Geopoliitika vallast

Vasta
Kasutaja avatar
Tundmatu sõdur nr. 4
Liige
Postitusi: 10495
Liitunud: 16 Okt, 2005 18:42
Asukoht: Siilis

Re: Geopoliitika vallast

Postitus Postitas Tundmatu sõdur nr. 4 »

VENE MEEDIA PÄEVIK | Vene etnos on jõudnud arengu lõppjärku ning laguneb kiirenevas tempos

Juba seitsmendat aastat arutavad Ukraina meediaväljaanded küsimust, mil viisil on võimalik tuua Ukraina valitsuse alla tagasi Venemaa poolt ajutiselt okupeeritud Krimm ning Donetski ja Luganski oblasti piirkonnad.

Oleg Samorodni
ajakirjanik


Nende arutluste olemus taandub vajadusele tugevdada Ukraina valitsuse võimekust (s.h sõjalist) ning oodata soodsat ajaloolist hetke, mil Venemaa hakkab ise lagunema. Ning siis avaneb ka Ukrainal võimalus ise taastada kontroll kõigi ajalooliste ning etniliste Ukraina maade üle, mis praegu asuvad Venemaa Föderatsiooni koosseisus.
Nendes diskussioonides meenutatakse aeg-ajalt Vene ajaloolast, geograafi ning etnoloogi Lev Gumiljovi. Täpsemalt tema õpetust etnogeneesist, mis on võetud kokku tema alustöös „Etnogenees ja Maa biosfäär"). Juba mõni aeg on võimalik seda raamatut lugeda ka eesti keeles.

Kolm staadiumit

Hästi lühidalt kokku võetuna seisneb Gumiljevi etnogeneesi teooria selles, et etnosed läbivad oma arengus kolm staadiumit: sünd, õitseng ja hääbumine. Etnose mõiste on laiem ning sisukam kui rahvuse, s.t etnilise päritolu, ning rahva, s.t ühe riigi kodanike puhul. Gumiljovi järgi tähendab etnos inimkooslust, kellel on sarnane mõtteviis, mentaliteet ning stereotüüpne käitumine.
Toon paremaks mõistmiseks ühe konkreetse näite. Pärast Venemaa agressiooni algust Ukraian vastu tervitasid mõned Ukraina kodanikest venelased „rohelisi mehikesi". Nende kõrval asusid paljud venelased aga oma kodumaad kaitsma, näitasid üles mehisust ning andsid oma elu Ukraina iseseisvuse eest. Ning teisest küljest tahavad mõned etnilised ukrainlased, et Ukrainast saaks Venemaa provints. Sel kombel võivad formaalselt ühe rahva moodustavad inimeesed kuuluda erinevatesse etnostesse. Antud juhul siis ukraina ja vene omasse.
Gumiljev näitas veenvalt, et keskmine etnose eluiga on umbes tuhatkond aastat, 100-200 aastat siia-sinna. Pärast seda lagunevad suured etnosed (nagu Bütsantsi, angkoori, osmani omad jt) väiksemateks. Või siis vastupidi moodustavad rida väiksemaid etnoseid suurema. Nõnda viis preislaste, sakside, baierlaste ning teiste ühinemine ühtse saksa etnose tekkimiseni alles 19. sajandil. Mõnikord säilitavad uued etnosed varasemate nime. Nii on praegusel Hiinal kahe tuhande aasta tagusesse Qini dünastiasse täpselt samasugune suhe nagu Itaalial Rooma impeeriumisse - s.t praktiliselt mitte mingisugune.

Seletab kaasaega

Etnogeneesi teooria aitab paremini mõista kaasaegseid protsesse. See, mis praegu sünnib Suurbritannias ja Hispaanias, s.t vastavalt Šotimaa ning Kataloonia püüa iseseisvuse poole, on nimelt näide briti ja hispaania etnoste hääbumises. Kumbki neist etnostest sündisid sisuliselt samal ajal, u 11. sajandil. Kolmesaja aasta pärast jõudsid nad õitsenguni ning valitsesid mitu sajandit maailma, ent 19. sajandil algas hääbumisstaadium.
Praegune USA domineerimine maailmas on seletatav aga paljuski sellega, et 17. sajandil moodustuma hakanud Põhja-Ameerika etnos on just praegu, 21. sajandil, jõudnud õitsengufaasi.
Mis puutub Vene etnosesse, siis see hakkas moodustuma 13. sajandil, mil Kiievi-vene kirdeosa autonoomsed vürstiriigid liideti Kuldhordi nime kandva mongoli-tatari konföderatsiooniga. Vene etnose õitseng saabus pärast „vabanemist mongoli-tatari ikkest," s.t 16., 17. ja 18. sajandil. 19. sajandiks oli Vene impeerium muutunud aga üheks kõige mahajäänumaks riigiks Euroopas. Lõplik hoop vene etnosele anti revolutsiooni ning kodusõjaga 20. sajandi algul. Kommunistlik diktatuur üksnes külmutas mõnedeks aastakümneteks vene etnose hääbumise.

