Selle teema võiks ka enne esimesena ja justkui kõige loogilisema pähe kargava lahenduse (punkrid!) asemel korra mõelda sellele, et milline on tegelikult tõenäolisem stsenaarium ja mis on sellest tulenevalt kõige efektiivsem ja samas odavaim ja paindlikuim lahendus.Kapten Trumm kirjutas:Eiles EPL riigikaitse lisas hulk lugemist, osa jällegi paneb mind (veel) imestama.
Eriti tasub lugeda lk 7 Erkki Koorti ja Mihkel Loide kommentaare.
Päeva nael (jutt on varjenditest):
" Eesti riik ja ka maailm üldiselt ei valmistu praegu tuumasõjaks. Seetõttu me ei näe nendeks (st varjenditeks) vajadust".
Mihkel Loide tase teemal näib nii nõrk, et ei hakkagi tsiteerima sellist jampsi.
Halloo, Ukraina sõjast olete midagi kuulnud?
Reutersi olukirjeldus augustikuust, Ukraina tsivilistide muredest:
http://www.reuters.com/article/2014/08/ ... LA20140822
Shelling here has become a near daily occurrence, destroying houses and forcing some 200 residents - those who have nowhere left to go - to move indefinitely into an underground, Soviet-era bomb shelter.
Trips above ground are fraught with risk. Local banks have long stopped working and only a few stores still operate, selling water, bread, pasta and rice. The region has become so dangerous that many suppliers have suspended trips to the area. A mortar bomb attack outside a local store killed three residents of Petrovka this week. "I was getting groceries for my mother, and I was just walking out when the bombs hit. I was only seconds away from certain death," said Valery Zelenchuk, 57. But many are tempted to leave the shelter, if only temporarily, to return to their nearby houses and survey the damage. Few houses have escaped the scars of mortar bombs.
Võime ilmselt kõik ühel nõul olla selles, et tuumasõda tõepoolest eriti tõenäoline stsenaarium ei ole ning spetsiaalselt selleks väga mõistlik valmistuda ei ole. Jah, potentsiaalne oht (sõjaga mitte seotud) on Sosnovõi Bori (või mõne keemiatehase) vastu taevast lendamine ja sellega seotud suhteliselt lühiajalise vahetu mõjuga saaste, aga selle vastu pole vaja betoonvarjendit, vaid piisab sellest, kui käskida inimestel teatud aja püsida siseruumides, teipida kinni aknad-uksed, mitte tarbida (potentsiaalselt) saastatud vett ja toiduaineid jne.
Eriti tõenäoliseks või massiliseks nähtuseks pole mõtet ka pidada seda, et vastane hakkaks Teise maailmasõja linnade vaippommitamise eeskujul sihilikult ja massiliselt võtma eesmärgiks tsiviilelanikkonna sihikindlad hävitamist ja kahjustamist kogu Eesti territooriumil a la Dresden 1945. Esiteks on vast ka venelased täna mõistnud sellise lähenemisviisi tegelikku madalat efektiivsust (ühiskond üldjuhul kokku ei varise, kui just tuumarelva ei kasuta; rahva vastupanu ja vihkamine agressori vastu pigem suureneb jne), rääkimata tohutust avalikust ja rahvusvahelisest mainekahjust, eriti olukorras, kus tõenäoliselt oleks Eestisse tungimise avalikult väljahõigatud eesmärgiks venekeelse elanikkonna kaitsmine. No proovi sa teha vaippommitamist Tartus, Tallinnas või Pärnus (Ida-Viru linnadest rääkimatagi) nii, et ükski vene keelt kõnelev inimene viga või surma ei saa.
