Merevägi ja rannakaitse

[URR]

Taoline konstruktsioon on ekslik.
....

Ma ei tea, millele selline teooria tugineb, aga alati ei saa ainult „tervele talupojamõistusele“ loota. Erialakeeles on sõnadel ja väljenditel spetsiifiline tähendus. Strategic deterrence mõistes on heidutus miski, mis toimub strateegilisel tasemel ja riigi juhtkonda mõjutades.
Edasine mõttekäik on iseenesest loogiline – see kirjeldab tõkestusheidutust (deterrence by denial). Mina kirjeldasin karistusheidutust (deterrence by punishment). Mõttekäigu tulemus on sellegipoolest väär, sest see ei arvesta merekeskkonna eripära.
Merekeskkonna eripära tuleneb muuhulgas sellest, et inimesed elavad kuival maal. Seepärast otsustatakse ka sõdade tulemus reeglina maismaal, merevõim saab selle saavutamisele ainult rohkem või vähem kaasa aidata. Kõik, mida merevõim teha saab, tugineb mere kasutamisele. See tähendab muuhulgas, et kui tugevam merejõud saab talle vajalikku mereala kasutada ilma nõrgemat hävitamata, ei pruugi ta tollele nõrgemale ilmtingimata tema urgu järele tulla.
Kui nüüd detailidesse minna, siis kas võimetus Eesti rannikule meredessanti korraldada on Venemaale piisav põhjus Eestit mitte rünnata? Mulle meeldiks mõelda, et vastus on „jah“, aga kahtlustan, et ei ole.
Kas lühimaarakettidega relvastatud kummipaadid on parim meetod selle saavutamiseks (isegi kui raha, tehniline teostatavus ja muud sõjapidamisvaldkonnad või merejõudude ülesanded kõrvale jätta)? Kindlasti mitte.
Samade vahendite kasutamine Peipsi järvel ja Läänemerel on niikuinii fantastmagooria. Isegi kui mõlema keskkonna jaoks sobiv vahend oleks olemas (ei ole!) ja seda oleks võimalik mõistliku aja ja ressurssidega ühelt veekogult teisele liigutada (olen sellest eespool kirjutanud ega ole palju vastuväiteid näinud), ei saa sama vahend olla samaaegselt Läänemerel ja Peipsi järvel. Ründaja jaoks ei pruugi see probleem olla, sest ründaja saab oma põhipingutust nihutada sinna kuhu tahab. Kaitsja peab oma jõupingutuse koondama sinna, kuhu ründaja tahab. Kas dessandioht Peipsil välistab dessandi mererannikul või vastupidi? Või on lõpuks ikkagi vaja ühte laevastikku Peipsil ja teist Läänemerel? Paradoksaalsel moel võib piisava laskeulatusega rakett tabada sihtmärki nii Peipsil kui Soome lahel. (Peipsil oleks suure tõenäosusega siiski tegemist overkilliga.)
„Väga head olukorrateadlikkust“ eeldab nii pika kui lühikese laskeulatuse rakettide kasutamine. Miks peaks vastane oma meredessandi just Sillamäel või Kundas, mitte Hiiumaal, Tallinnas või Paldiskis maandada? Pigem oleks just see „operatiivtasandi meredessant (mida on meie kandis korduvalt juhtunud)“. Aga kust teada, kuhu oma paadistik koondada? Või peab paate nii palju olema, et jagub kõikjale (ja piisavas koguses)? Nüüd võiks naljapärast jälle sirkliga kaardi kallale minna ja katsetada, mitut „laskekohta“ on vaja, et tõkestada Eesti rannikule juurdepääsu 100 km või 30-35 km laskeulatusega rakettidega.

[URR]

Väidetavalt on piisava helide arhiivi puhul võimalik tuvastada mis laevaga tegu, ilma igasuguste radarite,
patrull-paatide ja muu põneva jurata. Proovige ümber lükata.

Väide on õige, aga rõhk on sõnaühendil piisava helide arhiivi (loe: korraliku ja kaasjastatud andmebaasi) puhul. Ja tõenäoliselt ei piisa sellest kontakti asukoha (täpseks) määramiseks.

