Metsavendade punkrite kaevamised

Vasta
Kasutaja avatar
Kriku
Moderaator
Postitusi: 36333
Liitunud: 10 Aug, 2010 18:55
Asukoht: Viljandimaa
Kontakt:

Metsavendade punkrite kaevamised

Postitus Postitas Kriku »

Kasutaja avatar
ludvig
Liige
Postitusi: 790
Liitunud: 10 Jaan, 2005 16:35
Asukoht: EW
Kontakt:

Re: Metsavendade punkrite kaevamised

Postitus Postitas ludvig »

Keegi siia ei viitsi seda artiklit copy-da. Kel päevaleht käib peaks saama tasuta lugeda netist.
Kasutaja avatar
ruger
Liige
Postitusi: 19037
Liitunud: 04 Juul, 2009 12:29
Kontakt:

Re: Metsavendade punkrite kaevamised

Postitus Postitas ruger »

Aga palun.. pilte on artiklis palju, neid siia panna ei jõua. Aga osalejatelt tubli töö!!!
Pilt
Maapõu paljastab metsavendade hästi varjatud argipäeva
„Emotsionaalselt kõige rängem punkrikoht, kus olen kaevamas käinud, on paik, kus 11 NKVD töötajat ründasid granaatidega ema ja väikest last,” ütleb arheoloog Mauri Kiudsoo.

Kõnealune punker asub Lõuna-Harjumaal ja jäi ilmselt Lõuna-Eestist pagenud väikesele perele viimaseks elupaigaks. Veretöö leidis aset 1954. aastal – juba pärast Stalini surma, sestap järgnes sellele isegi ametlik uurimine ja tapjatele määrati väikesed karistused. Tõenäoliselt ei teadnud julgeolekujõud, kes punkris tegelikult elas, muidu poleks sellise väega rünnatud. Toimunu on põhjalikult talletatud arhiivimaterjalides, ent üksikasjade tõepärasusele ei tasu lootma jääda.

Punker põletati küll maatasa, ent arheoloogidele seal uurimismaterjali jagub. Kes olid need inimesed, kuidas nad elasid, mis nendega juhtus ja milline rünnak tegelikult välja nägi? Mauri Kiudsoo, kelle südameasi on metsavennapunkrite uurimine, kavatseb selle välja selgitada.

Arheoloogiat oleme harjunud pidama teadusharuks, mis uurib millimeeterhaaval pronksiaegseid kalmeid ja räägib ajast, mille kohta kirjalikke andmeid on vähe või üldse mitte. Kiudsoo on koos käputäie teiste entusiastidega võtnud ette samade meetoditega lähiajaloo uurimise. Tööd jagub: mehi ja naisi, kes end Teise maailmasõja ajast metsas varjasid, oli eri aegadel kokku umbes 30 000.

Juba mitmendat hooaega käib Kiudsoo põhitöö kõrvalt metsavendade punkrikohti tuvastamas ja kaevamas. Põhilised leiupaigad on raskesti ligipääsetavad kohad keset soid ja põlismetsi. Alguse said kaevamised sellest, kui Mauri sõber Arne Kivistik leidis märgalasid inspekteerides ühe punkri.

Kampa võeti mõned lähiajaloolased ja sobival ajal mindi paika uurima. See oli Harjumaal Saarnakõrve küla lähistel asuv punker, kust inimesed lahkusid 1955. aastal. „Metsast välja minnes anti julgeolekujõududele üles ilmselt mõni teine punkrikoht ja nii jäi see puutumata,” oletab Kiudsoo. Teisi punkripaiku jagus, sest ühes punkris elati tavaliselt ainult ühe talve jagu, et end mitte reeta.

Pilt
Vaatluspost tänini alles
„Kohapeale jõudes avanes väga muljetavaldav pilt. Meie ees oli kokkukukkunud mädanev ehitis, kus oli kuni pool meetrit kultuurikihti. Kõik oli hävitamata, nägime voodikohti, ahju ümberehitusetappe, kaevates leidsime palju tarbeesemeid,” meenutab Kiudsoo. Punkri lähistel oli ühest kõrgemast männist tehtud vaatluspost, mille küljes on seniajani metallist jalatoed.
Pilt

Esimesel korral mõõdistati paik ja tehti väikesed joonised. Teist korda tulles avastati, et vahepeal oli keegi käinud punkrikohas lõhkumas, mistap otsustati tööd kiirendada, kooskõlastati tegevus ametkondadega ja asuti arheoloogilise põhjalikkusega tööle. Kõik dokumenteeriti nagu mõnd kiviaegset asulat uurides. Midagi sellist polnud keegi varem 20. sajandi objektiga teinud.