Tempo kiireneb

Praegusel ajal on sama lagunemine aga uuesti kiirenenud. Sellest annab tunnistust ka tõsiasi, et Venemaa on ümbritsetud igast küljest noorte kirglike etnostega (Gumiljevi terminoloogia järgi), kellest mõned (ukraina ja türgi omad) astuvad Venemaaga otsesse vastasseisu. Teised ootavad aga soodsaid tingimusi. Näiteks Jaapan, kes pole siiani sõlminud Venemaaga (ega tema eellase NSV Liiduga) Teist maailmasõda lõpetavat rahulepingut. Võiks arvata, et Jaapani objektiivsed huvid ei piirdu üksnes kolme Kuriili saare ning Sahhalini poolsaarega, mis varem kuulusid Jaapani koosseisu.
Muide, Gumiljevil on selline mõiste nagu reliktetnosed, s.t etnosed, mille etnogeneesi protsess kulgeb väga aeglaselt või peatub sootuks. See käib näiteks polaarjoone taga elavate eskimote kohta. Samasuguses seisus oli palju sajandeid ka saartele suletud jaapani etnos. Kaasaegse jaapani etnose areng algas 19. sajandi teisel poolel. Veidi varem algas kaasaegse hiina rahva areng. Ning nemad on juba alustanud Siberi hiiglaslike, peaaegu inimtühjade alade hiilivat hõivamist.

Kogu ülalkirjeldatu juures kerkib enesestmõistetav küsimus, et millised on siis eesti etnose perspektiivid. Kuna eesti etnos asub praegu sünnifaasi lõppjärgus ning pole veel jõudnud õitsenguni, pole praegu ka mingit põhjust arutleda selle üle, mis küll saab eesti etnosest umbkaudu tuhande aasta pärast.
Infanterie - königin aller Waffen.
Ja kolmas brigaad tuleb ka nagunii.
Kasutaja avatar
huvitun
Liige
Postitusi: 1285
Liitunud: 28 Mär, 2014 9:20
Kontakt:

Re: Geopoliitika vallast

Postitus Postitas huvitun »

Hiina sotsiaalmeedias arutltakse, millised Venemaa territooriumid lähevad Hiinale.
Kirjutab teemal endine vene saadik Pekingis

Pilt
Kasutaja avatar
Kriku
Moderaator
Postitusi: 36424
Liitunud: 10 Aug, 2010 18:55
Asukoht: Viljandimaa
Kontakt:

Re: Geopoliitika vallast

Postitus Postitas Kriku »

JULGEOLEK ⟩ Nadège Rolland: uus maailmakord Pekingi vaatest.
Hiina muutub üha kannatamatumaks oma materiaalse võimu ning autoriteedi ja kontrolli vahelise lõhe tõttu rahvusvahelistes suhetes, kirjutab Hiina-ekspert Nadège Rolland.

Pärast seitset aastakümmet liberaalset korda ja kolme aastakümmet Ameerika unipolaarsust võib olla raske ette kujutada, et praegune reeglitel põhinev rahvusvaheline süsteem, mida toetavad liberaalsed normid ja väärtused ning mis toimib mitmepoolsete institutsioonide najal, võib lõpuks anda teed millelegi radikaalselt teistsugusele. Pekingi poliitiline ja intellektuaalne eliit on aga asunud aktiivsesse arutellu uue maailmakorra loomise üle.

Rahulolematu ja oportunistlik

Nendel kollektiivsetel aruteludel on kaks peamist põhjust. Esiteks ei ole Hiina rahul olemasoleva süsteemiga. Selles pole midagi uut. Hiina omaaegne liider Deng Xiaoping juhtis juba 1988. aasta lõpus India toonase peaministri Rajiv Gandhi tähelepanu sellele, et on aeg mõelda «uue rahvusvahelise korra kehtestamiseks sobivale uuele poliitikale» ning luua alternatiiv «hegemonismile, blokipoliitikale ja lepinguorganisatsioonidele», mis «enam ei toimi». Praegugi kurdab Hiina juhtkond pidevalt kehtiva korra «ebaõigluse ja ebamõistlikkuse» üle ning nõuab ülemaailmse valitsemise ja rahvusvahelise süsteemi reformimist. Pekingi pealtnäha üheülbalistel väljaütlemistel on siiski tõsine tagamõte.

Kuigi Hiina on alates 1970. aastate keskpaigast järk-järgult integreerunud rahvusvahelistesse institutsioonidesse, tunneb ta, et on endiselt kõrvale jäetud ja võõrandunud lääne juhitud süsteemist, mille loomises ta ei ole osalenud. «Õiglasema» korra propageerimine tähendab sellise süsteemi toetamist, mis teeks rohkem ruumi ja lisaks mõju teistele riikidele peale lääneriikide. Hiina juhtkond näib hellitavat lootust, et ükskord asendab Hiina lääne domineeriva rolli ja mõju rahvusvahelise süsteemi üle.

