Eesti on paremini kaitstud kui kunagi varem

[mx77]

Trumm, ilukirjanduse tsiteerimine on väga efektne, usun, et Kaur Kender oleks suutnud isegi midagi veel huvitavamat kirjutada. Aga milfoorumis tahaks nagu veidi reaalsemat stsenaariumi läbimängimist näha. Eriti arvestades ka võimalikku luureinfo olemasolu.

[Kapten Trumm]

Trumm, ilukirjanduse tsiteerimine on väga efektne, usun, et Kaur Kender oleks suutnud isegi midagi veel huvitavamat kirjutada. Aga milfoorumis tahaks nagu veidi reaalsemat stsenaariumi läbimängimist näha. Eriti arvestades ka võimalikku luureinfo olemasolu.

Ja autor sellel ilukirjandusel on....?

[Lemet]

Seesinane ilukirjandus on Ukrainas üpris reaalse tausta saanud. Muideks, Kenderil on tsitaadi autorini nagu Maalt Pluutoni...

[Kapten Trumm]

Ukrainas juhtunu ei pruugi siin enam tulla.
Võib tulla jällegi midagi uut ja päris kindel on see, et see pauk ikka nõrkuse pihta tuleb.

[mx77]

Seesinane ilukirjandus on Ukrainas üpris reaalse tausta saanud. Muideks, Kenderil on tsitaadi autorini nagu Maalt Pluutoni...

Ukrainat ei saa ja pole mõtet üks-ühele näiteks tuua.
Pagan teab, kelle poolt olnud miilits, kaitsejõudude juhtimises täielikk bardakk ja väeosade juhtide oskamatus/saamatus/argus. Lisaks veel KL sarnase struktuuri täielik puudumine.

[Lemet]

Kui veel aru ei saanud, siis jutt pole mitte konkreetselt Ukraina sündmuste kordumises, vaid sellest, et ei maksa ilukirjandusele ülevalt alla vaadata-jutuksolev autor on asjaolude tundmise ja oma ennustusvõime poolest märkimisväärselt tuuma tabanud.

[Martin Herem]

Selle poolest, et need erinevate foorumlaste poolt väljatoodud kriitilised poindid on (a) küllalt tõesed ja (b) sobituvad hästi omavahel // täiendades üksteist..

- selge sain aru

Et kas selline erinevus peavoolu meedias ilutsevast riigikaitse klantspildist hakkas sind häirima?

Et kas ma oma hommikuse konjaki olen juba ära joonud? Jah olen joonud!

[Lemet]

Siseministeerium kriisiaja varjenditest: paralleelid Ukrainaga on eksitavad ja paanikat külvavad .

Kui mõnda aega tagasi kinnitas meie kaitseväe juht Rihoi Terras, et just siseministeerium peaks tegelema tsiviilkaitse küsimustega, siis täna ei osata siseministeeriumist jätkuvalt öelda, et kuhu peaks inimesed kriisi tekkides minema.

7. novembril 2013 arutasid Hans H. Luik ja Priit Simson kaitsejõudude ülemat Riho Terrast usutlema minnes, et nad kumbki meist ei tea, kuhu oma kodudest rünnakuhäire puhul peaksime tormama.

Ja küsisid siis Terraselt: Levib selline nali: Soome ei nori venelastega, aga ehitab elumajade alla varjendid. Eesti norib venelastega, aga varjendeid ei ehita...

"Kaitseministeeriumis algatasin just selle valdkonna väljaarendamise. Tsiviilelanikkonna kaitse on kirjade järgi siseministeeriumi ülesanne. Teise näitena peab sotsiaalministeerium sõja oludes tagama inimeste ravi haiglates.

Programm ei ole ehk juurdunud sellise kiirusega, mida sooviks. Inimestel oleks tõesti vajalik teada, kuhu sõja ajal liikuda ja varjuda."

Üle aasta hilem otsustasid Delfi ja Eesti Päevaleht siseministeeriumist küsida, et kuidas siis on Eestis seis varjenditega.

"Meie julgeolek on kindel täna ja meie julgeolek on kindel ka kriisiolukordades. Selleks hindab riik võimalikke ohte ja nende võimalikke tagajärgi pidevalt ning meil on efektiivsed plaanid, kuidas kriisiolukordades tegutseda. Plaane testitakse õppustel, et lihvida erinevate osapoolte koostööd ja tagada inimestele maksimaalselt turvaline elukeskkond. Me saame kinnitada, et riigil on võimekus kriisiolukordadega edukalt toime tulla, kuid mõistagi ei saa me avaldada nende plaanide sisu.

Ukraina ja Venemaa kontekstis rääkides on siseministeerium jätkuvalt seisukohal, et paralleelid Eestiga on kohatud ja spekulatsioonid sõjalise konflikti osas on eksitavad ja paanikat külvavad.

Tsiviilkaitsevarjenditest taustaks. Neid ehitati peamiselt Teise maailmasõja ajal, olles mõeldud elanikkonna kaitseks tuumarünnakute ja vaippommitamiste eest. Pärast külma sõja lõppu ja eriti pärast Nõukogude Liidu lagunemist kadus ka praktiline vajadus taoliste kaitsemeetmete arendamiseks ja kasutamiseks. Tänases maailmas, vähemalt Euroopa aladel, ei kasuta riigid oma eesmärkide saavutamiseks totaalsõja taktikaid ega meetodeid, mille vastu oleks lihtne end varjendisse peitudes kaitsta Seda tõestavad ilmekalt Venemaa tegevused näiteks Ukraina riigikorra õõnestamiseks, elanikkonna meelsuse mõjutamiseks ja maa-alade ebaseaduslikuks hõivamiseks.

Ebasõbraliku välisriigi tegevusest tingitud ohtude neutraliseerimisega ja avaliku korra tagamisega tegelevad Eestis Kaitsepolitseiamet ning Politsei- ja Piirivalveamet," edastas ministeeriumi pressiesindaja Toomas Viks oma kirjalikus vastuses.

Mnjaa, muljetavaldav see siseministeeriumi kompetents. Hulgaliselt uusi teadmisi sihandsest kirjatükist. Et siis siseministeeriumi asjapulga teada ehitati juba Teise ilmasõja ajal varjendeid kaitsmaks elanikkonda tuumaplahvatuse laastava mõju eest. Kui rumal peab olema ja kui rumalaks lugejaid pidama, et sellist jura kirjutada. Kõrgeltharitud spetsialist, my ass...


http://www.hel.fi/hki/pela/fi/V_est_nsu ... stonsuojat

http://www.hel.fi/hki/Pela/fi/V_est_nsu ... oittaminen

[Lemet]

Rene Toomse: Eesti julgeoleku ja riigikaitse realistlik visioon

Ajaloost on teada, et jumal on suurema pataljoni poolt, kui väiksemal just paremat ideed pole. Pikaleveniv võitlus endast tugevamaga pole kunagi paljulubav. Isegi kui võidad, maksad kõrget hinda. Aga kui kasutad endast suurema vastase vastu judotehnikat, kui teda psühholoogiliselt töötled, tasakaalust välja lööd ning kasutad vastase kiirust tema enda vastu, võid tihti võita, ja seda väikeste kaotustega.

William S. Lind1

On selge, et julgeolekust ja riigikaitsest saavad kevadistel riigikogu valimistel võtmeteemad. Debatt julgeoleku üle algas tegelikult palju varem, nimelt seoses uue riigikaitse arengukavaga. Viimasele on andnud tõsiselt kriitilise hinnangu nii varasem peastaabi operatiiv- ja väljaõppeosakonna ülem Leo Kunnas (Delfi 13. XII 2013) kui ka endine kaitseväe juhataja Ants Laaneots (Maaleht 9. V 2014). Riigikaitsepoliitika kujundajad ei lükanud paraku nende etteheiteid ümber ega laskunud avalikku arutellu.