Punkrit uurides selgus, et Saarnakõrve metsavennad tootsid koorelahutajast valmistatud käsigeneraatoriga elektrit. Leiti hulganisti isiklikke esemeid, näiteks käekellatükke, pesunuustik, hambaharju, rohupudeleid, Tartu kammivabriku kamm. Viimane paistaks juhuslikule leidjale justkui paar päeva tagasi teise marjulise taskust kukkunud.
Pilt

Leidude põhjal õnnestus rekonstrueerida kogu punkri sisu. Enne vaadati, mida pakub leiukoht, alles siis mindi arhiivimaterjali juurde. „Õigesti tegime, muidu oleks me neist kõigutatud olnud. Oma leidude põhjal tehtud järeldustele saime aga hulgaliselt kinnitust,” tõdeb arheoloog.

Näiteks tekitasid alguses küsimusi voodikohad. Üks oleks olnud justkui mõeldud pooleteisele inimesele. Hiljem selgus, et punkris elas ka kaks last, kellest üks sündis sealsamas punkris. Saarnakõrve uurimise alguses oli see mees veel elus, ent kahjuks suri mõni päev enne seda, kui uurijad temaga ühendust võtta püüdsid.

Punkris elas kahe pere inimesi, kes ei pidanud seal sugugi partisanisõda. Nad oli tavalised inimesed, kes varjasid end, et mitte jääda julma võõrvõimu hammasrataste vahele. Ehkki kindlasti pakuti neile ümberkaudsetest küladest tuge – muidu poleks neil näiteks olnud ravimeid –, oli punkrielanikel väga raske. Pidevalt kimbutasid neid niiskus ja jahedus, putukad ja haigused. Tuld sai teha ainult sobivalt tuulevaikse ilmaga, punkrielanikel tuli olla pidevalt valvel ja valmis elupaigast lahkuma. Eriti raske oli muidugi väikeste lastega peredel.

Arheoloogiline uurimine annab punkrielanike igapäevaelust pildi, mida mälestused ja ammugi arhiividokumendid tihtipeale üldse ei puuduta. Isegi metsavendade ülekuulamisprotokollidesse märgitut ei saa usaldada – kui vähegi võimalik, ikkagi luisati, et kaaslasi kaitsta.

Saarnakõrve uurimine tõi päevavalgele veelgi seninägematut ajalugu. Kui arheoloogide tööst ilmus ERR-is uudislõik, võtsid nendega ühendust inimesed, kellel oli aastatest 1945–1955 alles sadakond fotonegatiivi, millele oli jäädvustatud end sealsamas Saarnakõrve kandis peitnud inimeste elu. „Metsavendade elu puudutav fotoarhiiv kasvas vist küll kolmandiku võrra,” ütleb Kiudsoo. „Kui varem oli näiteks palju pilte arreteerimistest ja mahalaskmistest, siis nüüd lisandus helgeid fotosid igapäevaelust.”

Maa-alused salakäigud

Pildid annavad veelgi tunnistust sellest, et küüditamiste ajal varjasid end metsas ka need, kes sinna kauemaks ei jäänud, ja vahepeal käis ümbruskonna elanikke metsaelanike juures lihtsalt aega veetmas. Fotodel on näha kaks naist, kellest üks elas pidevalt punkris ja sünnitas seal lapse.

Kaitseväe peastaabi ülema Martin Heremi algatusel Järvakandis korraldatud punkrikaevamistel leiti, et nii mõnelgi metsavendade kohta käival müüdil võib olla alust.


Legend rääkis, et sealsetel metsavendadel olid salakäigud, mis tundus küllaltki uskumatu. Kaevamistel selgus, et punkril oli tõepoolest teine väljapääs, kust inimene mahtus vaevu läbi pugema. Sealt pääses siksakilisse kaevikusse, mis viis välja eestiaegsesse maaparanduskraavi. Kaevik oli omal ajal ilmselt pealt kaetud, et see silma ei torkaks.

Teine sama paiga kohta levinud kuuldus tõeks ei osutunud. Väidetavasti oli metsavendadel seal laskepesadega vall, kuid ilmnes, et tegemist oli punkri soojustamiseks maa peale kuhjatud pinnasega.

Eraldi küsimus on metsavendade matmispaigad, millest suurem osa on tänini leidmata. Nõukogude võim pingutas, et metsavendade haudadest ei saaks mälestuspaiku. Näiteks Võrumaal Saika küla metsades toimunud punkrilahingu puhul on hästi teada piirkond, kuhu langenud mehed maeti, aga haudade asupaika pole siiani avastatud.