Küll aga on täiesti reaalne, paratamatu ja isegi normaalne nähtus see, et kaaskkahjudena satub tule alla tsiviilinfrastruktuur ja sellega seotult ka tsiviilelanikud vahetus lahingutegevuse piirkonnas – selliseid kahjusid ei tekita mitte ainult vastane, vaid ka meie enda vägedel on tõenäoliselt asustatud punktide pärast peetavates lahingutes kasutada kaudtulerelvi nt linnaosa või kvartali pihta, kuhu on nt ootealale kogunenud vastase üksused koos tehnikaga jne. Jah, loomulikult tuleb sellisel juhul ette ka alama taseme ülemuste „initsiatiivi“ suhteliselt mõttetuteks pommitamisteks ja purustamiseks, aga see on paratamatu. Täpselt selline asi toimub praegu ka mainitud Ukraina asulates – käivad lahingud asulates või nende ligidal, mõlemad pooled kasutavad kaudtulerelvi, vaevalt, et kumbki pool teba süstemaatiliselt, pidevalt ja sihilikult selleks, et tsiviilelanikkonda hävitada – eriti olukorras, kus kumbki pool on tegelikult huvitatud selle elanikkonna südamete ja mõistuse enda poolele võitmisest ja/või säilitamisest.
Sellises olukorras, kuulates ukraina tsiviilelanike muret õigeaegselt varjendisse jõudmise ning toiduainete ja veega varustamise üle (ja üritades sama olukorda üle kanda Eesti oludesse), tekib mul pigem küsimus, et mida kuradit need tsiviilisikud seal üldse tolgendavad. Igas mõttes mõistlikum, odavam, efektiivsem ja mugavam (nii Ukrainas kui Eestis) oleks need tsiviilisikud lahingutegevuse piirkonnast lihtsalt evakueerida, hajutades neid n-ö tagala aladele, kasutades selleks koolimaju jm ühiskondlikke hooneid ja korraldades seal esmatasandi toidu, vee ja arstiabi süstemaatilise jaotamise. St. võime ju kulutada kümneid ja sadu miljoneid (kas siis riigieelarvest või panna kohustus kinnisvara arendajatele) iga maja alla betoonpunkri ehitamiseks, aga seejuures tuleks ka hakata tegema massilisei, keerulisi ja kokkuvõttes tarbetuid pingutusi selleks, et kümnetele tuhandetele lahingutegevuse vahetus piirkonnas punkrites kükitavatele elanikele hakata läbi tulevahetustele toimetama toiduaineid (kui ammenduvad punkrisse varutud toit), vett (kui siiski katkeb torustik või varud), arstiabi (nendele, kes mingil põhjusel on ikkagi oma kasematist välja roninud – kasvõi selleks, et toitu otsida) jne.
Jah, inimeste evakueerimine ja sellejärgne majutamine-toitlustamine-ravimine vajab samuti jõupingutusi, tegevusplaane, läbiharjutamist, koordineerimist vägede liikumisega jne jne, kuid igal juhul tundub see mulle odavama, asjalikuma, lihtsamini korraldatava ja paindlikuma lahendusena, kui massiline punkrite rajamine (sh sinna, kuhu lahingud äkki üldse kunagi ei jõua), mis teatud tingimustes mitte ainult et ei lahenda põhilist probleemi (ehk tsiviilelanikkonna kaitsmine ja varustamine), vaid tekitab neid juurde – raskused sellesama toitlustamise ja arstiabiga, igasugused koledad pantvangi-situatsioonid, vastase vägede vägivald kohale jäänud ja punkritesse varjunud elanike vastu). Ja vaadakem seda asja siis lõpuks ka tavalise reservväelase ja kaitseliitlase silmade läbi – kui minu üksusele on antud ülesanne kaitsta nt Jõhvi linna Ida-Virumaal peale tuleva vastase motolaskurkolonni vastu, siis tahaksin mina pigem kindlust, et saan linnas suhteliselt muretut tuletegevust, mineerimist, kaudtulesihtmärke jne planeerida ja teostada, ilma et ma peaksin muretsema selle pärast, et kuskil keldris on meie enda tsiviilisikud, keegi võib keset lahingut punkrist välja ronida, keegi võidakse sassi ajada vastase sõduriga ja auklikuks lasta, vahepeal vaja veel sõjapidamise asemel hakata korraldama toidupakkide jaotamist varjendites olevatele tsiviilisikutele, sest Selveri kaubaauto kuulirahe alla ei sõida jne. Pigem oleks mul meel rahulik, kui on teadmine, et kõik, kes vähegi tahtsid, on linnast lahkunud, suhteliselt turvaliselt kuskil teises Eesti otsas koolimajas, lebomattide peal ja mina saan keskenduda vastase hävitamisele ilma, et peaksin selle kõrval muretsema kaaskahjude pärast.