Riigi julgeolek tähendab iga kodaniku õigust tunda ennast kaitstuna nii sise- kui ka välisohu eest. Julgeoleku saavutamine on pidev ning lõppematu protsess. Riigikaitse ei saa kunagi valmis. Kuid julgeolek võib olla ka propagandistlikult näilik, kui kodanikele lihtsalt väidetakse järjekindlalt, et nad on kaitstud ja muretsemiseks ei ole põhjust. Seda väidet on raske ümber lükata – tõehetk saabub alles rünnaku puhul. Valitsejad on alati dilemma ees: kas rääkida nii, nagu asi on, ja riskida paanikaga või jääda loosungite juurde ning loota parimat. Kuid kuna lootus ei ole meetod, siis tuleks ikkagi rääkida, millised on meie võimalused tõsise sõjalise konflikti korral.

NATOsse kuulumine ei taga meie julgeolekut automaatselt. Liitlaste appitulek võtab aega. Seda teab kaVenemaa. Isegi kui otsused on varem kokku lepitud, siis reaalne esmaabi on ette nähtud NATO kiirreageerimisjõudude (NRF) eelväena ligi 13 000 võitlejaga. NRF peab olema valmis viie päevaga pärast otsust kriisipiirkonda jõudma. Pole saladus, et NRF ei ole korralikult komplekteeritud (eri komponendid asuvad koduriikides ja on ka alamehitatud) ja selle siirdevõime sõjalise konflikti piirkonda on järele proovimata. Agressor suudab teha märkimisväärselt kahju ammu enne, kui keegi füüsiliselt appi jõuab. Poolteistsada Ühendriikide sõjaväelast ja õhuturbemissioon on head ühtsuse sümbolid, kuid ei nende hulk ega mandaat ole piisav arvestatavaks toeks sõja korral.

Olukorda ei pruugi parandada ka uus loodav 4000–5000 mehega kiirreageerimisüksus, millelt nõutakse valmisolekut 48 tunni jooksul. See vägi hakkab tõenäoliselt vaevlema samade raskuste küüsis nagu NRF. Ka see üksus ei hakka paiknema ohupiirkonnas, vaid panustavates riikides. Sisuliselt on tegemist NRFi lahjendatud versiooniga (tõenäoliselt määratakse sinna samad üksused, mis kuuluvad NRFi), mille reaalne siirde- ja lahingvõime on veelgi küsitavam. Meil tuleb suure tõenäosusega küllalt pika ajaperioodi jooksul oma jõududega hakkama saada. Isegi kui NATO suudab otsustada kiirelt ja NRF (või uus loodav üksus) saabub 2–5 päevaga läbi Vene mereväe ja õhutõrje katte, võib vastane rahulikult taanduda tagasi oma piiridesse, kuhu keegi teda karistama ei lähe. Kiire sõda kui karistusrünnak2 saaks selleks korraks läbi, kuid tehtud kahju paiskaks meid piltlikult väljendades tagasi kiviaega.

NATO appitulekusse uskumine ja sellesse mitteuskumise taunimine ei aita kaasa tegeliku kaitsevõime arendamisele. Selle tõenäosust tuleb hinnata siiski liitlaste reaalsete võimete, mitte deklaratsioonide järgi. Ja need võimed on viimastel aastatel lahjaks jäänud. Sõbraliku riigijuhi kõva sõna ei peata pealetungivat vastast. Selleks on tarvis piisavas koguses liitlaste lahingutehnikat ja sõjamehi meie maal. Praegu on ainuke liitlasriik, kes oma riigikaitsevõimet Euroopa pinnal arvestatavalt arendab,Poola.3 Venemaa rünnaku korral Balti riikide vastu on aga loogiline, et Poola tõstab omaenda valmisoleku maksimaalseks ja tal lihtsalt ei ole kedagi meile appi saata.

Seega on NATO garantii soovunelm. Selleks, et keegi üldse saaks appi tulla, tuleb meil hoida plaanitud saabumiskohad ohutud, sest just väe maabumine kas mere või õhu kaudu on kõige haavatavam. Kui plaanitud saabumiskohad ei ole piisavalt turvalised, siis liitlased oma vägesid ei saada, kuna kaotused ei oleks aktsepteeritavad. Ämari lennubaas, Tallinna lennujaam ning Tallinna ja Paldiski sadam on sõja korral esimesed sihtmärgid, mille vastane kasutuskõlbmatuks teeb. Meie puuduliku õhutõrje tingimustes ei ole vastasel just eriti keeruline lasta mõned GPS-juhitavad Iskander SS-26 raketid neile objektidele, mis halvavad igasuguse tegevuse arvestatavaks ajaks. Vastase pommitamisele ja raketirünnakule vastusaamiseks on hädavajalik hankida vastavad õhutõrjerelvad, et kaitsta strateegiliselt olulisi maabumiskohti. Kuna ükski õhutõrjekate ei anna 100% garantiid, siis tuleb alati valmis seada ka alternatiivsed maandumis- ja maabumiskohad, eriti Lääne-Eestis ja saartel, kuhu lisaväed pääsevad kiiremini ja ohutumalt.

Eelöeldust tulenevalt peab Eesti riigikaitse põhipingutus olema piisavalt tugeva PÜSIVA – mitte esmase – iseseisva kaitsevõime loomine ja alalhoidmine. Valmistuda tuleb pikaks ja raskeimaks võitluseks ning suhtuda sellesse kui normaalsusesse. Iga abi, mis me saame liitlastelt, on boonus. Kui oleme füüsiliseltja psühholoogiliselt valmis pikalt oma jõududega vastase vastu võitlema, ei murdu võitlustahe nii kergelt, kui peaksime tõdema, et olemegi üksi. Looda parimat, kuid valmistu halvimaks.

Mis meid täismahus sõja korral võib oodata? See on alati keeruline küsimus. Põhimõtteliselt on sõja alguse ja kulgemise võimalusi kaks: hübriidne ja vähese intensiivsusega konflikt nagu Ukrainas või tugev sõjaline rünnak, kui panustatakse kiirusele ja massile. Seejuures võib üks meetod minna üle ühelt teiseks ja vastupidi. Propagandaga üles köetud ja eriteenistuste toetatud kohalikud mässumeelsed on algfaasis politsei vastutusalas. Tõenäoliselt väljub mässuliste võitlusviis neist piirest, milleks politsei on treenitud, ja siin saab suureks abiks olla kaitseliit. Olukorras, kus hakkavad ilmuma hästi relvastatud «rohelised mehikesed», saavad kiirus, otsustavus ja piisav jõud kohe alguses määravaks ning otsustavad kogu konflikti tuleviku. Kahtlused ja viivitused mässuliste elementide neutraliseerimisel avavad tee järgmistele provokatsioonidele ning võimalik, et vaenuvägede täismahus sissetungile.

Sõjalise rünnaku korral Eesti vastu võib analüütikute hinnangul Venemaa paisata siia 2-3 manööverbrigaadi (Lääne sõjaväeringkonnas on kokku 9 brigaadi soomukitel ja tankidel, millest 3 on strateegilises reservis teiste ringkondade toetuseks4), ehk 10 000–15 000 hästi relvastatud võitlejat esialgse rünnakulainega. Sellega kaasneb kontroll õhuruumi üle õhutõrjerakettidega S-300 ja S-400, mis katavad kogu Eesti territooriumi juba piiri tagant. Allaandmiseks ei ole siiski mingit põhjust. Ohustsenaariume realistlikult vaadeldes saab ja tuleb ette võtta vajalikud ennetavad, aga ka vastukäigud, mis ei põhine kättesaamatul soomustehnikal, vaid hoopis nutikamatel lahendustel.

