Iraagi tankide põhimass olid mitte T-59 ja T-69 nagu ekslikult kirjutatakse Lääne ajakiranduses (olen selliseid asju 90ndatel alguses ise näinud.
Sellise nimega tanke pole NL kunagi valmistanud. Nende õige nimi on Type 59 ja Type 69, mis on Hiinas toodetud T-54 koopiad.
T-72 isegi NL relvajõududele oli oma esimeses seerias tavalise valusoomusega lihtsustatud T-64.
Raketikaitse aparaate (Shtora jne) pole müüdud minuteada kuskile, neid on vaid vähestel T-80 masinatel vene armees.
Kas Iraagi tankidel olid ka puudu Kobra ja Svir-tüüpi juhitavad tankitõrjeraketid, mida omale tehti - ei tea, kuid ilmselt mitte.
Aktiivsoomust ka ei olnud, ühelgi sodiks lastud masinal pole küll näinud.
Abramsi mürskude vastu oli ainult 200 mm tavalist valuterast.
Üldse ei imestaks, kui Iraagi tankiväes ei olnud laserkaugusmõõtjaid ja öönägemisseadmeid.
Raud on seal enam vähem. Täiustada tuleb elektroonikat.
Seejuures on muideks moodne turbiintank hea sihtmärk igasugustele IR relvadele oma soojuse tõttu. Diiselmootori soojusfoon on oluliselt väiksem.
Mis puudutab masinate arvu, siis relvastuse vähendamise ei ole vene armee tankiparki kvalitatiivselt eriti halvendanud. Rahalistel põhjustel maha kantud masinad ning tavarelvastuse leppele jalgu jäid ikka vanemad masinad, nag T-54, T-55 ja T-62. Räägitakse, et 80ndate keskel kui NL tankipark oli ligi 60 000 masinat, moodustasid sellest poole vananenud ja konserveeritud sõjavaru tankid. Seal olid ka nt T-10 jne.
Praegu on relvastuses siiski masinad alates T-72 viimastest mudelitest ning T-80. Merejalaväes on muudel põhjustel T-55.
Sama asi on õhujõududes. Moodsate lennukite osakaal on kõvasti suurem kui NL ajal. Relvastuse vähendamise käigus läksid utiili enamasti Su-15, Mig-23, Su-17, Tu-16 jne vanad masinad.
See ei puuduta muidugi meeskondade väljaõpet ja tegelikku korrasolekut. Aga nali naljaks, moodsa tehnika % on suurem kui 80ndate lõpul. Kulude vähendamiseks maha kantud tehnika oli valdavalt vananenud.
"Tankid EKV-le"
-
Kapten Trumm
- Liige
- Postitusi: 43808
- Liitunud: 28 Juul, 2005 15:35
- Kontakt:
Kapten Trumm kirjutas:Iraagi tankide põhimass olid mitte T-59 ja T-69 nagu ekslikult kirjutatakse Lääne ajakiranduses (olen selliseid asju 90ndatel alguses ise näinud.
Sellise nimega tanke pole NL kunagi valmistanud. Nende õige nimi on Type 59 ja Type 69, mis on Hiinas toodetud T-54 koopiad.
T-72 isegi NL relvajõududele oli oma esimeses seerias tavalise valusoomusega lihtsustatud T-64.
Raketikaitse aparaate (Shtora jne) pole müüdud minuteada kuskile, neid on vaid vähestel T-80 masinatel vene armees.
Kas Iraagi tankidel olid ka puudu Kobra ja Svir-tüüpi juhitavad tankitõrjeraketid, mida omale tehti - ei tea, kuid ilmselt mitte.
Aktiivsoomust ka ei olnud, ühelgi sodiks lastud masinal pole küll näinud.
Abramsi mürskude vastu oli ainult 200 mm tavalist valuterast.
Üldse ei imestaks, kui Iraagi tankiväes ei olnud laserkaugusmõõtjaid ja öönägemisseadmeid.
Raud on seal enam vähem. Täiustada tuleb elektroonikat.
Seejuures on muideks moodne turbiintank hea sihtmärk igasugustele IR relvadele oma soojuse tõttu. Diiselmootori soojusfoon on oluliselt väiksem.
Mis puudutab masinate arvu, siis relvastuse vähendamise ei ole vene armee tankiparki kvalitatiivselt eriti halvendanud. Rahalistel põhjustel maha kantud masinad ning tavarelvastuse leppele jalgu jäid ikka vanemad masinad, nag T-54, T-55 ja T-62. Räägitakse, et 80ndate keskel kui NL tankipark oli ligi 60 000 masinat, moodustasid sellest poole vananenud ja konserveeritud sõjavaru tankid. Seal olid ka nt T-10 jne.
Praegu on relvastuses siiski masinad alates T-72 viimastest mudelitest ning T-80. Merejalaväes on muudel põhjustel T-55.
Sama asi on õhujõududes. Moodsate lennukite osakaal on kõvasti suurem kui NL ajal. Relvastuse vähendamise käigus läksid utiili enamasti Su-15, Mig-23, Su-17, Tu-16 jne vanad masinad.
See ei puuduta muidugi meeskondade väljaõpet ja tegelikku korrasolekut. Aga nali naljaks, moodsa tehnika % on suurem kui 80ndate lõpul. Kulude vähendamiseks maha kantud tehnika oli valdavalt vananenud.
Raketikaitset ei olnud ei Iraagil, ega praegusel Vene armeel. Hetkel on olemas juba seeriatootmiseks kõlbulikud ning effektiivsed tüüpid nagu Shtora või Arena, kuid nende sisseostud seisavad sama põhjuste taga mis segavad Eesti valitsusele ostma piisavas koguses kaasaegsed relvad
Juhitavaid rakette Iraagi tankidel polnud. (Standart T-72B, T-64,T-80)
Aktiivsoomust ka ei olnud (Standart T-72B,64,80)
Kihilist soomust ei olnud (Standart T-72B,64,80)
Laserkaugmõõtjad ei olnud T-72 ekspordiversiooni komplektis, hiljem väga üksikud masinad said konsoolsed kaugmõõtjad lisaseadmena. (Standart T-72B,64,80)
Aktiivseid öönägemisseadmeid ei olnud. (Ka Liidu tankidel ei olnud)
Enda poolt lisan:
Ei olnud ballistiliseid arvutajaid (Standart T-72B,64,80)
Iraaklaste kõige moodsam armor-piercing mürsu tüüp oli selleks hetkeks NLiidus tootmisest ammu maas ning jäi oma penetreerimisvõimest kaasaegsete vene mürsudele 2 korda.
