kus saaks filme baltlaste välaandmistest näiteks
Johan Bergenstråhle "Baltutlämningen "(1970) ehk Baltlaste välaandmine?
Ütlen juba ette ära et rootsikeelt ei valda et seda rootsist tellida ja inglise keel on ka nagu ta on
filme baltlaste väljaandmisest
-
kurland 127
- Uudistaja
- Postitusi: 27
- Liitunud: 10 Dets, 2007 18:02
- Kontakt:
Ja ega seda Rootsist saagi, arvan ma.
Seal kas nooremate poolt ei teata sellest üldse midagi, või, vanemate puhul, häbenetakse silmad peast.
Oli siin pool aastat tagasi üks selline juhus, et ühe pensionieelikust Rootsi koloneliga tuli õhtusel sõprusõhtul (erariides) sellest asjast nii repliigi korras juttu ja siis ... Siis läks lahti. Terve õhtu läbi ei saanud sellest mehest enam lahti ja ei jõudnud selleteemalist arutlust ja südametunnistuse piinade väljendusi enam ära kuulata. Kuid - see kõik tuli tõepoolest südamest ja polnud põrmugi põhjust arvata, et tema poolt lausutud sõnad vaid pelgalt viisakusfraasid oleksid olnud. Kuigi tema isiklikult polnud ju üldsegi mitte tookordsete sündmustega seotud, oli ta järelikult küllaltki palju selle peale mõelnud-arutlenud.
Nii, et vaevalt sealt Rootsist miskit selletaolist saada olekski. Liig häbiväärne on se neile endalegi ja parema meelega püütakse seda unustada.
Seal kas nooremate poolt ei teata sellest üldse midagi, või, vanemate puhul, häbenetakse silmad peast.
Oli siin pool aastat tagasi üks selline juhus, et ühe pensionieelikust Rootsi koloneliga tuli õhtusel sõprusõhtul (erariides) sellest asjast nii repliigi korras juttu ja siis ... Siis läks lahti. Terve õhtu läbi ei saanud sellest mehest enam lahti ja ei jõudnud selleteemalist arutlust ja südametunnistuse piinade väljendusi enam ära kuulata. Kuid - see kõik tuli tõepoolest südamest ja polnud põrmugi põhjust arvata, et tema poolt lausutud sõnad vaid pelgalt viisakusfraasid oleksid olnud. Kuigi tema isiklikult polnud ju üldsegi mitte tookordsete sündmustega seotud, oli ta järelikult küllaltki palju selle peale mõelnud-arutlenud.
Nii, et vaevalt sealt Rootsist miskit selletaolist saada olekski. Liig häbiväärne on se neile endalegi ja parema meelega püütakse seda unustada.
Postitusi lugedes kasuta kôigepealt oma aju (NB!! peaaju) HOMO SAPIENS !!! (e. foorumlane)
Stellung halten und sterben!!
Stellung halten und sterben!!
Infot otsides jäi silma selline Rootslaste teguviisi õigustav artikkel
http://www.zaramis.nu/blog/2005/05/balt ... iktig.html
(Baltlaste väljaandmine oli õige)
Kes viitsib võib siit tõlkijast läbi lasta
http://free.translated.net/
hillart-l on üldjoontes õigus. Rootsi jaemüügist seda ei saa. Ainus variant on Rootsi Filmiinstituudist / Rootsi Filmitööstusest rentida või lasta koopia teha, mis on jõukohane (koos tõlkega) ETV-le.
Aga tundub, et asi on neil südamel sest Rootsi Riigiarhiiv on sel teemal hiljuti mitu üritust teinud
http://www.statensarkiv.se/default.aspx?id=10681&ptid=0
http://www.zaramis.nu/blog/2005/05/balt ... iktig.html
(Baltlaste väljaandmine oli õige)
Kes viitsib võib siit tõlkijast läbi lasta
http://free.translated.net/
hillart-l on üldjoontes õigus. Rootsi jaemüügist seda ei saa. Ainus variant on Rootsi Filmiinstituudist / Rootsi Filmitööstusest rentida või lasta koopia teha, mis on jõukohane (koos tõlkega) ETV-le.