[Kapten Trumm]

Kui heli tuleb korralikult läbi ja ei kao kuskile eri temperatuuriga vee kihtide vahele, siis kaugus aktiivradariga tiibraketi jaoks vajaliku täpsusega on määratav. Mismoodi allveelaevad oma tiibrakette muidu laseks? Sonaritehnika lubab määrata kaugusi ja kahe seadme kasutusel on asimuudi ja kauguste abil võimalik müra allikas üsna täpselt trianguleerida. Ühe sonari puhul muidugi täpsus kannatab, kuid tundub, et kui rakett oskab mingis piires ise märki otsida, siis pole see ebatäpsus määrav.

[Kapten Trumm]

Kui nüüd detailidesse minna, siis kas võimetus Eesti rannikule meredessanti korraldada on Venemaale piisav põhjus Eestit mitte rünnata? Mulle meeldiks mõelda, et vastus on „jah“, aga kahtlustan, et ei ole.Kas lühimaarakettidega relvastatud kummipaadid on parim meetod selle saavutamiseks (isegi kui raha, tehniline teostatavus ja muud sõjapidamisvaldkonnad või merejõudude ülesanded kõrvale jätta)? Kindlasti mitte.

Ei ole parim. Kuid arvestada tuleb ka kättesaadavust, võime loomise kiirust ja selle pidamise lihtsust/kulukust. 50 reaalset kummipaati 30 km laskekaugusega reaalsete Penguinidega on reaalsem oht/võime kui 4-6 100 meetrist kahuripaati (gunboat) koos unistusega 160 km NSM-dest.

Samade vahendite kasutamine Peipsi järvel ja Läänemerel on niikuinii fantastmagooria. Isegi kui mõlema keskkonna jaoks sobiv vahend oleks olemas (ei ole!) ja seda oleks võimalik mõistliku aja ja ressurssidega ühelt veekogult teisele liigutada (olen sellest eespool kirjutanud ega ole palju vastuväiteid näinud), ei saa sama vahend olla samaaegselt Läänemerel ja Peipsi järvel.

20-tonnise kaaluklassi alus on võimalik liigutada ühe ööga Tallinnast Peipsile mööda kuiva maad. 250-1000 tonnine ei ole mingit moodi. Kasutades nt samu tankiveotreilereid, mis Tapal täna on.

Lisaks on "kummipaatide flotilli" eelis tema arvukus. Kui 50 alust jaguneb 4 divisjoni vahe (igaüks 12 alust), siis võib ju ühe alati vajadusel sisevetele viia.

Ründaja jaoks ei pruugi see probleem olla, sest ründaja saab oma põhipingutust nihutada sinna kuhu tahab. Kaitsja peab oma jõupingutuse koondama sinna, kuhu ründaja tahab. Kas dessandioht Peipsil välistab dessandi mererannikul või vastupidi? Või on lõpuks ikkagi vaja ühte laevastikku Peipsil ja teist Läänemerel? Paradoksaalsel moel võib piisava laskeulatusega rakett tabada sihtmärki nii Peipsil kui Soome lahel. (Peipsil oleks suure tõenäosusega siiski tegemist overkilliga.)

Eespool juba vastasin. 150 km rakett on muidugi overkill, aga 30 km sobib Peipsil kenasti (lai osa on täitsa võrreldav Soome lahega, ainult sügavus on seal väike, 6-10 meetrit.

„Väga head olukorrateadlikkust“ eeldab nii pika kui lühikese laskeulatuse rakettide kasutamine.

Kui olukorrateadlikkus on piiratud 25-30 km radarinähtavusega, siis pole 100+ km raketiga palju teha, arvan. Laevalt lastav 100+ km rakett on väga kallis, kuna ta on väga keeruline. Näiteks Penquinil on üksainus tahkekütusemootor. Sama viib raketi laevalt lendu ja seejärel sihtmärgile. NSM või RBS-15 omavad juba kahte mootorit. Esiteks tahkekütusel kiirendi, mis viib raketi vajalikule lennukõrgusele ja teiseks turboreaktiivmootor, mis viib raketi sihtmärgile. Samamoodi navigatsioon. 30 km piisab õigest asimuudist, 100+ km vajab (juba seepärast, et laevad liiguvad, erisuunaliste tuulte mõju) juba inertsiaalnavigatsiooni. 30 km piisab soojuskaamerast, sest laev ei jõua palju liikuda, 100+ km vajab kindlasti juba radarit raketi pardale. Jne.

