Vene meeste mälestused armeest.

Muljeid teenistusest. Nii Eesti väeosades, N Liidus, luures või vastuluures, või hoopis partisanide juures. Kuidas kellelgi juhtunud on.
Vasta
Radist86
Liige
Postitusi: 318
Liitunud: 14 Jaan, 2009 1:16
Asukoht: Hiiumaa
Kontakt:

Postitus Postitas Radist86 »

1) Ülemusel on alati õigus.
2) Kui ülemusel ei ole õigus, vaata p. 1. (üks esimesi omandatud kroonutarkusi).

27

Juhtus see nüüd juba möödunud sajandi 80-ndate keskpaigas. Teenisin sellal vapra Nõukogude Armee ridades kuumadel Turkmeenia liivadel. Kaks kuud enne järgnevaid sündmusi anti vanemleitnandi aukraad ja just-just oli mind määratud autoteenistuse ülemaks.
Langes mulle „suur” au vastu võtta mingit polkovnikut, kes saabus Moskvast autotehnikat kontrollima, st minu hinge peale. Läksin sellele polkovnikule vastu Ashabadi lennujaama, istusime UAZ-ikusse ja kihutasime tuulest kiiremini, mida juulis Turkmeenias üldse pole. Väljas on +40 kraadi, auto salongis veel rohkem ja sõita on meil kilomeetrit 400. Polkovniku jaoks varusin kasti Boržomi, mis oli soojenenud ümbritseva õhu temperatuurini ja seetõttu janu ei kustutanud. Minu kontrollija kirus kogu tee oma saatust, ilma, mind, ja loputas oma mure alla Boržomiga, mida jõi esimese tunni jooksul kümmekond pudelit. Aga vesi on ju lihtne värk, see tahab välja pääseda. Ja nii nõuabki polkovnik viivitamatut sanitaarpeatust ja paneb jooksuga lähima barhaani taha, avades käigu pealt püksinööpe.
Vaevalt jõudis barhaani taha kaduda, kui me kuulsime jooksuajal haavatud põdra möiratust, selle barhaani tagant lendas ebainimliku kiirusega välja meie kontrollija. Tema silmad oli korralikust alustassist suuremad, käed hoidsid töllakil meheau, mille ta jõudis küll välja koukida aga mitte kasutada.
- Aidake, seal on krokodill!
- ???!!!
Barhaanist vastassuunas liikus eemale aeglaselt ja üllatunult suur, siinkandis küllalt tavaline turkmeenia varaan.
- Seltsimees polkovnik, see pole krokodill, vaid varaan!
- Oinas? [originaalis варан – varaan; баран – oinas] Sina, leitnant, oled oinas! See on krokodill! Ma nägin neid Moskvas loomaaias!
Tõeline ülemus.
P.S. Selle kontrolli eest sain oma esimese noomituse.
Radist86
Liige
Postitusi: 318
Liitunud: 14 Jaan, 2009 1:16
Asukoht: Hiiumaa
Kontakt:

Postitus Postitas Radist86 »

Veel loomariigist.

28

Tuttav sõitis rahvusvahelise sõjalise vaatlejana Angolasse. Jõudis kohale aga seal on igavus, absoluutselt mitte midagi pole teha. Otsustasid siis tuttava hoholliga lõõgastuda – võtsid granaadid ja läksid kalu „kurdistama”. Jõuavad jõe äärde, seal neegrid pärivad neilt žestide keeles:
- Mida te nagu teha mõtlete?
Sellid näitavad granaatidele:
- Ah, kalu „kurdistame”, uhhaad keedame...
Neegrid said asjale pihta ja kus panid kisama. Roomavad põlvili ja anuvad, et nad seda ei teeks. Et nagu väga ohtlik. Aga sellid saatsid neegrid organile ja lähevad jõe äärde, naerdes aborigeenide kiirkorras jõe äärest evakueerumist. Võtsid granaadid ja virutasid jõkke. Sekund hiljem said nad aru, miks neegrid haihtusid. Vesi hakkas vahutama ja kus kukkus sealt põrutada saanud jõehobusid ja krokodille tulema! Veel minutit kakskümmend hiljem ei tulnud suitsetamisest midagi välja – käed värisesid.
Radist86
Liige
Postitusi: 318
Liitunud: 14 Jaan, 2009 1:16
Asukoht: Hiiumaa
Kontakt:

Postitus Postitas Radist86 »

Üks lühike ja valus lugu ohutustehnikast, siis tänaseks aitab.