Aga tundub, et asi on neil südamel sest Rootsi Riigiarhiiv on sel teemal hiljuti mitu üritust teinud
http://www.statensarkiv.se/default.aspx?id=10681&ptid=0
Olen üsna kindel, et nägin seda Rootsist baltlaste väljaajamise filmi 1990-ndate algul Tallinnas Oktoobri kinos. Ilmselt ei olnud tegemist nö päris filmi näitamise, vaid linale kuvatud videoga, mis oli tollal üsna tavaline praktika.
Ainus, mis nüüd selle filmiga meenub, on fakt ise, et olen seda näinud. Ju see siis mingi eriline šedööver ei olnud, et kõvaketta peale nii pealiskaudselt salvestunud on.
Ainus, mis nüüd selle filmiga meenub, on fakt ise, et olen seda näinud. Ju see siis mingi eriline šedööver ei olnud, et kõvaketta peale nii pealiskaudselt salvestunud on.
Et asi väga ühekülgne ei tunduks üks vana Ekspressi artikkel, mida Googlega ei leia
Eesti Ekspress 18. jaanuar 2001
Wallenbergile said saatuslikuks baltlased
Kas rootslased ohverdasid Raoul Wallenbergi Balti põgenike päästmiseks?
Pekka Erelt
Rootsi diplomaadi Raoul Wallenbergi saatust uurinud Rootsi-Vene ühiskomisjoni raportist ilmneb, et Wallenbergile võis hukatuslikuks saada rootslaste keeldumine vahetustehingust Staliniga. Nimelt tegi Stalin ettepaneku vahetada diplomaat Rootsis asuvate nõukogude põgenike vastu. Enamiku neist põgenikest moodustasid baltlased.
17. jaanuaril 1946 teatasid rootslased Nõukogude Liidu saatkonnale Stockholmis, et 40 haiget baltlast jäävad Rootsi ja venelastele neid välja ei anta. Need 40 kuulusid umbes paarisaja interneeritud sõjaväelase hulka, kellest 167 anti protestidest hoolimata jaanuari lõpul Nõukogude Liidule välja.
Aasta varem, 17. jaanuaril 1945 arreteerisid venelased Budapestis Wallenbergi ning toimetasid ta Moskvasse. Päev enne seda olid venelased kinni nabinud ka kaks SHveitsi diplomaati. Neid kolme diplomaati kavatsesid venelased kasutada vahetuskaubana Rootsis ja SHveitsis asuvate Nõukogude kodanike vastu. Nii nagu Wallenberg, toimetati Moskvasse ka shveitslased Feller ja Meier. SHveitslased jõudsid venelastega vahetuse asjus kokkuleppele ja said 1946. aastal oma diplomaadid tagasi.
Rootsiga, kus oli hulgaliselt põgenikke, lootis Nõukogude Liit sama edukalt äri ajada. Venelaste plaan kasutada Raoul Wallenbergi vahetuseks läks aga vett vedama, kuna rootslastele ei jõudnud sellekohased vihjed pärale. Wallenbergi saatust uurinud ühiskomisjoni raportist ilmneb, et rootslaste küsimustele Wallenbergi kohta vastasid venelased tavaliselt küsimustega ärahüpanud meremeeste, baltlaste jt põgenike kohta.
N Liit sundis Rootsit põgenikke välja andma
Rootslased, välja arvatud diplomaat Barck-Holst, ei taibanud, et see oli venelaste viis teha ettepanek vahetuskaubaks. Venelastel nimelt polnud tavaks teha vahetuskaubaks otsest ettepanekut, seda oodati vastaspoolelt. See intuitsiooni puudus saigi Wallenbergile saatuslikuks ning erinevalt SHveitsi diplomaatidest ei vabastatud teda kunagi.
Teise maailmasõja ajal ajas neutraalne Rootsi sakslastega suurt äri, varustades neid väärtusliku rauamaagiga. Sõja võitjad, eriti Nõukogude Liit, sellele hea pilguga ei vaadanud. Seetõttu täitiski Rootsi pärast sõja lõppu kuulekalt suure idanaabri korraldusi, mille markantseks näiteks oli baltlaste väljaandmine Nõukogude Liidule jaanuaris 1946.
Kui Nõukogude armee vallutas mais 1945 Kuramaa poolsaare, põgenes sealt mitu tuhat saksa, läti, leedu ja eesti sõjaväelast Rootsi, et pääseda venelaste kätte langemisest. Nende kättesaamiseks avaldas Nõukogude Liit survet ning Rootsi oli sunnitud venelastega sõlmima kokkuleppe, mis kohustas neid põgenenud sõjaväelased välja andma.