Nüüd võiks naljapärast jälle sirkliga kaardi kallale minna ja katsetada, mitut „laskekohta“ on vaja, et tõkestada Eesti rannikule juurdepääsu 100 km või 30-35 km laskeulatusega rakettidega.

Hetke seisus jäävad need 100 km raketid tulemata, sest 100 m alused võtaks lihtsalt kogu finantsi ära. Nii lihtne see ongi. Ja nagu ma eespool ütlesin, siis olemasolev 30 km Penguin on palju parem kui unistus NSM-ist.

[URR]

Kui heli tuleb korralikult läbi ja ei kao kuskile eri temperatuuriga vee kihtide vahele, siis kaugus aktiivradariga tiibraketi jaoks vajaliku täpsusega on määratav. Mismoodi allveelaevad oma tiibrakette muidu laseks? Sonaritehnika lubab määrata kaugusi ja kahe seadme kasutusel on asimuudi ja kauguste abil võimalik müra allikas üsna täpselt trianguleerida. Ühe sonari puhul muidugi täpsus kannatab, kuid tundub, et kui rakett oskab mingis piires ise märki otsida, siis pole see ebatäpsus määrav.

Allveelaevad lasevad oma rakette kas oma radariga määratud (tulevad korraks vee peale) või kellegi teise edastatud kontakti/positsiooni pihta.
Kaugust saab määrata ainult aktiivsonariga ja selle ulatus on reeglina väiksem kui radaril. Passiivsonariga (millest oli juttu eelpool viidatud artikis) saab küll määrata müraallika signatuuri ja suuna vähemalt kaks korda kaugemalt kui aktiivsonariga, aga mitte selle kaugust. Ma ei tea, kui täpselt saab müraallika asukoha triangulatsiooni abil leida, aga kui arvestada, et vesi on kihiline ning helilained võivad veemassis sumbuda, neelduda, painduda ja vahel võimenduda, siis jään üsna skeptiliseks.
Kokkuvõttes on raketi ainult passiivse sonarikontakti peale välja laskmine väga julge või meeleheitlik samm. Tõenäoliselt õnnestub sihtmärgi asukoht enam-vähem tuvastada, aga väga raske on savutada kindlust selle osas, mis seal veel on ja mida rakett lõpuks tabab.

[Kapten Trumm]

Ei ole, kui sonarkontakt on olemas ja päritolu selge, siis vähemalt USA allveelaevalt läheb tiibrakett lendu veealusest asendist (torpeedoaparaadist) sonariga hangitud info põhjal. Allveelaev ei tõuse veepeale ega pane oma radarit käima ilma hädavajaduseta, sest tema suurim relv on varjatus. Selline laskmine on muidugi piiranguga, mis tuleb sonari võimetest, kaugemad sihtmärgid on muidugi väljast tulevate või enne olemasolevate koordinaatide põhjal, sest sonari kuulmisulatus suurt üle 100 km ei ulatu ka ideaaloludes.

[URR]

50 reaalset kummipaati 30 km laskekaugusega reaalsete Penguinidega on reaalsem oht/võime kui 4-6 100 meetrist kahuripaati (gunboat) koos unistusega 160 km NSM-dest.

See väide sisaldab 3 täitmata või vähemalt vaieldavat eeldust:
1. 50 trummipaadi projekt on tehniliselt ja finantsiliselt teostatav;
2. suurema laskeulatusega rakettide hange ei ole teostatav;
3. keegi plaanib ehitada 4-6 100 m kahuripaati (ja see on nii kallis, et millekski muuks raha üle ei jää).

Hetke seisus jäävad need 100 km raketid tulemata, sest 100 m alused võtavad lihtsalt kogu finantsi ära. Nii lihtne see ongi. Ja nagu ma eespool ütlesin, siis olemasolev 30 km Penguin on palju parem kui unistus NSM-ist.

Palju tõenäolisem on stsenaarium, kus „trummipaatide“ projekt osutub planeeritust märksa kallimaks ja keerulisemaks. 10 aastat pärast projekti algatamist on valmis 20 alust, millest paaril kõige vanemal on tõsised „sünnitraumad“. Rakettide jaoks raha kahjuks ei jagunud.

