Kapten Trumm kirjutas:
Selle 17 aasta jooksul on raha korstnasse lastud ka ikka kenasti.
Näiteks
1. Küllalt suure hulga reservi väljaõpetamine ja seejärel unarusse jätmine - mida tuleb kompenseerida nüüd juurde õpetamisega (maksab) -olen siiani seisukohal, et Eestis toimiv nullist tootmise süsteem on kallis ja ebatõhus, selle asemel tuleb vähendada jalaväe tootmise massi ja vaba ressurss suunata karjuvalt puudulikele tehnikavägedele (nt suurtükivägi).
Olen nõus selles osas, et kahetsusväärsel kombel lasti õppekogunemiste mitte-korraldamise tõttu raisku kümmekond tuhat 1990. aastate teisel poolel ja 2000. aastate esimestel aastatel väljaõpetatud reservväelast, kes olid saanud üsna korraliku rühma-kompanii-taseme väljaõppe. Miks nii tehti, tuleks küsida kaitseväest, kes tegeleb kogu reservväelastega seonduva temaatikaga – alates reservväelaste üle arvepidamisest, nende kogunemistele kutsumisest ja kogunemiste läbiviimisest. Täpsemalt võiks seda küsida reservkolonelleitnant Kunnase käest, kes viis aastat selle temaatika eest J3 ülemana vastutas ja seetõttu ka seda võtmeprobleemi oma artiklites isegi poole sõnaga ei maini. Kui siin oleks ka kuidagi mängus Kaitseministeeriumi kahjurite kuri käsi, siis mainiks kindlasti.
Teisest küljest ei oleks nende reservväelaste korduskoolitused eriliselt lahendanud terviklike pataljonide ja brigaadide formeerimise küsimust. Nagu ma varem korduvalt olen öelnud, ei koosne üks jalaväebrigaad mitte kolmest kergejalaväepataljonist, vaid väljaõppinud ja pädevate vanemohvitseridega staabist, suurtükiväepataljonist, sidepataljonist, logistikapataljonist, pioneeripataljonist, täiendavatest luure- ja tankitõrjeüksustest, täiskomplektist relvastusest, veokitest, terviklikust sidesüsteemist jpm. 1990. Aastate teisel poolel ja 2000. Aastate algul vorpisid väljaõppekeskused peamiselt tavalisi jalaväekompaniisid ja pataljonitaseme toetusüksuseid, brigaadi taseme toetusüksuste loomine (ja mitmete selleks vajalike relvaliikide nagu nt suurtükivägi, pioneerid) oli alles algusjärgus. Seda, kui jabur ja teostamatu oleks täna loobuda jalaväeüksuste väljaõpetamisest ja koolitada kõik kaadrikaitseväelased (ajutiselt?) ümber suurtükiväelasteks, pioneerideks, sideväelasteks, logistikuteks jne, selgitasin ma ühes teises foorumi osas.
Kapten Trumm kirjutas:
2. Väeosade avamise-sulgemise tingel-tangeliga, millega ju kaasnesid kaduma läinud investeeringud (maksab) - Jägala, Pärnu jne jne
Mis investeeringutest me räägime – nii Jägalas kui Pärnus tehti nende väeosade eksisteerimise ajal rahapuudusel vaid paaris kohas pealiskaudset sanitaarremonti (v.a. Pärnu pataljoni hospidal) summadega, mis kahvatuvad selle kõrval, mis oleks vajalik nende linnakute reaalseks renoveerimiseks. Jägalasse pöördub kaitsevägi tagasi – aga mitte ühe, sisuliselt kompanii-suuruse üksuse, vaid üsna mitme väeosa ja staabi näol, mis on majanduslikult otstarbekam – ja sedagi alles pärast pea kõikide seal praegu olevate hoonete lammutamist ja uute, korralike kasarmute ehitamist. Pärnu pataljon oma senisel kujul – hoida Pärnu kesklinnas kompaniisuurust, korraliku harjutusväljata väeosa pole mitte investeering, vaid raiskamine. Eriti, kui selles pataljonis oli tema parimatel päevadel kaadrikaitseväelasi ja –ametnikke pea sama palju, kui väljaõpetatavaid ajateenijaid. Pärnu ja Kalevi pataljoni sulgemisest rääkides ei maksa jätta tähelepanuta ka asjaolu, et tulenevalt uute hoonete valmimisest Tapal ja Võrus pole reaalselt väljaõpetatavate ajateenijate arv sisuliselt vähenenud – küll aga on seda tehtud kokkuvõttes säästlikumalt, mis tuleneb suurte väljaõppekeskuste nagu Tapa VÕK ja Kuperjanovi JP mastaabiefektist.
