Elu pärast teenistust

Vasta
nimetu
Liige
Postitusi: 7574
Liitunud: 25 Mär, 2016 21:16
Kontakt:

Re: Elu pärast teenistust

Postitus Postitas nimetu »

15-20 aastat teeninud veebel, kes pole missil käinud, aga see-eest kodumaal omas nišis tunnustatud versus 2-3 aastat teeninud (ja nüüd reservis näiteks nn kalevipojana) missil käinud seersant on ju võrdsed oma antud panuse poolest..
Ma ei tea milleks neid üldse võrrelda või vastandada. Igaüks, kes on oma panuse andnud on väärt inimene. Niimoodi võrreldes võib ka absurdsusteni laskuda. Kas veteran, kes on mõne jäseme missioonil kaotanud, kaalub üles mitme, peamiselt pinki nühkinud logistiku panused? Minu jaoks täiesti idiootne küsimus, kuid igati loogiline jätk sellisele arutluskäigule.

Veteran on veteran ja nende austamine on pigem ikka ühiskonna väärtustamise küsimus kui mingi ametkonna bürokraatlik kohustus.
Kasutaja avatar
Some
Liige
Postitusi: 4058
Liitunud: 11 Aug, 2008 9:25
Kontakt:

Re: Elu pärast teenistust

Postitus Postitas Some »

Eks minagi protesteerin, sest mind ei lasta feministide üritustele ja ka 21. Kooli vilistlaste õhtule, sest ma ei ole nende koolis käinud!
mongol
Liige
Postitusi: 1296
Liitunud: 13 Aug, 2008 21:58
Asukoht: Tallinn
Kontakt:

Re: Elu pärast teenistust

Postitus Postitas mongol »

nimetu kirjutas:Kas veteran, kes on mõne jäseme missioonil kaotanud, kaalub üles mitme, peamiselt pinki nühkinud logistiku panused? Minu jaoks täiesti idiootne küsimus, kuid igati loogiline jätk sellisele arutluskäigule.
Kusjuures loogiline vastus oleks sellele küsimusele on "ei, ei kaalu".
On erandeid, tõsi.
professional retard
Kasutaja avatar
Kriku
Moderaator
Postitusi: 36424
Liitunud: 10 Aug, 2010 18:55
Asukoht: Viljandimaa
Kontakt:

Re: Elu pärast teenistust

Postitus Postitas Kriku »

Siin on jälle materjali mitmesse teemasse, aga ei hakka tükeldama.

Teletorni kaitsenud kangelane meenutab: veetsin öö Kalašnikov põrandal, püstol kõrval ja hommikul sõitsin bussiga baasi, automaat spordikotis.
Tekst: Inga Raitar
Kui Jüri Joost (51), tunked seljas, Lilleorus trepikäsipuud paigaldab, ei arvaks, et seesama mees ongi kangelane. Käib presidentide vastuvõttudel, sest oli augustis 1989 valmis teletorni kaitstes oma elu andma. Mees, kellega tasub rääkida mehisusest, relvadest ja närvidest.

“Miks arvatakse, et enese­korrastamise tehnikatega tegelemine vähendab mehisust?” ei mõista mees, kes erivägedes teeninud ja seiklusliku elulooga, kust ei puudu spiooniväljaõpe, maffiaga rinda pistmine ja surmapõlgav vastu­hakk Eesti vabaduse ohustajatele. Relvad meeldivad Jürile tänini, kuigi ta praegune tagasihoidlik ametinimetus “firmajuhi abiline” kõlab rõhutatult mittemidagiütlevalt. Erinevalt paljudest, kes relvaga ekstreemolukordades on eluaegse närvikahjustuse saanud, on Jüri leidnud meetodi mehisuse ja tasakaalu ühendamiseks. Nii veedab ta tööst vabad tunnid joogalikke praktikaid ja vaba­tahtlikku tööd tehes – selleks, et teisedki saaksid omandada samu teadmisi, mis aitasid temal sisemist rahu ja tasakaalu leida.

Unistus helesinisest baretist

Ilma isata kasvanud Jüri elus toimus murrang, kui ta nägi nõukogude kultusfilmis “Sööst eritsooni” helesinise baretiga õhudessantväelasi. “Olin pehmema iseloomuga ja vajasin “macho-­puudulikkuse” kompenseerimiseks väljapoole paistvat tugevust,” on Jüri enda vastu aus. “Olin kummaline eesti noormees, kes tahtis ise sõjaväkke minna, kindla sooviga sattuda dessantvägedesse.” Unistusest ajendatuna asus noor mees omal algatusel ka aeroklubis langevarjuhüppeid õppima. Sel ajal anti kolme langevarjuhüppe eest kolmas spordijärk.

“Läksin vabatahtlikult komissariaati eelvestlustele, sain uuesti suunamise langevarjuhüpetele ja tegin juba ametliku ettevalmistuse käigus veel kolm hüpet,” räägib Jüri rahuliku naeratusega. “See oli pigem romantika tagaajamine, mulle meeldis dessantväe vorm. Eks soovisin meeldida tüdrukutele, muidu ei olnud ma väga kohtamas käija.”