29

Lugu juhtus polügoonil. Kursandid puhastasid haubitsat. Kõik jooksid kahuripuhastusharjaga [sellel on ilmselt ka parem nimetus] normaalselt siia-sinna, niisutasid seda ohtralt spetsiaalse pesuvahendiga, mille koostisse kuuluvad erinevad leelised. Kõik nõuka kombel – ei spetsriietust, ei kindaid. Üks kursant sai natuke märjaks. Astus eemale, sättis end korda ja uuesti rivisse. Tunneb, et midagi on valesti, mingi väike ebamugavustunne, mis läheb tasapisi üle suureks. Pesuvahend, sattunud kätele, tekitab kerge ärrituse aga püksis tekkis lausa tulekahju. Proportsionaalselt ebamugavustundele hakkas sõjamehel suurenema lastesaamise organ. Algul pesti ihuliige käepäraste vahenditega ja seoti tavalise sidemega. Meditsiinialaseid professionaale meeskonnas polnud ja sidumine toimus „Gordioni sõlmega”.
Peale protseduuri saadeti sõdur sanitaarosakonda. Arsti hetkel polnud ja vastu võttis nooruke velskrineiu. Vaadates rangelt sõdurile otsa, küsib:
- Noh, mis teil seal on?
- Ah, näete, - ja kannatanu demonstreeris lahtisest püksiaugust välja turritavat oskamatult pakitud meheau.
- Mida te sellega tegite?!
- Kahurit puhastasin...., – ta ei saanud lauset lõpetada, sest sellest juba piisas...
kyy
Uudistaja
Postitusi: 26
Liitunud: 13 Juul, 2007 12:36
Asukoht: EST
Kontakt:

Postitus Postitas kyy »

õnneks sülitasin enne viimase kolme loo lugemist nätsu välja, muidu oleks naerust tingitud lämbumissurm kindel olnud.

tänud tõlgete eest
Radist86
Liige
Postitusi: 318
Liitunud: 14 Jaan, 2009 1:16
Asukoht: Hiiumaa
Kontakt:

Postitus Postitas Radist86 »

Kõikide väeosade hirm - kontrollid. On ikka mõnel mehel värvi olnud, et sellest koledusest sihuke lugu pintseldada! Lugu otse meie pea kohalt.

30

Remondipataljon töötab ekstremaalsetes oludes.