Kapten Trumm kirjutas:
3. Puudulik ja mittetoimiv kordusõppuste süsteem, mis ei luba normaalselt kasutada ka värskemaid reserve. Sest pole lugu, vorbime uusi juurde.
Alates sellest aastast käivitatud ja järgmistel aastatel veelgi hoogu koguvad õppekogunemised on just mõeldud n-ö värskemate reservüksuste kordusõpetamiseks, st meeste jaoks, kes pole veel jõudnud oma tervist ja väljaõpet tsiviil oldud paari aasta jooksul ära kaotada.
Kapten Trumm kirjutas:
4. Investeeringud kohtadesse, mis ei tooda märkimisväärset kaitsevõimet
(nt needsamad miinilaevad, transpordilennuki osakud ja kindlasti veel üht-teist)
Nendest teemadest on juba juttu olnud. Miinijahtijate mitteostmine oleks tähendanud mereväe sisulist eksistentsi lõppu selle aastakümne lõpuks. Strateegilise õhutranspordi programm – maksta 25 aasta jooksul välja 25 miljonit krooni aastas pole summa, mille eest oleks võimalik midagi reaalselt hankida. Vastu saame võimaluse ilma rehepappi mängimata oma missiooniüksusi transportida ning poliitilise punktivõidu NATO võimelünga likvideerimises osalemises.
Kapten Trumm kirjutas:
5. Välismissioonidel üle võimete osalemine. Välismissioonidel osalemise kulud on arvestatav summa kaitse-eelarvest. Kui arvestada ainuüksi loosungit "30 kilo kätte", siis koos muu pudi-padiga on üks mees miljon aastas. 200 meest välismaal - 200 miljonit. Siia juurde veel nendele vahetuste tootmise kulud, investeeringud jne jne, siis võiks spekuleerida summaga 500 miljonit aastas. 10% eelarvest sinna saame, aga õhuturbele ei saa?
Välismissioonidel osalemine neelab kaitse-eelarvest märgatava, kuid mitte arvestatava osa, mis muud võimearendusprojektid seisma jätaks. 500 miljonit aastas ei vasta tõele, õigem summa oleks tänasel päeval 250 miljonit aastas, mis moodustab 5% kaitse-eelarvest. See ei ole üle meie võimete. Ühe sõduri hoidmine missioonil aastas maksab ca üks miljon krooni ning see sisaldab endas nii palgakulu, varustust, relvastust, laskemoonakulu, transporti ja missioonieelset väljaõpet. Olgem numbrites täpsed.
Teiseks, välismissioonid ei ole mingi must auk, kuhu panustatakse raha, inimesi ja tehnikat ning kust midagi justkui vastu ei tule. Alustuseks täidetakse 250 mehega missioonidel nn NATO Istanbuli kriteeriumit, mille kohaselt on peaks iga NATO riigi rahuaja armeest pidevalt 8% missioonidel olema. Missioonid, eriti Iraagis ja Afganistanis suurendavad meie nähtavust ja tõsiseltvõetavust liitlaste seas ning näitavad, et me pole mitte ainult julgeoleku tarbijad, vaid ka panustajad. Ainuüksi osalemine rahva seas paljukirutud Iraagi missioonil on Eestile andnud pretsedenditu ligipääsu maailma ainsa üliriigi USA poliitilise juhtkonna kõrgeimale tasemele, mille tähtsust pole võimalik ülehinnata.
Küsimus on pigem selles, kuidas välismissioonidelt saadud „rasva“ kaitseväe sees senisest efektiivsemalt ära kasutada ja ka reservüksuste peale „laiali määrida“. Praegu kipub olema nii, et Afganistan on peamiselt vaid Scoutspataljoni pärusmaa (mistõttu pataljon on pidevalt pooltühi), pehmed Balkani missioonid aga Kaitseliidu (mis iseenesest on väga positiivne). Minu arvates tuleks rohkem mõelda selle peale, kuidas kaasata n-ö ühekordsetele (Afganistani) missioonidele äsja ajateenistuse läbinud reservväelasi, kes pärast missiooni reservi tagasi suunduksid ja läbi oma täiendava väljaõppe ja lahingukogemuse suurendaksid kogu oma sõja-aja üksuse võitlusvõimet. Jah, laias laastus erineb Afganistanis assümeetrilise vaenlasega võitlemine Narva maakitsusel Vene motolaskurpolguga sõdimisest, kuid jao ja rühma tasandil annab see ikka rohek reaalselt lahingukogemist kui Kevadtorm. Rääkimata kogemusest lahingus kompanii 81mm miinipildujarühmalt tule tellimisest või liitlaslennukite õhulöökide tellimisest ja suunamisest.