Paraku tuli sõjaväe esimene aasta olla hoopis Riias Balti sõjaväeringkonna staabi valves, mis oli küll tähtis strateegiline koht, kuid mitte Jüri unistus. “Põdesin, et ma ei saanud dessantväelaseks, nii kohutavalt, et neljandal-viiendal kuul pidin äärepealt enesetapu tegema,” tunnistab mees. “Projitseerid endale negatiivse maailmavaate, et nüüd pole baretti, sa ei meeldi tüdrukutele – uskumatu skeemi võib endale luua.”

Kindralstaabi postil relvastatud valves olles kohtus Jüri sümpaatse ohvitseriga, tänu kellele sai ta suunamise Viljandi dessantväeossa. Algas uus väljaõpe, mis meenutas spioonifilmi. “Sain väljaõppe väga eriliste relvadega, lasta oli võimalik kohe väga palju, ka granaati visata. Tean tunnet, kui oled rõnga ära tõmmanud ega julge kohe plahvatavat lõhkekeha käest lahti lasta. Uskumatu, aga nii see on. Õppisime, kui palju lõhkeainet on vaja raudtee purukslaskmiseks ja kui palju sildade hävitamiseks. Meid koolitati absoluutselt kõigeks.” Joost jõudis eriväeosa brigaadisüsteemis vanemseersandi auastmeni, mis oli suur tunnustus.

Otsustamiseks sekund

Märklauda lasta ja inimest sihtida on väga erinevad kogemused, teab Jüri, millest räägib, sest ta on sellises olukorras olnud. “Andes automaadivalangu sõiduautole, lähevad kuulid masinast läbi nagu sulavõist. Tookord, ühel operatsioonil, käis kõik väga kiiresti. Vajutasin aga kaitseriivi üksiklaskude peale. Tulistasin auto poole neli lasku, püüdes tabada rattaid.”

Tänu Jüri valitud sihtimist võimaldavatele üksiklaskudele jäi inimene ellu. “Järele mõeldes poleks ma jõudnud valikut teha, sest otsustamiseks oli sekund. Miski, mille tõttu ma adrenaliini-­olukorras ei tulistanud küljeukse pihta huupi valangut, säästis inimelu.” Nüüd teab Jüri, et see “miski” on teadlikkusega kaasas käiv intuitsioon. Teab sedagi, et teadlikkuse kasutuse eelduseks on, et sa ei allu oma adrenaliini­laksust üles köetud emotsioonidele. Nagu juhtus sel suvel Lihulas, kui autoga kihutanud mees tappis tuli­relvaga kolm süütut inimest.

“Mees peab valitsema relva, mitte relv meest. Tänavatulistamistes on ikka nii, et keegi kaotab alkoholijoobes kontrolli ja soovib end kiiresti kehtestada,” räägib politsei eriüksuses maffiakonflikte lahendama pidanud Jüri. “Aga see peaks olema viimane asi, kui relv kabuurist välja tuleb.” Lihula tulistaja käitumist peab erivälja­õppe saanud relvaspets aga erilise alaväärsuse tunnuseks. “Maas lamavale mootorratturile, kel polnud käes relva, kontroll-lasu tegemine näitab inimese absurdsust. Mingi meeletu, relvade omamise taha peidetud hirm pani ta täiesti jaburalt käituma. Kui inimesel on alaväärsus­tunne, siis ta hakkabki emotsioonide ajel valimatult lahmima. Selle mehe kodune relva­arsenal oleks minu jaoks olnud ohu märk, tava­inimene vajab heal juhul jahipüssi või enese­kaitseks käsirelva, kui ta töötab mingis jõustruktuuris. Ma vaataks selles asjas küll riigi­asutuste poole: miks lubada sellist hulka relvi eraisikule?”

Politsei eriüksuses töötades on Jüril olnud ohtlikke hetki, kui konflikti teine pool muutub agressiivseks kiiremini, kui võiks arvata. “Kui endal pole midagi, mis teise vihapurske tasakaalustab, ehk pole suutlikkust emotsiooni vabastada või kas või kontrollida, siis teise poole agressiivsus kandub väga kiirelt üle. Oleks nagu kohe vaja haarata relv. Olles häire­seisundis, eeldatakse, et relv lahendab olukorra enda kasuks kiiremini. Ebaloogiline, aga paraku nii on.” Samas pole Jüri relvaga vehkiva vastase pihta kunagi tulistanud. “Arvatakse, et relva väljavõtmine aitab, aga tegelikult hoopis mitmekordistab pinget. Kui nüüd ühel poolel on enesekontroll liiga nõrk, ongi suurem õnnetus käes.”

Surmaga silmitsi

Töötades pärast sõjaväge miilitsa eriüksuses, oli Jüri ülesandeks hoida korda vanalinnas. “Olime tööl ja järsku kutsuti välja Toompea lossi valvama, sest Interrinne ründas,” meenutab Joost. Minu esimene “tähetund” on näha kõigis sellest päevast rääkivates dokkaadrites, kus veoauto lükatakse sisse ja üks ilma peakatteta militsionäär astub masina eest kõrvale. Nad vehkisid lipuvardaga ja lõid mu mütsi minema,” muigab Jüri, meenutades riigi saatuse üle otsustanud sündmuse teravaimat vastseisu.

