Pikka aega koduste jaoks kadunud sõdurpoiste tagaotsimine

[kalleb]

oli kunagi selline juhus

käisime oma otsese ülemuse starsii ltnt.Vesnoviga kusagil raudtee taga side brigaadis

vahepeal eksisime muidugi ära mingisse sööklasse või kohvikusse sest keha tuli kinnitada

seal ühes lauas kuulsin-nägin mitte väga noort naisterahvast,kes oli kusagilt kätte saanud eesti soost sõdurpoisi ja nuumas seda igasuguste maiustustega
ning nagu jutt käis et oli käsil selle naisterahva poja tagaotsimise operatsioon mida korraldas ta ise,juba oli 3-4 kuud täiesti kadunud ja kirjasid ei kirjutanud

no seda sõdurpoissi küsitleti kõiksugu võimalikul moel et saaks mingitki infot

pärast kui ära hakkasime minema ütlesin sellele tädile -head isu-

siis tiris starlei mu kähku välja set nagu ta ise väljendas -to sam ne vidis sto eto baba jebanutaja,ona mozet nan neprijatnostni prinesti-

nii nad minust sinna jäid ja loodan et nad selle sõdurpoisi ikka üles leidsid

aeg oli 1988 aasta suvel

muidudi meil eriti utsebkas oli spetsiaalne aeg ja sunniti postitama vähemalt 2 kirja nädalas et vanemad ei muretseks,zampoliidid korrutasid seda pidevalt

eriti kardeti parteibosse ,minuga ühes utsebkas oli ka mingi ülemnõukogu

saadiku poeg ,no väeosa polkovnik kõndis kikivarvul kui see pojale külla sõitis ja kergelt väeosa inspekteeris et kuidas on