Juhtus see 198x aastal. Meie sõjaväelinnakusse vajus kontrollima Väga Tähtis Juhtkond. Eesotsas Punalipulise Balti sõjaväeringkonna juhataja kindralleitnant (kohe peale seda kontrolli sai ta kindralpolkovnikuks) Grišiniga; tulid meile ka kõik tema asetäitjad (kellele nad küll sõjaväeringkonna jätsid?!) Jalaväepolk värvis enne seda kolm päeva muru kogu ringkonnas. Kuna puhast rohelist ei olnud, siis värviti muruplatsid määrustekohase „kaitsevärvi” rohelisega.
Remondipataljon sattus juhataja astäitjale relvastuse alal, kindralmajor Kvašinile (pardon, kui nime valesti mäletan). Kohe peale sugulist vahekorda peaplatsil dislotseerus kindral remondipataljoni, et kontrollida remondi argipäeva. Arvake ära, millist tööd võis ta seal näha, kui peaaegu kogu pataljoni isikkoosseis oli sel ajal veel platsil? Pataljoni komandör jättis pataljoni staabiülema õlule ja dislotseerus joostes. Justnimelt joostes, seejuures küürakil ja arglikult ringi vaadates. Jooksnud kasarmusse, karjus seltsimees almpolkovnik väga valjusti korrapidajaruumi aknakesse „Tulevad!” ja sulges end tualetti, käskinud päevnikul seista akna juures ja teada anda kindrali liikumisest.
Korrapidaja abi oli sel päeval soomustehnika ja tankide vanemmehaanik, nooremseersant Saša. Aga korrapidajaks oli tema rühmakomandör, noor, kuid vapper leitnant. Leitnant oleks tahtnud haigeks jääda või siis vähemalt lahkuda kusagile polügoonile. Aga kohustus ennekõike. Ta taipas momentaalselt, mis ähvardab tervet pataljoni ja teda isiklikult, kui kindral saabub kõigist varem ja näeb tühjalt seisvat tehnikat. Keegi küsib, kus on loogika? Soldatid on veel platsil, nad ei saa ju korraga kahes kohas olla, mingi religioosne värk, see pole kommunistlik... Teatame neile kahtlejatele nördimusega, et loogika lõpeb seal, kus algavad tankiväed. Lühidalt, leitnant otsustas ambrasuurile visata oma abi:
- Saša, jooksuga tankile! Tee mida tahes, kuid kindral peab nägema remondipataljoni töötamas!
Kerge öelda... Kui te vahetate näiteks õlipumpa, siis kõrvalt pole näha mitte ainult teie tööd, vaid teid ennastki. Kuid vahva seersant tormas boksi, kombinesooni selga panemata ja ennast insenerimõtetega vaevamata.
Kindral dislotseerus ja suundus bokside poole. Tema järel tippis nõtkuvatel jalgadel komandöri asetäitja tehnika alal [edaspidi zampoteh]. Kui ta tippis läbi КПП, kuulis päevnik selgelt, kuidas mitte just noor ja kartmatu major, NLKP liige aastast 1973, pomises: „Issand, hoia hädast, Issand, hoia hädast:” Ei hoidnud.
Korraga kaikus üle pataljoni kirikukella helin. Kasarmuaknale ilmus pataljonikomandöri kahvatu ja viltukiskunud nägu ja kadus kohe kardina taha. Zampoteh võttis furaška peast ja püüdis risti ette lüüa, kuid mõtles ümber ja jooksis heli suunas. Temast jooksis mööda teine major, pataljoni staabiülem. Kindral pöördus samuti järsult ja suundus esimese roodu bokside poole.
Kindral jõudis esimesena. Tema järel sisenesid staabiülem ja korrapidajast leitnant. Zampoteh jäi õue, hoidis südamest ja kattus külma higiga. Keset boksi seisis vägev T-72. Selle kõrval nooremseersant Saša, kes täiest jõust tagus hiiglasliku kuvaldaga vastu soomust. Kindral koos saatjatega tardus. Nähes Juhatust, püüdis Saša valvelseisakut võtta ja au anda. Kuid kuvalda jätkas liikumist. Mööda täielikus vaikuses seisvatest ohvitseridest jooksis kuvaldat ohjeldada püüdev Saša, olles samuti täiesti vait. Isegi ei vandunud. Lõpuks kukkus kuvalda ühele poole ja Saša teisele. Tõusnud põrandalt, andis ta siiski au ja avas suu raporteerimiseks, kuid kindral katkestas teda:
- Remont?
- Just nii, seltsimees kindral!
- Aga miks pole kombinesoonis?
- Noh, see, et.... Kombinesoonis on ebamugav vehkida, seltsimees kindral!!!
- Tubli, kaardiväelane!!! (Remondipataljon polnud iialgi kaardiväe pataljon olnud)
Esimest korda kontrollimise päeva jooksul kindral säras. Mõte tanki kuvaldaga remontida läks temast mööda, aga see polnud tähtsaim. Põhiline, et ta nägi, et tankiväed on täielikus lahinguvalmiduses ja remondipataljon ei maga!
Kontrolli tulemuste põhjal sai pataljonikomandör tänuavalduse ringkonna juhataja asetäitjalt. Zampoteh läks järgmisel päeval joomatuurile ja märkustele ei reageerinud. Esimese roodu komandör sai vastu pead, et talle anti ülesanne viia pataljon platsilt minema ning ta ei osalenud boksides toimunud härjavõitlusel. Saša sai vastu pead roodukomandöri käest (liiga tark ja leidlik), linnaloa kaheks päevaks staabiülemalt tööstus-psühholoogilise trauma ravimiseks ja nimetuse „hei, kaardiväelane” mittekaardiväelasest alampolkovnikult.
Radist86
Liige
Postitusi: 318
Liitunud: 14 Jaan, 2009 1:16
Asukoht: Hiiumaa
Kontakt:

