Re: ESTSOF
Postitatud: 25 Veebr, 2021 17:46
[img]«Kuigi Malis oli kuumem kui Afganistanis, on tänu praeguste masinate avatud olemisele arusaam ümbritsevast keskkonnast palju parem,» lisab Andres. «Suhtlemine FaMaga – kui sa oled metallpuuris väga paksu klaasi taga, ei tekita see usalduslikku kontakti, sa ei taju ümbritsevat keskkonda niivõrd hästi. Teinekord ka suhtlemine kohalikega, kui peaks mingist külast läbi sõitma. On küll palav, aga kui sa suudad mingi väikse sirmi endale pea kohale leida, on hästi.»
«Pigem ikka see usaldus,» nõustub Indrek. «Kui malilastel on vaja väikest sädet ja toetust ja enesekindlust, siis olles n-ö avatud ehk sellised, nagu me seal olime, see kindlasti süstib neisse ka usaldust.»
Andres lisab igaks juhuks: «Mis ei tähenda, et me sõidaksime väga kergete masinatega ringi. Kui me näiteks sõidame mõne lõhkekeha otsa, siis Jackal ei ole halvem. Põhi on ehitatud vastupidavaks. Lihtsalt ülemine osa on õrnem, ei ole metallpunker.»
Seedehäired ja putukad
Üks asju, mille eest eestlasi enne missiooni hoiatati, olid seedehäired. «Algul isegi meedikud ütlesid, et kõik te saate, lihtsalt küsimus on, kunas ja kes kui palju,» meenutab Andres. «Üllataval kombel tabas see meid väga vähe. 30 protsenti mehi või vähem.»
Küll aga põhjustasid probleeme putukad. «Need olid üks hullem kui teine,» kommenteerib Indrek.
«Nad ei tule kõik korraga. Olid eraldi perioodid, kunas mingi putukaliik tuleb,» räägib Andres.
«Mõned näevad lihtsalt vastikud välja, kui sa lähed WCsse ja kukub pähe, on põrandal, potis, igal pool. Aga nad ei hammusta ega tee halba,» jätkab Andres ja toob eriti vastiku tegelasena välja musta kõrvahargitaolise mardika, kes laiakslitsumise korral pritsib hapet, mis omakorda tekitab vesivilli.
«See oli ikka õudne!» soostub Indrek.
«Oli umbes kuuajaline periood, tõsisem nädal või kaks, kui neid oli metsikult. Ja nüüd kujutage ette, kui kuulivest on seljas ja ta läheb kuhugi vahele,» räägib Andres. «Võib-olla meie neist nii palju kannatada ei saanudki, aga kuuldavasti sõbrad Scoutspataljonist, kes Gao baasi valvavad, said päris palju kannatada, sest nad on valvepostil ka öösel ja öösel need putukad tulevad valguse peale. Aga oli ka meil.»
Jackalid, millega nad Malis ringi sõidavad, on ülevalt lahtised. Samas kisub õhutemperatuur kõrgaegadel 50 kraadini varjus.
7
4
Möödunud aasta lõpus tulnud teisele Eesti rotatsioonile said nad üle anda juba käigus missiooni. «Kui rotatsioon vahetus, siis Gao osa, kus me oleme, sai valmis. Uus vahetus sai täiskomplekti üle võtta – mis siin on, kuidas me asju teeme, milline on meie Mali partner ja mida nemad suudavad teha,» võtab Andres kokku.
Indrek ütleb lõpetuseks, et tegelikult toimub nende missioonidega paralleelselt teine missioon kodus: «Sõdur saab oma tööd kaugel hästi teha, kui kodus on kõik korras. Tahaksin öelda väga suured tänusõnad missioonisõdurite kaasadele ja lähedastele. Kindlasti ei ole see kerge ja see on samavõrra tähtis.»[/img]
[img]Ideele võtta kaasa mootorrattad tulid eestlased enne prantslasi
Mali maastikule sobivate mootorrataste kasutuselevõtt on toonud eestlastele tähelepanu kolleegide seas üle maailma.
FOTO: Prantsuse kaitsejõud
Kui trükkida Twitterisse otsingusõna «Takuba», kerkivad üsna kiiresti ette eestlaste Malisse toodud mootorrattaid imetlevad postitused.
Lisaks on mootorratastel eestlaste pildiga illustreeritud ka mitmeid lugusid sellest, kuidas Takubale suunduvad Itaalia ja Ungari eriväelased.
Erioperatsioonide väejuhatusele tuli Prantsuse meediatiimi kaamera ette jäänud eestlaste mootorrattapiltide tormiline levik internetis üllatusena.
«See võib olla mõnes mõttes paljudele sensatsiooniline, sest tegelikult ei kasutata mootorrattaid väga palju,» pakub Andres.