Siis hakkas Riia OMON teleajakirjanik Aleksandr Nevzorovi juhtimisel põletama Baltimaade vasttekkinud piiripunkte. Et panna vastu reaalne jõud, asutati politseireservi eriüksus, mis sai K-komando eelkäijaks. “Luhamaa piiripunktis täitsime oma esimest lahingumissiooni. Pärast seda andis siseminister meile loa relva kanda ka väljaspool tööd,” peab mees seda tunnustuseks. “Algas minu lähisuhe relvaga, olin üks neist, kes käis kogu aeg relvaga – teenistuses olles ei teadnud ju, kuhu pidi järsku tormama. Maffia­struktuuride lahtiharutamisega tegelesime, salaviinamüüjaid püüdsime. Relv andis ka uhkustunde.”

1991 leidsid aset putši sündmused. “Kuna mobiiltelefone polnud, tuli istuda kodus telefoni lähedal ja kuulata raadiot. Veetsin öö, Kalašnikov põrandal, püstol kõrval, hommikul sõitsin bussiga baasi, automaat spordikotis,” jutustab mees tema elu muutnud päevast. “Toompeal selgus, et tankid lähenevad, kutsuti kaks vabatahtlikku. Sõber Peeter tõusis, ütles, et läheb, ja vaatas üle õla minu poole. Teda teades olin nõus.”

Olles ise dessantväelase välja­õppega, sai Joost aru, et läheb objektile, mis on ründajate nimekirjas esimene. “Teletorni inimesed tegid meile enne kojuminekut veel tasuta Kiievi kotlette, viimane söök enne olukorra eskaleerumist. Varahommikul, kui esimene tüüp jõudis nägemisulatusse, teavitas Peeter, kes me oleme, pani ukse kinni ja ütles, et edasi siit ei saa. Helistasin siseministri korra­pidajale, siseminister Laanjärv soovitas vältida verist konflikti, pigem relvad ära peita. Kuna olime näinud kaablišahte, kus kuuli­kindla vestiga suur mees sai liikuda põlvili, töötasime välja plaani B. Peitsime automaadid luugi alla, aga püstolid jätsime vööle. “Kui oled adrenaliini punnis täis, siis söögiisu ei ole. Nüüd saan aru, miks sõjakolletest tulijad ära pööravad. Isegi lühiajaline psühholoogiline surve käivitab sinus hulga instinkte. Sa ei tea, mis surm on, aga tekib väga kummaline psühholoogiline seisund,” suudab Jüri praegu juba rahulikult endaga toimunut ­analüüsida.

“Hea, et ei tulnud uljast mõtet avada koridoris tuli,” ütleb Jüri, olles teadlik, kuidas pingeolukordades aitab adrenaliini­tulva kiuste kõige rohkem teadlik ergas kohalolek. “Kella 13 paiku oli taas tunne, et nüüd algab uksele otsustav rünnak, mis oli irooniline, sest nägime telemonitorilt, kuidas Moskvas kukkus putš läbi. Helistas nende polkovnik, et tehke uks lahti, me võtame selle ära nagunii. Peeter ütles legendaarse vastulause, et me oleme mõlemad teeninud dessantvägedes, meil on sama väljaõpe ja te saate samaga vastu: me päästame valla freoongaasi ja keegi teist ei jää ellu. Polkovnik jäi väga vaikseks. Seisime katusel, kuni oma komissari hääl ütles, et kõik on läbi, minge koju. Võtsime põranda alt kuulikindla vesti ja automaadi, sõitsime liftiga alla. Uksel tuli vastu üks Vene dessant­väelane, automaat risti rinnal. Vaatas meid ja andis ­parema käe – see oli nii huvitav hetk – profid tunnustasid üksteist.” Jüri on ainuke kõigis kolmes Eesti vabanemisele eelnenud otseses konfliktolukorras osalenud mees, eks sellepärast kutsuvadki presidendid teda tänini vastuvõttudele.

Võimu asemel vaim

“Politseiniku töötõendit ära andes oli selgelt adutav hetk – võimu mul endisel viisil enam ei ole. Võimu aspekt on selgelt tuntav, nagu ka selle puudumine,” teab Jüri relva sügavamat mõju paremini kui enamik meist.

