAVsid eksisteeriks, ehk sellise arendus maksaks kindlasti paraja kopika või peaks jätma need siis relvastuseta.
2. ASW koptereid on aga juba üsna kallid (8 tükki $600m ligi 10 a. tagasi) nagu ka tavalised kopterid (piirivalve näitel) seda siis nii osta kui ka ülal pidada, eriti sellistes kogustes (15).
3. Ründelennukina kasutatavad treeninghävitajad samuti. Päris hävitaja puhul on laias laasus vaja 100 mehhaanikut per lennuk, õppemasinatega on ilmselt asi lihtsam aga kui palju? Eelis oleks see et sinna saaks paigutada praegu nagunii L-39'ga tegeleva personali, piloodid ja rahastuse.
4. Ikkagi oleks vaja Rauma klassis paate? Need tunduvad natukene overkill, arvestades eelloetut ja maksaksid ikkagi märkimisväärse summa (kui tegu oleks tõesti rakettidege jms varustatud aluste, mitte patrulllaevadega).
5. Merealune sonaritee võrk ei ole ka kaugeltki mitte tasuta osta ja pidada. Lisaks soomlaste näitel tundub, et sidekaablite asukohta kaardistavaid vene minialllveelaevu ikkagi liiga hästi ei registreeri.
6. Lisaks siis kõik radarivõrk, NSM patareid jms ...

Siin peaks küll ikkagi kõvasti kärpima asuma, et kudagigi midagi eelarvesse mahutada. Ei tasu unustada et hetkel ei suudeta meil poliitikutele ju isegi keskmaa õhutõrjet maha müüa, rääkimata kalllimatest asjadest, nagu tankidest (mõlema puhul väidetakse te tuleks eelarvet tõsta 0.1-0.3% SKPst). Ülalmainitud võimed terbikuna on lisaks osturahale ka ülalpidamise ja uuendamise osas kindlasti kõrgema kategooria asjad.

Kokkuvõtet:
Mulle iseneseset väga meeldib selline lähenemine ja seda kordades rohkem kui mingid do-it-all 100m alused, kuid päris sellisel kujul ma ei usu et see oleks teostatav.

Sel puhul minimaalselt vajalikud oleks ilmselt:
1. võimalikult odavad ("glorified piirivalve") patrull-laevad
2. UAVd
3. Rannikul asuv radarivõrk + NSM-patareid
4. Merealused sensorid (võib vaielda kas ka ilma nendeta saaks, aga kui patrull-laevad tulevad "lollakad" siis pigem mitte)

Kui rahalaev leitakse võiks llisaks olla:
5. Tavalilsed ja ASW helikopterid koos relvastusega
6. Õhuväele mingi mehitatud ründeplatvorm (mis võiks ideaalis katta ka mineerimisvajaduseka mineerida, ntx USA Mk 6x Quickstrike seeria miinidega)

[Kapten Trumm]

Soome puhul tuleb silmas pidada (peale ulatusliku seirevõrgu ja olukorrateadlikkuse) ka nende võimet vastase tegevuse tagajärjel tekkivaid tühikuid kiiresti täita. Alates mereluure üksustest väikesaartel kuni sukeldujateni vastase allvee sabotaaži vastu.

Seepärast pole vastasel eriti suur võimalus jõuda ootamatult kuskile kohale. Kui see olukord on saavutatav, siis tõuseb ka igasugu tõrjevahendite efekt kordades - tiibrakettidest kuivamaa üksusteni.

[Kilo Tango]

...
Kokkuvõte:
Mulle iseneseset väga meeldib selline lähenemine ja seda kordades rohkem kui mingid do-it-all 100m alused, kuid päris sellisel kujul ma ei usu et see oleks teostatav.