Eesti luure näeb ja kuuleb kaugele piiri taha nii oma vahendite kui ka liitlaste toega. See ei ole mingi saladus ka Venemaale. Tankipataljonide ja muude suurte üksuste liigutamine rünnakupositsioonidele on varakult näha, kui seda tehakse avalikult ja meelega nähtavalt. Paraku saab selliseid liikumisi varjata nii moondamistehnika kui ka tähelepanu kõrvalejuhtimisega. Kõige hilisemad näited on jällegi pärit Krimmist. See operatsioon läheb sõjaajalukku kui üks briljantsemaid strateegilise üllatuse loomise ja kasutamise näiteid. Meetod oli tegelikult lihtne. Ukraina piiri äärde viidi suured ja meelega nähtavad väed erakorralisele õppusele.5 See tõmbas endale kogu Ukraina ja ka muu maailma äreva tähelepanu, nii et selle varjus oli suhteliselt turvaline venelastel toimetada oma Krimmi baasidesse arvestatav hulk embleemideta eriüksuslasi, kes hakkasid ettenähtud ajal tänavatele imbuma. Kõige kõrgemal tasandil eitamine ja bluffimine tekitas aina kasvavat segadust ja võttis nii kriitilise ajaraami, milles oleks tulnud teha konkreetne otsus tegutsemiseks nii Ukraina uuel valitsusel kui ka läänel.

Sellega näitas Venemaa, et tema operatsioonide planeerimine on kõrgtasemel ja vaba enesepiirangutest meetodite osas. Nad said aru, et oluline on keskenduda eesmärgile (Krimmi annekteerimine nii, et ei tuleks suuremat rahvusvahelist vastuseisu), ja valisid õigete vahendite ning meetodite kombinatsiooni vahekorra (strateegiline üllatus, eitamine, viisakas ja piiratud jõukasutamisega hõivamine). Paremini ei oleks saanudki minna. On soovunelm arvata, et Kirde-Eestis või Lasnamäel üritataks kopeerida täpselt sama mudelit. Vastaspoole planeerijad võtavad väga hoolega analüüsida, millised on just meie nõrgad küljed ja sellest tulenevad võimalused oma eesmärk saavutada. Meie ülesanne on mõelda ja planeerida paremini. Paraku on NATO operatsioonide doktriin pisut aegunud.

Eesti iseseisva riigikaitse tegelikud kandjad on kaitseliit ja ajateenistusel põhinev reservvägi. Need väljaõppinud inimesed suudavad mobiliseeruda mõistlike otsuste ja plaanide korral väga kiiresti. Viimase eeldus on loomulikult tulevikuohte arvestav väljaõpe ning kohane varustus. Elukutseliste brigaadid tuleks tegelikult hoida reservis ja peidus nii kaua kui võimalik ning rakendada alles kõige otsustavamatel hetkedel.6 Oma suurima löögirusika varjushoidmine paneb vastase kahtlema ja ettevaatlikult tegutsema, mistõttu on hea võimalus ise haarata initsiatiiv lahingutegevuses ning panna vastane oma nõrku külgi paljastama. Kui panna oma trumbid mängu kohe alguses, jääb vähe ruumi vastase üllatamiseks ning sellega teeme talle edasise tegutsemise palju lihtsamaks.

Kaitseliidus on tohutu jõud just tänu suurele kaitsetahtele liikmete hulgas. Ükski relv ega lahingumasin ei võitle ise, alati on võitlejaks inimene, kellel on tahe ja julgus seda teha. Kaitseliitu tuleb veelgi võimendada nii väljaõppe kui varustusega ja just kaitseliitlastest saab vastase kõige suurem õudusunenägu. Tuleb vältida kaitseliidu üksuste selgepiirilisust ja ettearvatavust. Kaitseliidust peab saama samasugune kummitus vastasele meie maal, nagu need, kelle vastu me koos liitlastega olemevõidelnud kaugetel maadel. Loomulikult on tegusid, mida me kunagi tegema ei hakka nii sõjareeglite kui ka oma moraali tõttu, kuid paljud meetodid ja printsiibid on just «pahadelt» õppides edukalt arendatavad.

Ajateenija ja kaitseliitlase väljaõpe peab olema suunatud iseseisvale lahingutegevusele tingimustes, kus sidevahendid ei tööta ja varustamine ei toimi, ka kõige väiksemate üksustena ehk kõige halvemates võimalikes sõjapidamise tingimustes. Väljaõpe ja treening ei tohi olla suunatud klassikalisele viivituslahingule, nagu see on paljuski praegu, vaid peamiselt agressiivsetele torkivatele rünnakutele vastase vastu üle terve Eesti, olles ise pidevas liikumises. Nimetagem seda näiteks «herilaste taktikaks» (swarming tactics).7 Vaid nii suudab väiksem vägi teha arvestatavat kahju suuremale, kes tahab suhteliselt koos püsida ja on valmis võitlema oma vastase kaitseliinidega. Viimaseid lihtsalt poleks, vaid kogu ümbrus on täis vähehaaval vaenuväge vähendavaid väikesi ja torkivaid varitsusi ning kiirrünnakuid. Need ei tee küll ühekorraga palju kahju, kuid põhjustavad väga tõsist muret, sest tasapisi väheneva väe tingimustes ei ole neil palju võimalusi sellise kummitusväega võitlemiseks. Võõral maal ei saa ta saata jagu või rühma iga sellist torget teinud lahingupaari jälitama. Need üksused lihtsalt jookseksid uude varitsusse ja kaotused oleksid veelgi suuremad. Samamoodi võitles ka Hezbollah 2006. aastal Iisraeli sõjakäigu8 vastu. Iisrael, kelle vägi on üks maailma modernsemaid ja võimsamaid, ei saavutanud ühtegi seatud strateegilist eesmärki ja tegelikult kaotas sõja esimest korda oma ajaloos.

Selline sõjapidamine ei paku magusaid sihtmärke vastase raskerelvadele ega õhuväele, nagu oleksid meie tankid, rännakkolonnid, kaitsepositsioonid ja logistikaveod. Niisuguse taktika korral oleks nende mass ja ülekaalukas relvastus suhteliselt kasutu. Juhtimise ja eriti tagala hävitamine avaldab otsest mõju soomustehnika lahinguvõimekusele. Tank T-72 kannab 39 mürsku ja läbib paagitäie kütusega 460 kilomeetrit. Hetkest, kui talle täiendust ei tule, muutub see tank 42 tonni kaaluvaks vanarauaks. Manööversõjapidamise mõtte kohaselt on tank tugevus, mida tuleb võimalusel vältida, tema vähem kaitstud logistikaüksus aga nõrk koht: selle hävitamine toob kaasa ka tanki kokkukukkumise.9 See on mõtteviis ja taktika, kuidas väiksem vägi peab alati tegutsema. Manööver ei tähenda vaid vägede liigutamist vastase suhtes, vaid eelkõige ülekavaldamise kaudu tema sundimist positsiooni, kus ta kaotab oma võitlustahte.

Olles vastast tublisti kurnanud, tema kütuse ja lahingmoona juurdeveo ära lõiganud, on aeg teda lüüa jõuga, mis ta purustab ja taanduma sunnib. Alles nüüd on aeg lahingumasinatel asuda võitlusesse. Olukorras, kus sind on kurnatud kümnete püüdmatute gruppide poolt, mõjub ootamatu soomukiterünnak lähivõitlusesse täiesti laastavalt. Varustus sellise taktika jaoks peab olema kerge ja mobiilne. Kümneid tonne kaaluvad tankid ja iseliikuvad suurtükid ei pruugi olla hea valik Eesti oludes. Meie aastakümneid kuivendamata maastik tõenäoliselt ei kanna raskeid masinaid paljudes Eestimaa piirkondades, mistõttu oleks nendega liikumine piiratud vaid teedevõrgustikuga. Seal omakorda on need hea sihtmärk vastase õhuväele (suurtüki asukoha näiteks saab tulistamise hetkel radaril tuvastada). Teedevõrgustikul liikudes on ka nende positsioonivahetus etteaimatav ja kallid sõjamasinad saavad koos meeskonnaga ruttu otsa.