Sõdurid ei osanud asjade niisugust arengut karta ning vaid üksikud varjusid. Enamik uskus poliitilisse asüüliõigusesse ja jäi ootama. Kui nad oma saatusest teada said, oli juba hilja. Kõik sõjaväelased interneeriti tugeva valvega laagritesse ning lõpuks anti venelastele välja.
Kokkulepe venelastega oli salajane, esimesed teated selle kohta tulid avalikuks novembri lõpul 1945. Kuigi sobingu vastu protestiti elavalt nii ajakirjanduses kui ka parlamendis, polnud sel mingeid tagajärgi. Esimene transport 1300 sakslasega läks Venemaa poole teele 1. detsembril 1945. Pääsemaks väljaandmisest vigastasid mitu sakslast ennast ning üks sooritas enesetapu.
Pärast esimest väljaandmist puhkes Rootsis enneolematu protestitorm. Valitsuse ebainimliku otsuse tühistamise nimel võitlesid kirikuringkonnad, ajakirjandus ja isegi kuningas, kes pöördus palvega Stalini poole. Mingeid tulemusi protestidel muidugi ei olnud.
Jaanuari keskel 1946 alustasid interneeritud sõjaväelased näljastreiki ning enesevigastamisi, püüdes sellega juhtida endale nii Rootsi kui ka maailma avalikkuse tähelepanu. Protestimise ainsaks tulemuseks oli Rootsi valitsuse käsk tugevdada valvet ning kutsuda väljaandmise läbiviimiseks appi üks sõjaväeüksus. Üksuse ülemale oli niisugune otsus vastuvõetamatu ja ta lahkus kuningliku sõjaväe teenistusest.
Rootsi keeldus vahetuskaubast
25. jaanuaril toimus Trelleborgi sadamas Rootsi ajaloo häbiväärsemaid sündmusi. Avalikkuse silme all tiriti jõuga 1250 sakslast ja 167 (153) baltlast vene aurikule Beloostrov. Taas toimus mitu eneseveristamist ning üks läti kapten tappis enda. Ametlike teadete järgi oli väljaantute seas ka seitse eestlast, kellest kuus olid 18aastased noored.
Rootsi valitsus ei osanud niisugust protestitormi oodata. Rahva silmis oli valitsus astunud reeturliku sammu. Riikidele aga, kes Baltimaade okupeerimist ei tunnistanud, polnud väljaantud sõjaväelased Nõukogude kodanikud ning seega oli Rootsi sooritanud kuriteo. Puhkenud skandaal otsustaski haigete balti sõjameeste saatuse - neid Rootsi valitsus välja anda enam ei julgenud.
Sellega oli Rootsi Wallenbergi ohverdanud, sest vahetuskaup oli ainsaks võimaluseks venelastelt oma diplomaat tagasi saada. Rootsi-Vene ühiskomisjoni raport kirjeldab, et rootslased ei saanud aru venelaste soovist teha vahetuskaupa.
Tõenäoliselt said rootslased venelastest hästi aru, nende vihjetele ei reageeritud teadlikult. Miks muidu jäeti diplomaat Barck-Holsti ettekanne venelaste kavatsustest igasuguse tähelepanuta. Sõja ajal palju juute päästnud Wallenberg oli enese teadmata päästnud veel hulga inimesi. Seekord aga oma elu hinnaga.
http://www.ekspress.ee/arhiiv/2001/03/Aosa/kuum18.html
Eesti Ekspress 18. jaanuar 2001
Wallenbergile said saatuslikuks baltlased
Kas rootslased ohverdasid Raoul Wallenbergi Balti põgenike päästmiseks?
Pekka Erelt
Rootsi diplomaadi Raoul Wallenbergi saatust uurinud Rootsi-Vene ühiskomisjoni raportist ilmneb, et Wallenbergile võis hukatuslikuks saada rootslaste keeldumine vahetustehingust Staliniga. Nimelt tegi Stalin ettepaneku vahetada diplomaat Rootsis asuvate nõukogude põgenike vastu. Enamiku neist põgenikest moodustasid baltlased.
