Kui nüüd selle eelnõu juurde tagasi tulla, siis soovitaks kõigil läbi lugeda Riigikogu kodulehel olev seaduse eelnõu ja seletuskiri, samuti sealtsamast leitav Vabariigi Presidendi põhjendus, miks ta seaduse välja kuulutamata jättis:
https://www.riigikogu.ee/tegevus/eelnou ... e%20seadus
Ja kui need asjad on läbi loetud, siis peaks aru saama, et antud seadusemuudatusega EI TAASTATA Kaitseväe vastuluuret vm sellekohaseid funktsioone. Vastuluuret kui sellist ning Kaitseväes teenivate ja töötavate inimeste riigisaladusele juurdepääsuloa andmise kontrolli jääb ka edaspidi kogu riigis tegema kaitsepolitsei, v.a. Välisluureamet omaenda reatöötajate ning sise- ja õiguskaitseorganite juhtide suhtes, keda kapol pole „sobilik“ kontrollida (siseministeeriumi ja kapo enda juhtkond, prokurörid). Jah, võib eraldi arutleda selle üle, kas Kaitsevägi võiks enda teenistujate suhtes ise teostada täie mahviga vastuluuret nagu see oli kuni 2009. aastani, aga antud seaduseelnõu kehtivat süsteemi ei muuda.
Vaid kõne all olev seaduseelnõu käsitleb esmajoones seda, kuidas mõnevõrra laiendada seda, kuidas Kaitsevägi saab enda teenistujate, teenistusse kandideerijate või lihtsalt Kaitseväe territooriumile nt seina pahteldama tulevate ehitajate suhtes teostada TAUSTAKONTROLLI. Taustakontrolli teostamine ei ole nn julgeolekukontroll ega vastuluure ning ka eelnõu seletuskiri defineerib seda sisuliselt kui ühte sisekontrolli meedet. Taustakontrolli kui sellist saavad seaduses määratud ulatuses juba täna teha enamik riigiasutusi, ilmselt sünnib peatselt ka eraldi sellekohane seadus. Jah, mitmed Kaitseväel juba taustakontrolliks olevad õigused ja selle seadusega juurdeantavad õigused on mitmeti sarnased julgeolekukontrollile, kuid see pole siiski vastuluure ega julgeolekukontroll. Lisaks täpsustab seadus pisut seda, kuidas kontrollida riigist väljaspoole suunatud luuretegevusse (st funktsioon ja õigus, mis kaitseväeluurel on juba täna) kaasatud inimeste taustakontrolli ning selliste agentide hüvesid vigasaamise või hukkumise korral.
Teine suurem asi, mida see seadus ette näeb, on Kaitseväe (praktikas Kaitseväe julgeolekuohvitseride) õigus lühikese aja jooksul – st kuni kapo või PPA asja üle võtab – väljaspool Kaitseväe territooriumit varjatult jälgida kahtlaseid isikuid, kes nt tunnevad „ebatervet huvi“ Kaitseväe julgeolekuala vastu. St varjatult jälgida ja jälitada neid „looodusfotograafe“ ja droonilennutajaid, vaadata, kuhu nad lähevad, nende inimeste kohta (kui nt on tuvastatud nimi või isik) ilma nende loata andmebaasidest infot koguda jne.
Kui nüüd vaadata, mis Vabariigi Presidenti selle eelnõu puhul häiris, siis tal ei olnud vastuväiteid või reservatsioone selle eelnõu n-ö peamise sisu ja muudatuse ehk „vastuluure-laadse toote“, st taustakontrolli võimaluste laiendamise suhtes. Sest jutt käib inimestest, kes on ise Kaitseväkke teenistusse või tööle tulles teadlikult andnud nõusoleku enda kohta andmete kogumiseks, ja jumal nendega. Vaid presidendil oli küsimus, kas Kaitseväele rahu ajal õiguste andmine Kaitseväega mitte-seotud isikute varjatud jälgimiseks, ilma nende loata ning väljaspool Kaitseväe territooriumit on Põhiseadusega kooskõlas või mitte. Kui lugeda riigipea põhjendusi seaduse mitteväljakuulutamise osas, siis sealt ei nähtu, justkui peaks ta sellist tegevust ebavajalikuks. Vastupidi – peab vajalikuks, kuid leiab, et rahu ajal peaks inimeste varjatud jälgimisega väljaspool Kaitseväe territooriumit tegelema needsamad asutused, kes seda ka muidu teevad või tegema peaksid, ehk kapo ja PPA.
