Tartu linnavalitsus, kuhu meiega samaaegselt pöördus teine seltskond, tuli 19.09.2014 kõige konkreetsem vastus, mille puhul tundub, et LV jurist luges läbi seaduse, vaatas saadetud küsimusi ja jõudis sellesmõttes konkreetsele järeldusele (allakriipsutatud):
Pöördusite Tartu linnavalitsuse poole küsimusega Eesti Vabariigi kodanikukaitse seaduse paragrahvi 7 kohta. Selgitame, et Teie viidatud Eesti Vabariigi kodanikukaitse seadus tunnistati kehtetuks Riigikogu poolt 2000. a vastu hädaolukorras valmisoleku seaduse (vt RT I 2000, 95, 613) §is 40. Tänaseks on kehtivuse kaotanud ka hädaolukorras valmisoleku seadus ning analoogilisi küsimusi reguleerib Riigikogu poolt 2009. a vastu võetud hädaolukorra seadus.
Hetkel kehtiv hädaolukorra seadus ei sisalda regulatsiooni elamute ja elamurajoonide kodanikukaitse osas. Samuti ei sisalda seadus sellist institutsiooni nagu esmatasandi kohaliku omavalitsusüksuse kodanikukaitse juht. Hädaolukorra seaduse § 5 alusel on moodustatud Tartu linna kriisikomisjon. Tartu linna kriisikomisjoni esimeheks on Tartu linnapea. Seadus sätestab ka Vabariigi Valitsuse ja regionaalse kriisikomisjoni moodustamise regulatsiooni ning muid olulisi küsimusi.
Kui soovite täpsemaid selgitusi Tartu linna kriisikomisjoni töö kohta, siis palun pöörduge Tartu linnavalitsuse linnamajanduse osakonna liikluskorraldusteenistuse ühistranspordi peaspetsialisti .... poole, kes muuhulgas täidab Tartu linna kriisikomisjoni sekretäri ülesandeid.
Ehk siis mõnes KOV'is juskui on alged olemas jätkuvalt, et kui seadus taaskord pendli veeretab KOV'i peale, pannes neile kohustuse tegeleda kodanikukaitsega, siis võiks just noist kriisikomisjonidest tulla sisuliselt mingitsorti instruktorid. Muidu on aga minu arust see komisjon, Ukraina sündmuste valgusest lähtudes, täiesti mõttetu teema. Hea kui komisjoni tsivilistidest liikmed (aga mismoodi peaksid komisjoni nn emaliikmed perede juurest lahkuma - ise ka keegi usub, et ema jätab oma alaealised lapsed lihtsalt koju ja tõttab täitma oma "kodanikukohust"?) lahingusituatsioonis üldse kohale tulevad ja kui tulevad, siis mida nad tegema hakkavad? Kellele korraldusi annavad ja kes noid ellu viiks? Ainus milleks nad kõlbavad, on täiskriisi ajal toimunud istungitel saavutatud tõdemus stiilis, et Tatika tnv.34 maja on saanud raketitabamuse, et selle maja rusudes on palju laipu, ja et vaja oleks nad ära koristada.
Ennetustöö, nii et Tatika tnv.34 majas ei oleks sel hetkel kui rakett tabab noid tulevasi potensiaalseid laipu ei kuulu hetkel nende pädevusse.
See ongi see oluline aspekt, et meie tahaksime kodanikualgatuse korras muuta selle ennetustöö ju enda aka kodanike mureks, kuid me ei saa seda teha ihuüksi, sest kui me hakkaks seda üksi toimetama võime asjad veelgi hullemaks ajada. Näiteks planeerime liikumise suunas ja trassil, mis on mõeldud eksklusiivselt mingiks muuks otstarbeks. Kuna me oma "nutikuses" ja soovis pereliikmeid julgustada hakkaksime liikuma kindlasti väga enesekindlalt, tõmbaksime me kaasa terve portsu muid hirmunud kodanikke, keda meie enesekindlus nakatab ja siis olmegi ühel hetkel sadade kaupa segamas noid plaane, mis kannavad silti "eriti salajane". Mida peab siis tegema meie teele sattunud kaitseväelane või sõjaväepolitseinik, kes on muideks meie kaasmaalane, ning kes peab julgestama "eriti salajast" plaani? Tahab keegi hakata siis katse-eksituse meetodil kontrollima, et kas kaitseväele(kaitseväelasele) on sel hetkel kaasmalastest tsivilistide elu olulisem või on püstitatud sõjalised eesmärgid olulisemad?
Mis puutub Kapten Trummi soovitusse ise varjendeid rajada, siis kahjuks ei ole see alati võimalik, seda esiteks piirkonna pärast kuhu jääb meie maja ehk see on piirkond, mis selgelt pakub huvi strateegilises mõttes (Kesklinna sadam ja sealt väljuv oluline ristmik). Teiseks, ei ole kahjuks võimalik 150 aastase maja alla rajada mõsitlikku varjendit muudmoodi, kui et maja tuleks lammutada ja uuesti ülesse ehitada. Reaalselt ei ole see võimalik.
Reaalne tegevus peaks olema meie maja (ja veel poole tosina) läheduses oleva maja puhul organiseeritud lahkumine, kas sobivasse varjendisse c. 1 km raadiusega alas või lahkumine üldse linnast. Sobivaid varjendeid piirkonnas on. Meie arvates. Küsimus on, et kas neil on mingi muu otstarve mingites, kellegi teise, plaanides või et kas nad ei asu mingite kindlasti sihtmärgiks saavate objektide läheduses.
Lisaks oleksid mitmed kodanikud nõus abistama evakuatsioone. Kusjuures, mitmed neist kodanikest ei saaks mitte mingi valemiga meie Kaitseliidu liikmeteks. Mitte kunagi.