17. jaanuaril 1946 teatasid rootslased Nõukogude Liidu saatkonnale Stockholmis, et 40 haiget baltlast jäävad Rootsi ja venelastele neid välja ei anta. Need 40 kuulusid umbes paarisaja interneeritud sõjaväelase hulka, kellest 167 anti protestidest hoolimata jaanuari lõpul Nõukogude Liidule välja.
Aasta varem, 17. jaanuaril 1945 arreteerisid venelased Budapestis Wallenbergi ning toimetasid ta Moskvasse. Päev enne seda olid venelased kinni nabinud ka kaks SHveitsi diplomaati. Neid kolme diplomaati kavatsesid venelased kasutada vahetuskaubana Rootsis ja SHveitsis asuvate Nõukogude kodanike vastu. Nii nagu Wallenberg, toimetati Moskvasse ka shveitslased Feller ja Meier. SHveitslased jõudsid venelastega vahetuse asjus kokkuleppele ja said 1946. aastal oma diplomaadid tagasi.
Rootsiga, kus oli hulgaliselt põgenikke, lootis Nõukogude Liit sama edukalt äri ajada. Venelaste plaan kasutada Raoul Wallenbergi vahetuseks läks aga vett vedama, kuna rootslastele ei jõudnud sellekohased vihjed pärale. Wallenbergi saatust uurinud ühiskomisjoni raportist ilmneb, et rootslaste küsimustele Wallenbergi kohta vastasid venelased tavaliselt küsimustega ärahüpanud meremeeste, baltlaste jt põgenike kohta.
N Liit sundis Rootsit põgenikke välja andma
Rootslased, välja arvatud diplomaat Barck-Holst, ei taibanud, et see oli venelaste viis teha ettepanek vahetuskaubaks. Venelastel nimelt polnud tavaks teha vahetuskaubaks otsest ettepanekut, seda oodati vastaspoolelt. See intuitsiooni puudus saigi Wallenbergile saatuslikuks ning erinevalt SHveitsi diplomaatidest ei vabastatud teda kunagi.
Teise maailmasõja ajal ajas neutraalne Rootsi sakslastega suurt äri, varustades neid väärtusliku rauamaagiga. Sõja võitjad, eriti Nõukogude Liit, sellele hea pilguga ei vaadanud. Seetõttu täitiski Rootsi pärast sõja lõppu kuulekalt suure idanaabri korraldusi, mille markantseks näiteks oli baltlaste väljaandmine Nõukogude Liidule jaanuaris 1946.
Kui Nõukogude armee vallutas mais 1945 Kuramaa poolsaare, põgenes sealt mitu tuhat saksa, läti, leedu ja eesti sõjaväelast Rootsi, et pääseda venelaste kätte langemisest. Nende kättesaamiseks avaldas Nõukogude Liit survet ning Rootsi oli sunnitud venelastega sõlmima kokkuleppe, mis kohustas neid põgenenud sõjaväelased välja andma.
Sõdurid ei osanud asjade niisugust arengut karta ning vaid üksikud varjusid. Enamik uskus poliitilisse asüüliõigusesse ja jäi ootama. Kui nad oma saatusest teada said, oli juba hilja. Kõik sõjaväelased interneeriti tugeva valvega laagritesse ning lõpuks anti venelastele välja.
Kokkulepe venelastega oli salajane, esimesed teated selle kohta tulid avalikuks novembri lõpul 1945. Kuigi sobingu vastu protestiti elavalt nii ajakirjanduses kui ka parlamendis, polnud sel mingeid tagajärgi. Esimene transport 1300 sakslasega läks Venemaa poole teele 1. detsembril 1945. Pääsemaks väljaandmisest vigastasid mitu sakslast ennast ning üks sooritas enesetapu.
Pärast esimest väljaandmist puhkes Rootsis enneolematu protestitorm. Valitsuse ebainimliku otsuse tühistamise nimel võitlesid kirikuringkonnad, ajakirjandus ja isegi kuningas, kes pöördus palvega Stalini poole. Mingeid tulemusi protestidel muidugi ei olnud.