Postitus Postitas Radist86 »

Järgnev lugu tundub paljudes märksõnades haakuvat eelmisega. Kuna need lood on mul varem salvestatud, siis pole ma päris kindel, millisel ligi 400-st leheküljest need lood olid. See jutuke meenutab kahtlaselt üht vana anekdooti aga olgu pealegi.

31

Saša oli 1. kaardiväe tankidiviisi remondipataljonis ainuke juudi rahvusest isik (või veel, 1987. korjati ära kõik üliõpilased, vaatamata usaldusväärsusele ja rahvusele). See fakt tegi roodukale väga nalja, sest enne kohtumist Sašaga oli ta arvanud, et juut on sõimusõna, mitte rahvus. Harvadel minutitel, kui roodukas oli heas tujus, meeldis tal Sašale öelda: „Kuigi te, seltsimees seersant, olete juut, mind te ti..., ninast ei tõmba.”
„Tõmban, seltsimees vanemleitnant, tõmban,” – lubas Saša. Ja mõnikord õnnestus.
Nii oli juba kord juhtunud, et Saša polnud mitte ainult ainuke juut, vaid ka ainuke tanki T-72 remondi mehaanik. Meie roodukas sattus remondipataljoni tavalistest tankivägedest, ja veel SDV-st [DDR], kus sõitis T-64 peal. Tegeles administratiivsete asjadega ja remontima ei roninud (mida kuradit ronidagi – varuosi nagunii polnud). Kuid tegi näo, et on tarkpea number 1 kogu Nõukogude armees. Kaks seersanti tegelesid БМП-1 – ga. Veel kaks seersanti olid T-72 elektrisüsteemi spetsid. Ülejäänud „vanakesed” oli kaptjorkades, aga noored – toimkonnas tumbotškal ja platsi pühkimas. Või pataljonikomandörile garaaži ehitamas.
Traditsiooni kohaselt dembleid tehnika peale ei pandud. Midagi pätilikku ehk veel, näiteks aeda värvida (maikuus pole mitte kõige ebameeldivam). Saša kohta see ei kehtinud. Seltsimees vanemleitnant lubas, et koju sõidab ta määrdunud kombinesoonis. Nii et kui vanem, seltsimees praporštšik, korjas grandioosseks roodu peldiku ümberehituseks kokku peitu mitte minna jõudnud demblid (dembliakord, blin!), leidis ta Saša tankilt. Saša istus mootorisektsioonil ja toksis melanhoolselt 24 võtmega siseseinale.
- Lähme, Saša, on üks töö, - ütles seltsimees praporštšik hellalt.
- Aga ma olen ju hirmuäratava tankiga hõivatud, - üritas seersant pääseda. Tal oli demblini jäänud maksimaalselt paar nädalat. Ta ei olnud vaimustuses perspektiivist veeta see aeg peldikus.
Prapor läks minema. Kolme päeva pärast tuli tagasi:
- Noh, Šura, kuidas remont edeneb? Peldik ju ootab.
- Hea meelega, aga tank...
- Mida sa seal nii kaua parandad... mat tvoju!?
- TTI–d teen, seltsimees praporštšik.
- Liige sinuga, tee, aga kiiremini!
Prapor läks minema. Kolme päeva pärast tuli jälle tagasi.
- Noh?
- TTI!
Tuli roodukas:
- Ma sulle...! Ma sind...! Nädalaga ei saa TTI-d tehtud! Ma tegin selle nelja tunniga ära!!! Marss peldikusse!!!
- Just nii! Keda käsite TTI-d teha?
- Tõepoolest, keda? Hea küll, juba rõõmustasid! Mõtlesid tanki jätta tegemata TTI-ga? Ma ütlesin, tankilt maha mitte ronida ja nii jääbki!
Kaks päeva enne demblit tuli Saša juurde seltsimees praporštšik, kostitas end Saša sigaretiga ja küsis:
- Šura, sa lähed kahe päeva pärast koju, sinuga ei juhtu midagi. Ära keeruta, ütle, mis see TTI on? Rooduka käest küsisin, see lõi ainult käega. Tehnikaülem saatis pohmelliga mind roppu kohta, räägib, et TTI pole ühegi praporštšiku mõistuse jaoks. Laoülema käest küsisin, see räägib, et pole tal sellist detaili ja saatis sinu, kui vanemmehaaniku juurde. Ära uduta, mis see TTI on ja miks sa teed seda kauem, kui tanki mootorit või roodu peldikut? Ma ei reeda TTI saladust mitte kellelegi!
Selle koha peal seersant muheles millegi peale, pomises „tõmban ti..., ninast, seltsimees vanemleitnant, tingimata tõmban,” kustutas sigareti ja ütles ausalt:
- TTI tähendab Tormilise Tegevuse Imiteerimine!