«Mõistlikuma» korra edendamine tähendab sisuliselt nende normide väljajuurimist, mida Hiina Kommunistlik Partei (HKP) peab probleemseks ja isegi ohtlikuks. Nende hulka kuuluvad liberaalne demokraatia ja universaalsed inimõigused, mis Pekingi valitsejate arvates ei ole maailma jõukuse ja rahu elujõulised allikad, vaid põhjustavad kogu maailmas pigem konflikte ja häireid (alates «värvilistest revolutsioonidest» endise Nõukogude Liidu territooriumil ning lõpetades kaose ja vägivallaga Lähis-Idas).

Teine põhjus, miks Hiina eliit arutleb aktiivselt uue maailmakorra kuju ja vormi üle, on nende arusaam Hiina ja Ameerika Ühendriikide jõudude vahekorrast. Vähemalt alates 2008. aastast on Hiina eliit eeldanud, et ülemaailmses jõudude tasakaalus on toimumas muutus, mida soodustab nii Hiina kasvav materiaalne jõud kui ka Ameerika eeldatavalt jätkuv langus. Eriti viimase nelja aasta jooksul näib Hiina juhtkond olevat jõudnud järeldusele, et USA langus on kiirenenud, sillutades teed Hiina tõusuks juhtpositsioonile. Xi Jinping on avalikult osutanud sellele paradigma muutusele, väites, et «maailmas toimuvad sügavad muutused, mida pole nähtud terve sajandi vältel».

Peking muutub üha kannatamatumaks Hiina materiaalse võimu ning tema autoriteedi ja kontrolli vahelise lõhe tõttu rahvusvahelistes suhetes. Peking usub, et USA kehtestas praeguse korra oma eesmärkide saavutamiseks, ning Hiina on nüüd piisavalt tugev, et luua süsteem, mis sobib paremini tema enda eelistuste ja huvidega.

Maailmakord, mida tüürib Hiina

Kartuses õhutada võimalikke vastureaktsioone on parteiriik hoidunud oma alternatiivse visiooni selgitamisest peale ametliku üleskutse luua «ühise saatusega riikide kogukond». Hiina-siseste arutelude ja väitluste hoolikas uurimine annab siiski aimu, missugune oleks maailmakord siis, kui tüüri juures oleks Hiina.

Hiina kollektiivne intellektuaalne jõupingutus ammutab inspiratsiooni peamiselt Hiina filosoofilistest ja ajaloolistest traditsioonidest, kuid sisaldab ka HKP marksistlik-leninliku süsteemi elemente. Hoolimata Pekingi ametlikust igasuguse hegemooniakavatsuse eitamisest, näib Hiina soovivat valitseda midagi, mis võiks sarnaneda Hiina-keskse mõjusfääriga, kus teised riigid vaikimisi tunnustaksid ja austaksid tema autoriteeti ja huvide ülimuslikkust. See allsüsteem on suurel määral inspireeritud Hiina iidsest tribuutsüsteemist – omanäolisest rahvusvaheliste suhete mudelist, mis kehtis mitu sajandit suures osas Ida-Aasiast.

Selles ajaloolises mudelis lubas Hiina kui domineeriv sõjaline ja majanduslik jõud vasallidel oma sise- ja välissuhteid nende enda äranägemise järgi korraldada, tingimusel, et nad tunnustasid Hiina ülemvõimu ja selle eelistusi. Keiser rahuldus nõrga kontrolliga vasallide üle, kuid aeg-ajalt sundis neid kuuletuma ka sõjalise jõuga ähvardades või seda rakendades. Kaubandus ja sellest tulenev otsene materiaalne kasu pakkus vasallriikidele tugevat stiimulit süsteemi kuuluda, sest väljaastumine oleks toonud suurt majanduslikku kahju. Arvestades vasallriikide ja Hiina ilmset sõjalist ja majanduslikku asümmeetriat, oli süsteemi jõuga muuta peaaegu võimatu.

Tundub, et praegune HKP juhtkond peab silmas samalaadset hierarhilist korda, ehkki seda kohaldatakse 21. sajandi kontekstile vastavaks, kus Pekingis valitseb peasekretär, mitte keiser. Süsteemi valitsev majanduslik ja sõjaline jõud Hiina paikneks nii süsteemi tipus kui ka keskmes, aga süsteem ei piirneks üksi geograafilise alaga, vaid hõlmaks üle kogu maailma riike, kes annavad järele Hiina majanduslike, julgeoleku- ja poliitiliste huvide ülimuslikkusele. Hiina teostaks selle mõjusfääri üle kontrolli pigem lõdvalt kui otseselt – sõltuvuste loomise kaudu, mida saaks kasutada kas stiimulite või sunnivahenditena.

