Lemet, ma ausalt öeldes ei saa eriti aru, mida sa selle kõigega öelda tahad? Kas seda, et EKV-s võiks ajateenijate väljaõpe (ja koos sellega ka tegevväelastest instruktorite ruunamine) toimuda rahu ajal mitte viiel päeval nädalas, vaid sisuliselt iga jumala päev, ilma igasuguste suuremate puhkuste, pauside, linnalubade ja regulaarsete puhkusteta? Võib-olla kuulsusrikkas Nõukogude Armees isegi oli sellel mingi mõte, et kõik võruga kokkupuutud kutsealused, olenemata nende eelnevast hariduslikust tasemest, keeleoskusest, motivatsioonist, üleüldisest intelligenti-tasemest jne, omandaksid kõik peamised tegevused ja käsud kuni absoluutse automatismini. Aga üldiselt näitavad kõik tänapäevased hariduse ja väljaõppe metoodika uuringud, katsed jms seda, et igasuguste uute oskuste ja teadmiste omandamine on efektiivseim siis, kui väljaõppe vahele on mõistlikus ulatuses sisse planeeritud puhkepausid – alates suitsupausidest iga õppetunni vahel lõpetades õhtuse „vaba ajaga“, nädalavahetuse linnalubade ning puhkustega suuremate kursuste vahepeale. St. pikem ja näiliselt intensiivsem väljaõpe – mis loomulikult on ka kallim, sest pidevalt jooksevad ajateenijate toitlustamise, instruktorite palgakulud, tehnika ekspluatatsioon jne – ei pruugi veel tähendada seda, et see on efektiivsem või et ajateenijad ka tegelikult omandavad uusi teadmisi ja oskusi rohkem, kui see oleks pigem pisut lühema ja pausiderohkema väljaõppe korral.Lemet kirjutas:Isand Murygin, kas ma võin sellest nii aru saada, et meie jalaväe nooremkomandörid elavad kuue kuu jooksul vähemalt neli kuud režiimis kaks nädalat kasarmus ja nädal polügoonil ning tegelevad need polügoninädalad intensiivselt laskeharjutustega nii päeval kui öösel, õpivad juhtima Pasit ning saavad taktikalist ettevalmistust söögi alla ja peale?. Olles sealjuures füüsiliselt sedavõrd ära aetud, et 15 sekundit istumist oli küllaldane silma kinnivajumiseks. Kui nii, siis võtan kõik hapud sõnad tagasi ja kahetsen pattu...
Mõtle nüüd natukene ise ka, et kas ajateenijal tegelikult on motivatsioon talle õpetatavaid võtteid ka tegelikult selgeks saada, kui ta teab juba ette, et neid tuubitakse talle söögi alla ja peale järgmised kaks nädalat jutti, ilma puhkuseta nädalavahetusel, olenemata sellest, kas ta on asja juba ära omandanud või mitte? Või kas äkki on väljaõpe efektiivsem ja ajateenija motivatsioon suurem, kui ajateenija teab ette, et viis päeva nädalas lörtsise metsa all ringi tuuseldada on küll paras kepp, aga pärast seda on tal vähemalt valge inimese kombel võimalik duši all ja saunas käia, puhtad riided selga panna ja nädalavahetusel pisut teises keskkonnas lõõgastuda ja puhata. Et seejärel esmaspäeval taas värske keha ja vaimuga asja kallale asuda.
Samamoodi võiks natukene mõelda ka tegevväelastest instruktorite mitte just kõige lihtsama ameti peale. Suurem osa väeosasid asuvad juba täna suurtest tõmbekeskustest suhteliselt kaugel ning suur osa instruktoritest teevad oma tänast, üldjuhul 8-5-5 tööd juba perekonna ja vaba aja arvelt. Milline motivatsioon oleks kellelgi tulla tegevväelaseks juhul, kui teenistus sisuliselt kestabki 7 päeva nädalas, perekonnast eemal. Või siis majutada perekonnad koos lastega samuti mingitesse kasarmu-sarnastesse ühiselamutesse väeosa territooriumil, nagu sageli NA-s tehti? Milline on sellisel juhul selle instruktori puht-füüsiline ja vaimne võimakus pidevalt kvaliteetset väljaõpet läbi viia?
Samuti võiks aru saada, et täna on meil vaatamata kõigele siiski rahu aeg. Ei ole mõtet ajateenijaid iga hinna eest jõulude ajal väeosas või polügoonil hoida, kui selleks konkreetset vajadust ei ole. Näed, kahenädalane jõuluaeg koos oma puhkustega sai läbi ja Venemaa ei tunginudki meile sel korral kallale (kui oleks selline reaalne oht olnud, siis poleks loomulikult kellelgi mingeid puhkusi olnud). Kes nüüd sellises olukorras loll on – kas see, kes ajateenijad pärast SBK-d ja NAK-i (olenevalt väljaõppetsüklist) lasi koju patareisid laadima, või see, kes oleks 3000 meest jätnud kaheks nädalaks kasarmusse munema, maksumaksja raha raiskama ja ajateenijate motivatsiooni laastama?
