Kuum 14. september 2016
Sulev Vedler
Salamemo: Eesti on kaotamas Ida-Virumaad
Valitsuse julgeolekukomisjon sai talvel väga musta hinnangu Ida-Virumaa kohta. Riskistsenaariumid hoiatasid, et seal võib korduda Ida-Ukrainas või Põhja-Iirimaal juhtunu. Ohte suurendas koondamiste laine. Peagi korraldas valitsus istungi Narvas.
Julgeolekukomisjonile laekunud memo on teravas vastuolus sellega, mida räägivad rahvale poliitikud ja ametnikud avalikult.
Mullu aprillis nimetas president Toomas Hendrik Ilves Delfi Läti harule antud usutluses kirjaoskamatuteks neid välisajakirjanikke, kes käivad Eestis muudkui küsimas „kas Narva on järgmine?“
Memo esitas Ilmar Raag, kes töötas Stenbocki majas psühho¬loogilise kaitse alal. Oma memo tarbeks tegi ta 16 usutlust Ida-Viru mittefor¬maalsete liidritega, tarvitas siseturvalisuse nõukoja materjale ning mitmeid avalike arvamuse uuringuid.
Sellised lood hakkasid ilmuma Lääne ajakirjanduses pärast 2014. aasta talve, kui Venemaalt tulnud „rohelised mehikesed“ vallutasid Krimmi ning Donetski ja Luganski kandis haarasid võimu mässajad. Ida-Virumaal ja tema suurimas linnas Narvas moodustab enamiku elanikest samuti venekeelne seltskond.
Ka Andres Kasekamp kinnitas mullu mais Eesti Välispoliitika Instituudi toimetistes, et Narva ei ole järgmine (artikkel pealkirjaga „Why Narva is not next“).
Kuid augustis 2015 laekus julgeolekukomisjonile, mis koondab olulisemate jõuametkondade esindajaid, memo, mis esitas Ida-Virumaal toimuvat hoopis süngemas võtmes. Selle, vaid ametkondlikuks kasutamiseks mõeldud memo esitas valitsuse psühholoogilise kaitse (strateegilise kommunikatsiooni) nõunik Ilmar Raag, kes praegu viibib sõjalisel missioonil Aafrikas.
„Ida-Virumaa venestub jätkuvalt ja meil ei ole märke, mis näitaks selle trendi ümberpöördumist. [---] Kui me ei tee midagi, siis me oleme sisuliselt seda maakonda kaotamas ja riskime sellega, et konflikti korral Venemaaga ei suuda me kontrollida olukorda Ida-Virumaa linnades,“ hoiatas kolme lehekülje pikkune paber.
Ka Ukrainas olid olulised ükskõiksed inimesed
Esialgu oli see vaid üks memo. Kuid peagi rullus üle Ida-Virumaa suurettevõtete koondamiste laine (Nitrofert, Viru Keemia Grupp, Eesti Energia) ja sealse olukorra halvenemine tuli Toompeal uuesti kõne alla. Raag täiendas oma tööd tänavu veebruaris.
Tema uuendatud paberis seisab kurjakuulutavalt, et „hoolimata juba üle kümne aasta tehtud erinevatest Ida-Virumaa arengustrateegiatest või kavadest, on seal endiselt valitsemas Eestist isoleerituse narratiiv ja sotsiaalselt on tegemist keskkonnaga, mis teiste maade analoogiate põhjal on sobilik vägivaldse radikalismi arenguks.“ Julgeolekuriskidena on välja toodud kaks tõenäolisemat stsenaariumi.
