Merevägi ja rannakaitse

[Ott Laanemets]

Eeldus, mille võime NATO liikmena teha, on see, et konfliktist 3BP territooriumil saab üsna kiiresti NATO probleem. See on see, millega tegelevad diplomaadid. Teiseks, konflikt 3BP territooriumil ei teki vaakumis. Nagu ka eelmise nädala Välisluureameti julgeolekuolukorra kirjeldus sedastab, ei ole Eesti eesmärk omaette – me pole selleks piisavalt olulised. Küll aga võime saada horisontaalse eskalatsiooni objektiks [1].

Kolmandaks, meresõjapidamine Läänemerel ei ole asi iseenesest – see toimub ühendkampaania osana. Kuigi mere- ja õhudomeenid võimaldavad eskalatsiooni paindlikumalt kontrollida (nii üles kui alla), ei ole ühendkampaania eesmärgid merel vaid maismaal. Kuna merel pole piire, siis sõjategevus Läänemerel puudutab korraga kõiki selle ääres asuvaid riike – olgu nad siis NATO liikmed või mitte, soovigu nad seda või mitte.

Võimalikke meresõjalisi stsenaariume Läänemerel välja pakkudes peab arvestama kontekstiga. Vene võib teoreetiliselt ja tehniliselt tõesti läbi sisevete paate juurde tuua ning teiste laevastike abiga kokku ajada brigaadisuuruse meredessantgrupi. Kontekst aga ütleb pigem, et seda ei juhtu, sest kui Läänemeres hakkab kuumaks minema, läheb seda ka mujal ja neid vahendeid on vaja seal, kus nad asuvad.

1. https://www.valisluureamet.ee/pdf/raport-2020-et.pdf

[Kapten Trumm]

KUI konflikt piirdub Läänemerega, ehk siis näiteks Eesti, Läti või Leeduga. Kui vastasseis tekib NATO-ga laiemalt (ja meie oleme ju tegelikult NATO), siis on neist laevadest igal pool puudus.

Juhtisin lihtsalt tähelepanu, et üksnes VF Balti laevastiku jõududega arvestamine on ohtlik lihtsustus, kui mereväelane kirjutab kuskil analüüsi, siis tuleks selle võimalusega arvestada. Konflikt NATO-ga vaevalt nt Kaspia merele laieneks.

Sama rumal lihtsustus oleks arvestada maismaasõjas ainult brigaadisuuruse 76. VDV diviisi ja paari reaalsuses pataljoni suuruse motolaskurbrigaadiga, mis meie lähistel on.

VF üks strateegiad tänases vägede (ja vahendite) nappuses on strateegiline väesiire. St puuduolevad jõud tuuakse kiiresti juurde mujalt, ka teistest sõjaväeringkondadest (ja laevastikest). Selle osaks on ka aluste ja üksuste lahinguküpsuse andmine Süürias.

[Shackleton]

Aga miks sa eeldad, et kogu nato vaatab näpp suus, kuidas "vägede ja vahendite nappuses VF" teeb muutkui strateegilist väesiiret, et sellega kuskil kitsas ruumis verist maismaasõda pidada (laevu läänemerel muidugi ka kimbutama ei hakata). Kas hoopis see pole mitte "rumal üldistus"!

Lihtsam oleks need väed hoida seal kus nad on või kui kogu VF stateegia ongi kõik väed läände paisata, siis tekitada dessandioht/mere üleolek kuskil mojal (ise sa sellest kogu aeg jahud) miks sa arvad, et keegi teine sellepeale ei tule?

[URR]

Miskipärast arvan, et soomlased vastaks sellele küsimusele nii, et kui vastane lööb olukorrateadlikkuse välja mingi olulise augu (nt hävitab mingi olulises kohas oleva radari), siis täidavad tekkinud augu mereluurajad või rannikujäägrid, kes viiakse vajalikku kohta oma kolaga, 20 m pikkuse 40 sõlmese kiirusega Jehu-tüüpi maabumisalusega. Sõjalaeva sinna ei saadeta põhjusel, et seal "radariaugus" kurseeriv sõjalaev muutub samasuguseks istuvaks sihtmärgiks nagu see purustatud radar, sest ta peab lülitama ju oma radarid sisse ega saa kuskil peituda. Sellega on nullitud juba aluse eelised (eelkõige varjatus) ja seatud see istuva sihtmärgi rolli. Kui vastasel on seda tühikut seal tarvis, siis järgneb juba rünnak aluse vastu. Luurajaid on lihtsalt raskem leida ja kui neile õnnestub ka pihta saada, pole kahju nii suur kui nt Hamina uputamisega.