Jaanuari keskel 1946 alustasid interneeritud sõjaväelased näljastreiki ning enesevigastamisi, püüdes sellega juhtida endale nii Rootsi kui ka maailma avalikkuse tähelepanu. Protestimise ainsaks tulemuseks oli Rootsi valitsuse käsk tugevdada valvet ning kutsuda väljaandmise läbiviimiseks appi üks sõjaväeüksus. Üksuse ülemale oli niisugune otsus vastuvõetamatu ja ta lahkus kuningliku sõjaväe teenistusest.
Rootsi keeldus vahetuskaubast
25. jaanuaril toimus Trelleborgi sadamas Rootsi ajaloo häbiväärsemaid sündmusi. Avalikkuse silme all tiriti jõuga 1250 sakslast ja 167 (153) baltlast vene aurikule Beloostrov. Taas toimus mitu eneseveristamist ning üks läti kapten tappis enda. Ametlike teadete järgi oli väljaantute seas ka seitse eestlast, kellest kuus olid 18aastased noored.
Rootsi valitsus ei osanud niisugust protestitormi oodata. Rahva silmis oli valitsus astunud reeturliku sammu. Riikidele aga, kes Baltimaade okupeerimist ei tunnistanud, polnud väljaantud sõjaväelased Nõukogude kodanikud ning seega oli Rootsi sooritanud kuriteo. Puhkenud skandaal otsustaski haigete balti sõjameeste saatuse - neid Rootsi valitsus välja anda enam ei julgenud.
Sellega oli Rootsi Wallenbergi ohverdanud, sest vahetuskaup oli ainsaks võimaluseks venelastelt oma diplomaat tagasi saada. Rootsi-Vene ühiskomisjoni raport kirjeldab, et rootslased ei saanud aru venelaste soovist teha vahetuskaupa.
Tõenäoliselt said rootslased venelastest hästi aru, nende vihjetele ei reageeritud teadlikult. Miks muidu jäeti diplomaat Barck-Holsti ettekanne venelaste kavatsustest igasuguse tähelepanuta. Sõja ajal palju juute päästnud Wallenberg oli enese teadmata päästnud veel hulga inimesi. Seekord aga oma elu hinnaga.
http://www.ekspress.ee/arhiiv/2001/03/Aosa/kuum18.html
Ja veel üks nurgatagune materjal
Estland lk 22
Baltlaste väljaandmine
Seda sündmust hakati nimetama “baltlaste väljaandmi-seks” (baltutlämningen) ning see on igaveseks raiutudrootsi ajalooraamatutesse. Sellel teemal on kirjutatudpoleemilisi artikleid, raamatuid, doktoriväitekiri ja vändatudmängufilm. Kahtlematult on see kaasaegse Rootsi ajalooüks enimvaieldud episoode. Paljud on nimetanud sedaRootsi häbiplekiks, teised on aga kaitsnud Rootsi valitsust,kes jaanuaris 1946 andis Nõukogude Liidule üle 146 balt-last, kes olid Rootsi saabudes olnud saksa sõjaväemundris.Enamus neist olid lätlased, eestlasi oli seitse.
Eestis olid selle sündmusega kursis vaid vähesed, sedakuni 1994-nda aastani, mil Rootsi valitsus kutsus mõnedellujäänutest külastama Rootsit ja Ränneslätti laagritSmålandis, kus nad kunagi olid interneeritud.
Teise maailmasõja lõpul oli Rootsis 2 700 saksa sõjaväe-mundris interneeritud sõdurit, valdav osa neist riigisakslased.Kuid nende seas oli ka baltlasi. Enamus neist oli tulnud Rootsi1945. a. mais Kuramaalt. Nõukogude Liit nõudis nende väljaand-mist. Rootsi koalitsioonivalitsus otsustas, et nad tuleb välja anda.Pärast rahu saabumist võimule tulnud sotsiaaldemokraatlikvalitsus viis selle otsuse täide.
Valitsuse otsus oli olnud salajane, kuid 1945. a. sügiselhakkasid levima kuulujutud, et baltlased antakse välja.Kodanlik ajakirjandus tõstis kära. Organiseeriti protesti-meeleavaldusi. Baltlased korraldasid näljastreigi. Üks balt-lastest sooritas enesetapu, nii mõnigi tekitas endale keha-vigastusi. Paljud tuli viia haiglasse ravile. Lugu lõppes 146baltlase üleandmisega Nõukogude Liidule Trelleborgisadamas.