Sama 1951. aastal toimunud lahing oli ka NKVD-le kaotusterohke: kaheksa metsavenna tabamise katsel hukkus eri andmeil kuus kuni mõnikümmend julgeolekutöötajat. Võib arvata, et arhiividokumendid ei räägi sellest täit tõde. Pärast seda ootamatult valusat lööki hakatigi metsavendi senisest julmemalt jahtima.

Punkrikohti on Eestis teada hulgaliselt, ent võimalike uudishimulike kartuses nende asukohti ei avalikustata. Piiriäärsed metsavennad käisid ka Venemaal ja Lätis ning puutusid kokku nendega, kes end seal varjasid. Venemaa piiri tagant on leitud näiteks punkrisüsteem, kus olevat end koos varjanud Eesti, Läti ja Vene metsavennad, kes kõik sealt hiljem välja meelitati, Seetõttu jäi kogu punkrisisustus maha. Nende kohta pole midagi muud teada ja võimalik, et andmeid ei leidu ka arhiivides, sest Venemaal ametlikult metsavendlust polnud.

Kõigi Eesti punkrikohtade uurimiseks pole aega ega ressurssi. „Tuleb teha valik selle põhjal, kui palju on säilinud ja milliseid uusi teadmisi võiks mõnest paigast saada,” selgitab Kiudsoo. Ideaalmaailmas võiks ülejäänu säilitada tulevastele põlvedele uurimiseks, kuid paraku tegutseb meil palju röövkaevajaid. „Sellele hullusele ei saa piiri panna, paari aasta pärast oleme jõudnud sinna, kus Eesti on metallist tühjaks tõmmatud,” nendib arheoloog. Palju metsavendadele kuulunud asju on ilmselt ka kodudes, aga kui kaovad need, kes mäletavad seda sünget aega, saab huvitavast mälestusesemest lihtsalt katkine asi.

Peastaabi ülem uurib punkreid
Liisa Tagel

Kaitseväe peastaabi ülem brigaadikindral Martin Herem korraldab arheoloogide Mauri Kiudsoo ja Arnold Undi juhendamisel Järvakandi punkri uurimist.

„Esiteks on tegu koduloolise projektiga,” ütleb Herem. Leiud räägivad nii kohalike suhetest metsavendadega kui ka tollasest eluolust üldse. „Teiseks on punkri uurimine kaevajatele auasi. Metsavennad tegutsesid selle nimel, mida nemad ei saanud, kuid mis meil on – Eesti Vabariik. Peale selle on meie eneseteadvuses uhke legend metsavendadest ehk teadmine meie alistamatusest. Leian, et meil on kohustus teada, milline oli tegelikult nende vastupanu ja ohverdus,” lisab ta.

Tegemist oli kolme Järvakandi metsavenna Johannes Aaspe, Eduard Heideni ja Adolf Valler Velise viimase elupaigaga, maapealse punkriga, mille NKVD 1950. aasta märtsis pärast rünnakut maha põletas. Tõsiasi, et punker põles, ei tähenda arheoloogidele sugugi info kadumist. See, millistest tellistest oli ehitatud punkri ahi ja kui palju varutud kartuleid – punkrit rünnati märtsikuus –, annab tunnistust koostööst kohalike elanikega. Leitud padrunikestad kinnitavad, et julgeolekutöötajatele osutati kindlasti vastupanu ja nende leidmiskohtade järgi saab taastada lahingu käigu.

„Kolmandaks on tegemist meie sõjaajalooga, millest on kindlasti üht-teist õppida,” selgitab Herem. „Ühes arhiivimaterjalide, mälestuste ja kirjandusega annab ühe punkri uurimine uusi detaile metsavendade vastupanust. Näiteks milline pidi olema eluaseme arhitektuur ja punkrielanike relvastus, et suurendada pääsemisvõimalust rünnaku korral. Kuid kaevamiste käigus ilmneb ka muud infot, mis heidab relvastatud vastupanule uut või varasemat kinnitavat valgust.”

Järvakandi punkrit uuritakse tänavu suvel edasi.

Isekaevajad võivad teha palju kahju
Liisa Tagel

Need, kes metsades ja põldudel peituvaid aardeid omal käel otsivad, peavad meeles pidama, et esemete tegelik väärtus ja nende pakutav info avaldub eelkõige koos ümbritsevaga.