Esiteks Ida-Ukraina oma. „Kui Venemaal tekib huvi destabiliseerida olukorda Eestis, siis on siin olemas poolehoidjate keskkond, kellele aktiivsed võitlejad saavad toetuda. Ida-Ukraina puhul märgiti ka väga suurt ükskõikseks jäänud elanikkonna osa, kes umbusaldas Kiievi poliitikuid.“
Eesti vastu võivad esineda inimesed, kes väidavad, et Eesti NATO poliitika viib sõjani ja NATO väed ei tohiks viibida Eestis. „Seda teemat toetab üle poole venekeelsest elanikkonnast, kuid kriitiline mass tuleb ideoloogiliselt kriitilisest tuumikust, mille suurust me hindame konservatiivselt 10 protsendi juurde. Ida-Virumaal tähendab see passiivsete toetajatena üle 60 000 inimese ja võimaliku aktiivse toetajana 1500 inimest.“
Seoses koondamistega on tugevnenud narratiiv, et valitsus ei hooli Ida-Virumaa inimestest. „Majanduslik argument võõrandab seni Eesti suhtes neutraalselt meelestatud inimesi, keda oleme hinnanud 40 protsenti elanikkonnast ehk umbes 50 000 inimest Ida-Virumaal.“
Teine on Põhja-Iirimaa stsenaarium, mille kohaselt saab ideoloogilise vastasseisu väljenduseks väikesearvulise tuumikuga kohalike terroristide võrgustik, keda toetatakse raja tagant. Vaja ei lähe rohkem kui umbes 200 meest.
Memo pakkus välja lahendusvariandi: „Klassikaliste mässutõrje käsitluste järgi peame käivitama vähemalt kümneaastase eriprogrammi, mis sisaldaks niihästi suuremat jõustruktuuride nähtavat kohalolekut, kohalike liidrite aktiivsemat hõlvamist kui ka seniste sotsiaal- ja majanduskavade parandamist. Peamine vastuväide sisaldaks tunnistust, et tegelikult käib sotsiaalse ja majandusliku keskkonna muutmine Eestile üle jõu ja võimaliku kriisi korral tooks Venemaa vajalikud vaenulikud võitlejad nii ehk teisiti Eestisse.“
Kapo: Donbassi Ida-Virus ei tule!
Ekspress tutvustas memot mitmele inimesele.
„See memo ei ole väga üle pingutatud. See on võimaliku kriisiolukorra kirjeldus. Siin on kirjutatud potentsiaalsetest võimalustest. Enamasti need õnneks ei realiseeru,“ ütleb strateegilise kommunikatsiooni spetsialist Raul Rebane.
Ta juhib tähelepanu asjaolule, et Ukraina sündmuste järel kasvas venelaste seas hüppeliselt patriotism. „Putin suutis suunata rahva tähelepanu eluolult rahvuslikele väärtustele. Kokku võib seda võtta mõistega Krõm Naš (vene k Krimm on meie – Toim.).“
„Paljud asjad on selles memos tuttavad,“ mainib Riigikogu liige Viktoria Ladõnskaja (IRL), kes on viimastel aastatel korduvalt Narva vahet sõitnud ja püüdnud muu hulgas abistada sealseid taksojuhte, keda ähvardas eesti keele mitteoskamise tõttu töö kaotamine. „Ida-¬Virumaal on väga vähe Eesti riiki. Nii otseselt kui sümboolselt.“
„See on ikka väga must stsenaarium,“ vangutab pead Kristina ¬Kallas, kes juhib Tartu Ülikooli Narva kolledžit.
„Mingit Donbassi Ida-Virumaal ei ole,“ kinnitab kaitsepolitsei Ida osakonna direktor Kalle Jänes. „Inimesed on ju meile teada, olukord on kontrolli all. Kui teiselt poolt Narva jõge kedagi kohale ei tooda, siis midagi ei toimu.“
„Me oleme läbi mänginud stsenaariumid, mida teha siis, kui saabuksid „rohelised mehikesed“,“ ütleb politseijuht Elmar Vaher.
„Äratuskellana ja provotseerijana on see memo väga hea,“ leiab Ivo Posti, endine ooperilaulja, kes on õppinud ka antropoloogiat. Ta kolis mullu Narva ja töötab nüüd kohalikus muuseumis (Hermanni linnuses) teadusjuhina. „Õudustunne on üks paremaid äratuskelli – issand, varsti pole meil ka Ida-Virumaad!“
Töötukassa Ida-Virumaa osakonna juht Anneki Teelahk tuletab memo lugedes meelde soovitust olla „paranoiline, aga mitte hüsteeriline“.