“Mulle meeldis käia, relv kaasas, see oli minu jaoks oluline. Relva­kandja imago andis mingi toe, paljugi, mis võiks juhtuda,” meenutab ta üleminekut tavaelu režiimile, mis osutub paljudele relvakonfliktis eluaegse “adrenaliini­kahjustuse” saanud meestele saatuslikuks. “Mul oli raskusi suhete ja töökohtadega – nii kui hakkas ilusasti minema, tuli pauk. Jõudsin töötada kolmes firmas, mis likvideeriti. Ärrituvus hakkas segama ka lähisuhete teket. Hakkasin otsima, mis mu elus viga on. Kuni ühel päeval sõber, kes käis Ingvar Villido juures, ütles, et nüüd aitab, lähed jutule,” kõneleb mees olulisimast murranguhetkest oma elus. “Ingvar esitas küsimusi, millele vastates hakkasin nägema asju, mis olid mu tegelik probleem või takistus. Sain aru, et keegi kolmas ei saa mind nagu padjapüüri tühjaks raputada. Harjutused, mis hiljem kasvasid TMK-süsteemiks, said minu igapäeva osaks. Märkasin, kuidas reflektoorne vihastamine ja “plõksust” tekkiv ärritus kadusid, olukorrad hakkasid leevenema sujuvalt ja kui polnud iseenesest kerkivat viha või solvumist, tekkisid kohe kolossaalsed võimalused mis tahes situatsiooni hoopis paremate tulemustega lahendada. Hakates Ingvari õpetatut praktiseerima, tekkis maailmast avaram pilt ja hakkasin rahunema. Mida rohkem ja selgemalt näed, seda lihtsam on vastu võtta otsuseid.”

Jüri tunnistab, et poleks varem aru saanud, kuidas keegi oma vabast ajast võib käia tasuta ehitamas. “Abistades nüüd ise Lilleorus, olen aru saanud, et teen midagi, mis on hea paljudele inimestele. Varem pole mul sellist kogemust olnud. Alguses kasutasin lihtsalt võimalust mõneks päevaks Lille­orgu tulla, et oma tavamõtetest eemal olla. Tulin õhtuti kuulama Ingvari loenguid ja tehnikate selgitusi. Ma tundsin tehnikaid tehes kohe konkreetseid muutusi ja sain jõudu. Kuni ühel hetkel märkasin – tahan elu muuta üha sügavamalt. Nii jääb töökoht alles, saad lahendada mis tahes olukorra positiivselt, kuigi oleksid võinud lasta end ülemusel välja vihastada, kõik välja prahvatada ja töökohast ilma jääda. Märkad selliseid impulsse, nagu “ah, ma ei taha” või “ma ei viitsi”, kasutad oma tehnikat ning saad tehtud ka ebamugavad tööd, mis ei tunduks sulle muidu sobivad.”

Ka lähisuhetes on mees märganud, et kui teine on turris, piisab, kui oskad vabastada endas kerkiva ärrituse. “Kui lähened teisele rahulikuna, leebub ka tema. Iga rünnak on ju vaid enda sisse peidetud hirmude väljendus. Hirme, nagu kõiki muid sise­pinget tootvaid emotsioone, saab vabastada. Nõnda need tehnikad muudavadki maailma – konfliktsest olukorrast lahkuvad mõlemad naerusuiselt.”
Kasutaja avatar
Tundmatu sõdur nr. 4
Liige
Postitusi: 10495
Liitunud: 16 Okt, 2005 18:42
Asukoht: Siilis

Re: Elu pärast teenistust

Postitus Postitas Tundmatu sõdur nr. 4 »

Minu jaoks avameelselt segasevõitu ja suht arusaamatu artikkel.
Vbolla on asi lihtsalt selles, et naisteraffa kokkukirjutet text // pallu "tõlkes kaduma läind" - ei tea :?
..lasta oli võimalik kohe väga palju, ka granaati visata. Tean tunnet, kui oled rõnga ära tõmmanud ega julge kohe plahvatavat lõhkekeha käest lahti lasta.
..abs-lt mingit "tunnet" ei ole - pigistad tolle muna kenasti rusikasse, tõmbad pehmelt splindi välja, tõstad ilma splindita granaadi näo kõrgusel silme ette // vaatad teda huviga ja siis viskad minema - no mitte mingit krd "tunnet" ei ole :|

Ainus "tunne" on ehk kõrgel õhus langevarjuga lennuki lahtistest "väravatest" eikusagile astuda - vot seal on tõesti "tunne" - sihuke tunne, et teed midagi väga mõttetult jaburat :mrgreen:

Mulle isiklikult arusaamatuks jääva sõnumiga artikkel ühesõnaga.
Infanterie - königin aller Waffen.
Ja kolmas brigaad tuleb ka nagunii.
Kasutaja avatar
Kriku
Moderaator
Postitusi: 36424
Liitunud: 10 Aug, 2010 18:55
Asukoht: Viljandimaa
Kontakt:

Re: Elu pärast teenistust

Postitus Postitas Kriku »

Inga Raitar on muidugi napakas küll (seda on foorumis muude teemadega seoses arutatud), aga seda ma siiski ei usu, et ta otsest kõnet (jutumärkide vahel) fabritseeriks.
Kasutaja avatar
Siki
Liige
Postitusi: 1261
Liitunud: 09 Juun, 2020 14:29
Kontakt:

Re: Elu pärast teenistust

Postitus Postitas Siki »

https://lood.delfi.ee/omamaitse/toidutr ... d=91254691

Ma ei saa kahjuks artiklit osta hetkel..
Dr.Sci
Liige
Postitusi: 3304
Liitunud: 30 Okt, 2015 11:59
Kontakt:

Re: Elu pärast teenistust

Postitus Postitas Dr.Sci »