Et kust ma seda lugu tean? See Saša olingi mina...
Radist86
Liige
Postitusi: 318
Liitunud: 14 Jaan, 2009 1:16
Asukoht: Hiiumaa
Kontakt:

Postitus Postitas Radist86 »

Järgmine lugu on imeliku algusega ja lõpp on ilusamaks kirjutatud, aga muidu pole vigagi.

32

Juhtus see ühes kuumas lõunavabariigis, kui selle vabariigi armees teenisid kaks polkovnikut. Justnimelt teenisid. Ülejäänud said raha ja õpetasid sõdureid suvilaid ehitama ja basseine kaevama. Üks neist - terrorismivastaste operatsioonide ja läbi häda ka partisanisõja spets, õppis kunagi, kusagil, mille kohta me isegi küsida ei julgenud. Nõukogude kaader. Teine oli veider, no lihtsalt veider: nihverdas kusagilt „raisakullide” [organiseeritud röövlibande näiteks teedel] optilise sihiku, seejuures ühe parematest. Tema juuresolekul tassiti kohale vist tankitõrjepüss ja sobitati sihik sinna peale. Padrun nagu õhutõrjekuulipildujal. Tõsi või mitte aga selle kuul rebib kilomeetri pealt pea otsast. Aga see on teine lugu.
Ammu-ammu algas ühes lõunavabariigis eksperiment. Laskesportlased saadeti sõdureid mägilaskuriks õpetama. Selline kohalik „alpivariant”.
Ja need poisiklutid (kellele tuli pähe mõte seda eksperimenti alustada?!), peaaegu nagu päris sõdurid, läbisid kordonis sõjaväeteenistuse.
Ühel ilusal päeval, plaanilise rännaku ajal, varises kuuest inimesest koosnev grupp puhkama. Palavus, +36. Mäed. Putukad. Seersant. Kümme padrunit igaühel. Ülejäänud lasti ära esimesel rajal. Ja Dimka ei kannatanud enam:
- Kuule Oleg (tsiviilid!), aga kas need kümme tuleb tagasi anda?
- Ei. Laseme märkidesse.
- Millistesse?
- Vabadesse, - vastas vanem ja uinus.
Dima roomas järsaku servale. Teisel pool mäekuru – teine riik. Piir. Kilomeetrit kaks. Võttis oma СКС – i ja hakkas läbi optika uurima teist kallast. Poole tunni pärast kärgatas lask. Kõik tegid ehmatusest mitu kukerpalli. Vanem roomas talle saadetud salagade suhtes ülekeevate tunnetega Dimka juurde:
- %%;! laskmine jätta!
- Ma ju vabade pihta...
- Kuhu?
Dimka näitas teist kallast:
- Näed, see-aal on välipeldik. Meie siiatulekust saati pole keegi sisenenud ega väljunud. Nii ma siis otsustasingi.
- Võiksid veel pilve pihta kõmmutada, ?;":%?!!! Laod mul nädal aega puid!
Kuid mõne aja pärast võttis ta Dimka СКС – i ja kõmmutas ise. Paari minuti pärast anti õnnetu puitehitise pihta kuuest rauast armutut tuld, kuni kõik padrunid olid otsas.
Kõigil hakkas parem. Kuu aega rikkusid nad tõelise elu lubadustest petetuna märklaudu, kuni lõpuks avanes võimalus tulistada peaaegu päriselt. Nagu alati, rikkus Dima kõik ära. Ta ruigas äkki, keeras end ringi ja näitas sõrmega teise kalda poole. Kõik liibusid „silma” külge. Sõelapõhjaks lastud majakesest jooksis välja poolenisti allalastud pükstega mees ja libistas end nõlvakust alla...
Kuidas ta seal ellu jäi – keegi ei teadnud, kuhu end peitis – samuti mitte. Kuid fakt on see, et Dima ei hoidnud kuu aega püssi käes, sest oli hõivatud mahalaadimistöödega. Ja köögitöödega.
Radist86
Liige
Postitusi: 318
Liitunud: 14 Jaan, 2009 1:16
Asukoht: Hiiumaa
Kontakt:

Postitus Postitas Radist86 »

Irooniline ja samas südamlik lugu venepärastest läbirääkimistest.

33

1995. aasta sügis oli Jugoslaavias väga soe ja pilvitu, linnud sädistasid, Päike säras, rohi rohetas. Seda kõike ei märganud ainult 40 inimest, kes sel momendil tulistasid vastu taevast, nagu kümnesse, jooksid siia-sinna ja nõudsid helikopterit „sitaste UN-lastega”. Asja iva oli selles, et mustad saatsid valgete juurde (ei hakka pooli nimetama, et mitte „lõkkele puhuda”) 8-mehelise luuregrupi. Nende kohustuste hulka kuulus piirilähedase rajooni miinitõkete kaardistamine. Kuid luuregrupp komistas relvastatud maakaitseväelastele [midagi meie Kaitseliidu taolist]. Vastaspooled jooksid teine teisele poole maanteed ja hakkasid kõmmutama tõenäolise vaenlase suunas. Poleks olnud väga vigagi, kui juhuslikult poleks samal hetkel mööda sõitnud buss kirikukooli naisüliõpilastega. Luuregrupp jagunes, neli neist kargas maanteele, tulistasid bussi esiklaasi, võtsid 35 inimest pantvangi ja liikusid pantvangide varjus 150m maanteest eemale mahajäetud traktorite remonditöökotta. Nende nõudmised olid lihtsad – te lasete meid minema, me liigume pantvangide varjus 2km lõuna poole, laseme pantvangid vabaks ja nägemiseni. Maakaitseväelasi see variant ei rahuldanud. Ka nende nõudmised olid lihtsad – laske pantvangid vabaks ja me tulistame üksteist „ausalt”, kuni üks pool võidab. See variant ei sobinud jälle luuregrupile, sest nad on luuregrupp – nad peavad kaardi koju viima, mitte vapratena surema. Läbirääkimised jooksid täielikku ummikusse. Poole tunni pärast saabus UN hall soomuk, sealt ronisid välja kaks ohvitseri, kuulasid ära maakaitseväelaste raporti, palusid kõrva juures mitte tulistada ja võtsid raadiojaamaga ühendust lähima baasiga. Maakaitseväelased muutusid reipamaks, taipasid - siin on pantvangid, tähendab, saadetakse snaiprid, luuregrupp hävitatakse ja üleüldse ei kaldu see pretsedent vaenlase kasuks. Sõda sõjaks aga terrorism – see on paha. Veel poole tunni pärast sõitis spetsnazi eliitüksuse asemel kohale teeaukudes kolisev UAZ. Sellest ronis kiivrit kaotades ebakindlalt välja keha. See oli kahemeetrist kasvu, omas muljetavaldavat vatsa ja kaalus silma järgi 200kg. Keha kummardus, võttis maast sinise kiivri, pani selle pähe – kiivrile oli punase huulepulgaga valgete tähtede UN MP peale joonistatud viisnurk ja vasakule viltuselt LJOHA. Keha võttis masinast Dragunovi snaipervintpüssi, heitis selle õlale ja sammus tulistamise poole. Maakaitseväelased sattusid segadusse ja lõpetasid taevasse tulistamise. UN ohvitserid naeratasid ja otsisid soomukist kehale megafoni. Luuregrupp saatis 25m ettepoole sõduri, kes tõstis mõlema käega automaadi pea kohale ja karjus: „Me kõik hukkume, kuid alla ei anna!” Keha liikus umbes 10m luuregrupi poole, tõstis СВД kõrgemale, pani megafoni suu juurde, lülitas selle sisse ja küsis kohutavas inglise keeles: „Du ju spik ingliš?” Luuregrupp vastas peale pausi: „Yes.” Edasi toon dialoogi stenogrammi. K – keha, L – luuregrupp.