Olukord stabiilne
Tänavu veebruaris esitas nn luurekoordinaator Kristjan Prikk peaminister Taavi Rõivasele hinnangu, et „olukord on stabiilne“, kuid Ida-Virumaal esineb siiski risk pingete eskaleerumiseks ja eestivastaste provokatsioonide esile kutsumiseks. Julgeolekuorganite ülesandeks ongi asjadel silma peal hoida ja olukorda hinnata, sh tegeleda kõige mustemate stsenaariumidega.
Mõned nädalad hiljem, märtsi alguses korraldas Rõivas valitsuse väljasõiduistungi Narvas. Et kohalik rahvas näeks, et valitsus ei hiili vastutusest eemale. „Ka välispoliitiliselt oli see oluline, sest kogu aeg küsitakse „Is Narva the next?“,“ märgib üks Rõivase nõunikest.
Istungieelsel õhtul kogunesid ministrid Narva-Jõesuusse ehitatud moodsasse spaahotelli Noorus. Seal toimus mitteametlik arutelu, kuidas vähendada tööpuudust ning tuua regiooni rohkem väikse ja keskmise suurusega ettevõtteid. Kuid domineerima jäid julgeolek ja kohalike venelaste lojaalsus. Õhkkonda näitab asjaolu, et Sisekaitseakadeemia kriisireguleerimise õppetooli juhataja Jaan Tross tegi ülevaate septembris 1993 Narvas ja Sillamäel toimunud nn iseseisvusreferendumist, kus nood linnad üritasid ebaõnnestunult endale autonoomiat saada.
Muuhulgas visati tänavu tol istungieelsel õhtul õhku isegi idee, et äkki oleks õige aeg kolida Ida-Virumaa „pealinn“ üle Jõhvist Narva. Räägiti aga ka sellest, et Narval on potentsiaali saada hipsterite linnaks.
Mõjutab nafta hind
Järgmisel päeval toimus valitsuse istung, kus arutati Ida-Virumaa olukorda parandavaid otsuseid. Jutt käis eeskätt sotsiaalelust ja majandusest.
Kui majandusminister Kristen Michal ja sotsiaalminister Rannar Vassiljev külastasid mullu suvel keemiatööstust Nitrofert, kes teatas kõigi 426 töökoha koondamisest, pakuti neile suitsuangerjat ja silmusid. Too tehas polnud reaalselt aastaid tööd teinud, paljud inimesed läksid pensionile. See polnud veel maailma lõpp.
(Michal käib Ida-Virumaal vähemalt korra kuus. Justiitsministrina viis ta sinna ka esimese keskasutuse – Vanglate ameti. Vanglate eest vastutav asekantsler Priit Kama juhtis kolimist ja on Ida-Virumaal vägagi aktiivne. Ka tema osales õhtusel arutelul valitsuse istungi eel.)
Möödunud aasta lõpus ja tänavuse aasta alguses oli Ida-Virumaal suurem koondamiste laine, sest nafta hind maailmaturul kukkus ja õli tootmine ei tasunud enam ära.
Nüüd algas Ida-Virumaa põlevkiviväljadel üks suur päästetöö. Keskkonnaametnikud küll virisesid, et loodust tuleb kaitsta ja kõrged keskkonnatasud on vajalikud, kuid majandusministeeriumi ja rahandusministeeriumi omad tegid neile selgeks, et veelgi hullem on, kui rahvas istub külmas ja näljas.
Taas tuli kõne alla põhimõte, et põlevkiviõli tootmises võiksid maksud olla suuremad siis, kui nafta hind maailmaturul on kõrge, ja väiksemad siis, kui hind on madalam.
Eesti Energia pakkus selle idee välja juba kümmekond aastat tagasi Sandor Liive ajal (ja Michal promos seda siis, kui ametisse astus), kuid Viru Keemia Grupp sõdis vastu, sest nafta hind püsis aastaid laes ja tema eraomanikud teenisid rasvaseid kasumeid ning laiendasid tootmist. Kuni hind kukkus mullu mürtsti ja firma teatas suurtest koondamistest.