Nende saatusest kojujõudmisel Nõukogude Liidu pooltokupeeritud Eestisse, Lätisse ja Leedusse liikus igasugu-seid kuulujutte. Kirjanik P O Enquist andis 1968. a. väljaRootsis suurt tähelepanu äratanud raamatu “Leegionärid.Romaan baltlaste väljaandmisest”(Legionärerna. En romanom baltutlämningen). Enquist rõhutas, et on tahtnud kirjel-dada üht “rootsi dilemmat”. Tegemist on põneva ja detai-lirikka teosega. Enquist oli romaani jaoks materjalikogumiseks saanud Nõukogude ametivõimudelt viisaRiiga, et intervjueerida mõningaid asjaosalisi. Tema jõudisoma romaanis järeldusele, et “väljaantutest karistatiumbes 35 meest ning et kedagi ei hukatud”. Neile mõiste-ti väljasaatmine Siberi karistuslaagritesse, kuni 25 aastaks.Pärast Stalini surma olevat enamus neist saanud kojutagasi pöörduda.
Kriitikud leidsid, et Enquist on olnud “naiivne” ega poleläbi näinud, et KGB oli Riias intervjueeritavatele ette kir-jutanud, mida nad peavad rääkima. Üks Enquisti tulise-maid kriitikuid oli rootsi ajaloolane Curt Ekholm, kes1984. a. kirjutas doktoriväitekirja “Baltlaste ja sakslasteväljaandmisest aastail 1945–1946”. Noored baltlased, kelleainus süü seisnes selles, et nad võitlesid oma maa eestsaksa mundris, polnud ära teeninud kohtlemist fašistidena,leidis Ekholm.
Väljaantud eestlaste seas olid Elmar Suurpere ja Hans Lindemann. 16-aastaselt olid nad sundmobiliseeritud ningpidid läbi tegema relvavaba teenistuse saksa Luftwaffes. Sõjalõpul sattusid nad 1945-ndal aastal kurikuulsasse Kuramaa”kotti”. Pärast fašistliku Saksamaa kapituleerumist jäi vaidmõni tund ajani, mil nad pidid end Nõukogude vägedelevangi andma. Puhkes paanika. Liepaja sadamas õnnestusElmaril pääseda ühele praamile ja põgeneda Gotlandile. Hansklammerdus neljamootorilise vesilennuki pontoonide külge.Saksa lendurid tõmbasid ta sisse ning lennuk maandusTrelleborgis.
Meie kohtumisel 48 aastat hiljem Tallinnas on Hans jaElmar 66-aastased pensionärid. Ühel päeval oli neid kutsutudRootsi saatkonda ja välisminister Margaretha af Ugglas palusRootsi valitsuse nimel nende käest vabandust.Neil on Rootsis oldud aeg iga väiksema pisiasjani meeles.Kuidas nad näljastreiki tegid ja kuidas neid Kristianstadi haig-lasse viidi. Kuidas rootslased püüdsid neid hõrgutavate toitu-dega meelitada. Käis ringi kumu, et Gustav V oli kirjutanudStalinile ning et neil lubatakse Rootsi jääda. See osutus valeks,kuid niiviisi saadi mehed jälle sööma.
(Tegelikult oli kuningas kutsunud Nõukogude esindajaStockholmis Tšernõšovi enda juurde ja palunud tal Stali-nile edasi anda tema isiklik suuline palve baltlaste väljaand-mist edasi lükata. Muide, kuningas tegi seda hoolimatapeaminister Per Albin Hanssoni vastuseisust. Stalin eivõtnud Gustav V palvet kuulda.)
Ühel hommikul nad veel magasid, kui barakkidesse tor-masid rootsi politseinikud. Nad viidi Trelleborgi sadamas seisva vene laeva “Beloostrov” pardale. Üks läti ohvitser lõiendale noaga silma, mõni püüdis endal veene läbi lõigata.Laeval heideti nad lastiruumi. Ülesõit oli piinarikas. Nad jäidtormi kätte.
Liepajas istusid nad pool aastat vangilaagris. Kui nadolid saanud 18-aastaseks, viidi nad ühte Tallinna vanglas-se. Seal oli kontroll leebem. Elmari isa tuli Saaremaalt tedavaatama. Elmar põgenes koos isaga. Vätta kalurikülasSaaremaal oli isa kohaliku miilitsaülemaga kokku leppi-nud, et too pigistab silma kinni. Aastaid töötas Elmar ille-gaalselt kolhoosis kalurina.