Kui vastane hakkab ikkagi ligi kippuma, siis samad tegelased muutuvad ka tulejuhtideks, tellides vajalikku kohta nt rannakaitsekahurite või -rakettide tuld või annavad seda ise kaasasolevast Spike ER kompleksist (seda eks siis väiksemate aluste vastu). Seda ma ei usu, et nad annavad lahinguta kriitilisi saari käest. Eriti nt Ahvenamaa/Turu saarestikus, mis kontrollib sissepääsu Botnia lahte ja mille varjus saavad käia mereveod. Taolist rahvast peaks soomlastel olema 2 pataljon+ jagu.

Kas see on autori isiklik arvamus või tugineb millelegi?

[URR]

[T]rummipaadid ongi tuletatud sellest, et sellised alused (muuhulgas maabumiseks) on nii Rootsil kui Soomel (aga ka Norral) olemas, Soomel Jehud, Rootsil ja Norral CB90d. Lihtsalt mul tekkis mõte, et miks mitte siis relvastada väikealused ka rakettidega, kui suurteks alusteks raha ei ole.

See on vähemalt loogiline konstruktsioon. Ma küll mäletan, et peamine argument trummipaadistiku loomiseks oli parvetaktika, aga võin ka eksida. Kahjuks tugineb see loogiline konstruktsioon väärale eeldusele – on olemas võimalus ja vajadus transportida vägesid saartele “suurtel kiirustel ja hulgakaupa”.
Las see vajadus olla – miks ka mitte, kui võimalus on – aga ma väidan, et meil puudub võimalus. Paneme tugevdatud kompanii Vaindloole (soovitavalt koos tankitõrje ja õhutõrjerelvadega, ehkki ma parem ei raiskaks javelini dessantlaeva peale, väärt relv ikkagi), teise Osmussaarele, kolmanda eelpool mainitud Ruhnule (ehkki ma ei mõista selle strateegilist otstarvet, kui me just Lätiga ei sõdi) ja ongi pataljon hakkama pandud. Aga saari on ju veel. Mul pole midagi mere(jala)väe pataljoni vastu, aga kahtlustan, et maavägi võib sellest Viru rindel puudust tundma hakata. Jõudude ökonoomia printsiibiga see igatahes väga kokku ei käi. See ongi põhjus, miks me ei saa dessanditõrjet või rannikukaitset (ainult) kaldalt korraldada: kaldajoon on liiga pikk.
Isegi selle Vaindloole plaanitud betooni võiks parem tõenäolisele vastase pearündesuunale valada. Ma kahjuks ei näe seda Soome saare pilti (ei avane), aga palju betooni toob mällu Maginot liini. Muide, selleks et see betoon kohale vedada, võiks kõigepealt Vaindloole korraliku sadama rajada. Ja siis pääsevad sinna ka suuremad laevad, mitte ainult paadid. Meresõda ei saa pidada maaväe meetoditega – (kindlustatud) positsioone rajades ja hõivates – sest keskkond on liiga erinev.
Kõige selle taustal kumab hoopis üks teine probleem. Sõjaväge saab põhimõtteliselt teha kahest materjalist: lihast/inimestest või rauast/tehnikast (ja rahast). 90ndatel panustasime lihale – kergejalaväele – sest seda justkui oli, aga raha polnud üldse. Ja võibolla poleks me osanud tehnikat väga kasutadagi. (See probleem pole praegusekski päriselt ületatud – vestlesin täna ühe Kaitseväe akadeemia lektoriga, kes ütles, et suurim takistus keskmaa õhutõrje soetamiseks pole mitte raha, vaid kvalifitseeritud inimeste puudus. Selliseid vahendeid ei saa anda suvalise ajateenija kätte, aga suurt hulka korraliku väljaõppega ohvitsere ja allohvitsere pole nipsust võtta.) Vahepeal oleme saanud rikkamaks, aga rahvaarv väheneb. Seega peame paratamatult hakkama mõtlema vähem lihale ja rohkem rauale.

[Kapten Trumm]

Selliseid vahendeid ei saa anda suvalise ajateenija kätte, aga suurt hulka korraliku väljaõppega ohvitsere ja allohvitsere pole nipsust võtta.) Vahepeal oleme saanud rikkamaks, aga rahvaarv väheneb. Seega peame paratamatult hakkama mõtlema vähem lihale ja rohkem rauale.