Rääkimata ka sellest et T-72 moodustasid Iraagi tankidest alla 10%. Enamus oli T-59,69,55,62
Nii et mina ütleks siiski niimoodi, et NLiidu viimane seeriatank T-80U jääb kaasaegsetele lääne tankidele alla mitte niivõrd dramaatiliselt kui see kola mis oli Iraagis. Mina isegi ütleks et näiteks, T-84, on võrdlemisi kaasaegne masin, mis on piisavalt konkurentsivõimeline. Iseasi on diisel, võrreldes gaasiturbiiniga aga muus on ok.
Pealegi lastakse nüüd T-84 tanke välja ka NATO standarditele vastava 120mm kahuriga, kaks varianti: Т-84-120 "Оплот" ja Т-84У "Ятаган". Täpsemalt saab lugeda siit: http://www.morozov.com.ua/rus/body/t84.php?menu=m1.phpuusmario kirjutas:T-80 ei jää läänetankidele millegiga alla,T-80 tootetakse veel tänapäevalgi.T-84 on,mille kohta ei saa öelda,et ta tundub kaasaegne,ta ongi kaasaegne
Shotraid,ARENAS-i on müüdud välismaale,isegi Indiasse
Hea võidab alati kurja - kes võidab, see ongi hea!
Siiski, täpsuse huvides märkin et T-80 ei toodeta praegu, Omski tehas on kinni. Allest on Nizni Tagili Vagunitehas kus igiammusest ajast toodetakse T-72, ning hetkel toodetakse T-90, mis on T-72 kaugne arendus. Harkivis Ukraainas toodetakse aga T-84, aga see on jälle pole T-80 järglane, või täpsemalt öeldes see on T-80UD kaugne sugulane, mis on jälle pole see "õige" T-80 vaid on ebaõnnestunud katse teha T-80 diislimootoriga, kuid nii nagu see alati oli Nõukogude Liidu tankiehituses, see pole päris nii.
Nõukogude Liidus eksisteeris mitu tankikooli. Üks, vanim oli Harkovis. Teine oli Leningradis, ning selle seeriatehas asus Omskis. Ning kolmas oli Nizni Tagilis (Uralvagonzavod). Iga kool pidas ennast loomulikult vanimaks ning ainuõigeks, ehk liidriks. Siis kui 60 alguses oli tehtud otsus käivitada seeriatootmisse revolutsioonilise T-64A tanki, mis oli Harkovi kooli laps, selgus et selleks et seda relvastusele võtta igal pool, on see liiga kallis, pealegi ei suutnud Harkovis asuv Diislitehas rahuldada kogu "lamedate" mootorite vajadust. Ning oli langetatud otsus, et Uralvagonzavod (Tagil) peab väljatöötada oma, "odavama" T-64 mudeli, millel oleks "lihtne" V-12 diisel (ehk kuulsa V-2 pojapoeg) ning mitu muud lihtustust, eelkõige tulejuhtimissüsteemi osas. Kuna Uurali mehed olid liiga ülbed et kopeerida ukraainlaste masinat, sisuliselt vilistasid need korraldusele ning konstrueerisid oma tanki, nimega "Ural" mis läks seeriatootmisse nimega T-72. Mõne aasta hiljem Leningradi konstrueerimisbüroos kus pidi sündima gaasi turbiiniga T-64 variant sama moodi tehti selle asemel T-80, millel vist pole eriti T-64-ga ühist peale torni. Siis 80-ndate keskel oli langetatud otsus, et asendada T-64 Harkovis T-80 versiooniga, millel oleks T-64 mootor (või selle edasiarendus). Tulemuseks on olnud T-80UD, mis on jälle omalooming võrreldes originaalse T-80 suhtes. Kokkuvõttes, tüüpiline nõukogude virvarr sõjatööstuses, millal aastate jooksul toodeti 3 väljast sarnast, kuid sisult totaalselt erinevat tanki, erinevate varuosadega ning tehnilise sisuga..
Nõukogude Liidus eksisteeris mitu tankikooli. Üks, vanim oli Harkovis. Teine oli Leningradis, ning selle seeriatehas asus Omskis. Ning kolmas oli Nizni Tagilis (Uralvagonzavod). Iga kool pidas ennast loomulikult vanimaks ning ainuõigeks, ehk liidriks. Siis kui 60 alguses oli tehtud otsus käivitada seeriatootmisse revolutsioonilise T-64A tanki, mis oli Harkovi kooli laps, selgus et selleks et seda relvastusele võtta igal pool, on see liiga kallis, pealegi ei suutnud Harkovis asuv Diislitehas rahuldada kogu "lamedate" mootorite vajadust. Ning oli langetatud otsus, et Uralvagonzavod (Tagil) peab väljatöötada oma, "odavama" T-64 mudeli, millel oleks "lihtne" V-12 diisel (ehk kuulsa V-2 pojapoeg) ning mitu muud lihtustust, eelkõige tulejuhtimissüsteemi osas. Kuna Uurali mehed olid liiga ülbed et kopeerida ukraainlaste masinat, sisuliselt vilistasid need korraldusele ning konstrueerisid oma tanki, nimega "Ural" mis läks seeriatootmisse nimega T-72. Mõne aasta hiljem Leningradi konstrueerimisbüroos kus pidi sündima gaasi turbiiniga T-64 variant sama moodi tehti selle asemel T-80, millel vist pole eriti T-64-ga ühist peale torni. Siis 80-ndate keskel oli langetatud otsus, et asendada T-64 Harkovis T-80 versiooniga, millel oleks T-64 mootor (või selle edasiarendus). Tulemuseks on olnud T-80UD, mis on jälle omalooming võrreldes originaalse T-80 suhtes. Kokkuvõttes, tüüpiline nõukogude virvarr sõjatööstuses, millal aastate jooksul toodeti 3 väljast sarnast, kuid sisult totaalselt erinevat tanki, erinevate varuosadega ning tehnilise sisuga..