„Targad otsused tehakse ikka siis, kui on väga valus,“ ütleb Anneki Teelahk töötukassast. Ta tunneb kohaliku rahva eluolu ja hingelaadi väga hästi, sest töötas tosin aastat Eesti Põlevkivis. Kui ta sinna tööle läks, töötas firmas 7500 inimest, tema lahkudes vaid 3500. „Olen üks enim koondanud personalijuhte Eestis. Aga mu südametunnistus on puhas.“
Valitsuse istungi eel visati õhku idee, et äkki oleks õige aeg kolida Ida-Virumaa „pealinn“ üle Jõhvist Narva.
15 aastat tagasi oli olukord hulga hullem kui tänavu. Tookord pandi kaevandusi kinni. Ametiühingujuht Maido Agur hoiatas firma juhte, et kaevurid töötavad päevast päeva lõhkeainega, mine tea, mis veel juhtuda võib. Õhtuleht avaldas loo pealkirjaga „Kaevurid ähvardavad automaadiga“. Lõpuks lasti pinged välja kontrollitult: ametiühing organiseeris kaevuritele meeleavalduse Jõhvi peaväljakul. Nad jaurasid seal mõne tunni, pärast läksid koju, võtsid viina ja olukord rahunes.
Tänavu sellist mäsu ei toimunud. Osa koondatutest loobus isegi uue töökoha otsimisest, sest koondamisrahad olid käes, algas suvi ja hoopis mugavam oli päikest võtta või metsas seenel käia kui töötada kuskil mujal, kus palgad on hoopis väiksemad. Sest põlevkivitööstuse palgad on muudest Ida-Virumaa palkadest laias laastus poole suuremad.
„Inimlikult on mõistetav, et keegi ei taha poole väiksema palga eest tööle minna,“ ütleb Teelahk. Ta hoiatas aga ministreid kohe, et probleemid võivad tekkida sügisel, kui ilmad lähevad kehvemaks, saabuvad küttearved ja koondamisrahad otsa saavad. Õnneks on õli hind hakanud tõusma. Samuti paraneb olukord tööturul. Töötuse määr oli märtsis 12,4 protsenti, augustis 9,9 protsenti.
Kunagi oli Narva nagu suur diskoteek
Pärast valitsuse istungit toimus Narva kolledžis pressikonverents, kus peaministrile said erandkorras küsimusi esitada kõik huvilised, mitte ainult ajakirjanikud.
Kõik ministrid külastasid ka mõnda oma valitsusala asutust, et rahval ei jääks muljet, et nad sõidavad vaid kohale ja siis padavai Tallinna tagasi ning kohalikud olud ei huvita neid karvavõrdki.
Ministrid said veel kord signaali, et Ida-Virumaa ei tohi tunda, et ta on maha jäetud. Niigi tehakse mujal Eestis liiga palju halba nalja, et IQ langeb kohe, kui sõidad üle Purtse jõe.
Rahvasaadik Viktoria Ladõnskaja juhib tähelepanu asjaolule, et kui eestlased töötavadki Ida-Virumaal, siis ei asu nad sinna elama. Heal juhul kolivad Rakverre, aga pigem elavad nad nädala sees koha peal üüri¬kates ning nädalalõpud veedavad pere juures mujal. „Paljud ei taha seal olla, see kant on nii käest ära,“ ütleb Ladõnskaja.
Elmar Vaher ütleb, et Politsei- ja Piirivalveamet jääb veel mitmeks aastaks Ida-Virumaale töötajaid transportima. „Selleks, et politseinik looks pere Narvas, peavad tal teistsugused elutingimused olema.“ Tema amet ootab väga, et riik ehitaks Ida-Virumaale politseinike tarbeks uusi sotsiaalmaju.