Jätan „trummipaatide“ teostatavuse ja maksumuse praegu kõrvale, sest selle üle on eespool pikalt diskuteeritud ja keskendun rakettidele. Kui iga „trummipaat“ kannab 2 raketti ja lisaks on ladudes „4-5 ümberlaadimist iga süsteemi kohta“ teeb see 500-600 raketti. Kas on ikka odavam või tõhusam?

Olukorrateadlikkust on vaja ennekõike selleks, et oma platvormid õigesse kohta tuua. Väide „Lisaks on "kummipaatide flotilli" eelis tema arvukus. Kui 50 alust jaguneb 4 divisjoni vahe (igaüks 12 alust), siis võib ju ühe alati vajadusel sisevetele viia.“ on demagoogia, sest varem selgitati paljude kergelt relvastatud platvormide otstarbekust nende massiefektiga lahingus.

Kui tehniliste detailide juurest printsiipide juurde tagasi tulla, siis on lahingus edukas olemiseks vaja teatud minimaalset tehnilist taset. Selle vajakajäämist saab kompenseerida taktika, väljaõppe, maastiku valimise ja muuga, aga ainult teatud piirini. Kivikirvega ei ole mõtet tanki vastu minna. Isegi musketäri või raudrüütli vastu mitte. Kuna meresõda on maasõjaga võrreldes tehnilisem, on see vahe, mida saab muude meetoditega kompenseerida, väiksem. Üks tehnilistest parameetritest on laskekaugus. Kui su laskekaugus on oluliselt väiksem kui vastasel, oled hädas. Eriti olukorras, kus vastane ei ole sunnitud sulle sobivasse merealasse järele tulema.
„The maritime domain has traditionally been an area where even a slight technological advantage can make a huge difference on the battlefield.” – Tessmann, William, Marzluff, Daniel ja Guptill, Murray 2019. NDC Research Paper No 7 Maximizing the maritime: a call for naval investment.

[URR]

Ei ole, kui sonarkontakt on olemas ja päritolu selge, siis vähemalt USA allveelaevalt läheb tiibrakett lendu veealusest asendist (torpeedoaparaadist) sonariga hangitud info põhjal. Allveelaev ei tõuse veepeale ega pane oma radarit käima ilma hädavajaduseta, sest tema suurim relv on varjatus. Selline laskmine on muidugi piiranguga, mis tuleb sonari võimetest, kaugemad sihtmärgid on muidugi väljast tulevate või enne olemasolevate koordinaatide põhjal, sest sonari kuulmisulatus suurt üle 100 km ei ulatu ka ideaaloludes.

Nüüd tahaks küll mingit viidet. Siis vaidleme edasi. Vihjeks: aktiiv- ja passiivsonar on väga erinevad riistad.

[Kapten Trumm]

Kui tehniliste detailide juurest printsiipide juurde tagasi tulla, siis on lahingus edukas olemiseks vaja teatud minimaalset tehnilist taset. Selle vajakajäämist saab kompenseerida taktika, väljaõppe, maastiku valimise ja muuga, aga ainult teatud piirini. Kivikirvega ei ole mõtet tanki vastu minna. Isegi musketäri või raudrüütli vastu mitte. Kuna meresõda on maasõjaga võrreldes tehnilisem, on see vahe, mida saab muude meetoditega kompenseerida, väiksem. Üks tehnilistest parameetritest on laskekaugus. Eriti olukorras, kus vastane ei ole sunnitud sulle sobivasse merealasse järele tulema.

Ma eespool olen paar korda küsinud, kuid alati allikatele viitavad (ja neid nõudvad) mereväelased on sellest mugavalt kõrvale hiilinud - millised on siis väikeste raketilaevade (kasutuskogemust on tänaseks pea 60 aastat) eduka kasutamise näited suur(riigi) laevastiku vastu? Lähis-Ida, Falkland jne?

Ma vastan selle küsimuse lõpuks ise ära kah, need näited puuduvad. Toodetud ja kasutatud on sadu aluseid. Viimane näide oli Lahesõjas, kus Iraagi laevastikule saadeti lihtsalt merelennuvägi peale ja sellest kujunes tapatalgu.