T-80UD tootetakse veel,tähendab kui tellitakse siis tooetakse.Sõjatööstus ei ole nagu autotööstus,et tootmine käib pidevalt.T-80-nel oli gaasiturbiin pigem puuduseks,võrreldes diisliga on turbiin vähem töökindel ja tuleohtlikum.
T-90 on,T-72BU otsene järglane,seda on küll uuendatud,kuid üldiselt on tegu sama masinaga.
Ma ei saa sellest aru,miks sa ütled.et T-84 on ebaõnnestunud katse
T-90 on,T-72BU otsene järglane,seda on küll uuendatud,kuid üldiselt on tegu sama masinaga.
Ma ei saa sellest aru,miks sa ütled.et T-84 on ebaõnnestunud katse
Kes siis T-80UD tellib kui on samal tehasel olemas 20 aastat uuem T-84, oluliselt kõrgemate omadustega?
Tegelikult, ei ole eriti reaalne T-80 tootmise taastamine, kuna nii nagu ma ütlesin, seda tehast mis seda tootis ei eksisteeri enam ühes tükis. T-90 toodetakse sadade kaupa, tõsi küll, pigem ekspordiks (India)
Lisaks sellele, paistab, et on olemas praktiliselt tootmiseks valmis uuemad baasmudelid, aga neist peale "Musta kotkat" ei ole väga palju teada. Viimane aga sõidab ning tulistab, nii et on võrdlemisi valmis.
Saatuse karm iroonia on aga selles et see masin samuti loodud Omskis, mille reaalsed võimalused tööstuse taasavamiseks on kaheldavad..
T-84 kindlasti pole ebaõnnestunud tank, see on parim seeriamasin mis on endises NL riikides seeriatootmisesse jõudnud.
Ebaõnnestunuks mina nimetasin 80-ndates NL Kaitseministeeriumi katset luua "odava" T-80U diisliversiooni T-80UD, mille tulemusena jälle sisuliselt tehti uut tanki (Nii nagu oli varem kõikide analoogiliste katsetega)
Tegelikult, ei ole eriti reaalne T-80 tootmise taastamine, kuna nii nagu ma ütlesin, seda tehast mis seda tootis ei eksisteeri enam ühes tükis. T-90 toodetakse sadade kaupa, tõsi küll, pigem ekspordiks (India)
Lisaks sellele, paistab, et on olemas praktiliselt tootmiseks valmis uuemad baasmudelid, aga neist peale "Musta kotkat" ei ole väga palju teada. Viimane aga sõidab ning tulistab, nii et on võrdlemisi valmis.
Saatuse karm iroonia on aga selles et see masin samuti loodud Omskis, mille reaalsed võimalused tööstuse taasavamiseks on kaheldavad..
T-84 kindlasti pole ebaõnnestunud tank, see on parim seeriamasin mis on endises NL riikides seeriatootmisesse jõudnud.
Ebaõnnestunuks mina nimetasin 80-ndates NL Kaitseministeeriumi katset luua "odava" T-80U diisliversiooni T-80UD, mille tulemusena jälle sisuliselt tehti uut tanki (Nii nagu oli varem kõikide analoogiliste katsetega)
Minu meelest on praegune vaidlus muutunud liiga elukaugeks. Pole mõtet võrrelda erinevaid mudeleid ega muud sarnast. Kui militaar.net kasutajate hulgas pole inimesi kes otsustaksid midagi. Kui oleks näiteks teema algataja olnud kaitseminister ja küsinud. „Noh mehed mis tankid me eesti kaitseväele soetame“ . Oleks teine asi.
Pigem võiks arutada seda, kuidas saada kaitseminister nii kaugele, et ta EKV-le tankid ostaks. Näiteks mõni võib olla teab mõnda luukere tema kapis, ja pressib siis välja tankid EKV-le. Või midagi sarnast. Sõnadelt tegudele !
Pigem võiks arutada seda, kuidas saada kaitseminister nii kaugele, et ta EKV-le tankid ostaks. Näiteks mõni võib olla teab mõnda luukere tema kapis, ja pressib siis välja tankid EKV-le. Või midagi sarnast. Sõnadelt tegudele !
Fakt on see, et 1 brigaadi ja mõne logiseva maakaitsepataljoniga Eestit kindlasti ei kaitse. Seda isegi juhul, kui NATO õhust toetab. Ei saa ju mainimata jääda, et idanaabri puhul poleks mitte tegemist vaid eeslite ja kaamlitega sõitvate habemike tagaajamisega, vaid täisväärtusliku armeega, mis omab ka võrdlemisi tõsist õhutõrjet ning õhujõude.
Sõda ei alga tõesti tänapäeval üleöö, kuid võib arvata, et kui sõjaoht kord tekib, on see seoses mingi laiema konfliktiga ja sel puhul ei taha ükski kauge maa meid väga meelsasti enda kaitsta võtta. Natuke tõenäolisemad on aga 3 asjaolu:
1) Idanaabri invasiooni võtmesõnaks saab olema kiirus
2) Toetavates riikides kulub nii mõnigi päev diplomaatilsteks ja poliitilisteks protsessideks ning sel ajal tegeldakse vaid rusikavibutamisega
3) Toetavatel riikidel on raskusi, et kokku kraapida ülekaalukat jõudu meie abistamiseks.
Ja mida teeme meie oma käputäie pataljonidega?