«Aga sellel Mali üksusel, kellega me koos töötame, on struktuuris ette nähtud mootorrattad. Kui me ka neid kasutame, siis teatud tingimustes on nendega lihtsam koos töötada. Sa oled nendega sama mobiilne, sama äkiline mingis suunda liikumises,» selgitab Andres.
«Infrastruktuur seal ei ole just kõige parem. Selle maastiku läbimiseks kasutavad kohalikud eesli- ja kaamelitransporti ning põhiliselt ikkagi mootorratast,» räägib Indrek. «Mootorrattaga liikumisel on eelis, see keskkond lihtsalt soosib seda ja neid kasutavad kahjuks ka vastased. Ja soovides neid siis… mõjutada… tuleb nendega kuidagi kaasa minna.»
Pärast eestlaste mootorrataste nägemist hakkasid ka prantsuse kolleegid neid endale tahtma. «Me oleme küll väiksem partner, aga me ei ole rumalam. Noorem vend ei ole alati rumalam,» märgib Indrek. «Enne kui sa mingisse keskkonda lähed, sa analüüsid, mida võiksid vajada. Meie järeldasime, et mootorrattaid oleks võimalik kasutada, ja tänu sellele mootorrattad sinna võtsime.»
Andres meenutab, et Mali ilma puhul on üks märkimisväärseid faktoreid vihmaperiood. «Käisime umbes aasta varem seal maastikuluurel, siis öeldi, et vihmaperiood oli paar päeva,» meenutab ta.
«Kui me läksime suvel, kestis vihmaperiood oktoobri alguseni, jõgi ujutas üle, inimesed said hukka. Prantslased kasutasid valemit, et kui üks päev on sadanud, siis kolm päeva ei ole põhimõtteliselt võimalik liikuda,» kirjeldab ta.
«Need on jälle kohad, kus mootorratas on optimaalne vahend. Mitte et kõik liiguksid mootorratastega, vaid teha luuret, kust suuremad masinad on võimelised läbi minema,» täpsustab Andres.
Kohalikku pinnasesse kinni jäänud masinate päästmine on midagi, mida juba enne missiooni harjutatakse. «Väga oluline on kiiresti välja saada, seisev objekt on hea sihtmärk – vastasel on aega reageerida,» märgib Andres ja lisab: «Kõige parem on üldse mitte kinni jääda. Meil läks natuke aega, kuni maastikku tundma õppisime. Mis kannab ja mis ei kanna. Mõned asjad on vastupidised kui siin Eestis.»
Indrek toob näite: «Kui on roheline, siis ära mine.»
Andres täpsustab juurde: «Seal ei teki väga sügavat juurestikku, see ei kanna ka.»[/img]
«Pigem ikka see usaldus,» nõustub Indrek. «Kui malilastel on vaja väikest sädet ja toetust ja enesekindlust, siis olles n-ö avatud ehk sellised, nagu me seal olime, see kindlasti süstib neisse ka usaldust.»
Andres lisab igaks juhuks: «Mis ei tähenda, et me sõidaksime väga kergete masinatega ringi. Kui me näiteks sõidame mõne lõhkekeha otsa, siis Jackal ei ole halvem. Põhi on ehitatud vastupidavaks. Lihtsalt ülemine osa on õrnem, ei ole metallpunker.»
Seedehäired ja putukad
Üks asju, mille eest eestlasi enne missiooni hoiatati, olid seedehäired. «Algul isegi meedikud ütlesid, et kõik te saate, lihtsalt küsimus on, kunas ja kes kui palju,» meenutab Andres. «Üllataval kombel tabas see meid väga vähe. 30 protsenti mehi või vähem.»
Küll aga põhjustasid probleeme putukad. «Need olid üks hullem kui teine,» kommenteerib Indrek.
«Nad ei tule kõik korraga. Olid eraldi perioodid, kunas mingi putukaliik tuleb,» räägib Andres.
«Mõned näevad lihtsalt vastikud välja, kui sa lähed WCsse ja kukub pähe, on põrandal, potis, igal pool. Aga nad ei hammusta ega tee halba,» jätkab Andres ja toob eriti vastiku tegelasena välja musta kõrvahargitaolise mardika, kes laiakslitsumise korral pritsib hapet, mis omakorda tekitab vesivilli.
«See oli ikka õudne!» soostub Indrek.
«Oli umbes kuuajaline periood, tõsisem nädal või kaks, kui neid oli metsikult. Ja nüüd kujutage ette, kui kuulivest on seljas ja ta läheb kuhugi vahele,» räägib Andres. «Võib-olla meie neist nii palju kannatada ei saanudki, aga kuuldavasti sõbrad Scoutspataljonist, kes Gao baasi valvavad, said päris palju kannatada, sest nad on valvepostil ka öösel ja öösel need putukad tulevad valguse peale. Aga oli ka meil.»