Sama ka tankilahingus: piiratud kõval pinnasel lahingus kohtuvatest tankiüksustest tuleb võitjaks see, kellel on rohkem tanke. Selles mõttes on rasked lahingumasinad meie olukorras üsna küsitava väärtusega. Sõjas tugevama vastasega ei ole neist palju kasu. Klassikaline tankilahing on ka hea näide lubamatust tugevus tugevuse vastu taktikast, sest juba mehaanilise arvutusega saab ennustada, kumb pool ja kui ruttu sellise lahingu võidab. Soomuskatet on tarvis siiski otsustavateks löökideks, kuid see peab olema võimalikult kerge ja väike, et anda eelis maastikuvarje kasutamiseks.

Ajateenistuse kestvus ja parim võimalik väljaõpe

Igal Eesti võitlejal tuleb mõelda rohkem sobilikele oma taktikatele, mitte kopeerida suuremate liitlaste mudeleid. Korralik tankitõrjeraketiheitja meeskond suudab mitu korda soodsama relvaga kui tank vastase soomustehnikat hävitada sama tulemiga. Kui neil gruppidel on liikumiseks kasutada kerged maastikumasinad, millega saab sõita metsasihtidel ja rabades, on meie väe jahtimine nii maal kui õhust keeruline. Tankiga kaua lennuki või kopteri eest ei varju, ATVga metsa katte all või kaevatud peidikusse aga küll.

Selleks, et saavutada eelkirjeldatud taktikalised oskused, tuleb tõhusalt täiendada nii kaitseliitlaste kui ka ajateenijate väljaõpet. Viimast ei anna teha kuue kuuga, nagu on aruteludes viimasel ajal arvatud. Selline väljaõppe maht on pigem realistlik aasta jooksul. Mitte ükski klassiruumi lühikursus ei asenda füüsilisi õppusi, et saavutada vajalikud oskused ja nõutav enesekindlus. Inimese aju ja käeliste oskuste arendamine nõuab aega. Inimene ei ole arvuti, et sekunditega megabittide kaupa infot talletada.

Šveitsi riigikaitsemudeli eeskujul peaks igal kaitseliidu tegevliikmel olema oma relvad ja laskemoon kodus, et olla valmis liikuma vastase vastu mõne minuti jooksul, plaanid harjutatud, peidikud lisavarudega rajatud. Väljaõppe rõhuasetus peab olema väikeste üksuste iseseisval, mitte kõrgema staabi pideva juhtimise ja kontrolli all tegutsemisel. Põhimõte peab olema «vaba jahipidamine» oma üksuse vastutusalal. Staatilisi positsioone tuleb vältida, et mitte anda vastasele võimalust üksusi maha suruda ja hävitada: löök ja eemaldumine, löök teisest suunast ja eemaldumine jne. Vastase soomuk või veomasin korraga ja uuesti ja uuesti, ise tuleb alati enne eemale tõmbuda, kui sind jõutakse sihikule võtta. See peab olema kaitseliidu väljaõppe põhipingutus koos oskusliku lõhkeaine ja vastasest maha jäänud relvasüsteemide kasutamisega. Selline «kiusaja» on igale agressorile suurim moraalitapja ja plaanide rikkuja.

Vältimaks suurte varude hävitusohtu sattumist, tuleb nii lahinguvarud kui toetavad materjalid (toit, vesi, medikamendid jms) hajutada üle maa turvalistesse hoiupaikadesse, millele on võitlevatel üksustel sõja korral ligipääs. Just see teeb võimalikuks eelkirjeldatud võitlustaktika, sealhulgas ka sügaval vastase tagalas, kus ta ei taha tegelikult võitlusse astuda. Samuti võtab selliselt ettevalmistatud logistika vastaselt olulise sihtmärgi. Ka tema mõtleb samades printsiipides ja teab, et kui meil lõpevad laskemoon ja kütus, siis on meid kergem alistada. Seega on iga tagalaüksus ja teedel liikuv varustusmasin magus sihtmärk. Omal maal saame rahu ajal ettepaigutatud varudega viia sellised sihtmärgid minimaalseks. See annab suure eelise vastase ees, parandades meie võitlejate varustatust ja tõstes moraali. Kui laskemoon lõpeb, ei pea lootma, millal kõrgema üksuse tagalamasin kohale jõuab, vaid teatakse, kus asub lähim peidetud varustuspunkt.

Lisaks tuleb arvestada sellega, et sõja korral on välismaalt lisavarude juurdesaamine keeruline, kui mitte võimatu. Seega on olulisel kohal kodumaise kaitsetööstuse arendamine ja toetamine. Eesmärk on saavutada võimekus toota omal maal kõike hädapärast, mida tarvis edukaks võitluseks. See arusaamine on ametkondades juba tekkimas, kuid reaalseid samme annab veel oodata. Eelkõige puudutab sellise võime loomine ja elushoidmine riigi otsustavat sammu hangete reeglites, kus sõja korral kriitilisi varusid hangitakse vaid Eesti tootjalt.

Sellistel lähtekohtadel põhinev riigikaitse on väikeriigile taskukohasem ning seejuures efektiivsem kui suuriigi mudelite vähendatult kopeerimine. See kõik ei pruugi tagada kiiret otsustavat võitu sõja korral, kuid on kindlasti tunduvalt elujõulisem kui praegune olukord ja plaan. Ajaloos on palju näiteid, kus nutikas väiksem vägi on löönud suuremat. Eesti riigikaitselt eeldab see palju suuremat kodutööd ja vastavate programmide ülevaatamist. On aeg olla enda vastu aus ja panustada nutikusele, mitte lootusele, et kui häda käes, siis tuleb keegi teine ja päästab meid.

1 William S. Lind, Manööversõjapidamise käsiraamat. Tlk Annika Timpka, Epp Leete, Triinu Soomere.Aburgus, 2014, lk 17.

2 Rene Toomse, Eesti kaitsepoliitika dilemmad muutuvas maailmakorralduses. Acta Politica Estica 2013, nr 4, lk 121, http://publications.tlu.ee/index.php/ac ... iew/109/98

3 Andrew A. Michta, Polish hard power: Investing in the military as Europe cuts back. American Enterprise Institute 19. XII 2013, http://www.aei.org/publication/polish-h ... cuts-back/

4 Fredrik Westerlund, Russian Military Capability in a Ten-Year Perspective – 2013. FOI-R-3734-SE 12.2013, https://www.academia.edu/5407818/2013_T ... erspective

5 Laura Smith-Spark, Phil Black and Frederik Pleitgen. Russia flexes military muscle as tensions rise in Ukraine’s Crimea region. CNN 27. II 2014, http://edition.cnn.com/2014/02/26/world ... -politics/

6 William S. Lind, Manööversõjapidamise käsiraamat, lk 41.

7 John Arquilla, David Ronfeldt, Swarming and the Future of Conflict, www.rand.org/content/dam/rand/pubs/docu ... _DB311.pdf

8 Ellen Knickmeyer. 2006 War Called a ‘Failure’ for Israel. Washington Post 31. I 2008, http://www.washingtonpost.com/wp-dyn/co ... 00559.html

9 William S. Lind, Manööversõjapidamise käsi­raamat, lk 36

http://arvamus.postimees.ee/3052289/ren ... ik-visioon

[Kapten Trumm]

Mnjaa, muljetavaldav see siseministeeriumi kompetents. Hulgaliselt uusi teadmisi sihandsest kirjatükist. Et siis siseministeeriumi asjapulga teada ehitati juba Teise ilmasõja ajal varjendeid kaitsmaks elanikkonda tuumaplahvatuse laastava mõju eest. Kui rumal peab olema ja kui rumalaks lugejaid pidama, et sellist jura kirjutada. Kõrgeltharitud spetsialist, my ass...