1) Paar tükki jätkub Virumaale, paar tükki Võrumaale ning paar tükki siis Tallinna. Nii kirdes, kui kagus peaksid need motolaskurbrigaadi rünnakule ägedas viivituslahingus vastu parimal juhul mõned päevad. Kui vaenlased suudavad aga kindlaks teha nende üksikute pataljonide asukohapiirkonna, piiratakse nad esmalt lihtsalt sisse ja lokaliseeritakse ning pommitatakse paar päeva, kuni kaotused on üle 50%. Ülejäänud vaenlase väekoondiste osad aga jätkavad aga paraadsõitu Tallinna, kus kohtuvad ilmselt õhudessantüksustega, kes varem maabunud ja loonud eeldused (hõivanud sillad ja võtnud kontrolli alla linnast väljuvad maanteed) Tallinna tungimiseks. Selleks ajaks on järelväed ilmselt hõivatud ka lennuväljad.
2) Kogu krempel koondatakse Tallinna või suurte linnade kaitseks. vaenlane hõivab siis paraadsõiduga riigi territooriumi koos lennuväljadega, toob kohale raskerelvastuse ja pommitab muust ilmast ära lõigatud linna(d) maatasa koos seal redutava(te) pataljoni(de)ga, kel lõpeb ilmselt peagi igasugune moon. Pole tegelikult raske ka jõude korda-mööda koondades linnu lõpuks ükshaaval ette võtta. Lisaks tohutud kannatused elanikele, kes pole linnast pageda jõudnud.
3) Kõik pagevad rühmakaupa metsa ja hakkavad metsavendadeks. Kallid rahva rahadega ostetud rakserelvad hävitatakse, et need ei satuks vaenlasele. Vaenlane hõivab keskused jms, paneb paika võimuorganid ning kindlustub, hakates siis metsavendi otsima ja tembeldades neid muu maailma silmis terroristideks.
PS. Muide Tallinn on ka mere poolt võrdlemisi hõlpsalt blokeeritav ja Lääne-Eestis on üldse üsna vähe korralikke sadamaid, mille kaudu NATO abivägesid suuremal arvul kiiresti maandada ja varustada. Jah, Saaremaal-Hiiumaal võib teise "Eesti" teha ja sinnapaika asi vist jääbki.
Ja missugune on sel juhul NATO abi? Visatakse lennukitelt langevarjuga padruneid, 13 mahakantud eriüksuslast ja julgustuskirju?
Sõda ei alga tõesti tänapäeval üleöö, kuid võib arvata, et kui sõjaoht kord tekib, on see seoses mingi laiema konfliktiga ja sel puhul ei taha ükski kauge maa meid väga meelsasti enda kaitsta võtta. Natuke tõenäolisemad on aga 3 asjaolu:
1) Idanaabri invasiooni võtmesõnaks saab olema kiirus
2) Toetavates riikides kulub nii mõnigi päev diplomaatilsteks ja poliitilisteks protsessideks ning sel ajal tegeldakse vaid rusikavibutamisega
3) Toetavatel riikidel on raskusi, et kokku kraapida ülekaalukat jõudu meie abistamiseks.
Ja mida teeme meie oma käputäie pataljonidega?
1) Paar tükki jätkub Virumaale, paar tükki Võrumaale ning paar tükki siis Tallinna. Nii kirdes, kui kagus peaksid need motolaskurbrigaadi rünnakule ägedas viivituslahingus vastu parimal juhul mõned päevad. Kui vaenlased suudavad aga kindlaks teha nende üksikute pataljonide asukohapiirkonna, piiratakse nad esmalt lihtsalt sisse ja lokaliseeritakse ning pommitatakse paar päeva, kuni kaotused on üle 50%. Ülejäänud vaenlase väekoondiste osad aga jätkavad aga paraadsõitu Tallinna, kus kohtuvad ilmselt õhudessantüksustega, kes varem maabunud ja loonud eeldused (hõivanud sillad ja võtnud kontrolli alla linnast väljuvad maanteed) Tallinna tungimiseks. Selleks ajaks on järelväed ilmselt hõivatud ka lennuväljad.
2) Kogu krempel koondatakse Tallinna või suurte linnade kaitseks. vaenlane hõivab siis paraadsõiduga riigi territooriumi koos lennuväljadega, toob kohale raskerelvastuse ja pommitab muust ilmast ära lõigatud linna(d) maatasa koos seal redutava(te) pataljoni(de)ga, kel lõpeb ilmselt peagi igasugune moon. Pole tegelikult raske ka jõude korda-mööda koondades linnu lõpuks ükshaaval ette võtta. Lisaks tohutud kannatused elanikele, kes pole linnast pageda jõudnud.
3) Kõik pagevad rühmakaupa metsa ja hakkavad metsavendadeks. Kallid rahva rahadega ostetud rakserelvad hävitatakse, et need ei satuks vaenlasele. Vaenlane hõivab keskused jms, paneb paika võimuorganid ning kindlustub, hakates siis metsavendi otsima ja tembeldades neid muu maailma silmis terroristideks.
PS. Muide Tallinn on ka mere poolt võrdlemisi hõlpsalt blokeeritav ja Lääne-Eestis on üldse üsna vähe korralikke sadamaid, mille kaudu NATO abivägesid suuremal arvul kiiresti maandada ja varustada. Jah, Saaremaal-Hiiumaal võib teise "Eesti" teha ja sinnapaika asi vist jääbki.
Ja missugune on sel juhul NATO abi? Visatakse lennukitelt langevarjuga padruneid, 13 mahakantud eriüksuslast ja julgustuskirju?
Viimati muutis hummel, 28 Jaan, 2006 18:36, muudetud 1 kord kokku.
Kuna meie kaitsejõud on täna niigi õppe- ja paraadiotstarbelised, siis mina näeksin praegu üheainsa kompanii tankide soetamises (Scoutspataljonile) samuti õppe- ja pokasuuha-eesmärki. Miks siis mitte? Ja ei võta nende käputäie masinate muretsemine ega majandamine muus riigikaitse finantskontekstis ka nii jubedat raha midagi!
