Borja kirjutas:Viiskümmend kirjutas:Tänase seisuga hakkavad Eesti, Läti ja Leedu IFV-d kasutama kõik erineva kaliibriga laskmoona, mis on NATO kontekstis ikka arusaamatu?
..mis on ka muidugi väga ilmekas näide Baltimaade relvastusalasest "koostööst" - täpsemini siis sellise koostöö olematusest..
Ja kivid lähvad siin kaminate kapsaaeda - elik siis Baltimaade strat.tasandi suutmatus relvastusalast koostööd arendada
Kivi tuleks siinkohal eelkõige visata mitte kaminate, vaid pigem Läti ja Leedu olematute kaitsekulude kapsaaeda. St. ühiselt saab asju hankida ju ainult siis, kui kõikidel osapooltel on samaaegselt ka reaalselt olemas raha, mille eest üht või teist asja ühiselt hankida.
Kui aastaid olid Eesti kaitsekulud (ja sellest tulenevalt ka hanke-eelarved) suuremad, kui Läti ja Leedu kaitsekulud kokkuvõetuna, siis on ilmselge, et teatud aja võib ju pidada ühiselt teoreetilisi arutlusi selle üle, millist jalaväe lahingumasinat või tankitõrjeraketisüsteemi koos hankida. Aga ühel hetkel tahab üks osapool (antud juhul Eesti) oma muidu kasutult seisma jääva rahaga ka midagi reaalselt ostma hakata, seda enam, et uue ja keerukama relvasüsteemi puhul võib alates otsusest üldse midagi hankida kuni süsteemi reaalse kasutuselevõtuni kuluda aastaid. Näide: Eesti otsustas 2012. aastal, et hangitakse jalaväe lahingumasinaid, esimesed võimalikud summad selleks hakkasid kaitse-eelarvesse tekkima alles 2014. aasta paiku, sama aasta esimeses pooles tehti põhimõtteline otsus Hollandi kasutatud CV90 kasuks, hankelepinguni (ja vist ka esimeste väljamakseteni) jõuti sama aasta lõpuks, esimesed tarned algavad 2016. aastal, kestavad paar aastat ning ilmselt umbes 2020. aastaks on kõik masinad kätte saadud, toetusmasinad samuti hangitud, allüksustele kätte antud, väljaõpe läbitud ning esmane reaalne võime saavutatud.
Kujutame nüüd ette, et oleksime Läti-Leedu järele ootama jäänud. Kuni 2014. või 2015. aastani puudus üldse mingi kindlus, et nende kaitsekulud üldse reaalselt suurenema hakkaksid. Nüüd on need suurenema hakanud, kuid kulub ilmselt aega, enne kui tekivad summad ka uute süsteemide hankimiseks, sest ennem tuleks tasa teha eelnevatel nälja-aastatel ärajäänud hanked ja tegevused olemasolevate võimete elushoidmiseks. Nii oleks kogu see protsess (jalaväe lahingumasinate puhul) täna olukorras, kus valikuid ja lepinguid pole, Läti-Leedu alles koguvad raha, Eesti aga istub kümnete miljonite otsas, mis läheksid kasutusse millalgi tulevikus.
Jah, Läti on vahepeal pannud raha huugama väga kaheldava väärtusega 40 aasta vanuste ülikergete Briti luuresoomukite hankimisele. Täna ollakse seisus, kus Läti ja Leedu räägivad nüüd ka uute jalaväe lahingumasinate (peamiselt vist Boxer) hankimiseks, kuid pakun välja, et neil kulub veel mõni aasta tüübi väljavalimiseks, hankeläbirääkimisteks jne. Ehk reaalselt pakun välja, et esimesed jalaväe lahingumasinad hakkavad Läti-Leedu kasutusse jõudma (kui rahastus tõesti järele tuleb) 2020. aasta paiku, mil Eesti on CV90 kasutuselevõtu tegelikult juba lõpetanud. Kurb, aga tõsi.