Kui su laskekaugus on oluliselt väiksem kui vastasel, oled hädas.

Ka on vastamata küsimus, et kuidas sa seda suurt laskekaugust realiseerid, kui sa ise näed max 25 km? Paned huupi? Suurema kauguse (ja paremate TTA-de) tähendusest ei vaja mulle selgitamist, tänan väga. Lisaks on selles teoretiseerimises veel üks lahendamata küsimus - juba Pearl Harbourist alates on sõjalaeva suurim vaenlane olnud lennuk, et kuidas asetub siia konteksti SHORAD-iga kaitstud sõjalaev (400M hinnasildiga Braunscweig-korvett on kaitstud 9 km laskekaugusega RAM SHORAD-iga, Hamina 12 km Umkhontoga), kui vastase (mere)lennuväe tuleulatus on kordi suurem?

[Martin Herem]

Ehk kirjutan kunagi pikemalt aga ...
Pikema laskeulatusega relv ei ole mitte ainult sellepärast hea, et saad lasta rannajoonest kaugemale, vaid seepärast, et saad lasta erinevates suundades olevaid sihtmärke laskeulatuse kaugusel. Näiteks Märjamaalt Loksale või Kuressaarde
Ja kui sul on ühise juhtimise all koos lätlaste ja leedukatega sellised riistad, siis ...
Või kui sinu sõjalev läheb "õiendama" kahtlaselt käituva laevaga ja teda rünnatakse, siis paugutad Kuramaal või Läänemaalt või hoopis Gotlandi kandist teiselt laevalt vastu.

[URR]

Ma eespool olen paar korda küsinud, kuid alati allikatele viitavad (ja neid nõudvad) mereväelased on sellest mugavalt kõrvale hiilinud - millised on siis väikeste raketilaevade (kasutuskogemust on tänaseks pea 60 aastat) eduka kasutamise näited suur(riigi) laevastiku vastu?

Iisraeli hävitaja Eylat uputamine 1967 ja operatsioon Trident (India mereväegi ründab Karatši sadamat) 1971. Millised on kummipaatide või paadiparvede edulood?

Ka on vastamata küsimus, et kuidas sa seda suurt laskekaugust realiseerid, kui sa ise näed max 25 km? Paned huupi?

Kindral Herem andis pool vastust ära. Ma lisan satelliidid, teised laevad, mehitatud ja mehitamata lennuvahendid. Meil neid (veel) ei ole, aga liitlastel on.

Lisaks on selles teoretiseerimises veel üks lahendamata küsimus - juba Pearl Harbourist alates on sõjalaeva suurim vaenlane olnud lennuk, et kuidas asetub siia konteksti SHORAD-iga kaitstud sõjalaev (400M hinnasildiga Braunscweig-korvett on kaitstud 9 km laskekaugusega RAM SHORAD-iga, Hamina 12 km Umkhontoga), kui vastase (mere)lennuväe tuleulatus on kordi suurem?

Lühimaa õhutõrjeraketid on mõeldud pigem rakettide kui neid kandvate lennukite vastu. Suurematel merevägedel kuuluvad sihtüksusesse ka keskmaa- ja võimalusel kaugmaarakettidega relvastatud alused või oma lennukid. Väiksemad laevastikud hoiavad võimalused maal paikneva õhutõrje või lennukite kaitse alla.

[mart2]

Pikemat aega jälgin seda vaidlust, kuid aru ei saa kuhu see Trummile selgitamine peaks jõudma …
Tema teooria on nagu hea selge voolav vesi - ükskõik, kuidas püüad kontrollida, ikka voolab sõrmede vahelt läbi ning kui saadki lõpuks mingisse nõusse, siis võtab alati vajaliku nõu kuju! Kui te näiteks ei lase enam kandilist kasutada, siis kallab ümarasse ning jälle on kõik suurepärane …

Tuli selline mulje.

[Kapten Trumm]

Pikema laskeulatusega relv ei ole mitte ainult sellepärast hea, et saad lasta rannajoonest kaugemale, vaid seepärast, et saad lasta erinevates suundades olevaid sihtmärke laskeulatuse kaugusel. Näiteks Märjamaalt Loksale või Kuressaarde

Pikema kaugusega raketi paremus on mulle perfektselt selge. Kui antakse valida, siis ma võtaks kindla peale Kusti asemel Javelini.