Lihtsalt mõni ongi põhimõtteliselt vastu kõigele, mis pole (karjeristist) ülemuse poolt välja mõeldud või heaks kiidetud. Tema (sageli on ta tänu tormilisele edutamisele, kuid vähesele kogemusele/haridusele 2-3 astet madalama auastmega, kui ametikoht ette näeb) mõtlebki mundrit kandes alateadlikult vaid oma kabinetikohale, palgarahale ja karjäärile, mitte riigi kaitsevõimele. Ülimugav on üldises dikteritud rütmis koogutada. Saan loomulikult suurepäraselt aru, et üksi linna ei ehita, kuid sisimas võiks siiski oma mõtlev arvamus olla - see ongi asi, mis viib edasi.
Olen taolisi ohvitsere-allohvitsere oma elus palju kohanud, aga on ka mõningaid omaenda peaga ning laiemalt mõtlevaid. Ega neid ise mõtlevaid sageli ei sallita ka, kuid nende "kogukond" ei taha kuidagi hääbuda. Pigem tugevneb, kui nad üksteist leiavad.
Lihtsalt mõni ongi põhimõtteliselt vastu kõigele, mis pole (karjeristist) ülemuse poolt välja mõeldud või heaks kiidetud. Tema (sageli on ta tänu tormilisele edutamisele, kuid vähesele kogemusele/haridusele 2-3 astet madalama auastmega, kui ametikoht ette näeb) mõtlebki mundrit kandes alateadlikult vaid oma kabinetikohale, palgarahale ja karjäärile, mitte riigi kaitsevõimele. Ülimugav on üldises dikteritud rütmis koogutada. Saan loomulikult suurepäraselt aru, et üksi linna ei ehita, kuid sisimas võiks siiski oma mõtlev arvamus olla - see ongi asi, mis viib edasi.
Olen taolisi ohvitsere-allohvitsere oma elus palju kohanud, aga on ka mõningaid omaenda peaga ning laiemalt mõtlevaid. Ega neid ise mõtlevaid sageli ei sallita ka, kuid nende "kogukond" ei taha kuidagi hääbuda. Pigem tugevneb, kui nad üksteist leiavad.
Tagasi tankide ja killukaitse juurde, härrased
Liikuvus vastase tule all. Kuidas me oma veaoautodega vastase tule all manööverdame ? No põhimõtteliselt on meil jalaväepataljonid, kes liiguvad veoautodel ja need veaoautod peavad vastu ehk esimesed kontaktid vastasega. Peale seda on masinapark õhtal ja kaitsevägi liigub edasi jalgsi, ehk vastane sõidab sinna kuhu tahab ja kätte neid enam ei saa. Kui ikka tõsine andmine käib siis veaoutoga ei sõida. Jõuame üksuse positsioonile kohale viia ja sinna ta jääb.
Võtaks siis tankidest kraadi allapoole, jalaväe lahingmasinad või seletage see veaouto versus tank+kopter+lennuk võimalus ära.
Võtaks siis tankidest kraadi allapoole, jalaväe lahingmasinad või seletage see veaouto versus tank+kopter+lennuk võimalus ära.
hummel, EKJ op. struktuuri eesmärgiks on panna vastaspool natuke rohkem mõtlema, kui ta tahab siia jõuga tulla. Tahab tulla kukutusrünnaku stsenaariumiga, mis on sõjaliselt kõige vähenõudvam, siis peab ta arvestama , et see stsenaarium ei pruugi toimida. Et minna järgmisele levelile, peab ta nägema vaeva, et suurem väegrupp kokku ajada.
Juhul kui liitlased annavad oma panuse, siis läheb vastaspoolel veelgi raskemaks. Suureks toetuseks kukutusrünnaku vastu oleks juba see kui USA Aegis'ed saabuksid Tallinna reidile a la Briti laevastik Vabadussõjas. USA võib siia saata ka 1 ainsama vana laevakolu, kuid tema sümboolne tähendus on kordades-kordades suurem kui laeva bilansiline väärtus. Kuidas seletab USA president oma rahvale, et ta lasi hävitada oma laevastiku laeva ilma et ta võtaks ette samme süüdlaste distsiplineerimiseks.
Kui vastaspoole ei jäta ikka jonni, siis oleksid suureks abiks "13 mahakantud eriüksuslast" FAC/CAS'i rollis. Selleks, et vastaspool kolonnidega üle piiri hakkaks veerema, peavad nad esmalt üle Venemaa oma diviisid piiri taha lahingformatsioonidess koonda. See võtab aega kuid. Vastavasisulist luureinfot sat-fotode kujul saab osta lääne erafirmade käest. USA Tomahawkid olidki paljuski mõeldud taoliste kontsentreeritud üksuste vastu. Kaugle ei ole ka aeg, kui ramjet'i mootoritega raketid relvastusse tulevad. Neid saab tulistada seni veel ennekuulmatutelt kaugustelt ennekuulmatu kiirusega, mis kiirendaksid oluliselt sensor-shooter reaktsiooni.
jne, jne.
Juhul kui me (EV) teatud ajaloohetkel oleme tõesti üksi jäänud, siis oleme me kuskil räigelt puusse pannud. Õnneks on meil ajaloost 1 valus õppetund käes ning meie valvsus on kohati paranoiline.
Juhul kui liitlased annavad oma panuse, siis läheb vastaspoolel veelgi raskemaks. Suureks toetuseks kukutusrünnaku vastu oleks juba see kui USA Aegis'ed saabuksid Tallinna reidile a la Briti laevastik Vabadussõjas. USA võib siia saata ka 1 ainsama vana laevakolu, kuid tema sümboolne tähendus on kordades-kordades suurem kui laeva bilansiline väärtus. Kuidas seletab USA president oma rahvale, et ta lasi hävitada oma laevastiku laeva ilma et ta võtaks ette samme süüdlaste distsiplineerimiseks.
Kui vastaspoole ei jäta ikka jonni, siis oleksid suureks abiks "13 mahakantud eriüksuslast" FAC/CAS'i rollis. Selleks, et vastaspool kolonnidega üle piiri hakkaks veerema, peavad nad esmalt üle Venemaa oma diviisid piiri taha lahingformatsioonidess koonda. See võtab aega kuid. Vastavasisulist luureinfot sat-fotode kujul saab osta lääne erafirmade käest. USA Tomahawkid olidki paljuski mõeldud taoliste kontsentreeritud üksuste vastu. Kaugle ei ole ka aeg, kui ramjet'i mootoritega raketid relvastusse tulevad. Neid saab tulistada seni veel ennekuulmatutelt kaugustelt ennekuulmatu kiirusega, mis kiirendaksid oluliselt sensor-shooter reaktsiooni.
jne, jne.