Sel puhul minimaalselt vajalikud oleks ilmselt:
1. võimalikult odavad ("glorified piirivalve") patrull-laevad
2. UAVd
3. Rannikul asuv radarivõrk + NSM-patareid
4. Merealused sensorid (võib vaielda kas ka ilma nendeta saaks, aga kui patrull-laevad tulevad "lollakad" siis pigem mitte)

Kui rahalaev leitakse võiks llisaks olla:
5. Tavalilsed ja ASW helikopterid koos relvastusega
6. Õhuväele mingi mehitatud ründeplatvorm (mis võiks ideaalis katta ka mineerimisvajaduseka mineerida, ntx USA Mk 6x Quickstrike seeria miinidega)

Mõned täpsustused:
1. Ka minu algses postituses oli silmas peetud, et helikopteritest ainult mõned oleksid ASW võimekusega. Ülejäänute roll on liigutada inimesi vajalikku kohta ja vbl kanda rakettrelvi vms. moona. Lihtsalt oluline on, et kopterid oleks samast perekonnast, et remondibaas ja peamised varuosad oleksid vahetatavad.
2. Kui ned NSM-e muretseda, siis minimaalses koguses. Poola ostis omale kompletid maismaalt laskmiseks 44 raketiga. Kogu lõbu jämedalt $210 mil
3. Merealuste sensorite võlu on see, et need on passiivsed. Lisaks neile ssaab kasutada ka ujuvpoisid suurema kahtluse korral.
4. UAV-de roll on ikkagi esmajärjekorras visuaalne vaatlus, tuvastamine ja jälgimine. Nende roll ei pea olema jõu rakendamine.

Mis puutub treeninglennukitest tehtud hävitajatesse, siis treeninglennukite kogu point ju selles ongi, et (lisaks üleminekuetapile turbopropilt päris hävitajale) on nende hooldus lihtsam ja odavam. Iisraeli ja M-346 näitel on 30 lennuki TCO üle 20 aasta $2mlrd ehk ligikaudu $3+mil per lennuk per aasta. Lahinguvõimelise lennuki korral on kulu ilmselt suurem, kuna see toob kaasa treening- ja lahingmoonaga õppelennud, kuid tegemist ei tohiks olla päris hävitaja kantseldamisega võrreldavate kuludega.

Näited:
Siin on kirjas, et

The M-346FA’s cost per flying hour is 80% lower compared to a heavier and more expensive fighter used for close air support missions.

Siin on kirjas see Israeli näide.

Lahinglennukitega käib lahutamatult muidugi kaasas ka simulaator.

Kogu minu algse postituse point ongi pigem see, et vajalik on teha moodne agiilne arendus, kus võimed hakkavad tekkima kohe nende loomise ajal jupphaaval, mitte siis, kui kuulus tuhandetonnine ükskord katsetused läbib.

[Gideonic]

Mõned täpsustused:
1. Ka minu algses postituses oli silmas peetud, et helikopteritest ainult mõned oleksid ASW võimekusega. Ülejäänute roll on liigutada inimesi vajalikku kohta ja vbl kanda rakettrelvi vms. moona
2. Kui ned NSM-e muretseda, siis minimaalses koguses. Poola ostis omale kompletid maismaalt laskmiseks 44 raketiga. Kogu lõbu jämedalt $210 mil
3. Merealuste sensorite võlu on see, et need on passiivsed. Lisaks neile ssaab kasutada ka ujuvpoisid suurema kahtluse korral.
4. UAV-de roll on ikkagi esmajärjekorras visuaalne vaatlus, tuvastamine ja jälgimine. Nende roll ei pea olema jõu rakendamine.

Jah laias laastus sain nii aru ka. Helikopterite ja UAVde suur eelis oleks ka reageerimiskiirus suvalisse punkti jõudmisel vs laevad. Kui on vaja pikaajalist kohalolu, siiis rahuajal pakuvad seda patrullalused kenasti, sõjaajal on nagunii liitlaste abi vaja.