Pannes selle jutu samale pildile nt piiril avalikuks tulnud tõsiasjadega, jääb vägisi mulje, et rohelised mehikesed on hübriidrünnakuga vallutanud selle ministeeriumi hulk aastaid tagasi

Jällegist - teemaks on võibolla küsijate nõrk kompetents, millegipärast seondub kõigile mõiste "tsiviilkaitse" mõistega "varjend".
Varjendid on üks alamhulga (infrastruktuur) alamhulk.
Millegipärast, püüdes õigustada eimillegitegemist, läheb siseministeerium mööda ka tsiviilkaitse teistest, mitte vähem tähtsatest komponentidest, nagu
-organisatsioon ja struktuur
-informatsioon
-väljaõpe

HH Luige küsimus "kuhu joosta" haakub ka komponentidega "informatsioon" (millal joosta ja kuhu, mis signaali peale) ja "väljaõpe" (teame, et signaali x korral on meie tegevus y).

...miks aga viiakse teema alati "maailmasõja anakronismidele"?
Sest nendel aladel on siseminni valitsemisalal ette näidata täpselt samasugune nulltulemus nagu "punkrite" teemal

[Lemet]

Ilmselt on tegu minu nõrga oskusega, kuid midagi sellist, nagu need kaks artiklile lisatud viidet Helsingi osas, ei õnnestunud mul Tallinna kohta leida Saab küll soovitusi, kuidas käituda koerte, haide või zombirünnakute puhul, mida teha hinnablufi või tormiga, aga midagi sellist, nagu Helsingis, ette ei juhtunud.

[Kapten Trumm]

See, mida tsiviilkaitse puudumise põhjusteks tuuakse, on temaatiliselt harimata publikule mõeldud häma.

Panete tähele, et absoluutselt iga avalikuks läinud teema tsiviilkaitsest on läinud (puuduvate) varjendite teemale?
See tuleb kahest asjast:
1. küsija ei valda teemat (varjendid on võibolla vaid 1/8 kogu tsiviilkaitsest - Soome tsiviilkaitsest suuremat osa te ei näe, kuulete võibolla kõlakate tasemel) ja ei oska rohkem küsida (ka küsija jaoks seostub see eelkõige keldrisse pugemisega)
2. vastajal on mugav sedasi viies teema "külma sõja anakronismile" manööverdada end sisulise vastamise eest kõrvale (kes see ikka hakkaks anakronismi fännama), jättes sujuvalt vastamata selle, et kogu tsiviilkaitse valdkond on meil enamvähem tegemata.

Tegelikult aga jääb vastamata see, et tsiviilkaitset kui sellist Eestis ei eksisteeri, on vaid mõningad väga üksukud fragmendid (nt Tallinna sireerisüsteem).
Seepärast lähebki asi alati mingiks kalambuuriks "II maailmasõja reliktidest".
Ei ole ei väljaõpet, ei teadustussüsteemi, pea mingit infrastruktuuri jne.

[Tundmatu sõdur nr. 4]

SiseMin-i värsed põhjendused tsiviilkaitsevarjendite ülearususest on umbes samal tasemel nende aastatetaguste põhjendustega sellest, miks oli vaja kollektsionäärsed täägid järsku tsiviilkäibes keelatud "relvade" nimekirja keevitada

Ütleks lihtsalt, et kõigi sarnaste "põhjenduste" vaimne nivoo ongi allapoole linnakanalisatsiooni taset

[Kapten Trumm]

Antud temaatilistes intervjuudes paistab silma tegelikult ja intervjueeritavate vähene teadlikkus mujal toimuvast, mis näib lõppevat kuskil Mustika prisma põlengu tasemel (mis tänases julgeolekuruumis on ammu aegunud). Kõik see jutt teemal "riik ei ehita" jne on ju täitsa mõttetu, Soome varjendipargist suurem osa on ehitanud erasektori poolt riikliku sunni all ja riigil polnud ses protsessis suuremat rolli kui vastava seadusandluse loomine ning täitmise kontrollimine. Miks see riik neid ehitama pidanuks? Riigi asi on ainult kehtestada sund/normid ja kontrollida täitmist, maksab selle kinni ju lõppkasutaja (korteriostja, maa-aluse parkla kasutaja, metroo pileti ostja).

Riigi raha eest on seal ehitatud ikka "ekstra" asju nagu igasugu juhtimispunkrid ja muu taoline (mis kogu pinnast moodustavad kaduvväikese osa).
Tavainimesele mõeldu maksab seal 90% juhtudest kinni ikka inimene ise.

[Yks]

Ma olen kodanikukaitse teemaga viimasel poolel aastal tegelenud aktiivselt. Peale seda kui paar Ida-Ukraina tuttavat kirjeldasid olukorda seal. Sellest lähtuvalt tahtsime oma Kadriorus asuva maja ühistuga panna paika mõned teatavad tegevused ja reeglid juhul kui ... Alustasime sellest, et tahtsime teada, kes piirkonnas tegeleb kodanikukaitsega ehk kellelt võikisme saada koolitust ja infot-soovitusi. Kogu see alljärgnev saaga ei taotle kellegi kaasfoorumlase parastamist a la "mis ma ütlesin!", sest mind ausaltöeldes ei koti "mittelahendused", mind huvitab pikemas perspektiivis tulemus, et kõik kaaskodanikud, kes töötavad kuskil ametis ja kes võiksid või peaksid asjaga tegelema kasvõi oma perekonna huvidest lähtuvalt, hakkaksid peaga ja mitte paberiga mõtlema..

Proloog

Täna reguleerib seda valdkonda "Hädaolukordade seadus". Minu subjektiivsel arvamusel on seal esikohal liigne tsentraliseeritus. Ehk siis sõjaolukorras, mil keskne juhtimine tegeleb valdavalt olulisemate probleemidega (mida näitab hetkel Ukrainas toimuv), ei tööta see, et moodustatakse mingeid komisjone ja kriisijuhtimiskeskusi, mille imetegevale jõule tavakodanik peaks lootma. Sisuliselt kultiveerib see seadus õpitud abitust. Kodanikukaitse peab algama kodanikust, kes iseseisvalt või teiste kodanikega (ühe maja või majabloki või rajooni või kvartali vmt kooslusega) saaks isesesivalt ilma riigi ressursse koormamata (mis on seda piiratumad, mida enam sõda areneb), tegutseda vastavalt plaanidele, millega ta on EELNEVALT juba tuttav. Seadus kirjeldab tegevust ülevalt alla (on eriolukorra lahendamist läbiviivate ametnike keskne ehk loetleb nende kohustusi ja pädevust ja ka õigusi) ja ei anna mingit ettekujutust, kuidas peaks tegevus toimuma alt ülesse v.a. "oodake edasisi instruktaaže". Kodanik ei saa antud seadusest teada muud, kui et mis on tema kohustused, milliste kitsendustega ta peab arvestama, kuid kes TÄNA ja HETKEL annab meile, kui ühe konkreetse maja elanikud, teavet ja jagab õpetussõnu, seda seadusest enam ei selgu.

Hakkasime saatma kirju. Alustasime KOV, mis sest et Kodanikukaitse seadust enam ei eksisteeri ehk siis KOV justkui KOHUSTUST asjaga tegeleda pole.

Kõige esimest kirja ma ei pane on liialt pikk ja sisuliselt ülalolevat "Proloogi" kordav. Panen kirja, mille saatsime KOV'le peale täpsustamise palvet.

Sent: Tuesday, September 16, 2014 3:15 PM
To: Kesklinna LOV üldmeil
Subject: FW: Kodanikukaitse korraldus Tallinnas

Tere!