Juhul kui me (EV) teatud ajaloohetkel oleme tõesti üksi jäänud, siis oleme me kuskil räigelt puusse pannud. Õnneks on meil ajaloost 1 valus õppetund käes ning meie valvsus on kohati paranoiline.
kaur3 -est ma saan muidugi selles mõttes aru, et meie mikroparaadkaitsejõudude ainsaks ülesandeks saabki olla pelgalt vaenlase "natuke mõtlema panemine", mitte aga riigi iseseisvuse kaitsmine, kuid ma kardan, et tänane SA koosseis otsustava ja läbi mõeldud invasiooni puhuks iseenesest küll märkimisväärset takistust ei kujuta. Selles ongi asja iva 
Ka ründejõudude koondamise aeg väheneb järjest seoses idanaabri relvajõudude arengu ja paraneva rahastamisega lähitulevikus sedavõrd, et see ei võta aega märkimisväärselt enam, kui NATO-l.
Idanaaber on läbi aegade tänasesse tuntud ka oma jultunud slaaviliku demagoogia poolest, olles võimeline tootma igasugust süüdimatut meediamula suurtest õppustest jms.
Erinevalt meie tänasest igasuguse arvestatava rahuaegse reageerimisvõimeta sõjamänguarmeest ja selle õppustest, käib sealmaal lahinguvalmidus alati väeosade igapäevase eksistentsi juurde! Olgu nad siis parajasti linnakus või polügoonil. Pole üldse teab mis uskumatu näiteks paar õppusi sooritavat õhudessantdiviisi Pihkva asemel ükspäev hoopis näiteks Raadile visata. Kõlab päris ausalt öeldes ajuvabalt, kuid idanaabri ajugeeniuste süüdimatust ning poliitilisi tuuletõmbusi arvestades võib ühel hetkel kõik praktikas võimalik olla.
Ja väed on nagunii valmis, sest erinevalt meie tsirkus-õppustest on neil ka piisav kogus lahingumoona koos asjatundlike komandöride ja tegeliku tagalaga reeglina koguaeg valmis.
Ameerika onude "esinduslaevukest" ilmselt tõesti naljalt puutuma ei hakata, kuid see ei tähenda, et meie kilupaate, mis samas natuke eemal seisavad, pilbasteks ei pruugitaks lasta. Erinevalt kaalutlevast läänest tegutsevad idanaabri väed vajadusel täiesti otsustavalt. Serbia-Kososvo sõjaski õnnestus minuteada venelastel NATO-le päris jultunud vingerpuss mängida, mida USA-kad lihtsalt ammulisui pealt vaatama jäid. Täpsemalt ei tahaks juhtunut kommenteerida, sest detailid on ununenud. Vene jõud versus lääne diplomaatia = kahjuks parimal juhul viik, kuid mitte läänele kasulik lahend.
Meie tänase op-struktuuri täieliku riigikaitsealase ebaefektiivsuse õigustuseks võib ehk väita, et täna on naaber tõesti sõjaliselt õnneks sedavõrd nõrk, et tal läheb heade ründejõudude kokkukogumiseks ja organiseerimiseks nii mõnigi nädal aega. Sellele lisandub armee alamatel tasemetel valitsev korralagedus, mille põhjuseid saab otsida ka alafinantseeritusest. Teada on aga asjaolu, et idanaabri poliitikud on armee põhjast üles toomise oma südameasjaks võtnud ja ilmset juba mõne aasta pärast on pilt juba hoopis täiuslikum. Selle peale võiksime meiegi mõelda ja oma kaitsevõimet natuke reaalsemaks arendada.
Nagu ka kin Laaneots on öelnud 1990 alguses teledebatis: "Eesti on olnud alati tugev vaid siis, kui Venemaa on olnud nõrk!"
Mis aga tankidesse ja veoautodesse puutub, siis taktikalistel veokitel kergejalavägi on päris hea paikses kaitses, sest teda olevat raske maastikul leida. Nende autod on muide säilivuse huvides pastlik viia peale transporti ära tagalasse (väh 1 km - kergerelvade tuleulatusest välja). See tähendab, et kergejalavägi on küll pikemate maade taha kiirelt ümberpaigutatav, kuid lahingupiirkonnas ülimalt piiratud manööverdusvõimega ning kohmakas. Tulemuslikud manöövrid (näit vastulöögid, kõrvalsuundadele ümberpaiknemised) lahingutegevuse käigus on reaalselt teostatavad vaid soomusüksustega. Soomusvägede tuumiku moodustavad aga tankid, mis peavad võitlema vaenlase tankidega ja toetama oma tulejõuga soomusjalaväge.
Miks pakkusin Eestile täna vaid 1 kompanii jagu tanke? Pelgalt tankivaimustusest? Aga sellepärast, et meil on praegu vaid üks soomustatud (viletsalt, kuid põhimõtteliselt ikkagi) pataljon ja vastavalt iga soomusjalaväekompanii toetuseks kulukski üks rühm. Lisaks rahuaegseks õppe-eesmärgiks ja pokasuuhadeks sellest kaitseväele samuti täiesti piisaks.
Ka ründejõudude koondamise aeg väheneb järjest seoses idanaabri relvajõudude arengu ja paraneva rahastamisega lähitulevikus sedavõrd, et see ei võta aega märkimisväärselt enam, kui NATO-l.
Idanaaber on läbi aegade tänasesse tuntud ka oma jultunud slaaviliku demagoogia poolest, olles võimeline tootma igasugust süüdimatut meediamula suurtest õppustest jms.
