Mina kardan hoopis seda, et see kummi venitamine muutub normiks (tehaksegi sihilikult, et VF rohkem kurnata teatud tasemeni ja et UKR liiga palju edu ei saavutaks) ja hiljem mingi hetk enam üldse midagi raskemat ei saadeta, et sundida UKR minema läbirääkimistele. Ilma "Lääne" abita ei suuda UKR venelaste vastu midagi suuremat korda saata ressursipuudusel. Seega see abi ja selle hulk on kriitilise tähtsusega.
Oletades, et armee suurendamiseks uute üksuste väljaõpetamine algas kohe 24. veebruari varavalges, siis võiksid täna olla rindelesõidu valmis (ok, sõja-aja mööndustega, A-stani missioonisõdurit kompanii raamistikus õpetame me rohkem kui 12 kuud) kergejalaväe kompaniid, mida võiks vaiksematesse rinde lõikudesse saata.
Kui need abiks saadava raskerelvastuse ühikud saabunuks 25.02 hommikul Kiievi jaama rongiga, siis võitlusvõimelisi mehhaniseeritud brigaade täna ikkagi poleks. Lääne sõjaväelased, kelle käest ju samuti küsiti, ei soovitanud sugugi juhuslikult saata kantavat relvastust.
Seega pole ka eriti mõtet fantaseerida, "kui Saksamaa oleks õigel ajal liigutanud, küll siis vainlane oleks juba piiri taha paisatud". Piiri taha kedagi paiskasid (ja paiskavad lähikuudel) ikkagi need üksused, mis sõja eel juba olemas olid ja tõesti, nende koosseisus võib olla 50 Leopard tanki või 72 M777 haubitsat, aga põhimõtteliselt lähiajal maksab ikkagi veel see, mis sõja alguseks võtta oli.
