Ma tahan ka neid tanke! Ja iseliikureid tahan ka!
Sellele vaatamata hakkab see
ühejasellesamase jahumine ilma konkreetsete numbriteta ja asjade muutusteta juba ära tüütama
http://www.militaar.net/phpBB2/viewtopi ... 69#p452269
http://www.militaar.net/phpBB2/viewtopi ... 85#p452385
********************************************************************************
Leidsin veel vanades asjades sobramise käigus....
05.04.2011
Rahvusvahelise Kaitseuuringute Keskuse teadur Martin Hurt
Miks me ütleme jätkuvalt kategooriliselt ei poolmuidu kaubale – nagu kasutatud tankidele. Oleme olukorras kus meil on läbi mõtlemata, mida me nende tankidega peale hakkame. Peaaegu tasuta tanke on võimalik saada igast maailma nurgast, konks on aga selles, et sellega kaasas käiv tehnika nagu sillatehnika, õhutõrje on üsna kallis. Eelkõige on vaja koolitada personali, kuna ei saa ju osta uusimat tanki, kui seda keegi juhtida ei oska. Samas võiks väljaõppe eesmärgi raames liisida 5-10 tanki või soomukit. Aastal 2009 nägi Eesti 10-aastane arengukava tanke nimekirja lõpus, olulisemad on luurevõime, juhtimisvõime arendamine. Siinkohal peab Eesti mõistma, selleks et edukalt vastu panna „rahuvalvaja üksusele“ (Venemaa Vene-Gruusia sõjas) pole tarvis lääne uusimat tehnikat. Afganistani sõjas on eestlaste kasutatav tehnika meie enda oma, mida oleme sisse ostnud, mitte tasuta saanud.
Sõjalised varustushanked – praegu ühishange rootslastega, hangime varustust oma kontingendile, kuna seeläbi tuleb tükihind odavam. Rootsis tehaksegi vaid ühishankeid. Euroopas on palju instituute mis uut sõjatehnikat välja nuputab. Peaks aga hoopis tegema tihedamat koostööd riikide vahel, et mitte teha topelt. Eesti puhul on aga probleemiks, et ei osata defineerida, mis laadi sõjaväetehnikat me vajame.
http://rsr.ut.ee/0504-martin-hurt
********************************************************************************
Tulles tagasi selle tankide soetamise mammuteema juurde....
Mind siiralt huvitab, kas nende tankide siiani mitteostmise ja selle relvasüsteemi mittejuurutamise taga on tõesti pädevad analüüsid ja arvutused, või on tegemist eheda "Simmindusega" riigikaitse kõrgematel tasemetel.
Kas kõik need andmed on tõesti ülisalajased, või ei taheta neid lihtsalt esitada?
Kes on need konkreetsed isikud Eesti Vabariigis, kes selliseid asju otsustavad? Kes on konkreetsed EKV arengukava autorid? Kes konkreetselt koostavad analüüse ja/või kelle analüüse ja infot kasutatakse asjade otsustamisel? Kuidas toimub protseduuriliselt otsuste vastuvõtmine? Hääletus? Hääletustulemused? Otsustajate seisukohad, argumendid ja nende erinevused?
Mul on väga raske emotsionaalseid hinnanguid suruda praktiliste hinnangute raamidesse, kui puuduvad igasugused, kasvõi enam-vähem tõesed andmed ja info asjade tegelikust praktilisusest ja erinevatest reaalsustest.
Mind siiralt häirib, et sellistes riigile üliolulistes küsimustes pean ma riigi kodanikuna leppima üksnes teiste erinevate kodanike emotsionaalsete hinnangutega asjades, mida ei saa hinnata ainult emotsionaalselt. Need on lõpmatud ja kuhjuvad üha edasi, ning lõppu ei ole näha kusagilt otsast. Las koerad hauguvad, karavan läheb edasi....
Ma olen siiralt üllatunud, et vaatamata
aastatepikkusele vaidlusele mingil teemal jõuavad avalikkuse ette jätkuvalt ainult osapoolte argumendid stiilis: "see on hea sellepärast, et see on hea" ja "see on halb sellepärast, et see on halb". Mina olen juba mitmeid aastaid tagasi saanud aru, et "see on hea sellepärast, et see on hea" ja "see on halb sellepärast, et see on halb". Mis siis nüüd edasi? Paneme aga samas vaimus edasi?
Kas keegi on kusagil näinud argumenteeritud väitlust koos arvutuste ja faktide väljatoomisega? Kus seisukohta, hankida või mitte, toetavad ka põhjalikud analüüsid igal tasandil? Ükskõik kumma poole? Oleksin väga huvitatud sellise materjali lugemisest. Kõikemattev riigisaladus ei saa hõlmata seda teemat tanki rattalaagri hinnast kuni võimalike lepinguteni "tagataskus", et juhul kui, siis ABC toob ise kohe kohale nii ja nii palju tanke. Midagi peaks mahtuma ka sinna vahele, mis oleks avaldamiskõlbulik.
Praegu ei suuda mind veenda ei üks, ega teine pool. Vähemalt mitte sellisel tasemel, nagu seda avalikust meediast pidevalt lugeda saame.
Emotsionaalselt ma tean, kummal pool ma olen, aga sellest on vähe tolku, et hinnanguid anda.