Nõudmistele, et Saksamaalgi peaksid olema oma kolooniad ja mõjusfäärid, oli Bismarck reageerinud põigeldes ja vastumeelselt. See oli veel aeg, kui Carl Petersi ja Gustav Nachtigali taolised koloniaalseiklejad kõigepealt Ida-Aafrikas ja Kamerunis Saksa lipu heiskasid ning siis kodumaal poolvägisi, ründava ajakirjanduse ning kolooniaid pooldavate massiorganisatsioonide ja majandusliitude toetusel nende alade Saksa Riigi protektoraatideks kuulutamise välja tingisid. Pärast Bismarcki lahkumist olukord muutus. Uut laadi massiorganisatsioonide nagu 1887. aastal asutatud Saksa Koloniaalühingu (Deutsche Kolonialgesellschaft) ja eriti 1891. aastal tegevust alustanud Pan-Saksa Liidu (Allgemeiner Deutscher Verband) survel muutus kolooniate rajamine Aafrikas ja Okeaanias Saksa välispoliitika ametlikuks koostisosaks.
Pilt 1. Saksamaa kolooniad
Maailma jagamise asjus sai Saksamaa oma Euroopa naabritega veel džentelmenlikult kaubale. Seda tõendasid 1885. aastal Berliinis rahvusvahelisel konverentsil vastu võetud akt „Sõltumatu Kongo Riigi loomise kohta“ ja 1890. aastal Saksamaa ja Inglismaa vahel sõlmitud Sansibari leping ning lõpuks ka 1906. aasta Algecirase konverentsil sõlmitud leping, millega lahendati Maroko pärast puhkenud konflikt.
Kuid kolooniatega oli tihtilugu muid probleeme, kui muud suurriigid, kes neid sammuseid alasid himustasid. Edela-Aafrikas (Südwest-Afrika, praegune Namiibia) puhkes ülestõus 1903. aasta oktoobris ja läks maksma kokku kuskil 60,000,000 riigi marka ja 1000 keiserliku Saksamaa sõduri elu. Peamiseks ülestõusu põhjuseks oli jätkuv immigrantide juurdevool Saksamaalt ja vähemal määral muudest Euroopa riikidest, kes lihtsalt röövisid parimad maad kohalikelt. Ülestõusu alguses tapsid kohalikud 123 Saksamaalt pärit farmerit ja nende pereliiget. Vahelduva eduga tõusis ülestõusude ja rahutuste etteotsa palju erinevaid liidreid, kelle tabamisel rahva seast kerkisid aga uued.
Mälestusmedal Aafrika kampaaniates osalenutele loodi keiser Wilhelm II poolt 19. märts 1907. aastal. Medalit oli kahte erinevat klassi; pronksivärvi sõjaväelastele, kes olid operatsioonidest osa võtnud ning hõbedane neile, kes toetasid kampaaniaid, üksuste transportimist, vms tagalast või Saksamaalt (kaasa arvatud laevade meeskonnad).
Medali kujundas keiser Wilhelm isiklikult ja toodeti Preisimaa kuninglikus mündikojas Berliinis juveliir Otto Schultzi poolt.
Medali esiküljel on kujutatud „Germania“ kujutis ja tekst „SUEDWEST AFRIKA“ ning aastaarvud „1904-1906“.
Pilt 2 Germania