«Reeglitel põhineva» korra asemel, mis tugineb õigusriigi ülimuslikkusele ning õiguslikult siduvatele lepingutele ja kokkulepetele, eelistaks Hiina süsteemi, kus tema ebaproportsionaalselt suure võimu varjus saaks pidada mitteametlikke läbirääkimisi, sõlmida kokkuleppeid ja partnerlussuhteid. Samuti lükkaks see süsteem tagasi inimõiguste pühaduse ja nende universaalse kohaldatavuse, eelistades selle asemel iga riigi õigust järgida oma sotsiaalpoliitilist arenguteed, mis sobib tema konkreetsete vajaduste ja autoritaarsete kalduvustega, allumata seejuures demokraatlikule moraalsele kriitikale või liberaliseerimissurvele.

Visioonist rakendamiseni

Selle visiooni elluviimiseks järgib HKP kahesuunalist strateegiat. Praeguse süsteemi täieliku lammutamise asemel püüab Peking olemasoleva struktuuri elemente, sealhulgas mõningaid selle institutsioone ja norme üle võtta, õõnestada ning ümber kujundada. Näiteks ÜRO inimõiguste nõukogus vaidlustab Hiina aktiivselt rahvusvahelist inimõiguste raamistikku, propageerides selle asemel omaenda eelistatud mõistet «õigus arengule». Otseses vastuolus ÜRO ametialaste suunistega kasutab Peking oma mõju mõne ÜRO allasutuse üle iseenese poliitiliste ja välispoliitiliste eesmärkide edendamiseks. Samal ajal üritab HKP olemasolevast süsteemist mööda hiilida, luues organisatsioone, mille raames ta saab ise tegevuskava paika panna ja edendada oma alternatiivset nägemust ülemaailmsetest valitsemisnormidest.

HKP Hiina-keskse korra visiooni keskpunktis on 2013. aasta lõpus käivitatud «üks vöö, üks tee» algatus. Vöö ja tee algatus mitte ainult ei koosta Pekingi soovitud mõjusfääri mõttelist kaarti, vaid on ka Hiina juhtkonna kavandatud allsüsteemi proovikivi, kus Hiina on uue majandusliku ja poliitilise korra keskmes ning avaldab sõltuvatele riikidele üha suuremat mõju.

Hiina soovitud mõjusfäär ei lõpe Ida-Aasias, vaid ulatub piki uue Siiditee majanduskoridore üle kogu Euraasia mandri ja sellega piirnevate vete ning sealt edasi arenguriikidesse ja tärkava turumajandusega riikidesse. Hierarhiline kord, mida iseloomustab võimu asümmeetria, ei ole nende koridoride ääres asuvate väikeriikide huvides. Pandeemiajärgsete majandusraskuste ajal on valitsustel kiusatus aktsepteerida Hiina investeeringu- ja suurema kaubavahetuse pakkumisi, kuid Pekingi majanduslikud «kingitused» on osa strateegilisest paketist, mis on lõppkokkuvõttes vastuolus demokraatliku lääne huvidega.
Kasutaja avatar
Kriku
Moderaator
Postitusi: 36424
Liitunud: 10 Aug, 2010 18:55
Asukoht: Viljandimaa
Kontakt:

Re: Geopoliitika vallast

Postitus Postitas Kriku »

JULGEOLEK ⟩ Erkki Koort: Eesti piir juba käib vastu Hiina müüri.
Me ei peaks suhtuma Hiinasse hüsteeriliselt, aga ei tasu ka illusioone luua, kirjutab toimetaja Erkki Koort.

Eestlastele meeldiv laulusalm, et «Eesti piir käib vastu Hiina müüri», hakkab kaudselt realiseeruma. Me oleme e-riik ning küberruumis ei laiuta meie ja Hiina vahel tuhandeid kilomeetreid, vaid piirid ongi koos. Hiina vaikselt imbuv mõju paljudesse eluvaldkondadesse on olnud märkamatu, kuid pidev.

Kui protsessid jätkuvad samas tempos ja koroonakriisist tulenev ei muuda sündmuste käiku, saab lähima kümne aasta jooksul Eestile julgeolekuprobleemiks number üks hoopis Hiina. Praegu kõlab see ehk uskumatult ning meie varasem ajalugu ei toeta seda kuvandit, aga viimaste aastakümnete areng on olnud tormiline ja kohati ka ebaloogiline. Seega ei pruugi varasem kogemus siin alati aidata.

Hiina kasvava mõjuvõimu tõttu on mitu teist riiki olnud sunnitud koomale tõmbama. Venemaa on liigutanud oma sõjaväebaase pigem lääne poole, sest ka Moskvas saadakse aru, et elavjõus pole Hiinale võrdset ja konventsionaalses konfliktis oleks väga keeruline olukord. Samas on kindel, et konventsionaalne konflikt Venemaa ja Hiina vahel on lähitulevikus pigem vähetõenäoline ning see on veel üks põhjus hoida piirkonnas vähem sõjaväge.

Hiina võimekus sõjajõuna on praegu siiski piiratud, kuid majandusjõuna on neil väga kõva positsioon. Oleks siiski naiivne uskuda, et Peking ei mõtleks ka sõjalisele sekkumisele naaberriikides või kaugemal. Hübriidkonfliktid või asümmeetrilised rünnakud ei ole Hiinale midagi võõrast ning pigem on küsimus, kas venelased sõnastasid Gerassimovi doktriini Hiinast sõjakunstist lähtuvalt. Kahtlemata uurivad hiinlased aga Venemaa sõjalist tegevust suure huviga ning panevad mõndagi kõrva taha.

