Kui sõjakoolis õppisin, küsis üks mu õppejõude, milline sõda mõjub riigile rängemalt – kas selline, kus rünnak algab kohe ja maruliselt, või selline, kus vastase esimese käigu kartuses elatakse kuid.
Toona tuli selle üle mõtiskleda. Ühe külje pealt on valik justkui lihtne – kui sul on aega end ette valmistada, oled sa D-päeva saabudes paremas seisus. Teisest küljest elab ühiskond tervikuna juba enne esimese mürsu lendulaskmist stressirežiimis, kannatades nii vaimselt kui ka majanduslikult.
Õnneks on meil vastase neutraliseerimiseks olemas imerohi ehk vaktsiin. Kahjuks on meil olemas ka sotsiaalministeerium.
Piirangute üle arutledes tasub tõmmata paralleele sõjapidamisega, sest sisuliselt oleme me ju sõjas. Vaatame lähemalt: meie igapäevaelu ja liikumine on piiratud, laste hariduse omandamine häiritud, meditsiinisüsteem on ülekoormatud ja iga päev peame vaikides leppima nii uute ohvrite lisandumise kui ka sellega, et meie rahakotist jooksevad hiigelsummad laskemoona ostmiseks. Ent vaenlane on nagu omaaegne Punaarmee – kasvavatest tühjade hülsside hunnikutest hoolimata ei näi viiruse levikul justkui otsa ega äärt.
Õnneks on meil vastase neutraliseerimiseks olemas imerohi ehk vaktsiin. Kahjuks on meil olemas ka sotsiaalministeerium, kelle saamatus tõhusa imerelva täiemahulist kasutamist pärsib.
Tagasi klassika juurde
Seega peame võitluses veel tükk aega lootma vanadele meetmetele ehk karantiinile (quarantena ehk 40-päevase isolatsiooni pidid katku leviku ajal läbi tegema sadamasse saabunud laevade meeskonnad). Paraku pole isolatsioonireeglite kehtestamine nüüdses olukorras enam sedavõrd lihtne: riikide vahel liigutakse isegi praegu palju, aga koroonaviirus levib globaalselt ja moodsa majandusega heaoluühiskonna liikmetel on nii enda õigustest, kohustustest kui ka majanduslikust heaolust hoopis teistsugune arusaam.
Mis omakorda teeb otsustamise raskeks – oma arvamus ja soov erand saada on lugematul hulgal eri gruppidel. Näiteks saavad restoranid sulgemise vastu alati väita, et söögikohast alguse saanud tõendatud nakkuskollete arv on kasin, teatris käivad aga jällegi kultuursed ja terved inimesed. Koolide puhul võin lapsevanemana ise öelda, et kui koroonaviirus on ehk kümne aasta pärast unustatud, siis distantsõppe viljad võivad meid kummitama jääda kauemakski. Ja nii edasi ja tagasi, sest igal ühiskonnagrupil on olemas vabandus, mis tegelikkuses ju isegi paika peab.
Auguga ämber vett ei kanna
Otsustamise teeb see raskeks, mistõttu võivad hakata sündima huvitavad kompromisslahendused stiilis „restoranis võib viibida kella 18-ni ja süüa ainult kartulisalatit koos pitsi odavama lauaviinaga”.
Sellisel juhul tekib kirev poolikute lahenduste virvarr, mis on justkui auguga ämber: näeb välja nagu õige asi, kuid vett ei pea. Ent seda sõelaks nimetama ei rutta keegi.
ETTEPANEKUD | Tuvastagem läbipõdenud
Nüüdseks teame, et perearstid vaktsineerivad paljuski ka neid, kes riskirühma ei kuulu, kuid kes nõuavad vaktsiini valjema häälega. Tean juhtumeid, kus vaktsineeritud on ka olemasolevate antikehadega inimesi. See ei ole sihipärane, vaid kaootiline tegutsemine.
Millega jõuame järgmise mureni: aasta jooksul on Eestis antud juba üle 80 000 esmase positiivse koroonaproovi. Praeguses olukorras oleks mõistlik kaaluda läbipõdenutele antikehade analüüsi tegemist. Antikehadega inimese vaktsineerimise saaks lükata edasi näiteks sügisesse, talle mõeldud vaktsiinidoosiga saaks vaktsineerida juba kedagi kaitsetumat.