Viidatud M-346FA numbrid on tõesti selllised, et tekib küsimus miks me neid L-39 ronte üldse peame

[Kilo Tango]

...
Viidatud M-346FA numbrid on tõesti selllised, et tekib küsimus miks me neid L-39 ronte üldse peame

Täpsustus. Viidatud numbrid on treeninglennuki kohta. FA versiooni numbreid ei õnnestunud leida.

[Kapten Trumm]

Lennuvahenditega rannikukaitse probleeme paljalt ei saa lahendada - põhjusel, et mitmed probleemid vajavad lahenduseks ka saapaid maa peal.
Nagu ei saa sõda võita õhust.

Kui me vaatame aga ajaloost uputatud laevade ja kaotatud kandurite suhet, siis võiks arvata, et pingerida juhivad tiibrakettidega lennukid küll. Falklandil kaotasid britid laevu põhiliselt lennukite läbi, seejuures oli ju Argentiina käes olevate rakettide arv suurusjärgus 5-8. Jääb vaid oletada, mis saanuks siis, kui olnuks 50 ja nende Super Entendardid oleks saanud korralikult kasutatud - raketipuudusel aga lendasid üksikud lennukid. Põhiosa kaotusi põhjustasid pommidega lähirünnakud, koos suurte lennukite kaotustega argentiinlaste jaoks.

Raketikaatreid on uputatud aga rohkem kui nad ise mingeid laevu on uputanud.

[Kilo Tango]

Lennuvahenditega rannikukaitse probleeme paljalt ei saa lahendada - põhjusel, et mitmed probleemid vajavad lahenduseks ka saapaid maa peal.
Nagu ei saa sõda võita õhust.

....

Selleks ka need kopterid.

[tommy]

Just norime mereväelaste kallal teemal, et mehed ei arvesta finantsiliste piirangutega ja siis tuleme lagedale lahendustega mis....No mitmed ja mitmed miljardid...

Mina rihiks ikka kõvasti tagasihoidlikumalt...
Seega, milline võiks olla tulevane esmane ujuvplatvorm.?
IMHO alustuseks midagi sellist mida üldjuhul tuntakse OPV-laevatüübi all. Samas piisavalt suur, et vajadusel(ja rahastuse korral) saaks kanda ka laevatõrjerakette ja õhukaitserelvi. Kui suur täpsemalt, no IMHO alates 500-tonnist veeväljasurvest..
Lisaks võiks MV varustuses olla ka mingi kogus väiksemaid dessantkaatreid piiratud väepaiskevõime tagamiseks.
Midagi rootslaste CB-90, soomlaste Jurmo jms.-klassist.

Arvestusega, et selle kümnendi keskpaigani(ja sealt veel edasigi) ei juhtu meil nagunii midagi.

Veel mõned küsimused..
Millal näiteks võiks Balti Laevastiku koosseisu ilmuda esimene ports uusi allveelaevu??(kui kedagi jubedalt erutab allveeseire/tõrje)
Praegune seis on neil lihtsalt nutmaajav..
Kuidas käituda, kui norralased loobuvadki oma Skjold-klassi alustest ja need müüki panevad??

[Kapten Trumm]

Kaks "tagasihoidlikku" 500 tonnist OPV-d maksavad samapalju kui meie soomusmanöövervõime projekt, on vast probleem. Seda siiski vaid juhul, kui lepime kahurrelvastusega. Ehk siis merelahingu võimeta nishialused. Kui räägime ÕT ja laevatõrje rakettrelvastusest, siis hakkab ühe OPV hind ületama tugevasti seda "manöövervõimet".

Seepärast, ei ole see eriti toimiv pääsetee. Minuarust taoline loogika ei taha toimida, et võtame summa, jagame selle soovitud laevade maksumusega ja kui välja ei vea, siis kärbime sealt pealt kõik minema, et veaks. Kui eesmärgiks on kuskile NATO vormile linnuke saada, siis võibolla tõesti.