Selliste statementide eel soovitaksin alati mõelda kahele asjale:
1.tutvuda nõuka aegse PVO õhutõrjedivisjoni (nt S-125) struktuuriga ja vaadata, palju seal oli ajateenijate/reservistide ja palju kaadri kohti. Ennustan, et esimesi oli väga palju rohkem. Ka pultide taga. Nõuka PVO väeosad on lahinguolukorras olnud palju rohkem (ja tulistanud ka lennukeid palju rohkem alla) kui ühegi lääneriigi omad. Küsimus on ilmselt vaid ajateenistuse korralduses/pikkuses.
2. vaadata mõnelt USA armee värbamislehelt (goarmy.com nt) Patrioti spetsialistide väljaõppe pikkust.

Me oleme liigselt laskunud mugavusse - ajateenistuse tänane süsteem hästi ei võimalda, raha enamvähem on, teeme töö ära kaadriga.

Muide, ka trummipaatide kontseptsiooni üks alustala on rohke ajateenijate/reservistide kasutamine, mis parandab ürituse majanduslikku jätkusuutlikkust. Mitte ainult opereerimisel, vaid ka jooksval remondil ja hooldusel. Näiteks tsiviilis taolise suurusklassi laevade tööd teeb ära kipper ise. Ei ole vaja dokki, laevaremondifirma teenused jne. Kui sõita 50 m alusega sõukruviga kividesse, on vahetus dokitöö. Kui sõita 15 m päramootoritega alusega kruviga kivsse, pole kruvi vahetuseks isegi alust vaja veest välja vintsida (kuigi mugavam oleks). Selleks on sadamas slipp relssidega, seda pidi liigub selline ratastel käru, see lastakse vette, alus sõidetakse sinna peale ja vintsitakse koos käruga kuivale.

Kas see on autori isiklik arvamus või tugineb millelegi?

Tugineb ikka.

[Kapten Trumm]

Aga miks sa eeldad, et kogu nato vaatab näpp suus, kuidas "vägede ja vahendite nappuses VF" teeb muutkui strateegilist väesiiret, et sellega kuskil kitsas ruumis verist maismaasõda pidada (laevu läänemerel muidugi ka kimbutama ei hakata). Kas hoopis see pole mitte "rumal üldistus"!

Lihtsam oleks need väed hoida seal kus nad on või kui kogu VF stateegia ongi kõik väed läände paisata, siis tekitada dessandioht/mere üleolek kuskil mojal (ise sa sellest kogu aeg jahud) miks sa arvad, et keegi teine sellepeale ei tule?

Ma kipun arvama, et Läänes ei ole taolise megalomaania probleeme nagu Moskvas ja kui idanaaber teeb nimetatud väesiiret, ei kaasne sellega siirde ennetav ründamine vene territooriumi sügavuses. Oma territooriumi kaitseks lasevad venelased lihtsalt tuumarelvad käiku. Seda asjade käiku vaevalt ükski mõtlev poliitik ei tahaks.

Kas hoopis see pole mitte "rumal üldistus"!

Gruusia ja Krimmi operatsiooniks toodi vägesid üle Venemaa kokku. See on tavaline praktika.
Peagi algavateks Balti laevastiku õppusteks tuuakse siia teistest laevastikest ca 20 alust, millega kasvab siinsete "lahinguvimplite" arv üle 2 korra.

[alari]

Selliseid vahendeid ei saa anda suvalise ajateenija kätte, aga suurt hulka korraliku väljaõppega ohvitsere ja allohvitsere pole nipsust võtta.) Vahepeal oleme saanud rikkamaks, aga rahvaarv väheneb. Seega peame paratamatult hakkama mõtlema vähem lihale ja rohkem rauale.

Selliste statementide eel soovitaksin alati mõelda kahele asjale:
2. vaadata mõnelt USA armee värbamislehelt (goarmy.com nt) Patrioti spetsialistide väljaõppe pikkust.

Usas on see lihtsam, kuna nooremallohvitserid on ka juba aastetepikkuse kogemusega ning suudavad noori sõdureid edasi õpetada. Meie seersant on spetsialistist 3 kuud kauem ajateenistuses olnud ning ka ei tea süsteemi paljusid nüansse. Meil oleks vaja usaga võrreldes selle tõttu rohkem kogemustega ohvitsere ja kaadriallohvitsere, kui tahame sama efektiivsed olla.
ajateenistuse baasil reservsüsteem ei ole kõige optimaalsem, kui kasutatakse keerulist tehnikat, mille selgeks õppimine võib üsna palju aega võtta - tuleb appi võtta elukutselised.

