Poti soldat kirjutas:Eks see NATO 2% religioon on natuke kahe teraga mõõk. Meie tähtsustasime seda niivõrd et nüüd olemegi kinni selle peal. Samas leedukad kes varem täiega üle lasid nüüd selle maagilise piiri ees säärast aupaklikust ei tunne, ning sellest tulenevalt on valmis sealt ka märksa kaugemale minema. Ning siis on veel see õnnetu Läti ...
Eeee… kuhu kaugele need lätlased võrreldes meie „dogmaatilise ja kaheteralise“ 2%-iga siis nüüd minema hakkavad? Ja mismoodi meie Leeduga võrreldes erilised lollid oleme olnud?
Eestit üritati ka kõige sügavama masu ajal kaitse-eelarvet hoida siiski tasemel 1,7-1,8% SKT-st, ja tõsteti see masu lõppedes kohe 2% peale, mis kokkuvõttes tagas, et ka vähenenud eelarvete (ja samas ka jahtunud majanduse=paljudes valdkondades selle võrra madalamate kulude) tingimustes suudeti Eesti kaitse-eelarve sees hoida nii personali-, hanke- ja majandamiskulud enamvähem võrdselt ja tasakaalukalt 30% peal kaitse-eelarvest, st. me oleme pidevalt suutnud vaikselt hankida nii uut varustust (või maksta välja enne masu sõlmitud suurte hangete, nt Mistrali osamakseid) ja samas hoida enamvähem pinna peal ka jooksvat väljaõpet.
Leedus (ja ka Lätis) seevastu olid kaitsekulud veel enne masu vaid u 1,4% peal SKT-st ja kukkusid kiiresti 0,7-0,8% peal ja veel ka püsisid sealsamas kuni 2014. aasta ja Ukraina sündmusteni. Mis praktikas tähendas seda, et kuni viimase ajani moodustasid Leedu kaitsekuludest ligi 80% (!!!) personalikulud, st. uusi hankeid, olemasolevate varude täiendamist, erilist väljaõpet jne seal praktiliselt toimuda ei saanud. Tuletan veelkord meelde – mitmel eelneval aastal on Eesti kaitsekulud olnud absoluutnumbrites sama suured, kui Läti ja Leedu eelarved kokku ning pole füüsiliselt võimalik, et nad suudaksid enamvähem sama suuri operatiivstruktuure sisuliselt mitu korda väiksema rahaga samal tasemel hoida.
Ühesõnaga – ükskõik, milliseid hüppeid Leedu kaitse-eelarve nüüd ei tee, on meie stardipositsioon Leedu (ja ka Läti) omast üldiselt tunduvalt parem – meie ei pea nii palju tegelema masu-ajal tekkinud aukude lappimisega, vaid saame korraga hankida nii uusi relvasüsteeme (Javelin, CV-90) kui ka värskendada-suurendada olemasolevate relvasüsteemide laskemoonavarusid (nt Mistrali raketid), mis polegi nii väga odav lõbu.
Ehk teisisõnu – kui Leedu plaanib enamvähem samasuurte absoluutsummade juures samaaegselt hankida meist tunduvalt rohkem ja/või kallimat tehnikat, siis tundub see tulevat kas selle arvelt, et olemasolevale struktuuri, varude ja võimete ülevalhoidmisele raha ei panustata (pokazuhha) või siis tulevad need uued süsteemid nt 1-päevaste DOS-idega (mis muudab need hanked reaalse kaitsevõime mõistes üsna kahtlasteks). Näide: Kui Leedu Boxerite hanke maksab terve nende aastase kaitse-eelarve (aga sellest eelarvest on vaja veel ka palku maksta, väljaõpet teha, varusid hankida, teisi hankeid tasuda jne jne) ja meie CV90 hange maksab vaid u ¼ tervest ühe aasta kaitse-eelarvest, siis peab Leedu kas a) paari aasta jooksul hankima absoluutselt mitte midagi muud kui vaid neid Boxerite osamakseid maksma; või b) venitama selle Boxerite hanke ja maksed nt 10 aasta peale, st. reaalsel alhinguvõime saavutab see Leedu Boxeritega üksus kuskil 2025. aasta paiku kõige varem.
Teiseks olgu öeldud, et ega Leedu eriti ei plaani üle selle 2% piiri hüpata – praegused rahasööstud on eelmistel aastatel tegemata jäänud investeeringute tagajärg, isegi selle 2% tasemeni loodetakse jõuda alles vist 2018. aastal. Ja enne ei kipuks ma neid lubadusi uskuma, kui reaalselt on 2018. aasta käes ja reaalselt on siis Leedu kaitsekulud ka 2% SKT-st.
Selle kõigega ei taha ma öelda, et meie 2% on piisav ja sealt ei peaks üle hüppama, aga kindlasti ei saa väita, et praegu Leedu teeks kuidagi mõistlikumaid ja jätkusuutlikumaid otsuseid oma eelarve ja hnegete osas.
Samuti soovitan ma Leedu kaitsekulude ja hangete puhul mõelda järgmisele. Lisaks nendele uhketele ja kallistele Boxeri projektidele, Pz 2000 hangetele (selle kogumaksumuseks koos hädavajalike moderniseerimistöödega pidi kujunema üle 40 miljoni euro), juttudele kohe-kohe keskmaa-õhutõrje hankimisest jne on Leedul maaväes sisuliselt kaks brigaadi, moderniseerimist vajav ja meie omast omajagu suurem sõjalaevastik, Õhuvägi koos vaikselt amortiseeruva Šiauliai lennubaasi ning üsna suure ja kirju lennukitepargiga (võrreldes meiega), samuti uuendamist vajav ja territooriumi suurusest tulenevalt rohkem keskmaaradareid vajav radarivõrk. Nende paari uhke suure hanke kõrvalt ei ole eriti kuulnud, et Leedu plaaniks nende asjade elushoidmisesse eriti investeeringuid teha. Kui nad seda plaanivadki teha, siis ma ei kujuta ette, kuidas nad seda lõbu kõike korraga nende suurte hangete ja plaanide kõrvalt rahastada kavatsevad, mis kokkuvõttes viib ilmselt selleni, et kogu suures ja uhkes armees pole päeva lõpuks ühtegi üksust, mis oleks tõesti „valmis“ ja normaalselt ka varustuse ja varudega tagatud. Kui nad seda teha ei plaani, siis on lõpptulemus kokkuvõttes ilmselt sama – maaväes on kaks uhket Boxerite pataljoni ja iseliikuvate suurtükkide pataljon, aga kogu ülejäänud struktuuril pole enam ühel hetkel liikuvaid veokeid, sideseadmeid või laskemoonavarusid, laevastik roostetab kai ääres ning lagunevas lennubaasis lendavaid vaid liitlaste õhuvahendid, sest Leedu enda transpordi- ja õppelennukid seisavad rahapuudusel jõude.
Ühesõnaga – tibusid loetakse sügisel. Mina soovitaks enne järelduste tegemist ära oodata ka järgmised Leedu kaitse-eelarve tõusud ning nt aastal 2020 vaadata, kui palju uut ja vana tehnikat neil siis reaalselt kasutuses ja ka töökorras on.