Lisan ka Kesklinnavalitsuse koopiasse, seose sellega, et tahaksime ennast kodanikukaitse seisukohats harida, tahame oma maja elanikele teha selgeks etteulatuvalt, mida tuleks teha, kuhu minna jne. kui päev X (mida me loodetavasti kunagi ei näe) saabub.
§ 7. Elamute ja elamurajoonide kodanikukaitse
(1) Kodanikukaitset elamutes ja elamurajoonides korraldab elamuvaldajate kaudu esmatasandi kohaliku omavalitsusüksuse kodanikukaitse juht, kasutades ühiskondlike organisatsioonide abi.
(2) Esmatasandi kohaliku omavalitsusüksuse kodanikukaitse juht loob elanikele võimaluse saada kodanikukaitsealast haridust ja teavet võimalike erakorraliste olukordade kohta nende elukohas, määrab kindlaks seal kasutatavad kaitseviisid ja -vahendid, tagab ohu tekkimisel inimeste operatiivse informeerimise, nende varustamise individuaalkaitsevahenditega ja abi andmise.
(3) Elamuvaldaja informeerib elanikke võimalikest ohtudest antud paikkonnas ja tegutsemiskorrast nende puhul, rakendab kaitseviisid ja -vahendid erakorralise olukorra tekkimisel.

Vastus:

TALLINNA KESKLINNA VALITSUS
XXXXXXX Teie: 16. september 2014 nr 9-12/410

Koidula xxxx Meie: 13. oktoober 2014 nr 9-12/410 II
10125 TALLINN


Vastus meie kirjale: pöördumisele

Lugupeetud xxxxx xxxxx

Eesti Vabariigi Kodanikukaitseseadus jõustus 3. juunil 1992. Nimetatud seadus kujutas endast mugandust omaaegsetest NSV Liidu tsiviilkaitseseadustest ja selle sisulise rakendamiseni ei jõutudki. Tänasel päeval nimetatud seadus ei kehti. Samuti toimis Tallinna linnas ka kodanikukaitsekomisjon, kuid selle tegevus lõpetati 14. juunil 2001 Tallinna Linnavolikogu määrusega nr 31. Kõik need dokumendid on praegu ehk leitavad paberkandjal arhiveerituna. Seetõttu ei saa neid täpsemalt kommenteerida ja selleks ei ole ka nähtavat vajadust. Mistahes regulatiivse tähenduse on need aktid minetanud.
Kohaliku omavalitsusena lähtub Tallinna linn seadustest ja teistest õigusaktidest, millest tulenevad ka Tallinna linna õigused ja kohustused. Lähtuvalt eeltoodust ei ole ega saagi olla Tallinna linnas eraldiseisvat kodanikukaitse struktuuri, mõistetavalt ei ole võimalik neid andmeid ka Tallinna linna internetileheküljel avaldada.

Lugupidamisega

Alar Nääme
Tallinna Kesklinna vanem

Meie vastus Eve Aare'le (Kantselei spetsialistile Tallinna Kesklinna Valitsuses), kes oletatavasti siis kirja kokku genereeris, meile saatis ja organiseeris arvatavasti ka Kesklinna vanema allkirja.

Lugupeetud Eve Aare!

Tänan teid vastuse eest, mis tõsi küll kahjuks käsitles minu küsimust pigem aspektist „miks ei saa“ (vastavalt seadustes sätestatule/mitte sätestatule), jättes tähelepanuta päringuni viinud küsimuse sisu, mis oli siiski kantud minu nõutusest „mida teha?“ (olenemata seaduses sätestatule/või mitte sätestatule). Ma oletan, et antud vastuse kirjutasite Teie või mõni teine spetsialist Tallinna Kesklinna Valitsuse kantseleist ning kesklinna vanem vaid viseeris selle? Seetõttu ongi alljärgnev adresseritud pigem teile kui kesklinna vanemale ning loodetavasti siiski suudate kuidagigi anda nõu, et „mida siis ometigi teha?“

Alguseks pean mainima, et mulle tundub nagu elaksime me Teiega paralleelmaailmades. On Teie maailm, kus kanseliit ongi vastus kõigile probleemidele ja on minu maailm, kus see teps nii pole! Sama paradigma, kus ametnik kabinetis ja inimene kodus on nagu eri maailmadest, kehtib ka teiste riiklike ametkondade töötajatega. Näiteks toon Päästeameti peaspetsialisti, kellelt ma samuti nõu küsisin ja kes selgitas mulle lahkelt, et kodanike pääsemine seisneb kriisireguleerimises ja küll Kaitseliit aitab! Kuidas ma küll ise selle peale ei tulnud?!

Kuid proovige seada end minu olukorda, ehk siis mõistate, et minu küsimuses puudub kategooriline nõudmine kui selline, ma ainult soovin juhendamist, et teha päris arvestatava hulga kodanikega midagi, mida juba J.F.Kennedy 60ndtatel sõnastas oma kuulsa loosungi teise poolena. Mäletate, seda osa tema öeldust - „vaadake, mida teie ise saate teha ära riigi heaks“? Niisiis, astuge hetkeks välja oma kabinetist, mõelge end koju oma lähedaste ringi, sättige end mugavalt tugitooli ja mõelge kaasa!

See, mida ma nüüd kirjutan oma mure illustreerimiseks võib tunduda alusetu fantaasialennuna, kuid kas see ikka on nii meie tänases maailmas? Usutavasti oleks ulmeks peetud sedagi, kui keegi oleks eelmise aasta oktoobris väitnud, et peagi võib Venemaa alustada Ukraina pinnal sõjalist erioperatsiooni, annekteerida osa suveräänse riigi territooriumist ning et lõpuks lubab ta oma regulaararmee baasil kokkupandud üksustel ja raskerelvadel sooritada juba varjamatut lahingutegevust, millega kaasnesid ja kaasnevad jätkuvalt kümned tsiviilohvrid. Reaalsus täna ei ole üldsegi see, millisena ta esines kõige tõenäolistemates prognoosides eile. Seega, ei ole täna minu arust enam võimalik väita, et meil ei ole aasta pärast (veel) vaja kodanikukaitset või tsiviilkaitset või ükskõik kuidas me nimetame suurust, mis käsitleks suure osa Tallinna tsiviilelanikkonna kaitset ja mis ei oleks mitte formaalne vaid reaalselt hoomatav suurus.

On teisipäeva varahommik ja kell on 4.00. Teid äratab mitu suurt kõmakat. Kaugusest on kuulda mingit sireeni. Unesegaselt üritate süüdata laualampi, kuid see ei süti. Elekter on kadunud. Teie (ja teie abikaasa) tormate akna juurde ja näete mingit punakata kuma ja tumedat tossu, mida märkate tõusvat mitmest kohast. Tundub, et üks teile kõige lähemal olev suitsusammas tõuseb kohaliku Kaitseliidu maleva staabi lähedusest (või Kaitseväe mingi ehitise või EE jaotusjaama suunalt). Ühelt poolt üritate rahustada samuti virgunud lapsi, teise käega haarate oma nutitelefoni ning püüate valida 112, kuid piirkonna võrk on ülekoormatud (või puudub levi üldse). Omaette kibestunult kirute, et oleks võinud siiski muretseda patareidel töötava raadio. Siis meenub, et ka nutitelefonis on raadio, kuid ühelgi jaamal ei toimu midagi.
Ja nüüd ma küsiks nüüd Teilt, et mida Te teete edasi? Ootate hommikuni, viite oma lapsed lasteaeda/kooli ja tulete oma töökohale? Ma millegi pärast kahtlen selles sügavalt. Ma oletan, et ainsad, kes oma töökohtadele ruttavad (ja seda veel ennem kui hommik koidab või vahetus algab) on Päästeameti päästjad ja politsei patrullteenistuse mehed, võimalik et ka kiirabibrigaadid, kuid isegi nemad ei vii ennem seda oma lapsi kooli või lasteaeda. Usutavast jääb enamus Päästeameti administratiivpersonalist nagu ka Politsei- ja Piirivalveameti omadest koju omaste juurde. On sama tõenäoline, et häirekeskusesse (see kus numbrile 112 vastatakse) ei saabu hommikune vahetus täieskoosseisus kui üldse ning kohaloleva vahetuse lapsevanematest töötajad lihtsalt haihtuvad vaikselt. See kõik on inimlik ja arusaadav ning mis kõige olulisem, see on tõenäoline. Just sellest stsenaariumist lähtuvalt tahaks ma küsida, et mismoodi rakendub Teie arvates Hädaolukorra seadus kodaniku tasnadilt? Mida teete Teie, kui te ärkate kell 4.00 ja avastate end olukorras, mida ma hetk tagasi kirjeldasin?