Erinevalt meie tänasest igasuguse arvestatava rahuaegse reageerimisvõimeta sõjamänguarmeest ja selle õppustest, käib sealmaal lahinguvalmidus alati väeosade igapäevase eksistentsi juurde! Olgu nad siis parajasti linnakus või polügoonil. Pole üldse teab mis uskumatu näiteks paar õppusi sooritavat õhudessantdiviisi Pihkva asemel ükspäev hoopis näiteks Raadile visata. Kõlab päris ausalt öeldes ajuvabalt, kuid idanaabri ajugeeniuste süüdimatust ning poliitilisi tuuletõmbusi arvestades võib ühel hetkel kõik praktikas võimalik olla.
Ja väed on nagunii valmis, sest erinevalt meie tsirkus-õppustest on neil ka piisav kogus lahingumoona koos asjatundlike komandöride ja tegeliku tagalaga reeglina koguaeg valmis.
Ameerika onude "esinduslaevukest" ilmselt tõesti naljalt puutuma ei hakata, kuid see ei tähenda, et meie kilupaate, mis samas natuke eemal seisavad, pilbasteks ei pruugitaks lasta. Erinevalt kaalutlevast läänest tegutsevad idanaabri väed vajadusel täiesti otsustavalt. Serbia-Kososvo sõjaski õnnestus minuteada venelastel NATO-le päris jultunud vingerpuss mängida, mida USA-kad lihtsalt ammulisui pealt vaatama jäid. Täpsemalt ei tahaks juhtunut kommenteerida, sest detailid on ununenud. Vene jõud versus lääne diplomaatia = kahjuks parimal juhul viik, kuid mitte läänele kasulik lahend.
Meie tänase op-struktuuri täieliku riigikaitsealase ebaefektiivsuse õigustuseks võib ehk väita, et täna on naaber tõesti sõjaliselt õnneks sedavõrd nõrk, et tal läheb heade ründejõudude kokkukogumiseks ja organiseerimiseks nii mõnigi nädal aega. Sellele lisandub armee alamatel tasemetel valitsev korralagedus, mille põhjuseid saab otsida ka alafinantseeritusest. Teada on aga asjaolu, et idanaabri poliitikud on armee põhjast üles toomise oma südameasjaks võtnud ja ilmset juba mõne aasta pärast on pilt juba hoopis täiuslikum. Selle peale võiksime meiegi mõelda ja oma kaitsevõimet natuke reaalsemaks arendada.
Nagu ka kin Laaneots on öelnud 1990 alguses teledebatis: "Eesti on olnud alati tugev vaid siis, kui Venemaa on olnud nõrk!"
Mis aga tankidesse ja veoautodesse puutub, siis taktikalistel veokitel kergejalavägi on päris hea paikses kaitses, sest teda olevat raske maastikul leida. Nende autod on muide säilivuse huvides pastlik viia peale transporti ära tagalasse (väh 1 km - kergerelvade tuleulatusest välja). See tähendab, et kergejalavägi on küll pikemate maade taha kiirelt ümberpaigutatav, kuid lahingupiirkonnas ülimalt piiratud manööverdusvõimega ning kohmakas. Tulemuslikud manöövrid (näit vastulöögid, kõrvalsuundadele ümberpaiknemised) lahingutegevuse käigus on reaalselt teostatavad vaid soomusüksustega. Soomusvägede tuumiku moodustavad aga tankid, mis peavad võitlema vaenlase tankidega ja toetama oma tulejõuga soomusjalaväge.
Miks pakkusin Eestile täna vaid 1 kompanii jagu tanke? Pelgalt tankivaimustusest? Aga sellepärast, et meil on praegu vaid üks soomustatud (viletsalt, kuid põhimõtteliselt ikkagi) pataljon ja vastavalt iga soomusjalaväekompanii toetuseks kulukski üks rühm. Lisaks rahuaegseks õppe-eesmärgiks ja pokasuuhadeks sellest kaitseväele samuti täiesti piisaks.
Oleme teemat õlleklaasi taga sõpradega arutanud küll ja küll. Ega keegi midagi mõistliku pole välja pakkunud, kuidas Eestit kaitsta idanaabri vastu.
Kui idanaaber peaks sõjatee ette võtma siis arvatavasti mitte lambist vaid ikka siis kui maailmas on asjalood tõsiselt kehvasti. Loe – kõigi pilgud on suunatud mujale. Praegusel rahuajal on venemaa rünnakut oodata sama mida välku selgest taevast. See tuleb ikka siis kui maa kohale on mustad pilved kerkinud.
Seega ma ei jääks nii väga lootma NATO-le. Pealegi isegi siis kui NATO otsustab aidata ja teha seda kohe, läheb aega päris kaua st USAl pole arvestatavaid väeüksusi Euroopas. Ning esimene kuu loodetakse ikkagi kuidagi Vene karuga kokku leppida, mitte uut maailmasõda alustada. Ja me kõik oleme õnnesärgis sündinud, kui ikkagi lõpuks otsustatakse, et meid ei tooda ohvriteks maailmarahu nimel.
Eeldusel, et Venemaa kasutab Eesti vastu esimeses laines , umbes 200 – 300 tuhandet sõdurit, kusagil tuhandet tanki ja paarisada ründelennukit. Edukaks vastuhakkamiseks peavad eesti väed olema kusagil 1/3mandik sellest, et kaitse toimiks edukalt ja peaks vastu arvestava aja.
Kõige suurema paugu paneb muidugi Venemaa meeletu üleolek õhus. Mille vastu vajatav lennuvägi ( alla 20 hävitaja ei mängi välja ja nende lennuväli peab paiknema kusagil Saaremaal ) + õhutõrjetehnika linnade ja soomustehnika kaitseks.
Soomustehnikat oleks vaja vähemalt 250 + 300 tanki ja tuletoetusmasinad ( õhutõrjetehnika ), liikursuurtükid ( saksamaalt ostetud kahureid võib kasutada ainult õppustel, lahinguolukorras kus meie oleme kaitsev pool on nad põhimõtteliselt kasutuskõlbmatud ). Soomukeid oleks vaja siiski 600, 700 kanti, rääkimata tuhandetest veoautodest.