Ka peaks Eesti kaaluma siiski eriolukorra (või millegi võrreldava) väljakuulutamist raske epidemioloogilise olukorra tõttu – seda oleks tarvis selleks, et kirjutada meie Euroopa Liidu partneritele ja paluda endale eraldada veel vaktsiini. Olgem ausad – natuke Saksamaalt, natuke Prantsusmaalt, natuke Belgiast ja natuke teistest riikidest ja…
Samuti annaks olukorra tõsiduse konstateerimine paremad võimalused hankida vaktsiine väljaspool neid mitte kõige suurepärasemaid Euroopa Liidu ühisleppeid – mul on väga raske ette kujutada, et humaanset vaimu kandev Euroopa allianss meile käe sellises olukorras ette paneb.
Vaktsineerimiskeskused tööle
Ka vaktsineerimiskeskused tuleks kohe tööle panna – praegu ei ole see aeg, kus võiks pugeda andmebaasidest tulenevate takistuste taha: näiteks tööregistrile ligipääsu vajalikkusest rääkis terviseamet juba varasuvel. Nüüd tuleb ahvikiirusel valmis saada üleriigiline andmekogu, mille kasutajaliides kergendab perearstide tööd ja võimaldab paralleelselt tegutseda ka vaktsineerimiskeskustel. Projekti juhtimine oleks mõistlik TEHIK-u asemel viia kõrgemale tasemele, sest TEHIK-u „ei saa, ei või, ei taha” suhtumiseks pole seekord enam lihtsalt aega.
Keskuste loomiseks võiks appi võtta kaitseväe, kellel on suurepärased kogemused suuremahulistes formeerimistes – nende organiseerimisvõime ja -oskused kombineerituna meedikute sisuteadmistega looksid meile kiiresti tugeva süsteemi. Ühtlasi lahendaks see ehk ka julgeolekuga seotud küsimused, sest vastavad eksperdid oleksid kohe keskuste loomise juures.
Selline suurpealetung annaks meile vähemalt suveks rahulikuma hingamise. Ja ehk oleksime 2021. aasta suvel targemad ja valmistuksime sügiseks-talveks juba märksa paremini.
Selliseid lahenduskäike hakkasime nägema pärast eriolukorra lõppu ja põhimõtteliselt on need kestnud senini. Sisult tähendab see seda, et vastast justkui rünnatakse, kuid väikeste jõudude ja suurtükkide toetuseta. Mis on kindlasti viga, sest sellisel juhul makstakse püsivat hinda kaotuste kujul – vastase kaitse lööb sellised hädised pealetungid vaevata tagasi, jättes meile kohustuse oma ohvrid lahinguväljalt kokku korjata ja väärikalt hauda sängitada.
Võiduks on vaja läbimurret
Teeme siinkohal selgeks, et viirushaiguse oleme seljatanud siis, kui sellest on saanud täielikult vaktsiinvälditav haigus. Ja ka siis ei ole välistatud uue tüve (või mõne muu uue nakkushaiguse) teke, mis riigid ja rahvad taas põlvili surub.
Kuid praegu me oma vastast juba tunneme. Teame, milline on tema doktriin (või modus operandi) – levida lähikontakti kaudu ka olukorras, kus silmanähtavaid sümptomeid veel pole. Teame, et ta suudab oma kohalolekut organismis edukalt varjata ja kasutada riskirühmadesse mittekuuluvaid inimesi oma baasina. Ehk tahtmatult võib iga viirusevastaste antikehadeta inimene olla „kasulik idioot”, kelle ülesanne on varjatult vastase dessantvägedele stardiplatvormi pakkuda.
Sõjas on vaja aga läbimurret. Praegu oleme esimese ilmasõjaga sarnanevas vinduvas konfliktis, kus on nii otseseid kui ka kaudseid ohvreid. Iga päevaga jääme nõrgemaks, sest rindele tilgutatakse uut ressurssi, aga sealt tagasi tulevad kirstud. Imerelva tõhus kasutusele võtmine viibib – suur osa riskirühmi ja eesliinitöötajaid on praeguseks vaktsineerimata, peale selle on vaktsineerimisplaani prioriteete mitu korda muudetud ilma ühiskondliku debatita (selle heaks näiteks oli uudis, et eelisvaktsineerimisele lähevad valitsus ja riigikogu. Kas sellega kaasneb veel ports ametnikke, jäi selgusetuks. Igaks juhuks meenutan, et ohus on eeskätt riskigrupi inimeste, mitte eliitametnike elu, kes saavad oma tööd enamasti teha kaugtöö vormis).