[URR]

Selliste statementide eel soovitaksin alati mõelda kahele asjale:
1.tutvuda nõuka aegse PVO õhutõrjedivisjoni (nt S-125) struktuuriga ja vaadata, palju seal oli ajateenijate/reservistide ja palju kaadri kohti. Ennustan, et esimesi oli väga palju rohkem. Ka pultide taga. Nõuka PVO väeosad on lahinguolukorras olnud palju rohkem (ja tulistanud ka lennukeid palju rohkem alla) kui ühegi lääneriigi omad. Küsimus on ilmselt vaid ajateenistuse korralduses/pikkuses.

Usun, et ajateenijaid oli rohkem, aga ajateenistus oli ka pikem ja nende ajateenijate kõrval oli ka ports ohvitser/prapporeid, kes teadsid näidata, millist nuppu vajutada ja mida õlitada. Need ongi meil puudu. Kaasaegsete süsteemide opereerimine on suhteliselt lihtne, keeruline on hooldus.

Muide, ka trummipaatide kontseptsiooni üks alustala on rohke ajateenijate/reservistide kasutamine, mis parandab ürituse majanduslikku jätkusuutlikkust. Mitte ainult opereerimisel, vaid ka jooksval remondil ja hooldusel. Näiteks tsiviilis taolise suurusklassi laevade tööd teeb ära kipper ise. Ei ole vaja dokki, laevaremondifirma teenused jne. Kui sõita 50 m alusega sõukruviga kividesse, on vahetus dokitöö. Kui sõita 15 m päramootoritega alusega kruviga kivsse, pole kruvi vahetuseks isegi alust vaja veest välja vintsida (kuigi mugavam oleks). Selleks on sadamas slipp relssidega, seda pidi liigub selline ratastel käru, see lastakse vette, alus sõidetakse sinna peale ja vintsitakse koos käruga kuivale.

Sellepärast ma selle näite tõingi, et see illustreerib veel ühte rummipaatide kontseptsiooni nõrka kohta. Me olema praegu jõudnud punkti, kus CV90tel ja tehnilisemates relvaliikides teenivale ohvitserile jääb 3aastasest ohvitserikursusest väheks ja esimese teenistusaasta veedab ta põhimõtteliselt praktikandina.
Taolise suurusega tsiviilpaatidel pole eriti elektroonikat ja relvi pole üldse. Neid ongi lihtsam hooldada. Traktorit on ka lihtsam hooldada kui tanki ja "meeskonnaks" piisab ühest põhiharidusega inimesest.

Me oleme liigselt laskunud mugavusse - ajateenistuse tänane süsteem hästi ei võimalda, raha enamvähem on, teeme töö ära kaadriga.

See pole mugavus, vaid olemasolevate ressursside mõistlik kasutamine. Nagu ma kirjutasin: raha või inimesed. Inimestest (eriti haritumatest ja nutikamatest) on suurem puudus kui rahast ja see tendents süveneb. Kusjuures ajateenijate kasutamine ei pruugi olla otseselt odavam - ajateenija saab küll vähem palka, aga sellele lisanduvad tema ülalpidamis- ja koolituskulud. Igal aastal nullist ja uuesti.

[nimetu]

Traktorit on ka lihtsam hooldada kui tanki

Tänapäeva traktorite puhul ma nii kindel poleks. Nad on suuremalt jaolt elektroonikat täis topitud.

Kusjuures ajateenijate kasutamine ei pruugi olla otseselt odavam - ajateenija saab küll vähem palka, aga sellele lisanduvad tema ülalpidamis- ja koolituskulud. Igal aastal nullist ja uuesti.

Probleem tekib siis kui isegi raha olemasolu korral ei suudeta piisavalt kaadrit palgata (Läti stsenaarium). Ja noh, suurem ajateenijate hulk ning pikem ajateenistus nõuab rohkem instruktoreid/ohvitsere. Mina näiteks ei tea, kas MeV on võimeline täiendavate patrull-aluste jaoks piisavalt kaadrit palkama.

[Kapten Trumm]

Usas on see lihtsam, kuna nooremallohvitserid on ka juba aastetepikkuse kogemusega ning suudavad noori sõdureid edasi õpetada. Meie seersant on spetsialistist 3 kuud kauem ajateenistuses olnud ning ka ei tea süsteemi paljusid nüansse. Meil oleks vaja usaga võrreldes selle tõttu rohkem kogemustega ohvitsere ja kaadriallohvitsere, kui tahame sama efektiivsed olla.
ajateenistuse baasil reservsüsteem ei ole kõige optimaalsem, kui kasutatakse keerulist tehnikat, mille selgeks õppimine võib üsna palju aega võtta - tuleb appi võtta elukutselised.