Siki kirjutas:https://lood.delfi.ee/omamaitse/toidutr ... d=91254691

Ma ei saa kahjuks artiklit osta hetkel..
Pikk artikkel...aga alustan kopeerimisega.
Endise missioonisõduri Riho Kurisoo kardinaalsed elupöörded: kondiitriamet laste mängutoas ja võitlus tervise eest
Sihid pool elu püssisihikust ilma ja ka inimesi ning siis küpsetad mängutoas lastele õndsas rahus kooki. Elad palju aastaid kaugetel maadel riski piiril, kuni sellele järgneb hoopis omapärane “remondiperiood” turvalises Eestis – kõrivähk tuleb seljatada. --Riho Kurisoo alias Kurikas (44) kihutab kui Ameerika mägedel. Üks päev korraga.
Live loud – ela valjult!

Palju-palju aastaid Iraagis ja Afganistanis teeninud ning India ookeanil piraate kontrolli all hoidnud Kurikas on alates detsembrist elanud Eestis. Sõbrad on temalt nüüd korduvalt küsinud, et millal ta teeb oma kohviku. Aga Riho ei ihale mingit äritegevust, mis oma söögikoha pidamisega paratamatult kaasneks, ja on kokatööga Tallinnas Moosiumi mängutoa köögis rahul. Sama saab öelda ka laste ja nende vanemate kohta, kuigi võib-olla on siiski hea, et nad otseselt ei näe kokka, kes mängutoa “vanaema kontseptsiooniga” söögikohas neid toidab, surnupealuuga põll ees ja sama teemaga tätoveeringud kätel-kehal. Kõik on mõtlemise küsimus.
“Mina pealuud otse surmaga ei seostagi, minu jaoks on see rohkem nagu anatoomia,” naeratab Kurikas rahulikult ja kaunistab toorjuustukooki edasi. Mõlema käe sõrmedel on tähthaaval kirjas ta elu moto: LIVE LOUD.

Praegustele magusatele päevadele on eelnenud väga teistsugused ajad. Nagu ikka, muutub elus kõik momendiga. 1990-ndatel elas Kurikas rahulikku igapäevaelu ning unistas kas juuksuriks või kokaks saamisest, aga kaitseväes oleku lõpus kutsus ­sõber teda veel aastakest üleajateenijana jätkama. No ja sealt edasi oligi juba kohe sõjakool Lappeenrantas ja uus lehekülg elus keeratud. Gurmee-elamustega oli pikkadeks aastateks jokk, selle asemel põletasid sõjakooli eestlastest kursandid Soome metsades neile ­moonaks pandud näkileibu, kuna ­süüa niisugust kuiva puru ju ­­ei tahtnud, kuid see-eest põlesid ­need hästi kui brikett ...

Grillitud nastik ja kraavist leitud plasttaara abil filtreeritud vesi

Eesti kaitseväes sai paarikümne aasta eest ellujäämislaagrites veel vinti peale keerata: poisid saadeti metsa, kaasa anti parimal juhul üks elus kana, aga edasi tuli neil endal vaadata, kuidas hinges püsida. Iga päev muna munenud kana läks lõpuks ka lõkkele  – linnapoistele oli omaette katsumus seegi, eriti kui arvestada tõsiasja, et metsas oli ajateenijatel vaid nuga kaasas. Kuidas pea mahavõtmine käibki? Kuidas sulgi kitkuda ...?

Tänapäeval selliseid laagreid enam ei tehta. Kuid see ei tähenda, et teadmisi ei peaks omandama. Näiteks on Riho välismaistest ellujäämiskäsiraamatutest lugenud, et iga maailmas vonklev uss ja madu kõlbab süüa. Uudishimust on ta nii nastiku kui konna metsas järele proovinud – ikka grillitult, kuis muidu. “Mõlemal on väga hea liha. Ussi sõin kaitseväe ellujäämislaagris, püüdsime seal nastiku kinni. Võtad tal pea ja naha maha ning küpsetad liha lõkke peal. Samamoodi konnasid. Konnal esimesest poolest pole midagi võtta, söödavat on alumises osas, kus on koivad. Konnal tuleb ka nahk maha saada, välja tuleb ilus roosa taine liha, mis on eriti pehme. Ussil on kerge vähiliha maitse ka veel juures,” avab ta metsa saladusi.
Kuid muidugi ei soovita ta seda massiliselt praktiseerima hakata: “Hea küll, ühe poolemeetrise nastiku saad kätte, selline mõnusalt jäme ... Viid koju ja pakud pruudile: “Täna on nastikusupp, palun, hakka pistma!”” Teate küll – armastus käib kõhu kaudu.

Kuid ekstreemsused ekstreemsusteks. Metsas on söögist tähtsamgi puhas vesi. Ja kui parasjagu ei ole allikat või voolavat vett läheduses, tuleb vett ise filtreerida. Lihtsaim on seda teha pooliku plastmasspudeli abil – neid vedeleb meie metsades kahjuks kõikjal.