Tahate kuulda minu versiooni, mida teeksin mina, kui mind aidataks nõuga ja ka koolitusega? Ma veenduksin kõigepealt, et tulekahjud, plahvatused või mis iganes oleks lokaalsed ja nö mittemilitaarse iseloomuga. Kuidas? Meil on piirkonnas tagaaedapidi koos rohkem kui kaks maja. Ilmselgelt ei ole probleeme ühistute tasemel seada sisse kontakte, vahetada nimesid ja leppida kokku mingeid ühiseid tegevusi just selliste stsenaariumide korral. Just ühiselt saame me saata paar inimest olukorraga tutvuma. Ehk õnnestub tabada isegi mõni ametnik (olgu ta siis politseinik või KOV töötaja), kes teab asjast rohkem. Mis te arvate, ka ssee ametnik suudab paremini suhelda ühe või kahe kodanikuga, selmet et karjuda üle ärritunud rahvahulgast, kes kõik soovivad, et „temaga“ tegeletakse?
Kui me oleme enda jaoks defineerinud sündmuste iseloomu, saame me ühistute üleselt (või ka ühistu üleselt ainsuses) hakata tegutsema. Kui vaja liigume lähimasse varjendiks sobivasse ühiskondlikusse hoonesse (sest meil endal majal puudub isegi elementaarne keldris olemise võimalus) või evakuatsiooni/kogunemispunkti. Kuid me ei saa seda teha pimesi. Me ei saa täna iseseisvalt kokkuleppida midagi ükskõik millise ühiskondliku hoone haldaja või majahoidjaga seliselt, et see lepe pädeks ka sellel teisipäeva varahommikul. Lisaks ei tea me kas äkki meie varjumiseks plaanitud ühiskondlik hoone on mingil põhjusel mittesobiv meie kui tsivilistide jaoks. Me ei tea ka millised oleksid soovituslikud evakuatsioonimaršruudid, millised oleksid soovituslikud meetmed ennem kodust lahkumist. Me ei tea paljutki, mida samas paljud ametnikud ja spetsialistid teavad. Mina, või õigem oleks öelda meie kodanikena, oleksime valmis panustama, võttes ilmselgelt kriisisituatsioonides niigi ülekoormatud ametnikelt turjalt nö „peata kanade karja“, kuid kus on Teie panus, et me seda teha saaksime?

Palun ärge taaskord apelleerige vaid oma kohustele või nende kohuste puudumisele seaduste kontekstis. Seadustes ei ole kirjas paljutki. Seadustes pole kirjas kohustust olla oma maa patrioot. Seadustes puudb ka nõue oma maad armastada.

Ülaltoodud kirjale ootame vastust tänaseni. Case KOV poolt vist closed. Pole nende mure.

Paralleelselt saatisme kirja ka Mihhail Kozõrevile, kes on Tallinna Tuletõrje- ja Päästeameti kodanikukaitse teenistuse juhataja (Päästeteenistuse Hõberist Nr.38).

Sent: Wednesday, September 17, 2014 1:30 PM
To: Mihhail Kozõrev
Subject: Kodanikukaitse

Tere!

Sooviksime saada teada, et kas Kadrioru piirkonnas eksisteerib keegi konkreetne kodanikukaitsega tegelev inimene või kodanikukaitse juht? Seoses Ukraina südmustega tekib üha rohkem küsimusi, et kuidas täna on kodanikukaitse kui selline just kodaniku tasemel reguleeritud. Hädaolukorra seadus on küll kena ja tore lugemine, kuid annab pigem ettekujutuse, kuidas üks või teine amtenik peaks käituma, millised on tema õigused nagu ka sellest, et millised on kodaniku kohustused. Puduulikuks jääb aga arusaam, et kuhu, millal ja milliste kriteeriumide alustel kodanikud peaksid minema või mitte minema juhul kui korraga side enam ei tööta, kommunikatsiooniseadmed vaikivad, väljast kostab plahvatusi ja sireenide hääli.
Tahaksime ennast kodanikukaitse seisukohats harida, tahame nimelt oma maja elanikele teha selgeks etteulatuvalt, mida tuleks teha, kuhu minna jne. kui päev X (mida me loodetavasti kunagi ei näe) saabub.

Austusega,
XXXXX

Vastus:

From: Mihhail Kozõrev [mailto:Mihhail.Kozorev@rescue.ee]
Sent: Wednesday, September 17, 2014 1:59 PM
To: xxxx xxxx
Cc: Marek Danilson
Subject: RE: Kodanikukaitse

Tere.

Kodanikukaitsesüsteemi asemel eksisteerib kriisireguleerimine. Töö käib just Hädaolukorra ning kemikaaliseaduse alusel.
Kodanikukaitse seadus enam ei kehti. Osaliselt kodanikukaitse küsimustega tegeleb Kaitseliit. Kaitseehitiste (varjendite) küsimus ei ole seadusandluses kajastatud.
Sireenid käivitatakse suurõnnetuse ohuga ettevõtetes hädaolukorra puhul ja nende kodulehtedel on vastav info õnnetuse mõju piirkonda jääda võivatele isikutele ohtude,
ohutusabinõude ja soovitavate käitumisjuhiste kohta, vastavalt VV 17.02.2011 määruse nr 28 nõuetele.
On olemas kehtiv Kiirgusseadus, mis mingil osal puudutab kodanikukaitse teemat. Meie kriisireguleerimise büroo töö tugineb just nende aktide baasil.
Täpsemat infot õige oleks küsida Päästeameti juhtkonna poolt.

Lugupidamisega

Mihhail Kozõrev
Kriisireguleerimise büroo juhtivspetsialist
Päästeameti Põhja päästekeskus

Saasime samal päeval talle uue kirja:

Tere veelkord,

Oskate soovitada, kelle poole peaks pöörduma PA juhtkonnast, sest teie vastus ei selgita mitte kui midagi kahjuks. Selline tore ümmargune jutt, millega pole kriisiolukorras (sõja olukorras veel eriti) kodanikul suurt miskit peale hakata. Kujutage ise ette, kui SU-25 või Iskanderite puhul käivituvad kõigi suuretevõtete sireenid, raadio ja telesignaalid on jämmitud, side maas, kuidas mul ammoniaagi lekke käitumisjuhendist (vastavalt VV 17.02.2011 määruse nr.28 nõuetest tulenevalt) kasu võiks olla?

Meie majal on lihtne küsimus, kes haldab kodanikukaitset või tsiviilkaitset või misiganes nimetus täna sellel teemal on meie piirkonnas. Kes õpetab, juhendab ja annab teavet erinevate kriisiolukordade puhul ennetavalt. Et me ei läheks keldrisse, mis asub strateegilise objekti kõrval, all või peal. Et me ei jääks linnast evakueerudes jalgu sõjaväekonvoidele. Et me ei tekitaks oma tegevusega asjatut ressursi kadu niigi koormatud päästeameti, kaitseväe, politsei jm. struktuuridele.