Kaks valikut
Ülejäänud ühiskonna jaoks saab lahendusi olla kaks. Üks võib olla kapitulatsioon – tõstame käed üles ja lükkame oma kodinad kokku. Kes sureb, see sureb. Kehtestame kindlad reeglid, keda hospitaliseeritakse ja keda mitte. Sisult tähendaks see vaikivat naasmist keskaegse loodusliku valiku juurde – ise vaatad, kas ja kuidas ellu jääd.
PAINDLIKKUS | Ühe doosiga, aga rohkem
Ühel ajal oleks vaja esimese doosiga vaktsineerida võimalikult suur osa elanikkonda: maailma terviseorganisatsioon ehk WHO asus juba 8. jaanuaril seisukohale, et riikides, kus viirus levib laialdaselt ja vaktsiinikogustest ei piisa, võiks kaaluda teise doosiga süstimise edasilükkamist. Toonaste uuringute põhjal leiti, et näiteks Pfizeri/BioNTechi vaktsiini esimese ja teise doosi vahe võib olla 21 päeva asemel ka 42 päeva ehk kuus nädalat. Moderna vaktsiini kohta tegi WHO samalaadsed ettepanekud 25. jaanuaril.
Mingil põhjusel otsustas Eesti autoriteetse WHO soovitust lausa kaks kuud eirata ja alles 10. märtsil jõudis meie immuniseerimiskomisjon otsuseni, et ka meie võiksime sama teed minna.
Vaktsineerimise mõju hospitaliseerimisele on kindlasti märkimisväärne. Näiteks Šotimaal leiti veebruari lõpus, et rahvastikust viiendiku vaktsineerimine ühe doosi Pfizeri ja ühe doosi AstraZeneca vaktsiiniga vähendas haiglaravile sattumise tõenäosust vastavalt 85% ja 94% võrra. Neil võttis 1,14 miljoni inimese vaktsineerimine Pfizeri/BioNTechi 650 000 ja AstraZeneca 490 000 esimese vaktsiinidoosiga aega kaks kuud.
Tõsi, Eestis ei pruugi praeguse vaktsineerimiskorralduse puhul sellist efekti järgneda. Kuigi väidetavasti on prioriteedid justkui paigas ning vaktsineerimise eesmärk on kaitsta riskirühmi ja vähendada nii koroonaviiruse põhjustatud haigus- ja surmajuhtumeid kui ka tervishoiusüsteemi ja majanduse koormust, vaktsineeritakse meil kavaväliselt (mingil põhjusel) ka terveid keskealisi inimesi, kelle haiglasse sattumise tõenäosus on väike. See peab kindlasti muutuma – riskirühmad kõigepealt. Ja riskirühma ei saada kantsleriameti kaudu, vaid peamiselt siiski vastava diagnoosiga. Kantsler siiski ehk päris diagnoos ikka ei ole…
Kõrvalepõikeks ütlen, et Eesti senist vaktsineerimistempot hinnates tuleb arvesse võtta nn Hiiumaa efekti* – iga siin vaktsineeritud inimene mõjutab rahvastiku vaktsineeritute osakaalu palju rohkem kui suurema rahvastikuga riigis. Seega on väikeriigil igal juhul kergem mingites statistilistes edetabelites särada.
* „Hiiumaa efekt” – 2019. aastal avastasime, et kõige nadim on immuniseerimiskava täitmise olukord Hiiumaal, kus vaktsineeritud laste protsent oli Eesti väikseim. Peagi selgus, et Hiiumaa oleks normi täitnud üheksa lapse vaktsineerimisega.
Teine lahendus on otsustav tegutsemine ja vastase löömine piisavate jõududega: lühiajaline, ent karm isolatsioon koos riigipiiride sulgemisega. Ja siinkohal eranditeta – see peab kehtima ka neile, kellele seda rakendada võib olla poliitiliselt ebamugav.