Kui oleks erakorraline seisukord, suurenenud sõjaoht vms, siis on kõigile selge ja loogiline, et igasugused linnaload, puhkused jne oleks tühistatud, nii instruktorid kui ajateenijad oleksid sisuliselt 24-7 teenistusest ja ilmselt juba ammu linnakutest välja viidud, maastikule hajutatud ja viiksid seal intensiivselt väljaõpet läbi. Või siis oleks need paar kuud aega teeninud (st. vaid elementaarseid üksikvõitleja oskusi omavad) ajateenijad koju saadetud, reservüksused püssi alla kutsutud ja instruktorid koos nendega oma SA-ametikohtadel põllu peal.
Mis puudutab igasuguseid isiklikke kogemusi, siis võin tuua näite oma enda ajateenistusest pisut enam kui kümme aastat tagasi. Kui ei olnud välilaagrit, kus väljaõpe käis tõepoolest kõigil seitsmel päeval nädalas, siis käis väljaõpe tööpäevadel üsna intensiivselt kella kaheksast hommikul (millele eelnes hommikuvõimlemine, tubade korrastamine, isiklikud hügieenitoimingud, hommikusöök) kuni kella viie-poole kuueni õhtul, millele järgnes (kui oli olnud väliõppus) veel relvastuse ja varustuse hooldus. Pärast seda oli toss üldjuhul nii väljas, et ei olnud enam eriti kellelgi – ei ajateenijatel ega ka instruktoritel – enam mingit isu väljaõpet jätkata – kuna see oleks olnud lihtsalt üsna tulemusetu. SBK ajal linnalubasid ei antud – ja tuleb tunnistada, et pärast laupäeva lõunaks läbi saanud „majanduspäeva“ kulus järgmised poolteist päeva üsna nüri passimise peale. Pärast SBK-d hakati nädalavahetuseti – kui ei olnud välilaagrit või siis mingit suuremat distsipliinirikkumist toimunud – regulaarselt linnalubasid andma, sest nagu ütles meie äärmiselt asjalik kompaniiülem – niisama pole ajateenijatel mingit mõtet kasarmus passida ja toiduraha asjata põletada. Motivatsioonile mõjus see ülihästi – reedeks oli eelnevate päevade väljaõppest + toimkondadest toss niikuinii täiesti väljas. Selleks, et 15 sekundiga suvalises kohas ja asendis silm kinni lasta, ei olnud vaja nädal aega järjest toimuvat üliintensiivselt NA stiilis inimeste kurnamist – täiesti piisas tavalisest väljaõppepäevast – on ära proovitud magamine nii voodi all põrandal, kompanii korrapidajana korrapidaja laua peal, päevnikuna püsti seistes kui ka öise (järjest 48 tundi üleval, mille sisse mahtus veel 45km kiirrännak täievarustuse ja -relvastusega) rännaku ajal kõndimise pealt. Mis laskmist puudutas, siis eriala- ja allüksusekursuse ajal (st alates SBK lõpust kuni sisuliselt teenistuse lõpuni) toimusid laskmised peaagu iganädalaselt – lasti nii tiirus täpsuse peale kui ka lahinglaskmiste ajal allüksuse koosseisus erinevate „stsenaariumite“ kohaselt – ühesõnaga – laskmistest ja selle järgnenud relva küürimisest oli teenistuse teiseks pooleks isu juba tegelikult kõigil üsna täis. Ja tuletan meelde, et see kõik toimus enam kui 10 aastat tagasi, mil Kaitsevägi oli tunduvalt vaesem ja väljaõppekavad lahjemad, instruktorkoosseis oskamatum jne. Nii et ma eriti ei usu, et järgnenud 10 aasta jooksul oleks igal pool asi täiesti lössi lastud.
See kõik ei tähenda, et Lemeti poolt viidatud Paldiskis ei oleks mingi „kala“ asjal sees – ilmselt ongi, sest selliseid viiteid olen ma ka varem selle konkreetse linnaku kohta kuulnud, aga seda ei saa laiendada tervele kaitseväele, kus teistes üksustes on üldjuhul aastatega väljakujunenud kaader, väljaõppekavad, traditsioonid, kord jne. Mis võib olla selle põhjuseks – ei oska öelda, kuid kipun kahtlustama, et probleem võib peituda selles, et Paldiskis löödi ajateenijate väljaõpe käima alles üsna hiljuti ja väidetavalt kasutati selleks peamiselt kohalikku kaadrit, kes seni oli harjunud Scoutspataljoni elukutseliste sõduritega asju ajama – lihtsalt need kaks gruppi vajavad natukene teistsugust lähenemist. Aga selle väitega ma siin absoluutsele tõele ei pretendeeri.