“Eestimaal on suuremalt jaolt igal pool mingi prügi. Võta kaheliitrine plastikpudel, tee sinna augud sisse ja siis hakkad panema kihte: sammal, kivid, liiv, puusüsi, mis on lõkkest võetud – sellega siis filtreerid,” õpetab Kurikas, kuidas vett joogikõlblikuks muuta.

Nagu Marco Polo maailmarännud

Igapäevaelus pole Kurikas sugugi mingi tuleneelaja ega ekstremist, vaid hindab lihtsaid ja puhtaid maitseid. Seepärast olid missioonidel ja ookeanil laevakaitses viibitud aastad talle paras eneseületus. Kui India ookeanil koosnes meeskond indialastest, siis polnud midagi parata, kokad panid kõik tuld neelama, tavatoit oli selline, et mingis ülivürtsikas vedelikus hulpisid keedetud kanamunad ... Kui laeval oli kohalikke pooleks valgetega, siis oli lootust, et viimastele tehti pisut vähem teravaid sööke. Ja Iraak oli veel eraldi ooperist. “Suuremalt jaolt süüakse seal lammast ja kana. Aga kui vaatad, mida lambad ise seal söövad ... kõrbes rohtu eriti ei ole ja lambad söövad absoluutselt kõike: prügi, tetrapakke ... kõike, mis soolest läbi võib minna. Nii et kui seal sööklas öeldakse, et on lambaliha, siis ma mõttes näen lambaid prügimäel tetrapakke söömas ... Eriti ei kutsu maitsma,” ohkab ta. Söömiskombed on ka väga erinevad.
“Mulle meeldib, kui süüakse kultuurselt. Ma ei saa midagi öelda teiste kultuuride vastu, aga kui hindu sööb kätega ja pläkerdab oma kastme ja riisiga, siis noh ... Üks indialane oskab lusikaga süüa, aga teine sealsamas kõrval songib näppudega söögis ... Iraaklased ka. Istuvad kõik põrandal maas, toit on keskel, kättpidi ollakse seal sees. See kõik on nende kultuuriruum, aga mina kui teisest kultuuriruumist tulnu ... mul on see natuke keeruline. Neil on pandud kõik asjad seal maha, aga mulle meeldib, kui taldrik on ikka ilusti laual,” on Kurika silmad kõike näinud ja kõht erinevat täidet saanud.

Vanaema sibulakaste oli lihtne. Parim!

Oma kosmopoliidiks oleku aastatel oli tõeline nauding käia vahepeal Eestis puhkamas, tuuritada koos sõber Tanel Padariga kontserdituuridel kaasas igas Eestimaa nurgas, süüa-juua seal lõputult ning valmistada kodumaal ka ise teistele süüa – vahepeal oli ta mõne kuu isegi Arsenali Keskuses Lantšis tööl. Või teha niisama oma rõõmuks kodus süüa. Nüüdki, kui ometi peab Moosiumiski pidevalt süüa valmistama ja kooke küpsetama, tegi ta suvel raudselt igal nädalal kodus omale ja sõpradele kohupiima-rabarberikooke jms.

Hiljuti meenus tal üks lapsepõlve maitse ja koos vennaga tuletasid nad selle praktikas meelde: “Ma alles hiljaaegu tuletasin seda meelde, ma tahtsin seda uuesti keelel tunda. Üks vanaema tegi mul värsket keedukartulit nii, et lõikus mugulsibulat, pani selle kaussi, vesi ja sool peale. Vanaema sibulakaste oligi nii lihtne: sibul, vesi, sool – tükel­datud keedukartul sinna sisse ja kohe lõmpsasid. Askeetlik toit.” No kas see vanaema oleks oma kõige imelikumaski unenäos võinud ette näha, kuhu maitseradadele ta lapselaps kord pikkadeks aastateks hulkuma jääb!

Kriitika paneb hambaid krigistama


Kurikas arendab end praegu pidevalt ja vaatab palju-palju kokandussaateid. Eriline lemmik on “Taste Show”, kus chef John teeb oma Hiina toite. “Mõnus kokasaade, lobisemist ei ole, Hiina muusika mängib, tema teeb seal süüa ja retsept jookseb kõrval. Mulle õudselt meeldib neid vaadata,” kiidab ta.

Küpsetustarkusi õpib ta “Martha Stewart’s Cooking Schoolist” ning hoiab silma peal Jamie Oliveri tegemistel. Eesti kokandussaateid Riho ei jälgi, need tunduvad liiga palju kommertsis ujuvat. Kuid raamatupoodide kokanduslettide juures käib ta usinalt ja ammutab sealt retsepte: “See komme on mul juba aastaid – ma loodan, et ükski poepidaja seda mulle pahaks ei pane ... Ma istun poes raamaturiiuli ees selle puki peal, millega kuskile üles ronitakse, vaatan kokaraamatuid ja pildistan retsepte. Ma tõesti loodan, et nad pahaks ­ei pane seda. No kurja, kui see raamat maksab 25 eurot ja kui ma vaid paari retsepti tahan sealt saada ...”