Samuti tuleks mõelda selle peale, kas on mõtet üksuseid killustada Iraagi, Kosovo ja Afganistani vahel, või oleks mõistlikum nt Afganistanis senise pooliku kompanii asemel pidada kolme rühmaga ja võimalikult laia spektriga toetusüksustega kompaniid. Või isegi ühte alamehitatud pataljoni, mis annaks eelkõige meie pataljonide staapidele hindamatu kogemuse tegutsemisel reaalses lahinguolukorras.
Kapten Trumm kirjutas:
PS. olen kuulnud kõlakat, et kui Eesti valmistus NATOga ühinema, siis pakkus USA ka tehnilist abi ja pakkumise hulgas olevat olnud ka võimalus saada kasutatud hävituslennukeid. Meie aga võtsime Robinsonid. Sama pakkumine tehti mõni aeg tagasi Horvaatiale ja nemad (kes on meist vaesemad) võtsid F-16'd. Kas see on tõsi või mitte, ei oska öelda. Kui aga vaadata siin ilmunud lugusid analoogsete pakkumiste kohta, siis võib tõenäoline küll olla. Ei taha nüüd öelda, et oleks pidanud rabama endale tol hetkel võib-olla ülejõu käivaid masinaid, kuid optsiooni oleks pidanud ära kasutama ja jätma masinaid kasvõi USA-sse konserveerituna. Siis poleks põhjust praegu meedias haukuda, et hävitaja maksab miljardeid ja me endale lubada ei saa.
Mis puudutab airpolicingu teemat, siis rootsi hävitajate teema all sai toodud rea näiteid, kus täiesti arvestatavaid masinaid on soetatud alla 10 miljoni USD tükist, mis on kapitaalselt remonditud ja käivad veel 25 aastat.
Minu teada pole ameeriklased meile kunagi midagi sellist pakkunud, vaid on soovitanud edasi arendada peamiselt maaväge ja selle relvaliike, mis on meile jõukohasem ja kokkuvõttes vajalikum.
Tulles ringiga tagasi õhuturbe ja Eesti enda hävituslennuväeeskadrilli juurde, siis minu teada on meie enda õhuväelased ühe lennuki elutsüklikulude puhul rääkinud hoopis teise suurusjärgu summadest, kui 10 miljonit USD tükk (või on meie Lääne sõjaakadeemiates õppinud õhuväelaste summaarne ajupotentsiaal väiksem kui kapten Trummil üksivõetuna?). Igal juhul on selge, et iseseisva hävituslennuväe loomine oleks Eesti kaitseväe seni kõige rahamahukam projekt, mis tõmbaks tugevat pidurit muude väeliikide arengule. Sellisest üksusest tulenev reaalne kasu oleks samuti minu arvates küsitav.
Kui me eeldame, et meile on oma lennukiüksust tarvis selleks, et liitlaste lennukid meile appi ei tule või õigel ajal ei jõua, siis minul on raske ette kujutada, kuidas suudaksid 10-12 hävitajat korraga hoida Eesti kohal õhuõlemvõimu, anda tulelööke maaväe toetuseks ning teostada õhk-meri rakettidega rannakaitset, lisaks sellele vahetada veel piisavalt kiiresti lennuväljasid, et vaenlase löökide eest hoiduda. Kas need lennukid nii laia ülesannete spektri täitmiseks täiemõõdulise sõja korral üldse maanduda jõuaksid? Ma olen küll kuulnud õhus tankimisest, aga kas välja on mõeldud ka tehnilised lahendused selleks, et lennu ajal piloot välja vahetada, mootorit hooldada ja tiibade alla uusi pomme ja rakette riputada?
Minu diletantliku arvamuse kohaselt oleks õhuülemvõimu säilitamiseks ning maa- ja mereväe toetamiseks tarvis vähemalt 30-60-t pidevalt Eesti ruumis tegutsevat lennukit (pluss neid toetavad tankurlennukid, AWACS, Combat-SAR-i kopterid, elektroonilise sõja pidamise vahendid jms, mis on vajalik õhuoperatsioonide jätkusuutlikuks läbiviimiseks), ja siin me ilma liitlaste abita hakkama ei saa. Kui me eeldame, et maailma võimsaima sõjalise koalitsiooni NATO lennuväed tulevad meile konflikti korral appi (või veel parem – enne konflikti puhkemist), ja mina usun sellesse kaljukindlalt, siis ei näe mina põhjust panna magama miljardeid selleks, et nullist ehitada ülesse üsna keeruline, kallis ja üksikult võetuna väga väikese sõjalise relevantsusega hävituslennuvägi.
Raha taga ei ole asi nagu seisnud, meile on pakutud suisa tasuta või hea sõbrahinnaga korralikku tehnikat ja varustust, mille KaMin on põlglikult tagasi lükanud ja nüüd peame hakkama samade asjade eest maksma ja võib-olla veel turuhinda ...