Jackalid, millega nad Malis ringi sõidavad, on ülevalt lahtised. Samas kisub õhutemperatuur kõrgaegadel 50 kraadini varjus.
7
4
Möödunud aasta lõpus tulnud teisele Eesti rotatsioonile said nad üle anda juba käigus missiooni. «Kui rotatsioon vahetus, siis Gao osa, kus me oleme, sai valmis. Uus vahetus sai täiskomplekti üle võtta – mis siin on, kuidas me asju teeme, milline on meie Mali partner ja mida nemad suudavad teha,» võtab Andres kokku.
Indrek ütleb lõpetuseks, et tegelikult toimub nende missioonidega paralleelselt teine missioon kodus: «Sõdur saab oma tööd kaugel hästi teha, kui kodus on kõik korras. Tahaksin öelda väga suured tänusõnad missioonisõdurite kaasadele ja lähedastele. Kindlasti ei ole see kerge ja see on samavõrra tähtis.»[/img]
[img]Ideele võtta kaasa mootorrattad tulid eestlased enne prantslasi
Mali maastikule sobivate mootorrataste kasutuselevõtt on toonud eestlastele tähelepanu kolleegide seas üle maailma.
FOTO: Prantsuse kaitsejõud
Kui trükkida Twitterisse otsingusõna «Takuba», kerkivad üsna kiiresti ette eestlaste Malisse toodud mootorrattaid imetlevad postitused.
Lisaks on mootorratastel eestlaste pildiga illustreeritud ka mitmeid lugusid sellest, kuidas Takubale suunduvad Itaalia ja Ungari eriväelased.
Erioperatsioonide väejuhatusele tuli Prantsuse meediatiimi kaamera ette jäänud eestlaste mootorrattapiltide tormiline levik internetis üllatusena.
«See võib olla mõnes mõttes paljudele sensatsiooniline, sest tegelikult ei kasutata mootorrattaid väga palju,» pakub Andres.
«Aga sellel Mali üksusel, kellega me koos töötame, on struktuuris ette nähtud mootorrattad. Kui me ka neid kasutame, siis teatud tingimustes on nendega lihtsam koos töötada. Sa oled nendega sama mobiilne, sama äkiline mingis suunda liikumises,» selgitab Andres.
«Infrastruktuur seal ei ole just kõige parem. Selle maastiku läbimiseks kasutavad kohalikud eesli- ja kaamelitransporti ning põhiliselt ikkagi mootorratast,» räägib Indrek. «Mootorrattaga liikumisel on eelis, see keskkond lihtsalt soosib seda ja neid kasutavad kahjuks ka vastased. Ja soovides neid siis… mõjutada… tuleb nendega kuidagi kaasa minna.»
Pärast eestlaste mootorrataste nägemist hakkasid ka prantsuse kolleegid neid endale tahtma. «Me oleme küll väiksem partner, aga me ei ole rumalam. Noorem vend ei ole alati rumalam,» märgib Indrek. «Enne kui sa mingisse keskkonda lähed, sa analüüsid, mida võiksid vajada. Meie järeldasime, et mootorrattaid oleks võimalik kasutada, ja tänu sellele mootorrattad sinna võtsime.»
Andres meenutab, et Mali ilma puhul on üks märkimisväärseid faktoreid vihmaperiood. «Käisime umbes aasta varem seal maastikuluurel, siis öeldi, et vihmaperiood oli paar päeva,» meenutab ta.
«Kui me läksime suvel, kestis vihmaperiood oktoobri alguseni, jõgi ujutas üle, inimesed said hukka. Prantslased kasutasid valemit, et kui üks päev on sadanud, siis kolm päeva ei ole põhimõtteliselt võimalik liikuda,» kirjeldab ta.
«Need on jälle kohad, kus mootorratas on optimaalne vahend. Mitte et kõik liiguksid mootorratastega, vaid teha luuret, kust suuremad masinad on võimelised läbi minema,» täpsustab Andres.
Kohalikku pinnasesse kinni jäänud masinate päästmine on midagi, mida juba enne missiooni harjutatakse. «Väga oluline on kiiresti välja saada, seisev objekt on hea sihtmärk – vastasel on aega reageerida,» märgib Andres ja lisab: «Kõige parem on üldse mitte kinni jääda. Meil läks natuke aega, kuni maastikku tundma õppisime. Mis kannab ja mis ei kanna. Mõned asjad on vastupidised kui siin Eestis.»
Indrek toob näite: «Kui on roheline, siis ära mine.»
Andres täpsustab juurde: «Seal ei teki väga sügavat juurestikku, see ei kanna ka.»[/img]