Ennast hobikokaks nimetav Kurikas proovib kõik omal nahal järele: “Kuna ma olen Sõnn, siis ma ei salli targutamist ja olen see, kes ise teeb ja ise katsetab. Muidugi kõik õpetussõnad on teretulnud, aga kritiseerimine paneb Sõnni hambaid krigistama, ma ennem toimetan omaette ja viskan selle koogi minema ja teen siis uuesti.”

Eriline mõnu on oma köögis tegutsemisi ka filmida ja klippe siis Facebookis ja Instagramis jagada – vaadake üle, Ahnekala-nimeline tüüp tegutseb seal hoogsalt: “Mulle meeldib siis, kui ma kodus süüa valmistan, teha toiduvideosid. Tõstan telefoni kapiääre peale ja pärast panen klipid kokku.” Ahnekala logoga väiksed suhkrupildid on ka Kurika kookidel nagu kunstniku autogramm peal – viimistlus ja välimus on alati tähtsad.

Remondiaeg. Isiklikud kogemused vähiga võitluses

“Eestisse tagasi tulin detsembris. Õlg vajas remonti, trennivigastus oli. Õlg opereeriti, aga tuli veel välja, et mul oli ka teise staadiumi kõrivähk. Otsustasin siis, et ma ei lähegi enam tagasi. Augusti algul sai mul ravi läbi – kiiritused ja keemiad –, kenasti 25 kilo võtsin alla. Üsna ränk läbielamine. Mul oli kaelal kanamunasuurune kasvaja, viis kollet. Aga kõik see tõmbas ravi käigus ise tagasi ja arvatavasti saime jagu.

Tuttavad andsid mulle lugeda raamatuid, et mida vähi ajal süüa. Keegi tõi musta pässiku jooki – tõrvane, must tökat –, keegi soovitas kanepit suitsetada, et pidavat väga kasulik olema vähiga võitluses. Proovisin üht kui teist, välja arvatud kanepit, aga kuna kasvaja oli juba suur, siis ma ikkagi teadsin, et otsesest kasu pole ja ma pean arstidega seda ravima.
Toiduga oli nii, et mida rohkem ma kiiritust sain, seda valusamaks läks kõri ja maitsemeel kadus täiesti. Kõik maitsed, mis tulid, olid kas saepurused või – ütlen nüüd puhtas prantsuse keeles – s*** maitsega. Ma ei suutnud süüa midagi, vahepeal olin kolm päeva söömata ja siis sõin pool pudrukausikest kuidagi vaevaga ära. Jälle öökisin ... Ma ei suutnudki süüa tol ajal.

Nüüd hakkavad soolased maitsed tagasi tulema, aga magus ja hapu on veel täiesti null. Kui ma siin kooke teen, siis kutsun tüdrukud või abikokad, kes kohal on: “Maitske, kuidas on – mida tunnete, et oleks juurde vaja: sidrunit, soola, suhkrut?” Siis nad maitsevad kõik läbi ja ma nende maitseelamuste pealt teen kooke, ise maitseid veel korralikult ei tunne. Aga arst ütleski, et magus ja hapu tulevad kõige viimasena tagasi, pärast ravi läheb kolm kuud veel ... 5. augustil oli mul viimane kiiritus ...

Naljakas oli see, et 8. mail öeldi mulle: “Jah, teil on pahaloomuline kasvaja, teil on vähk.” Täpselt samal päeval oli täis saanud ka aasta, kui ma olin suitsust loobunud. Proovid küll tervislikult elada, aga samas võib kuskilt mujalt see pauk tulla ...”
___________________________________________________________________________________________________
Juustukas
“Mis hästi müüb, on New Yorgi juustukook. Millegipärast toorjuustukoogid rahvale maitsevad. Miks see just nii on, ma ei tea.”

12-le

PÕHI:
300 g Digestive’i küpsiseid
40–50 g mandleid
100–125 g magedat võid

TÄIDIS:
200 g ricotta’t
500 g toorjuustu
5 sl mannat
150 g suhkrut
1 vanillikaun vôi 1 sl vanillsuhkrut
3 muna
1 sidrun
100 ml 35% koort
200 g valget šokolaadi
kaunistuseks vaarikaid või muid meelepäraseid marju

KAUNISTUSEKS:
mett või hapukoort, kookoshelbeid, maasika- või vaarikamoosi, melissilehti, marju: põldmarjad, mets-marjad, vaarikad, punane sõstar, mustikad

1 Pudista küpsised peeneks puruks. Rösti mandlid kuldpruuniks ja lisa küpsisele. Sulata või, lisa samuti küpsistele ja sega korralikult läbi. Võta lahtikäiv koogivorm (Ø 23–26 cm), kata põhi paberiga ja vajuta sinna paraja survega küpsisepuru. Pane 10 minutiks külmikusse.

2 Kuumuta ahi 200 kraadini. Aseta vorm ahju ülemisse ossa ning lase koogipõhjal 10 minutit eelküpseda. Kui põhi on eelküpsetatud ja jahtunud, määri vormi äär võiga ning piserda mannaga, vältimaks koogi kinnijäämist.

