teeline35 kirjutas: ↑03 Jaan, 2024 7:43
Minu hinnangul on väikeste moodulreaktorite peamine viga, et neid pole eriti ehitatud. Osasid alles planeeritakse. Teistel kuulu järgi on mõni reaktor kas kohe valmis saamas või alles saanud. Sisuliselt insener-tehniliselt toored projektid. Kas me tahame teist Auveret ehitada, mis pidevalt oma arvukate tehniliste probleemidega meediasse jõuab?
Sellega saab suurel määral nõustuda. Lisaks siiski, et meil on plaanitud ehitada ainult ühte konkreetset väikereaktorit, mille näol on tegu äärmiselt konservatiivse olemasolevate projektide (paljuski lihtsustatud) edasiarendusega ning meil valmides oleks see juba vähemalt viies või kuues eksemplar.
teeline35 kirjutas: ↑03 Jaan, 2024 7:43
Lisaks 200-300 megavatti võimsust pole see, mis meie energia vajadused rahuldab. Nagu Sandor Liive oma intervjuus Anvar Samostile ütles, et energeetiliselt on baltikum üks piirkond. Paarsada megavatti kaob nagu muti auku ning meie jaoks midagi ei muutu. Seetõttu eelistan mina traditsioonilist 1000+ megavatilist tuumajaama. need on aastakümned juba töödanud ja paljud töötavad veel edasigi. Mingi täiustatud variant ja voilaa. Isegi kui Läti ja Leedu pipardama hakkavad, siis arvan, et põhjamaad oleksid huvitatud uute kaablite ehitamisest ning miks mitte isegi elektrinäljas Saksamaa!
Kogu eluea kulude vaates on väga suur tõenäosus et suur tuumajaam tuleb odavam. Samuti tuleb vaadelda ikkagi planeeritud jaama tervikuna, mitte ühte reaktorit, sest ühe reaktoriga jaam pigem ei ole reaalselt rajatav. Nelja väikereaktoriga jaam oleks aga juba 1.2GW.
Suure tuumajaama puhul tekib aga mitu murekohta:
1. Hind, millele on vaja ka (era-) rahastajad leida (EL). See tuleb vähemalt 15-20 miljardit (kahe reaktoriga jaamale, ehk 7-10 miljardit per reaktor). Kolmanda ja neljada reaktori saaks ilmselt juba odavamalt. Kogusumma paisub paljuski just intresside ja garantiide, jms tõttu - kuna sisendhind valemisse on suur. See on meie-suurusle enerigaturule väga suur barjäär. SMR puhul peaks isegi esimene reaktor oleme siiski tehtav circa kahe miljardiga, järgnevad odavamad. See on astronoonmiliselt lihtsam (aga sugugi mitte kerge) finantseerid.- Akf Kilo Tango oskaks vast paremini kommenteerida.
2. Suurt tuumajaama ei kipu keegi soovitama väga väikesesse energiavõrku. Kui üks tuumareaktor moodustab ikkagi 50% või rohkem kogu võrgu energiatootmisest (meie
absoluutne tiputarbimine oli senimaani 1.6GW, see muidugi kasvab, aga mitte kordades) on see võrgu tasakaalustamisel väga suur probleem. Ja sageduse hoidmiseks (ilma milleta enamik seadmeid seiskub) peab tarbimine ja tootmine pidevalt tasakaalus olema. Kõik Lääne suured reaktorid on aga kas 1.1GW, 1.4GW või rohkem.
Seega juba üks selline reaktor oleks enamik meie talvisest tiputarbimisest ja põhjustaks mingi ootamatu jama korral (ajutine turbiini rike näiteks, mis Olkiluotos juhtus) paksu pahandust. Miinimumprogrammina peaksime siis tagama et vähemalt reaktori nimivõimsuse jagu merekaableid Rootsi ja Soomega oleks alati töökorras (reaalsuses peab seal ka varu olema, kuna ka kaablid vajavad hooldust).
See reaktor peab vähemalt paari aasta tagant käima mõnenädalases (ideaalis kuu pikkuses) hoolduses, kus muuhulgas lisatakse kütust. Seega oluliselt mõistlikum oleks neid asju korraldada kui neid reaktoreid oleks vähemalt 2. Kahe reaktori puhul aga , isegi kui arvestades 50% tarbimise kasvu, oleks meil suur osa aastast ikkagi päris suur probleem neid rentaablilt opereerida. Külmema ilmaga on 0 probleemi kasvõi 2GW eksporitda, aga üle poole aastast, kui kohalik ülejääk on ikka pidevalt üle GW ... Tekib selle rentaabluse küsimus küll (arvestades ehituskulusid).
See intervjuu osa on küll huvitav, saad sa täpsustada ajahetke?