Mitte kõik USA armeest palka saavad kaadri (all)ohvitserid pole seal meie mõistes traditsioonilise sõjalise haridusega (taoline kõrvalharu võimalus on ka meil, vahepeal oli sellele lausa KSK tugi taga). Samade Patriotide ohvitserikohtade pealt leiab hoopis sagedamini mõne kolledži lõpetanud (või seal käiva) 20ndates jumbu, kes läbis miskid aastased kiirkursused ja otsustas natuke kolledži või iseseisva elu jaoks raha teenida. Meie meedias ilmus hiljuti ühe siin olnud USA jalaväekompanii ülema teemaline lookene, kust sain teada, et polegi traditsioonilises sõjakoolis käinu.

Et pädevat kaadrit on mõistagi tarvis, aga arvan, et seda pole vaja üle mütologiseerida ja USA armee ise pole kah just mingi väljaõppe musternäide (meie väljaõpe on parem). Kui USA suudab selle Patrioti spetsialisti välja õpetada 6 kuuga, siis suudame seda ka meie. USA tugevus on pigem nende võime igasugu tegevusi/protsesse kirjeldada (lõpututesse field manualidesse) ja seeläbi saavutatud teatud standardsus, mis ei esita seal kaadrile taolisi improviseerimise nõudeid nagu meil. Lihtsalt inimesi õpetatakse tegema "by the book" ja see käib kiiresti.

Lihtsalt praktika näitab, et tegevused, kus enamik personalivajadusest täidetakse ajateenijate/reservistidega, on rahanappuses efektiivsemalt ellu viidavad kui kaadriga täidetavad. Isegi kui see iga aasta korduv väljaõppe tsükkel on kallim - meil (aga ka Lätis) ei saa keegi siin kiidelda, et meie väeliigis on palgalise kaadri kohtadele piisavalt soovijaid - kui lihtsalt inimesi pole, ei päästa ka odavamad väljaõppekulud. Ja on ka merevägi selline, et seal pole sugugi järjekorda ukse taga ja kaadripuudus kummitab seal ka tänaseid laevu.

Lihtsalt teema "ajateenistus/reservvägi" kui süsteem. Kui nt ajateenistus pikendada 2 aastani, kaob hetkega suht kõrge voolavusega kaadrisõdurite/allohvitseride eelis. Hetkel päästab kaadri variandi päeva just see, et saab just mehe pädevaks, ongi reservi minek kohe. Ja kui ta kaadrisse ei kipu, ongi raisatud vaev. Meie süsteem, mis on laenatud Soomest, ongi vaid väljaõpe ja valmidusteenistust pole sinna kuude sisse arvestatud (kuigi Soomes on tuuled sel teemal muutumas). Näiteks samal Haminal on pardal olevast 27 mehest vaid 2 ajateenijat. Näiteks nõuka Ossa II-l oli 29-st meeskonnaliikmest peaks kaadrit olema 8 (4+4).

[Health]

Peagi algavateks Balti laevastiku õppusteks tuuakse siia teistest laevastikest ca 20 alust, millega kasvab siinsete "lahinguvimplite" arv üle 2 korra.

Palju siis neid ikka tuleb? Allolevast artiklist jääb mulje, et neid ainult 20ne ringis on, ehk mul on mingi varsti algav õppus kahe silma vahele jäänud.

https://www.err.ee/1035492/laanemerele- ... -sojalaeva

[Kapten Trumm]

Sama ERR näitas teles oma uudisribal nädalavahetusel, et Läänemerele tuleb (mujalt) 20 laeva.
Aga kas tuleb 20 või 12, polegi niiväga tähtis. Tähtis on, et ka laevasiirded muutuvad venes rutiiniks.

[tommy]

Huvitav tõesti, kus need "mujalt toodud" alused sellel õppusel siis on..
Või valetab keegi täiesti süüdimatult.??

[tommy]

Sellepärast ma selle näite tõingi, et see illustreerib veel ühte rummipaatide kontseptsiooni nõrka kohta. Me olema praegu jõudnud punkti, kus CV90tel ja tehnilisemates relvaliikides teenivale ohvitserile jääb 3aastasest ohvitserikursusest väheks ja esimese teenistusaasta veedab ta põhimõtteliselt praktikandina.

Ma rääkisin mõned kuud tagasi ühe CV-9035 komandörina teeniva tegevväelasega.
Kellel oli just täitunud aasta sellel kohal. Tema jutu järgi "ei teadvat ta veel pooli asjugi".
Noh, üldistus muidugi.
Kuid ilmestab hästi, et moodsa tehnika enda ja selle tegutsemistaktika(nii üksikmasina kui üksuse kooseisus) valdamine pole niisama lihtne.