Hiina tagasilaienemine Venemaa Kaug-Idas on juba ammu alanud ning Venemaa võib ühel päeval leida ennast olukorrast, kus väga palju elanikud, riigiametnikud või sõjaväelased seal kandis on kas hiinlased või vähemasti segaperekondadest. Selline areng lähendab aga kahtlemata Venemaad ja lääneriike, mis ei pruugi olla kummagi huvides, kuid on strateegiliselt möödapääsmatu. Seda tüüpi areng ei taga aga sugugi paremat julgeolekut Eestile või teistele väikeriikidele. Strateegilises plaanis vähendab see hoopis meie võimalusi kaasa rääkida.

Me ei peaks suhtuma Hiinasse hüsteeriliselt, aga ei tasu ka illusioone luua. Tõsi, Hiina kultuur, traditsioonid ja köök on andnud maailmale palju nauditavat. Samas ei maksa ka elada unelmates, et kommunistliku partei juhitud riik oleks kuidagi ihaldusväärne paik elamiseks, isegi siis, kui seal ehitatakse pidevalt uusi tehaseid ja SKT on mitmest naabrist ka piirkonniti kõrgem.

Eesti kuulub ühes kuueteistkümne Euroopa riigiga Hiina juhitud 17+1 võrgustikku. Tundub elitaarne klubi, kus kommunistlik Hiina peab dialoogi enamasti kommunistliku tuleviku minevikku jätnud riikidega. Formaat on arusaamatu ja ükski välisminister pole suutnud veenvalt selgitada selle koosluse kasutegurit Eestile.

Praegu nõuab mitu endist välisministrit sellest klubist lahkumist ning kuidagi eriti kummaliselt mõjub, kui seda nõuab kuu aja eest ministritoolilt lahkunud poliitik. Urmas Reinsalu, miks mitte kaks kuud varem? Miks Riho Terras selle algatusega varem välja ei tulnud? Küsimusi tekitab ka Urmas Paeda reaktsioon formaadile, sest tema välisministriks oleku ajal Eesti selle formaadiga ühines. Probleem ei olegi selles, et ajas arusaamine ei muutuks, vaid ajastuses ja selgitustes, mida on olnud vähe või isegi väga vähe.

Järjest suurenevaks Hiina mõjuks on mõistlik valmistuda. Eesti teadmised ja mõistmised Hiinast ei saa tugineda vaid Konfutsiuse või Sun Tzu teostele, vaid vajame märksa tänapäevasemat arusaamist sellest riigist.
Kasutaja avatar
Tundmatu sõdur nr. 4
Liige
Postitusi: 10495
Liitunud: 16 Okt, 2005 18:42
Asukoht: Siilis

Re: Geopoliitika vallast

Postitus Postitas Tundmatu sõdur nr. 4 »

Infanterie - königin aller Waffen.
Ja kolmas brigaad tuleb ka nagunii.
Naxer
Liige
Postitusi: 257
Liitunud: 28 Mai, 2017 0:32
Kontakt:

Mis Ukrainas toimub? 5. osa

Postitus Postitas Naxer »

Halvimal juhul on Vene, Hiina ja Iraan pakti sõlminud ja lähvad USA-le sisuliselt kallale. Keti otsast lastaks lahti ka Põhja-Korea, kes ründaks LK-d ja USA baase/laevu piirkonnas, kuna Hiina ei taha seda ehk esialgu oma kätega teha. Keegi ei hakka ründama otseselt USA territooriumi ega tuumasõda pidama-seal võitjaid ei oleks. Euroopast ja Aasiast baasid ja huvid pekstakse välja, lõpetatakse see majanduslik ja sõjaline laiamine kogu maailmas. Mis jääb USA-l üle kui samal ajal tungib Putin toorelt Ukrainasse ning Hiina Taiwani kallale. PK tungib LK-sse, saades Hiinalt toetust. Iraan paneb kogu jõu välja ja tümitab USA baase Lähis-Idas ja laevu merel, nimetades seda suureks kättemaksuks. Türgi ja Lääne-Euroopa sunnitakse neutraalseks jääma, sama ilmselt Indiaga.

Reaalselt tänapäevases sõjas ilma tuumarelvi kasutamata pole USA-l shansse sõdida edukalt Hiinaga Aasias või Venemaaga Euroopas, eriti samal ajal. Vallutada ka nt Iraani kui too Hiina/Venega liidus-tuua üle ookeani kohale miljonid sõdurid ja varustus, mis vaja oleks-pole paljudel põhjustel mõeldav. Jääb üle koju taanduda, sõlmida diilid/kaubanduslepped vastutasuks, et nt Jaapan ja Austraalia puutumata jäetaks. Ning saamegi uue multipolaarse maailma, kus paraku läänemaailma senine majanduslik heaolu kahaneb tunduvalt.
nimetu
Liige
Postitusi: 7574
Liitunud: 25 Mär, 2016 21:16
Kontakt:

Re: Mis Ukrainas toimub? 5. osa

Postitus Postitas nimetu »

Halvimal juhul on Vene, Hiina ja Iraan pakti sõlminud ja lähvad USA-le sisuliselt kallale.
PK on ärpleja, keda lihtsalt pole tahetud kotti lüüa. Kas nad suudavad sitta keerata? Jah. Kas nad kujutavad LK ja USA-le reaalset ohtu? Ei.