Sel kolmapäeval käib Vaher koos Ida prefekti Vallo Koppeliga siseminister Hanno Pevkuri juures, et arutada Ida-Virumaa tegevuskava. „Kui tasu on 25–30 protsenti suurem, siis on võimalik personali sinna viia.“
Kristina Kallas ütleb, et Narva kolledži töötajatest umbes pooled (teenindav personal välja arvatud) on pendeldajad. Kallas ise sealhulgas, tema pere elab Tartus: Narvas lihtsalt pole tasemel eestikeelset kooli.
„Kunagi oli Narva nagu suur diskoteek, siin elasid vaid noored inimesed,“ räägib Ivo Posti. „Nüüd on see linn, kus surrakse. Elanikkond on drastiliselt vananenud. Teiselt poolt ei näe ükski gümnaasiumilõpetaja oma tulevikku Narvas. Noortel ei ole siin midagi teha. Elukeskkond on totaalselt maha jäänud. Kui Kükametsa mees lubab Soome või Norra tööle minnes, et ta tuleb kunagi tagasi, siis Narva noor läheb lihtsalt minema.“
Posti lisab: „Noored inimesed peaksid aga mõtlema just Narva tulemisele! Siin on nii palju võimalusi. Narvas ei ole ju isegi mitte ühtegi pubi. Ega klassikalist kohvikut. Siin ei saa peaväljakul hommikul kohvi ja värskeid saiakesi osta. Kui elad siin kas või kaks aastat, oled sellest ikkagi võitnud ja Narva samuti!“
„Noored teavad, et Venemaal neid omaks ei võeta. Aga Eestis räägitakse, et Ida-Virumaa on nagu pommiauk, ja nad tõmbavad lesta,“ räägib kohalik politseinik.
„Eesti keelt oskavad inimesed kolivad Ida-Virumaalt ära, ka venelased,“ ütleb Kristina Kallas. „Tallinna tööturg tõmbab neid, sest sealt saab edasi Euroopasse. Peterburi on väiksem tõmbekeskus. Ida-Virumaale jääb sotsiaalselt vähem võimekas kontingent.“
Noorte nappus avaldab nii suurt mõju, et Narva Kolledž on hakanud Venemaalt õpilasi meelitama.
Riik investeerib tööstusparkidesse
Vanemaid inimesi takistab moodsa hariduse puudus.
„Nitroferdi koondamisel kuulsime korduvalt jutte, et ma ju lõpetasin 70ndatel tehnikumi, see oli nii eriline haridus. Aga tänapäeval ei ole seda haridust enam vaja,“ ütleb Anneki Teelahk.
„Kohalike seas peab toimuma mentaalne murrang – ei ole mõtet taga nutta Kreenholmi ja kaevandusi, sest see aeg on läinud,“ leiab Ivo Posti. „Narvas ei pea olema üle 80 000 elaniku, see võib olla ka üliedukas 25 000–30 000 elanikuga turiste teenindav linn, mis töötab koos Narva-Jõesuuga.“
See kõik omakorda mõjub inimeste meelsusele. „Mõned pered on töötanud põlvkondade kaupa näiteks kangrute või keemikutena ja nad tajuvad koondamisi seetõttu isiklikumalt,“ märgib üks julgeolekuspetsialist.
„Kunagi ei saa öelda, et meie klientide meeleolu on ühesugune. Olen kohanud inimesi, kes eesti keelt ei valda, aga kes on eestimeelsed. Varem, suurte koondamiste aegu rääkisid kliendid, et riik pole nende heaks midagi teinud. Ütlesime, et praegu räägime sinust ja sinu töö otsimisest, mitte poliitikast,“ märgib Anneki Teelahk.
Ida-Virumaa on ainus koht Eestis, kus riik investeerib tööstusparkide loomisse. Vastava sihtasutuse juht Teet Kuusmik räägib, et majanduse elavdamiseks on kolm võimalust. Esiteks väikesed ja keskmised ettevõtted. „Need peaksid kohapealt välja kasvama, aga ettevõtlusaktiivsus on siin vaid kolmandik Tallinna omast.“ Teiseks turism. „Aga siin on palgatasemed väikesed. Seega jääb üle tuua siia välisettevõtteid. Eeskätt huvitab neid siin tootmine ja logistika.“
Hiljuti võrdles Eesti Kaevandusmuuseumi direktor Andres Kraas Postimehes tööstusparkide loomist surnud sea nuumamisega, sest mitmed projektid kiratsevad. „Kui midagi teed, siis on ikka inimesi, kellele midagi ei meeldi,“ märgib Kuusmik ja lisab, et kiireid tulemusi ei saagi oodata. Sageli möödub ettevõtjaga kontakti võtmisest mitu aastat, enne kui tootmine valmis saab.
