www.militaar.net

William Combes, kui vaadata tagasi viimasele kümnele aastale, siis millised on teie jaoks olulised muutused Läänemere sõjalises julgeolekus?

Ma arvan, et viimase kümne aasta jooksul on olnud neli peamist muutust.

Esimene on Läänemere maade (ja Euroopa) merejõudude suhteline langus (laevade arv ja võimekus). Selle muutuse analüüsiga saab põhjalikumalt tutvuda, kui lugeda Kieli ülikooli julgeolekupoliitika instituudi õppejõu Jeremy Ströhsi värsket raamatut «The Decline of European Naval Forces: Challenges to Sea Power in an Age of Fiscal Austerity and Political Uncertainty».

Järgmised kaks muutust on otseselt Venemaaga seotud, täpsemalt puudutab see Kaliningradi militariseerimist ja Vene mereväe kasvavat agressiivsust Läänemerel.

Vaenulikkust iseloomustab Läänemere-äärsete NATO vägede, eriti Ameerika Ühendriikide oma ahistamine ja sõjaliste õppuste läbiviimine Läänemere majandusvööndis, kompides sellega rahvusvahelisi reaktsioone.

Militariseerimise puhul viitan ennekõike laeva- ja maismaarünnakuteks mõeldud raketisüsteemidele, mis võivad ohustada merevägesid ja suurema elanikkonnaga asulaid. Sõjalises kõnepruugis nimetatakse neid võimeid juurdepääsuvastaseks ehk ala keelamiseks, lühidalt A2/AD.

Venemaa A2/AD võimekus võib sõjategevuse korral muuta Läänemerele saadetavate NATO vägede riskiarvutust.

Neljas on aga muutus paremuse poole. See on NATO liikmesriikide suurem teadlikkus ohust, mida kujutab endast Venemaa status quo’le hübriidtegevuse, valeinformatsiooni ja tavapäraste sõjaliste tegevuste kaudu.

Tänu sellele teadlikkusele saavad liikmesriigid võtta kasutusele täiendavaid meetmeid, et nende ohtude vastu võidelda või neid muul moel tõkestada, näiteks õppuste läbiviimise ja vägede lähetamisega piirkonda.

Milliseid strateegiaid võib Venemaa merel veel kasutada, et oma globaalsete huvide eest seista?

Merealuste kaablite õhkimine on miski, millest me ei ole eriti veel rääkinud. Meie finantsandmed, interneti- ja mõned elektriühendused Euroopa ja Põhja-Ameerikaga toimivad merealuste kaablite vahendusel. Venemaa omab ja teeb õppusi sukelduvate veesõidukitega, mis on suutelised seirama või saboteerima neid tähtsaid ühendusteid rahuajal või konflikti algusfaasis. Seega saab merenduse julgeolekust alguse ka küberturvalisus. Peame olema pidevalt kursis sellega, mis toimub mere all, et keegi ei üritaks rikkuda meile elutähtsat infrastruktuuri.

Miks me ei näe raportites juba praegu NATO nähtava sõjalise jõu suurendamist, et tagada jõulisem heidutus?

Mereväel on oluline juurutada ja õppida tundma Läänemere unikaalseid keskkonnaomadusi ja näidata lippu, et avalikult demonstreerida oma pühendumist sellele piirkonnale. NATO suurematel merejõududel on palju ülemaailmseid kohustusi, mistõttu on neid tõhusam saata Läänemerele vaid siis, kui on vaja toetada selles piirkonnas tehtavaid sõjalisi õppusi. Kui nad on juba siin, siis teevad nad ka sadamakõnesid* ja on avalikkusele nähtavad. Oleks hea, kui teade nende kohalolekust oleks levitatud kõikvõimalike infokanalite kaudu.

On veel mõni soovitus, millest on juttu ka raportis «Jälle merele». Seal kirjutame, et igapäevase kohaloleku huvides oleks mõistlik lasta Läänemere rahvusvägedel merel rutiinselt patrullida. Selline aktiivne kohalolek võimaldaks saada paremat ülevaadet merel toimuvast ning tagab meresõiduohutusega seotud küsimustele aasta ringi reageerimise. Ja seda mitte ainult siis, kui NATO väed on kohal.

Kuna Venemaa reageerib Läänemere-äärsetele NATO vägedele agressiivselt, võiks äärmisel juhul kaaluda mingisuguse järeleandmisena ka vägede kohaloleku minimeerimist. See aga ei puuduta õppuste pidamist. Viimast järeleandmist soovitatakse ainult siis, kui Läänemere riigid suudavad tagada oma julgeoleku soovitud tasemel.

Aga kuna NATO mereväed osalevad paljudel õppustel, on liitlaste aasta ringi kohalviibimist üsna palju.

... aga kuidas me teame, mis seal (kuni) 290 km kaugusel on?

AMvA kirjutas:Huvitav, mis platvormiks tuleb

TTA kirjutas:...

Ideaalis suvaline merekonteiner suvalisel rekkatreilal.