Hiinal pole aga hetkel mingit vajadust ega motivatsiooni USA-ga otse tüli norida. HK küsimus lahendatakse politsei ja poliitilise ülevõtmisega, mis on Hiina jaoks kõige ohutum käik. Taiwani puhul nii ei saaks ja jõu kasutamine paneks nad geopoliitiliselt väga halba seisu. Hiina pole veel läänest täiesti sõltumatu ning neil pole hetkel piisavalt jõudu, et regioonis (rääkimata väljaspool seda) suuremat sõda pidada. Taiwan suudaks koos liitlastega piisavat vastupanu osutada.

Iraan võib Süürias, Iraagis ja Jeemenis vaikselt susida, kuid ka neil pole piisavalt jõudu, et Iisraeli-Araabia ühise rinde vastu otse minna. Muuseas ise nad oma tegevusega aitasid kaasa selle rinde moodustumisele.

Mis puudutab Venemaa huve, siis need ei ole ühegi eelnimetatud riigi huvidega ühel joonel. Jah, nad kõik vihkavad USAd, kuid eesmärgid on täiesti erinevad. Seega geopoliitiliselt on Venemaa oma ihade ja vajadustega üksi. Hiinat, Iraani ega PK-d ei koti Ukraina ja keegi neist ei hakka selle tõttu oma pead pakule panema, pakkugu venelased mida tahes.
Kasutaja avatar
Kriku
Moderaator
Postitusi: 36424
Liitunud: 10 Aug, 2010 18:55
Asukoht: Viljandimaa
Kontakt:

Re: Mis Ukrainas toimub? 5. osa

Postitus Postitas Kriku »

nimetu kirjutas:veel
Jah, ma arvan ka, et 10-20 aastat on aega.

Maailmasõjaks võiks Hiinal muidugi olla imperialistlik programm Vaikse ookeani läänekaldalt demokraatliku maailmaga integreeritud (demokraatiaga on selles endas lood nii ja naa) vöönd likvideerida.
Naxer
Liige
Postitusi: 257
Liitunud: 28 Mai, 2017 0:32
Kontakt:

Re: Mis Ukrainas toimub? 5. osa

Postitus Postitas Naxer »

Kriku kirjutas:
nimetu kirjutas:veel
Jah, ma arvan ka, et 10-20 aastat on aega.

Maailmasõjaks võiks Hiinal muidugi olla imperialistlik programm Vaikse ookeani läänekaldalt demokraatliku maailmaga integreeritud (demokraatiaga on selles endas lood nii ja naa) vöönd likvideerida.
Kuna USA on endiselt kordades suurema kaitse eelarvega kui Hiina, rääkimata Venemaast ning see trend ei paista lähiaastatel suurelt muutuvat, siis pigem pole põhjust oodata. Kuni USA ehitab endale lisaks, moodsad uue põlvkonna lennukikandjad ja jõuab masstoota juurde küll stealth lennukeid ja muid tõhusaid vidinaid. Suurem madin ja sellega kaasnev majanduslik raputus/kollaps tabab märksa valusamalt lääne demokraatiaid ning nende kaitse eelarve võimekusi kui Hiinat/Venemaad.

Kui börsi-võlamull lõhkeb ning dollar pole enam suurem asi reservvaluuta ja maailma kaubandus on sisuliselt katkenud. Kauaks oleks selles olukorras USA-s populaarne ohvriterohke sõda kuskil tuhandeid kilomeetreid eemal, riikides mida keskmine ameeriklane isegi kaardilt üles ei leia?! Sõda, mille täielikuks ja reaalseks võitmiseks nagunii shansid puuduvad, kuna vastas tuumariigid. Ning massiivsete sõjaliste kulutuste õigustamine. Kui USA maismaa pihta pole samas kukkunud ükski pomm. Pigem oleks see Vietnam on steroids ning seda sõda pikalt pidav administratsioon kukutatakse peagi või tuleb samuti otseselt autoritaarsusse pöörduda.
Kasutaja avatar
Kriku
Moderaator
Postitusi: 36424
Liitunud: 10 Aug, 2010 18:55
Asukoht: Viljandimaa
Kontakt:

Re: Geopoliitika vallast

Postitus Postitas Kriku »

Palun Hiina-USA võimalikku vastasseisu edasi arutada siin: http://militaar.net/phpBB2/viewtopic.ph ... 43#p663743
Kasutaja avatar
Tundmatu sõdur nr. 4
Liige
Postitusi: 10495
Liitunud: 16 Okt, 2005 18:42
Asukoht: Siilis