Vastus, soovitusega kontakteeruda Kalev Timbergiga

Veel kord tere Hr. xxxxx

Kahjuks, ma ei ole pädev kommenteerida antud probleemi.
Usun, et endine Päästeameti direktor hr. Kalev Timberg oskaks seda asja paremani seletada. Praegu tema töötab Sisekaitseakadeemias nõunikuna.
Sisekaitseakadeemias on mitu spetsialiste, kes tunnevad seda asja ja saavad argumenteeritult vastata. Sisekaitseakadeemia kodulehelt leiate vajaliku õppetooli kontaktandmed.

Parimat.

Mihhail Kozõrev

Kiri Timbergile 17.09.2014, millele pole saanud siiani vastust.

Tere päevast lgp.Kalev Timberg!

Seoses Ukraina sündmustega, kus täna on selgelt nähtav kuivõrd oluline on kodanikukaitse, tekkis meie maja juhatuses diskussioon, et kes meie piirkonnas või linnas haldab kodanikukaitset või tsiviilkaitset või misiganes nimetus täna kasutataks. Kes õpetab, juhendab ja annab teavet erinevate kriisiolukordade puhul ennetavalt kodanikele/majaomanikele.
Et me ei läheks sõjaohu korral piltlikult öeldes keldrisse, mis asub strateegilise objekti kõrval, all või peal. Et me ei jääks linnast evakueerudes jalgu sõjaväekonvoidele. Et me ei tekitaks oma tegevusega asjatut ressursikadu niigi koormatud päästeameti, kaitseväe, politsei jm. struktuuridele.
Allpool loetletud hr.Kozõrevi jutt on küll kena, kuid ilmselgelt ei ole see konkreetne ja räägib meile pigem teooriast või kriisijuhtimisest ametnike poolt vaadatuna. Kuidas aga peaks käituma kodanik, millisel moel saaksid kodanikud ennetavalt olla samal tasemele ametnikega oma tegevuse kontekstis, ei selgu sellest jutust teps mitte.
Oskate teie ehk aidata? Kui meil ikka kodanikukaitset kui sellist ei eksisteeri reaalsuses, ehk tuleks siis kodanikualgatuse vormis asjale mingi vorm anda?

Samal ajal käis paralleelne ja meiega koordineeritud töö Siseministeeriumi liinis, kus initsiatiivi hoidis teine asjast huvitatud seltskond:

Siseministrile ja kantslerile (CC-s) sai saadetud nende poolt järgmine päring:

Kodanikukaitse (elanikkonnakaitse) alane infopäring
14. oktoober 2014.a.

Austatud hr Minister,

Palun informatsiooni, kuidas on käesoleval ajal lahendatud Eesti Vabariigis kodanikukaitse (elanikkonnakaitse) hädaolukorras, mis on esile kutsutud elamurajooni vastu suunatud sõjalise ründe poolt?

Kehtiva Riigikaitse strateegia paragrahv 32 sätestab, et riigikaitse oluline osa on elanikkonnakaitse, mis hõlmab nii elanike õigeaegset teavitamist kui ka nende kaitsmiseks vajalike meetmete rakendamist. Elanikkonnakaitse küsimustega arvestatakse kõigis riigikaitse suundades (a. sõjaline kaitse, b. tsiviilsektori toetus sõjalisele kaitsele, c. rahvusvaheline tegevus, d. sisejulgeoleku tagamine, e. elutähtsate teenuste toimepidevuse kindlustamine, f. psühholoogiline kaitse).

Pöördun käesoleva päringuga otse Teie poole põhjusel, et kohaliku omavalitsuse ja Päästeameti poolt on see jäänud sisulise vastuseta. Viidatud on vaid kehtiva seadusandluse puudumisele, mistõttu polevat teemaga võimalik tegeleda. Seeläbi on praeguseks hakanud kujunema arusaam, et riik pole valmis elanikkonna kaitsmiseks sõjalise ründe korral.

Loodetavasti on see arusaam ekslik ning saate vastata,
1. Kes täpselt on kohustatud rakendama vajalikke meetmeid elanikkonna kaitsmiseks sõjalise ründe ohtude vastu?
2. Milles need vajalikud meetmed näiteks elamurajooni vastu suunatud kaartule, õhu- või raketirünnakute puhul seisnevad?
3. Kuidas toimub elanikkonna õigeaegne teavitamine ning millal on õige aeg?

Teie peatsele vastusele lootes.
Lugupidamisega,
XXXXX

Identse sõnastusega päringud läksid ka Riigikogu Riigikaitsekomisjoni esimehele (Mati Raidma) ja aseesimehele (Aivar Riisalu).

Siseministrile saadetud päringule tuligi 13.11.2014 vastus ning lisaks helistati ka viisakalt üle ja tänati teemale tähelepanu juhtimise eest. Väidetavalt kaalutakse sõjalise ründe ohu lisamist hinnatavate riskide loetellu selle menetelmiseks HOS-ga kehtestatud korras.

--- tsitaadi algus ---

Hädaolukorra seadus ei reguleeri sõjalisest ohust tingitud hädaolukorraks valmistumist ja hädaolukorra lahendamist (HOS § 1 lg 3). Elanikkonna kaitse meetmete rakendamine sõjaolukorras sh elanikkonna teavitamine vastase poolt elamurajooni suhtes planeeritava ründe korral on Kaitseväe ülesanne. Sõjaaja riigikaitse seaduse § 12 lg 3 p 6 alusel võib kaitseväe juhataja keelata elanikel, kui see on riigikaitse huvides vajalik, lahkuda oma alalisest elukohast või teatavatest piirkondadest ja kohustab elanikke lahkuma otsesest sõjategevuse piirkonnast.

Riigikogule on antud üle menetlemiseks „Riigikaitseseaduse“ eelnõu, milles nähakse ette ka kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse muutmine. Kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse §-s 6 tehakse eelnõu kohaselt järgmised muudatused:
1) paragrahvi täiendatakse lõikega 2¹ järgmises sõnastuses:
„(2¹ ) Kõrgendatud kaitsevalmiduse, sõjaseisukorra, mobilisatsiooni ja demobilisatsiooni ajal korraldab omavalitsusüksus lisaks käesoleva paragrahvi 1. ja 2. lõikes sätestatud ülesannetele sõjategevuses kannatada saanud isikute ja sõjaväelise auastmega sõjaaja ametikoha ülesandeid täitma asunud isikute perekondade sotsiaalhoolekannet ning aitab kaasa isikute evakueerimisele ja evakueeritute majutamisele, toitlustamisele ning arstiabi andmisele.“;

Lisaks eeltoodule palume Teil võimalusel tutvuda „Riigikaitse arengukava 2013–2022 mittesõjalised osad“ avaliku osa kokkuvõttega, kus on sätestatud tegevused, mis käsitlevad muuhulgas elanikkonna teavitamist (psühholoogilise kaitse peatükk). Detailsed tegevused on kajastatud piiratud käibega dokumendis, mis ei ole avalikult kättesaadavad.

Raidma ja Riisalu pole mulle teadaolevalt vastanud.

Epiloog

Lugedes läbi SM kirja näeme, et kaitseväe juhataja hakkab uute plaanide järgi elanikkonda teavitama, kui ta omab vastavat infot, et sinna või sinna plaanitakse rünnet. Pole tal aga säärast infot, siis ei saa ju ka tulla mingeid ohuhoiatusi vastava piirkonna elanikele? Või kuidas?
Kirjast saab ka selgeks, et soovitakse, et preventatiivselt ja ka juba katastroofi ajal ei tegeleks kodanikekaitsega (tsiviilkaitsega) enam kaitsevägi (arvatavasti siis ka Kaitseliit), vaid et see valdkond tehtakse taaskord KOV'i ülesandeks. Jõuamegi sedasi tagasi antud teema alguspunkti (ehk KOV'ni), millest aga ükski KOVii ametnik ei näi teadvat. Et HOS par.6 parandatakse sedasi, et KOV on tagasi kodankikukaitse "mängus".


See on siis tänane seis meie kodanikukaitsega.