See kõik on muidugi õige, aga eeldab, et need raketid ka soetada suudetakse. Kui vaadata tänast MeV rahastust (ja selle võimalikku, kordan võimalikku õiglast osa nagu Soomes), siis kui vajalik on ehitada 100 m klassi mitmeotstarbelised korvett-tüüpi alused, siis see MeV öeldud vajalik 6 alust on hinnasildiga 1+ miljard pluss. Sellega võrreldes on soomusmanöövervõime oma 200 miinus miljoniga nagu kommiraha. Ja palju räägitud miinilaevadest ei hakka rääkimagi, need maksid vaid tühine 52 miljonit+vist 30 miljonit uuendamiseks. Aga ka soomusteema kõrvale mahtus suurematest asjadest ainult TT raketindus (eelkõige Javelinid). Ainult aluste ehitamine võtab raha ära.

Siit edasi on 2 varianti
-kui tahame kasvõi piiratud ulatuses merel toimetada, siis tuleb kõvasti kärpida aluste suurust ja TTA-d, kuniks komplekti mahuvad ka raketid kõige vajalikuga (selle tõsiasja pealt ongi tuletatud see kummipaadijutt).
-kui arvame, et merel toimetada niiväga vaja pole, siis tuleb need raketid istutada kuivale maale, kokkuhoid tekib siis alustest loobumisega.

Iga variandi puhul jääb muidugi see "olukorrateadlikkus" teemaks. Eriti on see teema samade "Märjamaalt Kuressaarde" laskmiste puhul. Mina suunaks sellisel juhul vastase asemel mereoperatsioonide raskuspunkti tänase statsionaarse radarivaatluse vastu ja kui see on saboteeritud, siis tekib nende üle Eesti laskmistega piisavalt raskusi.

Veel üks asi nende "kummipaatide" teemal. Rannikulaevastikku ehk FIAC-sid peavad ka mereväelased ise selles eespool viidatud kirjatöös vajalikuks. Seal on küll sobivaks näiteks toodud Rootsi CB90 (hinnasilt 2,5M tükist), seda saab teha ka poole väiksema hinnaga, aga point ei muutu, "kaldaaluseid" on vaja samuti.

VF tänaste laevastikualuste tõrjumisel tuleb kindlasti arvestada asjaoluga, et üksikute rakettidega toime tulekuks on nad suhteliselt rahuldavalt varustatud, kuid massilisema ründe vastu mitte (nt 30 raketti korraga). Ameeriklased on, aga venelased mitte. Seega üks edu saavutamise võimalus on kostitada vastast võimalikult suure arvu rakettidega ja teha nende tõrje maksimaalselt keeruliseks.

[Kapten Trumm]

Iisraeli hävitaja Eylat uputamine 1967 ja operatsioon Trident (India mereväegi ründab Karatši sadamat) 1971. Millised on kummipaatide või paadiparvede edulood?

Need näited ei lähe ükski arvesse, Eilat oli üksik WWII ajastu miiniristleja ja Trident toimus sadama vastu. Ma võiks siia kõrvale tuua veel 2 näidet, Iraagi laevastiku hävitamine 1991 (Briti ka Kanada lennuvahendid hävitasid need praktiliselt viimseni merel) ja Argentiina katse kasutada pealveelaevu Falklandil (peale Belgrano). Irooniliselt - mõlemal juhtumil kasutati põhiliselt lühimaarakette (Sea Skua) Briti kopteritelt.

Kummipaatidega polegi edulugu ega ka ebaedu lugu, sest idee maailmas on küllalt uus. See tuleb alles luua.
Samahästi pole ka edulugusid uue Soome maaväedoktriini teemal, mis on ka oma sisult samasugune, üksikuna võetuna nõrkade üksuste parvlemine umbes tugeva vastase.

[Kriku]

Kummipaatidega polegi edulugu ega ka ebaedu lugu, sest idee maailmas on küllalt uus. See tuleb alles luua.

Ja sellega peaksime just meie tegelema?