Re: Geopoliitika vallast

Postitus Postitas Tundmatu sõdur nr. 4 »

..vooldja pani oma viimasel teleesinemisel mõnusat pseudoteaduslikku lõssenkismi // lahterdas riike ja rahvaid, tegi "süvateaduslikke geopoliitilisi järeldusi" :lol:

Kusjuures lubas, et "tuleb veel" - no andekas on see KGB pisike podpolkovnik :lol: :lol:

Ilmselt on väga vähe neid maailmatippe, kes juttu alustades mainivad ära, et on kolm mordvalaste gruppi – ersad, mokšad ja šoksad, et ersad ja mokšad peaaegu ei mõista teineteise keelt, mis erineb rohkem kui vene ja ukraina keel, ent ikkagi nad peavad end ühtseks rahvaks, sest mordvalased on targad ja saavad aru, et jagunemine ei tule neile kasuks.
..

Tegelikult hakkas Putin mordvalastest rääkima reageerides ajakirjaniku provokatsioonilsele küsimusele: kas lisaks immuniteedile viiruse suhtes on teil tekkinud immuniteet ka „mittesõbralike riikide“ suhtes ja seda koos täpsustusega Ukraina kohta? Küsimus pidas silmas Venemaa välisministeeriumi poolt käivitatud nimekirja „mittesõbralikest riikidest“.

Putin välistas kiirelt ukraina rahva, kinnitas, et tema arvates on ukrainlased ja venelased üks rahvas ning hakkas siis filosofeerima. Esmalt mainis ta juute, kes sõidavad kokku Aafrikast, Euroopast ja mujalt maailmast. Nende hulgas on päris musti (vene k. tšornenkije), ühed räägivad jiddishit, teised ivriiti, pole nagu üldse teineteise sarnased, ent hindavad üle kõige ühtsust. Seejärel küsis Putin retooriliselt: miks üldse nii kaugele minna, võtkem hoopi üks Venemaa põlisrahvastest – mordvalased. Järgnes see, mis ülal sai refereeritud.

Pärast seda tuletas Putin meelde slaavlaste esimest jagunemist – velikorossid, belorossid ja malorossid.
..

Järgnes huvitav teadaandmine: Putin lubas artiklit selle rahvaste omavahelise ühtekuuluvuse teemadel. Arvestades talle tunnuslikku geopoliitilist lähenemist, tuleb seda analüüsi üksnes huviga oodata – ilmselt hõlmab see kolme mordvolaste gruppi, erinevaid juutide gruppe ja venelasi, valgevenelasi ja ukrainlasi.
..
Viimati muutis Tundmatu sõdur nr. 4, 04 Juul, 2021 15:01, muudetud 2 korda kokku.
Infanterie - königin aller Waffen.
Ja kolmas brigaad tuleb ka nagunii.
Kasutaja avatar
Kriku
Moderaator
Postitusi: 36424
Liitunud: 10 Aug, 2010 18:55
Asukoht: Viljandimaa
Kontakt:

Re: Geopoliitika vallast

Postitus Postitas Kriku »

Meenutagem, et seltsimees Stalini üks enamviidatumaid töid oli rahvuste piiritlemisest (vist 1913?).
Lemet
Liige
Postitusi: 19914
Liitunud: 12 Apr, 2006 15:49
Kontakt:

Re: Geopoliitika vallast

Postitus Postitas Lemet »

Kusjuures lubas, et "tuleb veel" - no andekas on see KGB pisike podpolkovnik


Lihtsalt faktiline märkus- 1991 sai polkovnikuks.
Errare humanum est-aga veel inimlikum on selle teise kraesse väänamine...
Kasutaja avatar
Tundmatu sõdur nr. 4
Liige
Postitusi: 10495
Liitunud: 16 Okt, 2005 18:42
Asukoht: Siilis

Re: Geopoliitika vallast

Postitus Postitas Tundmatu sõdur nr. 4 »

..reaalses teenistuses VVP polkovniku auastet ei saanud ja läks reservi alampolkovnikuna.
Polkovniku auaste "lisandus" juba hiljem, poliitilist karjääri tehes...

Ilma et see väikese voloodja "polkovniklutärn" üldse kudagi siia teemapealkirja puutuks :mrgreen:
Infanterie - königin aller Waffen.
Ja kolmas brigaad tuleb ka nagunii.
Kasutaja avatar
Tundmatu sõdur nr. 4
Liige
Postitusi: 10495
Liitunud: 16 Okt, 2005 18:42
Asukoht: Siilis

Re: Geopoliitika vallast

Postitus Postitas Tundmatu sõdur nr. 4 »

Kaasaja suurim geopoliitiline mõtleja ja vällapaistev antropoloog avaldab uusi sügavaid tõdesid - ukrainlased on poolakate "välla mõeldud" :shock: :lol:

Huvitav, kelle "välla mõeldud" on eestlased :roll:

Moskaalide endiga on aga kõik ammu selge - nemad on mongolitatarlaste "välla mõeldud" :twisted:

Venemaa president Vladimir Putin avaldas riiklikus väljaandes Rossiiskaja Gazeta pika arvamusloo pealkirjaga „Venelaste ja ukrainlaste ajaloolisest ühtsusest”.

