Artikli väärtuslikeim mõte minu arvates.Kui keegi peab aprillisündmusi võiduks, olen sellega nõus: see on kahtlemata võit, et konflikt ei eskaleerunud relvastatud vägivallani. Seni kui kõik püsib sõnade, rusikate, kivide ja kumminuiade tasemel, on võimalik mis tahes konflikti tagasi pöörata, de-eskaleerida. Pärast seda, kui esimesed lasud on tehtud – sõltumata sellest, kes ja mis põhjusel tule avas –, omandab vägivald ja selle eskaleerumine oma iseseisva, osalejate tahtest ja otsustest paljuski sõltumatu loogika ning seda on väga raske, kui mitte võimatu peatada.
Lisaks omalt poolt veel juurde, et oma silmaga 2006. aasta maipühi näinuna, ei jää mingit kahltlust, et tegemist oli teadliku provokatsiooniga. Minu arvates käitus Ansipi valitsus aprillis/mais väga targalt ja ma ei nõustu artikli lõpupoole tooniga nagu oleks Eestis külmade peade ja (venelaste suhtes) tarkade otsuste aeg ümber saanud.
Vastupidi: aprillisündmused annavad väga hea konteksti sõjaväeliselt/patriootlikult avaldatud mõtetele. Patisfistikestele hea ja vastuvaidlematu argument hambu visata
Kas pole nii, et aastad oponeerivat seisukohta raskendavad arusaamist Eesti ühiskonna hetkeseisukohtadest? Mulle tundub, et patriootlik meelsus on Eestis praegu üle aastate kõrgseisus (ka riiklikul tasandil).