Hans istus Tallinna vangilaagris veel pool aastat. Siislasti temagi vabaks. Pääsesid nad siis kergelt?
“Jah. Aga meie eakaaslastele määrati väga rangeidkaristusi. 25 aastat Siberit,” ütleb Elmar.
“Mina olin ääretult nördinud, kui meid välja anti. Sedaon olnud raske unustada. Minu elu oleks võinud kujunedahoopis teistsuguseks,” ütleb Hans.
http://www.swedenabroad.com/SelectImage ... stland.pdf
Estland lk 22
Baltlaste väljaandmine
Seda sündmust hakati nimetama “baltlaste väljaandmi-seks” (baltutlämningen) ning see on igaveseks raiutudrootsi ajalooraamatutesse. Sellel teemal on kirjutatudpoleemilisi artikleid, raamatuid, doktoriväitekiri ja vändatudmängufilm. Kahtlematult on see kaasaegse Rootsi ajalooüks enimvaieldud episoode. Paljud on nimetanud sedaRootsi häbiplekiks, teised on aga kaitsnud Rootsi valitsust,kes jaanuaris 1946 andis Nõukogude Liidule üle 146 balt-last, kes olid Rootsi saabudes olnud saksa sõjaväemundris.Enamus neist olid lätlased, eestlasi oli seitse.
Eestis olid selle sündmusega kursis vaid vähesed, sedakuni 1994-nda aastani, mil Rootsi valitsus kutsus mõnedellujäänutest külastama Rootsit ja Ränneslätti laagritSmålandis, kus nad kunagi olid interneeritud.
Teise maailmasõja lõpul oli Rootsis 2 700 saksa sõjaväe-mundris interneeritud sõdurit, valdav osa neist riigisakslased.Kuid nende seas oli ka baltlasi. Enamus neist oli tulnud Rootsi1945. a. mais Kuramaalt. Nõukogude Liit nõudis nende väljaand-mist. Rootsi koalitsioonivalitsus otsustas, et nad tuleb välja anda.Pärast rahu saabumist võimule tulnud sotsiaaldemokraatlikvalitsus viis selle otsuse täide.
Valitsuse otsus oli olnud salajane, kuid 1945. a. sügiselhakkasid levima kuulujutud, et baltlased antakse välja.Kodanlik ajakirjandus tõstis kära. Organiseeriti protesti-meeleavaldusi. Baltlased korraldasid näljastreigi. Üks balt-lastest sooritas enesetapu, nii mõnigi tekitas endale keha-vigastusi. Paljud tuli viia haiglasse ravile. Lugu lõppes 146baltlase üleandmisega Nõukogude Liidule Trelleborgisadamas.
Nende saatusest kojujõudmisel Nõukogude Liidu pooltokupeeritud Eestisse, Lätisse ja Leedusse liikus igasugu-seid kuulujutte. Kirjanik P O Enquist andis 1968. a. väljaRootsis suurt tähelepanu äratanud raamatu “Leegionärid.Romaan baltlaste väljaandmisest”(Legionärerna. En romanom baltutlämningen). Enquist rõhutas, et on tahtnud kirjel-dada üht “rootsi dilemmat”. Tegemist on põneva ja detai-lirikka teosega. Enquist oli romaani jaoks materjalikogumiseks saanud Nõukogude ametivõimudelt viisaRiiga, et intervjueerida mõningaid asjaosalisi. Tema jõudisoma romaanis järeldusele, et “väljaantutest karistatiumbes 35 meest ning et kedagi ei hukatud”. Neile mõiste-ti väljasaatmine Siberi karistuslaagritesse, kuni 25 aastaks.Pärast Stalini surma olevat enamus neist saanud kojutagasi pöörduda.
Kriitikud leidsid, et Enquist on olnud “naiivne” ega poleläbi näinud, et KGB oli Riias intervjueeritavatele ette kir-jutanud, mida nad peavad rääkima. Üks Enquisti tulise-maid kriitikuid oli rootsi ajaloolane Curt Ekholm, kes1984. a. kirjutas doktoriväitekirja “Baltlaste ja sakslasteväljaandmisest aastail 1945–1946”. Noored baltlased, kelleainus süü seisnes selles, et nad võitlesid oma maa eestsaksa mundris, polnud ära teeninud kohtlemist fašistidena,leidis Ekholm.