Sissejuhatuseks märkis president, et peab Venemaa ja Ukraina vahele viimastel aastatel tekkinud „seina” suureks tragöödiaks. „Ent see on sihiliku tegevuse tagajärg, mille taga on jõud, kes on alati soovinud meie ühtsust õõnestada,” lisas Putin.

President räägib sissejuhatuseks Vana-Vene riigist, kuhu kuulusid nii venelased, ukrainlased kui valgevenelased. Hiljem aga toimus keskvõimu killustumine ja nõrgestamine, millele andis hoogu mongolite sissetung. „Lõuna- ja läänepoolsed Vene alad liideti peamiselt Leedu suurvürstiriigiga, mida ajaloolistes dokumentides nimetati Leedu ja Vene suurvürstiriigiks,” kirjutab Putin.

Poola-Leedu võimu ajal alustati aga nende alade katolitseerimist, mis tugevdas õigeusklike vastuseisu, kuni Venemaa otsustas Bohdan Hmelnitski juhitud Zaporižžja (venepäraselt Zaporožija) 17. sajandil enda kaitse alla võtta. „Ukrainat kasutati siis pigem vanavene sõna „ääremaa” tähenduses,” heidab Putin kinda Ukraina rahvuslastele. Seejärel räägib Putin „väikevenelaste” tähtsast rollist Nõukogude riigis. „Piisab, kui öelda, et ligi 30 aastat juhtisid NLKP-d Nikita Hruštšov ja Leonid Brežnev,” märkis Putin.

Ideed, et Ukraina rahvas on midagi Vene rahvast eraldiseisvat, nimetab Putin Poola sajanditepikkuse propaganda viljaks. 19. sajandil jätkasid samasuguse lõhestamisega Saksamaa ja Austria-Ungari impeerium. Ka 1918. aastal välja kuulutatud Ukraina riik olevat olnud kõigest Saksamaa protektoraat. Bolševike loodud Ukraina NSV oli jällegi kunstlik moodustis, mis ajaloolist geograafiat arvesse ei võtnud.

Pikemalt peatub Putin sõjavahelistel aastatel, mainimata seejuures kordagi Stalini tekitatud näljahäda ega Stalinit ennast. Seevastu kahetseb ta 1924. aastal Nõukogude põhiseadusesse lisatud õigust riigist lahku lüüa, mis paigaldas riigi konstruktsiooni tiksuva „kellapommi”. „See pomm plahvatas kohe, kui NLKP loodud turvamehhanismid partei kokkukukkumise järel kadusid,” kurdab Putin. „Algas niinimetatud suveräänsuste paraad.”

Sellisest ülekohtust hoolimata on Vene Föderatsioon presidendi sõnul uue geopoliitilise reaalsusega leppinud. 90.-tel ja 21. sajandi alguses toetas Venemaa naabrit odavate gaasihindadega, mis säästnud Ukrainale 82 miljardit dollarit. Nüüd aga on ilus koostöö lõppenud ja Ukraina on Euroopa vaeseim riik. Süüdi polevat muidugi Ukraina rahvas, vaid võimud, kes on Euroopaga sõbrustades tuulde heitnud aastakümnete jooksul tehtud saavutused. Venemaa pakub küll oma abi, ent see lükatakse seletamatutel põhjustel tagasi.

„Isegi pärast 2014. aasta sündmusi tegin valitsusele ülesandeks uurida, kas ministeeriumite ja ametkondade vahel saab majandussidemete säilitamiseks koostööd teha,” kurdab Putin. „Aga vastaspoolel puudus igasugune huvi ja see puudub endiselt.” Poola ja Austria rolli olevat nüüd üle võtnud EL ja USA, kes koos Ukraina neonatside ja radikaalidega kohaliku rahva huvid jalge alla tallavat.

Ukrainas toimuvast „kodusõjast” rääkides leiab Putin, et Kiiev ei tahagi rahuprotsessiga edasi minna ega soovi Donbassi tagasi, kuna see ei oleks võimueliidi venevastase projekti huvides. „Aga me ei luba kunagi oma ajaloolist territooriumi ja meile lähedast rahvast kasutada Venemaa vastu,” teatab Putin artikli lõpus. „Ja neile, kes selliseid katseid teevad, ütlen ma seda, et nad hävitavad oma riigi.” President Volodõmõr Zelenskõid ega ühtegi lääneriikide „sõjaõhutajast” liidrit artiklis nimepidi ei mainita.
Infanterie - königin aller Waffen.
Ja kolmas brigaad tuleb ka nagunii.
Vasta

Kes on foorumil

Kasutajad foorumit lugemas: Registreeritud kasutajaid pole ja 2 külalist