Kuue aastaga on Kuusmiku juhitav asutus toonud Ida-Virumaale umbes 50 ettevõtet ja loonud 600 töökohta. „Ükski investor ei ole tulnud siia üksnes madalate palkade tõttu. Mitmes uues firmas pakutakse tasuta lõunat, nädalavahetusel pestakse tööriided puhtaks. Inimeste nägudelt on näha, et nad on rahul,“ märgib ta.
Minister Michal avaldas mullu lootust, et viie aastaga tekib Ida-Virumaa tööstusparkidesse 4400 töökohta.
Valdavalt Vene televisioon
Ainuüksi raha pumpamisest Ida-Virumaale pole kasu. Muuta tuleb ka elanike mõtteviisi.
„Tegemist on komplitseeritud psühholoogilise ülesandega,“ märgib Raul Rebane. Ta juhib tähelepanu rahvuslikele megasündmustele: teine maailmasõda (Suur Isamaasõda) on eestlaste ja venelaste kujutluses väga erinevad ning neid ei muuda mõne päeva, kuu ega aastaga.
Ivo Posti märgib, et kodanikuaktivism Narva moodi on eeskätt allkirjade korjamine. „Kusjuures alati millegi vastu, mitte poolt. Ja keegi peab tulema ja midagi tegema, mitte et sa ise teed.“
Jõustruktuurides käib nurin, et parteid on Ida-Virumaa unustanud. Tänu Keskerakonna aktiivsusele pole seal kohalike venelaste parteisid, kuid teised parteid on käega löönud. Ida-Virumaast on saanud Keskerakonna kants ilma suurema võitluseta. Sotside Jevgeni ¬Ossinovski küll proovis viimastel Riigikogu valimistel ja oli edukas, kuid ta on suur erand. Poliitikud peaksid oma jalad kõhu alt välja võtma ja hakkama tööd tegema.
Pronksiöö ajal pidid Ida-Virumaa politseinikud ütlema mitmele kolleegile, et neil tasub neil päevil jääda paberitööle. Esines reaalne oht, et nood mehed läinuks mässajate ridadesse.
Elmar Vaher tunnistab, et politsei on viimastel aastatel lahti lasknud mitmeid politseinikke, kelle puhul polnud nad kindlad, kumma poole valiksid nood siis, kui Ida-Virumaal juhtuks „midagi“. „Probleem on meile teada,“ ütleb ta ja lisab: „Politseinikud on ikka kurjuse vastu. Neile on linn ikka naš gorod.“
Kristina Kallas meenutab ühe Võrumaa mehe sõnu Arvamusfestivalilt. Too ütles, et venelane suunab püssitoru selle vastu, kes tema perele kallale tuleb.
Kallas lisab, et Venemaa saaks rahulolematuid elanikke ära kasutada – infokanalid on olemas, emotsionaalne side Venemaaga on samuti. „Kuid on suur põlvkondade vahe – noortel on üha vähem sidemeid Venemaaga – emal ja isal võib-olla on, aga neil mitte. Otsene propaganda ei jõua nendeni, sest telekat nad ei vaata. Nad saavad infot sotsiaalvõrgustike kaudu – Vkontakte, Facebook, Odnoklassniki.“
„Alati on inimesi, kes ootavad midagi,“ märgib Ivo Posti. Ta võrdleb revolutsioone rehaga, mis midagi ka põhjamudast üles roobitseb.
Raul Rebane vaatab tulevikku: „Küsimus on selles, mida teeb ülejärgmine põlvkond. Kas ta võtab omaks Euroopa väärtused või jääb variant Krõm Naš.“