Sellepärast ei tasu midagi niisama ümber pöörama hakata, vaid leiukohtadest – nii neist, mis paistavad pärinevat 20. sajandist, kui ka tuhandete aastate vanustest – tuleks teatada muinsuskaitseametile. Lõhkeainet ja padruneid leides tuleb ühendust võtta päästeametiga.

Metsavendade punkrite ümbrus võib sageli olla matmispaik ja seega juba kaitsepolitseiameti pärusmaa. Metsavennad on rahvusvahelise õiguse ees tsiviilisikud ja nendevastased roimad kuuluvad inimsusvastaste kuritegude hulka.

Maastikul detektoriga otsimiseks tuleb taotlelda muinsuskaitseameti otsimisluba. Sealjuures tuleb meeles pidada, et muinsuskaitsealadel on otsimine siiski keelatud.

Praegu on otsimisluba ligi viiesajal detektoritega hobiotsijal, kes on läbi teinud koolituse, kus õpetatakse kultuuriväärtusega leidu ära tundma ja leiukohta mitte kahjustama. Nad esitavad oma tegevusest muinsuskaitseametile aruandeid. Arheoloogide hinnangul tegutseb ka kuni mõni tuhat illegaalset otsijat, kes viivad oma leiud ilmselt muististe mustale turule.
Ainus, mida me ajaloost õpime, on see, et keegi ei õpi ajaloost midagi.
Live for nothing or die for something.
Kui esimene kuul kõrvust mõõda lendab, tuleb vastu lasta.
EA, EU, EH
Kasutaja avatar
Kriku
Moderaator
Postitusi: 36333
Liitunud: 10 Aug, 2010 18:55
Asukoht: Viljandimaa
Kontakt:

Re: Metsavendade punkrite kaevamised

Postitus Postitas Kriku »

Palun vabandust! Ma arvasin, et "Delfi" oma, muidu oleksin ise pannud. Andke teine kord PS-iga teada.
Kasutaja avatar
Kriku
Moderaator
Postitusi: 36333
Liitunud: 10 Aug, 2010 18:55
Asukoht: Viljandimaa
Kontakt:

Re: Metsavendade punkrite kaevamised

Postitus Postitas Kriku »

Kasutaja avatar
Kriku
Moderaator
Postitusi: 36333
Liitunud: 10 Aug, 2010 18:55
Asukoht: Viljandimaa
Kontakt:

Re: Metsavendade punkrite kaevamised

Postitus Postitas Kriku »

ERMi teadusseminaris räägib Mauri Kiudsoo metsavendlusest arheoloogi pilgu läbi

Homme, 27. oktoobril kl 14 kõneleb ERMi teadusseminaride sarjas metsavendade elust arheoloogi pilgu läbi Mauri Kiudsoo, Tallinna Ülikooli arheoloogia teaduskogu numismaatikakogu fondihoidja.

Vastupidiselt inimeste seas kohati levinud eksiarvamusele, ei olnud 1940./50. aastate metsavendlus oma olemuselt sugugi mitte idülliline lindprii elu, vaid tegemist oli metsa pagenud meeste-naiste pikaajalise ja psüühiliselt raske enesevarjamisega ning seda vägagi äärmuslikes tingimustes. Neid aspekte metsavendade hallist argipäevast Kiudsoo avabki.

Kiudsoo ettekandele teemal “Metsavendade hall argipäev” järgneb akadeemiline arutelu. Kõik huvilised on oodatud!

Seminar toimub ERMi Rahvakultuuri koolitus- ja teabekeskuse auditooriumis ja otseülekandena ERMi YouTube’i kanalil.

Lisainfo ja viide otseülekandele: www.erm.ee/et/events/ermi-teadusseminar ... ip%C3%A4ev

Ka tulevaste teadusseminaride fookus on suunatud esmapilgul maskuliinsetele teemadele. Järgmises seminaris 30. novembril räägib Vabaõhumuuseumi vanemteadur Heiki Pärdi talurahva hügieenist. Uue aasta esimeses teadusseminaris 25. jaanuaril on külas Vabaõhumuuseumi teadur Hanno Talving, kes räägib viina tarbimisest, kõrtsidest ja viinamonopoli kehtestamisest 20. sajandi alguses.

ERMi teadusseminarid on seotud näitusega "Õige keha, vale keha?", mis heidab valgust keha kultuurilistele tähendustele Eestis.

Teate edastas:

Maarja Vaikmaa
kommunikatsioonispetsialist
Eesti Rahva Muuseum
maarja.vaikmaa@erm.ee
7363 061
www.erm.ee
Vasta

Kes on foorumil

Kasutajad foorumit lugemas: Registreeritud kasutajaid pole ja 2 külalist