Vabariigi Presidendi üheks seadusest tulenevaks ülesandeks ongi seaduse väljakuulutamisel hinnata (kahtlemata subjektiivselt) seda, kas seadus vastab Põhiseadusele või mitte. Muud argumendid (nt seadus lihtsalt maailmavaateliselt ei meeldi vms) ei lähe arvesse – sellised pretsedendid vaieldi Riigikohtus selgeks juba 1990. aastatel ning seetõttu ongi pärast seda presidendi poolt „tagasi saadetud“ eelnõude arv olnud iga presidendi ajal üsna minimaalne. Kui president tuvastab või talle tundub, et on vastuolu Põhiseadusega, siis ongi tal kohustus eelnõu vastava põhjendusega Riigikokku tagasi saata, ning kui eelnõu sealt muutmata kujul tagasi tuleb, siis see kas a) välja kuulutada; või b) saata Riigikohtusse lõpliku hinnangu andmiseks. Nagu antud juhul ka juhtus.
Kas presidendil on mõistlik sellise praktikas vaid keskmiselt kord aastas ette tuleva asja jaoks tarvis täiskohaga õigusnõunikku, on maitse asi ning pole seadustes kuidagi fikseeritud. Akki on see isegi hea asi, et riigipeal on võimalik küsida abi ja nõu suhteliselt laialt, sh advokaadibüroost? Antud juhul büroost, mille omanik on aktiivne reservohvitser ja relvakollektsionäär, st päris kindlasti mitte mingi sõjavastane patsifist. Kui advokaatide ja advokaadibüroodega konsulteerimine on heaks tavaks ka paljude seaduste väljatöötamisel (tean isegi mõnda seadust, mis ongi valmis kirjutatud mitte selleks seadut ja kutsutud riigiametnike, vaid just õigusbüroo poolt), siis miks ei võiks neid kasutada ka valminud eelnõude hindamisel? Mis oleks juhtunud, kui president oleks oma alaliseks õigusnõunikuks palganud nt sellesama Allar Jõksi?
Mis puudutab seda 2006.-2007. aasta nn luureskandaali, siis see võis ju täitsa nii olla, et kaitseväe vastuluure otsis valitsemisalast lekkeid, sh Simmi ennast. Aga ka toona oli sõjaväeluure vastuluurepädevus rangelt piiratud vaid Kaitseväes endas teenivate ja töötavate inimestega, mitte Kaitseministeeriumiga, ning sellest vist toona ka kogu see skandaal puhkes. St kui nad oleksid juba tollal kahtlustanud Simmi, siis oleksid nad selle „asja“ kohe pidanud andma üle kapole. Ei saa väita ka täna tagantjärele, et tegelikult oli toona „kõik korras“. Mitte ainult toonane õiguskantsler, vaid ka prokuratuur leidis, et luurajad rikkusid seadust, kuid prokuratuur lõpetas kriminaalasja sisuliselt põhjendusega, et seaduse rikkujad ei saanud ise aru, et nad seadust rikuvad. Aga nõus – kohtu alla ei antud kedagi ning süüdi ei mõistetud kedagi.
Kas tegelikult oldi Simmi jälil või mitte, ei oska mina öelda. Küll aga juhiks tähelepanu sellele, kuidas Simm muutus pärast paljastamist äkitselt väga paljudele isikutele sobilikuks „kurjaks geeniuseks“, kelle kaela oli väga mugav ajada terve rida äpardusi ja jamasid – küll likvideeris Simm sõjaväeluure, küll ajas suured hanked nahka, küll sokutas kellegi lauasahtlisse lastepornot, küll pani kaitseminister Hansoni kodust riigisaladused pihta jne. St terve rida asju ja juhtumeid, mis tegelikult ei vastanud kunagi selle inimese tegelikult üsna tagasihoidlike võimalustega ametikohale ega sama tagasihoidlikele isikuomadustele ja võimetele.