Selleks, et mobilisatsioon oleks võimalik peab olema pidevalt valmis oma 10K sõdurit + 15K kaitseliitlast. Mobilisatsioon peab olema totaalne.
Mis puutub eesti laevastikku siis sellisel juhul näen sellel ainult nii suurt osa, kui takistada paadipõgenike. Kes koos politseiga peaks takistama desertööride tekkimise.
Mobilisatsioon peab toimuma loetud tundide jooksul. Kui tahetakse tekitada rindejoont.
Jalavägi peab samuti olema hästi relvastatud, kuid raskejalaväe konspektisoon on õigustatud ainult palgasõjaväe ja kaitseliidu osas. Mobiliseeritute puhul oleks tegemist ilmselge raiskamisega.
Väga tähtis oleks ka mõningate SCUD/Tomahawk rakettide olemasolu. Linnade ründamisel saab venelastele samaga vastata.
Ainuke jama on see, et enamus mu juttu on utoopia. Seda muidugi eeldusel, et tuleviku eestlased ei hakka kulutama 20% või nii oma eelarvest sõjaväele. Ja valitsema peaks mingit laadi diktatuur ( kuna ükski demokraatlik valitsus poleks võimeline seda läbi viima, et pensionid ja sotsiaaltoetused on viimase piiri peal, samal ajal kümnete miljardite eest tehnikat ootab kusagil päeva mida ei pruugi kunagi tulla.
Keskajal ja peale seda oli sõjavägi teatud mõttes investeerimiskohaks mis tõi uute asumaade juurdevallutamisega temasse investeeritud raha tagasi. Tänapäeval on see tavainimese silmis muutunud üheks suureks mustaks auguks kuhu maksumaksja loobib raha sisse.
Kõige hullem pole isegi mitte tehnika hind vaid vajaliku infrastruktuuri ülalhoidmine. See maksab enamuse rahast. Nii, et viimane aeg on asuda teostama koloniaalvallutusi, et sõjaväe ülalhoidmisel mingi mõtte oleks.
Kui idanaaber peaks sõjatee ette võtma siis arvatavasti mitte lambist vaid ikka siis kui maailmas on asjalood tõsiselt kehvasti. Loe – kõigi pilgud on suunatud mujale. Praegusel rahuajal on venemaa rünnakut oodata sama mida välku selgest taevast. See tuleb ikka siis kui maa kohale on mustad pilved kerkinud.
Seega ma ei jääks nii väga lootma NATO-le. Pealegi isegi siis kui NATO otsustab aidata ja teha seda kohe, läheb aega päris kaua st USAl pole arvestatavaid väeüksusi Euroopas. Ning esimene kuu loodetakse ikkagi kuidagi Vene karuga kokku leppida, mitte uut maailmasõda alustada. Ja me kõik oleme õnnesärgis sündinud, kui ikkagi lõpuks otsustatakse, et meid ei tooda ohvriteks maailmarahu nimel.
Eeldusel, et Venemaa kasutab Eesti vastu esimeses laines , umbes 200 – 300 tuhandet sõdurit, kusagil tuhandet tanki ja paarisada ründelennukit. Edukaks vastuhakkamiseks peavad eesti väed olema kusagil 1/3mandik sellest, et kaitse toimiks edukalt ja peaks vastu arvestava aja.
Kõige suurema paugu paneb muidugi Venemaa meeletu üleolek õhus. Mille vastu vajatav lennuvägi ( alla 20 hävitaja ei mängi välja ja nende lennuväli peab paiknema kusagil Saaremaal ) + õhutõrjetehnika linnade ja soomustehnika kaitseks.
Soomustehnikat oleks vaja vähemalt 250 + 300 tanki ja tuletoetusmasinad ( õhutõrjetehnika ), liikursuurtükid ( saksamaalt ostetud kahureid võib kasutada ainult õppustel, lahinguolukorras kus meie oleme kaitsev pool on nad põhimõtteliselt kasutuskõlbmatud ). Soomukeid oleks vaja siiski 600, 700 kanti, rääkimata tuhandetest veoautodest.
Selleks, et mobilisatsioon oleks võimalik peab olema pidevalt valmis oma 10K sõdurit + 15K kaitseliitlast. Mobilisatsioon peab olema totaalne.
Mis puutub eesti laevastikku siis sellisel juhul näen sellel ainult nii suurt osa, kui takistada paadipõgenike. Kes koos politseiga peaks takistama desertööride tekkimise.
Mobilisatsioon peab toimuma loetud tundide jooksul. Kui tahetakse tekitada rindejoont.
Jalavägi peab samuti olema hästi relvastatud, kuid raskejalaväe konspektisoon on õigustatud ainult palgasõjaväe ja kaitseliidu osas. Mobiliseeritute puhul oleks tegemist ilmselge raiskamisega.
Väga tähtis oleks ka mõningate SCUD/Tomahawk rakettide olemasolu. Linnade ründamisel saab venelastele samaga vastata.
Ainuke jama on see, et enamus mu juttu on utoopia. Seda muidugi eeldusel, et tuleviku eestlased ei hakka kulutama 20% või nii oma eelarvest sõjaväele. Ja valitsema peaks mingit laadi diktatuur ( kuna ükski demokraatlik valitsus poleks võimeline seda läbi viima, et pensionid ja sotsiaaltoetused on viimase piiri peal, samal ajal kümnete miljardite eest tehnikat ootab kusagil päeva mida ei pruugi kunagi tulla.
Keskajal ja peale seda oli sõjavägi teatud mõttes investeerimiskohaks mis tõi uute asumaade juurdevallutamisega temasse investeeritud raha tagasi. Tänapäeval on see tavainimese silmis muutunud üheks suureks mustaks auguks kuhu maksumaksja loobib raha sisse.
Kõige hullem pole isegi mitte tehnika hind vaid vajaliku infrastruktuuri ülalhoidmine. See maksab enamuse rahast. Nii, et viimane aeg on asuda teostama koloniaalvallutusi, et sõjaväe ülalhoidmisel mingi mõtte oleks.
Kes on foorumil
Kasutajad foorumit lugemas: Registreeritud kasutajaid pole ja 2 külalist