3 Sega ricotta ja toorjuust kokku, lisa manna, suhkur ja vanill. Klopi munad lahti ning lisa peene nirena ja pidevalt segades massi. Pese sidrun hoolega ning riivi peene riiviga koore kollane osa. Lisa koos poole sidruni mahlaga kohupiimale – jälgi, et pigistamise ajal seemneid sinna ei satuks.

4 Kuumuta vahukoor ja šokolaad. Sega pidevalt, kuni šokolaad on sulanud ning koorega segunenud. Kalla see peene joana ja pidevalt segades kohupiima hulka.

5 Sea ahi 170 kraadi peale. Võta vorm külmikust, kalla pool segust põhjale, lisa meelepärane kogus vaarikaid ja kalla ülejäänud segu peale. Aseta kook ahju keskele ja küpseta 45–50 minutit. Tõsta ahjust ja lase jahtuda – soovitatavalt 12 tundi külmas.

6 Kaunista nii, nagu pähe tuleb. Näiteks pintselda äär mee või hapukoorega ning puista üle kookoshelvestega. Katteks pane maasika- või vaarikamoosi. Kaunista marjadega: põldmarjad, metsamarjad, vaarikad, punane sõstar. Võid ka maasikaid panna, kuid need kipuvad kiiresti hallitama minema. Lisa melissilehti, mustikaid ... ja valmis ta ongi!
tuuba
Liige
Postitusi: 401
Liitunud: 12 Okt, 2010 18:24
Asukoht: harjumaa

Re: Elu pärast teenistust

Postitus Postitas tuuba »

"veteran" tähendas algselt (vana-roomas)25 aastat ja pluss teeninud leegionäri.

mina ja paljud teised teenisime 2-3-4-5 aastat Nõukaarmees. osad meist käisid ka "missioonidel" egiptuses, angoolas , afghanistanis jne.

aru ma ei saa, miks meid veteranideks ei tituleerita? oleme siiani salaagad?

nali naljaks aga mu arvates on see sinilille märk natuke viltu nende suhtes,kes vene ajal elasid.

on ju päris mitu inimest siiani elus kes kustutanud kahekohalise arvu supostaatide elusid -isegi mina elan ja toimetan omil jalgeil.
Kasutaja avatar
Kriku
Moderaator
Postitusi: 36424
Liitunud: 10 Aug, 2010 18:55
Asukoht: Viljandimaa
Kontakt:

Re: Elu pärast teenistust

Postitus Postitas Kriku »

tuuba
Liige
Postitusi: 401
Liitunud: 12 Okt, 2010 18:24
Asukoht: harjumaa

Re: Elu pärast teenistust

Postitus Postitas tuuba »

igal oma tõde ja ajalugu.

pihkvast ei tulnud mitte ühtegi tanki ainult BMD-d ja BTRid.

jutt 300-st tema poolt tapetud vastasest... nojah.

ise olin 7 kuud ja siis kah suurem jagu ajast magasin.
supostaate tuli küll hävitada kahekohaline arv aga siiski--suurem jagu ajast magasime.
chipy
Liige
Postitusi: 173
Liitunud: 09 Jaan, 2013 14:53
Kontakt:

Re: Elu pärast teenistust

Postitus Postitas chipy »

tuuba kirjutas:ise olin 7 kuud ja siis kah suurem jagu ajast magasin.
supostaate tuli küll hävitada kahekohaline arv aga siiski--suurem jagu ajast magasime.
Äge mees tundud olevat. Ehk kirjeldaksid täpsemalt oma üleelamisi ja hävitamisi oma päris nime alt. Selline niisama kõvatamine jätab kole naeruväärse mulje, eriti kui ei osata isegi antud riigi nime korrektselt kirja panna. :D
tuuba
Liige
Postitusi: 401
Liitunud: 12 Okt, 2010 18:24
Asukoht: harjumaa

Re: Elu pärast teenistust

Postitus Postitas tuuba »

chipy

tuuba elik siis b-bass (on seoke pasun) on mu alias.

afgaani kirjutatakse nii ja naa. ma kirjutan naa.

olin jaoülem, seersant totshkal. ja tõesti--suurem jagu ajast magasime.

pärast liidus tagasi olles pandi mind polgu staabi komandandiks. seal magasin kah.

nüüdses elus magan vähemalt kolmandiku päevast--vanus ei luba rohkemat :)
tuuba
Liige
Postitusi: 401
Liitunud: 12 Okt, 2010 18:24
Asukoht: harjumaa

Re: Elu pärast teenistust

Postitus Postitas tuuba »

siiani oskan mängida trombooni, baritoni, tenorit, vahel ka närvidel ja iseseisev mõtlemine tuleb ka heasti välja.

seega-salaagad võivad vait olla ja / maul halten und weiter dienen
tuuba
Liige
Postitusi: 401
Liitunud: 12 Okt, 2010 18:24
Asukoht: harjumaa

Re: Elu pärast teenistust

Postitus Postitas tuuba »

ja veel--ma oskan inimesi tappa mitmel erineval moel. aga samas tean ma ka kui väärtuslik on iga elu.
Vasta

Kes on foorumil

Kasutajad foorumit lugemas: Registreeritud kasutajaid pole ja 18 külalist