Väljaantud eestlaste seas olid Elmar Suurpere ja Hans Lindemann. 16-aastaselt olid nad sundmobiliseeritud ningpidid läbi tegema relvavaba teenistuse saksa Luftwaffes. Sõjalõpul sattusid nad 1945-ndal aastal kurikuulsasse Kuramaa”kotti”. Pärast fašistliku Saksamaa kapituleerumist jäi vaidmõni tund ajani, mil nad pidid end Nõukogude vägedelevangi andma. Puhkes paanika. Liepaja sadamas õnnestusElmaril pääseda ühele praamile ja põgeneda Gotlandile. Hansklammerdus neljamootorilise vesilennuki pontoonide külge.Saksa lendurid tõmbasid ta sisse ning lennuk maandusTrelleborgis.
Meie kohtumisel 48 aastat hiljem Tallinnas on Hans jaElmar 66-aastased pensionärid. Ühel päeval oli neid kutsutudRootsi saatkonda ja välisminister Margaretha af Ugglas palusRootsi valitsuse nimel nende käest vabandust.Neil on Rootsis oldud aeg iga väiksema pisiasjani meeles.Kuidas nad näljastreiki tegid ja kuidas neid Kristianstadi haig-lasse viidi. Kuidas rootslased püüdsid neid hõrgutavate toitu-dega meelitada. Käis ringi kumu, et Gustav V oli kirjutanudStalinile ning et neil lubatakse Rootsi jääda. See osutus valeks,kuid niiviisi saadi mehed jälle sööma.
(Tegelikult oli kuningas kutsunud Nõukogude esindajaStockholmis Tšernõšovi enda juurde ja palunud tal Stali-nile edasi anda tema isiklik suuline palve baltlaste väljaand-mist edasi lükata. Muide, kuningas tegi seda hoolimatapeaminister Per Albin Hanssoni vastuseisust. Stalin eivõtnud Gustav V palvet kuulda.)
Ühel hommikul nad veel magasid, kui barakkidesse tor-masid rootsi politseinikud. Nad viidi Trelleborgi sadamas seisva vene laeva “Beloostrov” pardale. Üks läti ohvitser lõiendale noaga silma, mõni püüdis endal veene läbi lõigata.Laeval heideti nad lastiruumi. Ülesõit oli piinarikas. Nad jäidtormi kätte.
Liepajas istusid nad pool aastat vangilaagris. Kui nadolid saanud 18-aastaseks, viidi nad ühte Tallinna vanglas-se. Seal oli kontroll leebem. Elmari isa tuli Saaremaalt tedavaatama. Elmar põgenes koos isaga. Vätta kalurikülasSaaremaal oli isa kohaliku miilitsaülemaga kokku leppi-nud, et too pigistab silma kinni. Aastaid töötas Elmar ille-gaalselt kolhoosis kalurina.
Hans istus Tallinna vangilaagris veel pool aastat. Siislasti temagi vabaks. Pääsesid nad siis kergelt?
“Jah. Aga meie eakaaslastele määrati väga rangeidkaristusi. 25 aastat Siberit,” ütleb Elmar.
“Mina olin ääretult nördinud, kui meid välja anti. Sedaon olnud raske unustada. Minu elu oleks võinud kujunedahoopis teistsuguseks,” ütleb Hans.
http://www.swedenabroad.com/SelectImage ... stland.pdf
-
kurland 127
- Uudistaja
- Postitusi: 27
- Liitunud: 10 Dets, 2007 18:02
- Kontakt:
-
kurland 127
- Uudistaja
- Postitusi: 27
- Liitunud: 10 Dets, 2007 18:02
- Kontakt:
-
kurland 127
- Uudistaja
- Postitusi: 27
- Liitunud: 10 Dets, 2007 18:02
- Kontakt:
baltlased
Kui vastav näitus oli Okupatsioonide muuseumis siis näidati seal ka selleteemalisi ehk siis väljasaatmisega seotus klippe. Ilmselt väljavõtted filmist.
Kes on foorumil
Kasutajad foorumit lugemas: Registreeritud kasutajaid pole ja 0 külalist