K: – ma siin jahtisin metssiga. Teil on metssead kõhnad, nagu jalgratas ja liiga kiired. Vaat meil Ukrainas on metssead prisked (võtab vindi õlalt ja paneb maha) ja pole kartlikud (läheb töökoja poole).
L: – Seisa seal, kus oled! (lõgistab püssilukku).
K: - Võib, ma astun välja sellest sitahunnikust, kuhu ma sattusin? (liigub aeglaselt edasi)
L: - (summutatud närviline naer)
K: (avab kabuuri, tõmbab sealt ПМ –i) – Teil on siin kõik olemas: soe vesi, SAT-TV, helikopterid, kompuutrid, kuid pole padruneid sellele sitasele püstolile, aga ma lasin üleeile joonud peaga kõik ära. (paneb püstoli maha ja jätkab aeglaselt liikumist)
L: - Seis – me hakkame tulistama!
K: - Kui te mind tapate, ei saa te kunagi kuulda anekdooti pihiisast ja ahvist. (on juba bussist meetrit 50 edasi jõudnud)
K: - Üleüldse olen ma diplomaat. Muidugi mitte see, kes käib kallis ülikonnas, joob Martinit ja „põrutab” supermodelle.
L: (naeravad)
K: - Ma õppisin halvasti, mulle pandi selga see (näitab tema seljas rebenevale UN politsei vormile) ja saadeti kuuli kõhtu saama (patsutab mõnuga oma vatsa).
L: (naeravad)
Maakaitseväelased hakkavad samuti itsitama ja tõlgivad neile, kes inglise keelt ei oska.
K: - Kui teil on seal ilusad tüdrukud – leidke kõige ilusam ja öelge talle, et siia tuleb puhaste trussikutega kangelane, kes käis hommikul duši all ja õhtul, kui teda ei tapeta, kutsub temakese kinno.
L: - (hirnuvad)
K: (jõuab juba praktiliselt töökoja juurde, kougib välja roostevaba välipudeli, keerab korgi maha, viskab megafoni kõrvale, hoiab ühes käes välipudelit, teisega koputab seinale) – Avage, ma tõin jooki!

Ta tõmmatakse sisse, 10 minuti pärast annab ta raadiojaamaga käsu – soomukil ja maakaitseväelastel liikuda 500m töökojast põhja poole. Maakaitseväelased urisevad, kuid alluvad. Töökojast vajub välja kari tüdrukuid ja bussijuht, jooksevad bussi, buss käivitub, tagurdab ja sõidab eemale. Veel 5 minutit hiljem väljub töökojast luuregrupp, lühikeste sööstudega eemaldub ja viskub pikali. Lamajate poolt kostab hüüatus: „ Aga kuidas siis ikkagi oli selle pihiisa ja ahviga?” Keha naerab mürinal, umbes 3 minuti pärast väljub, korjab üles megafoni. Läheb UAZ-i poole, korjab üles ПМ –i ja СВД, istub UAZ-i, masin sõidab vingerdades mööda soomukist, maakaitseväelastest, bussist, kus ohvitserid vaatavad üle tüdrukute võimalikke haavu, mööda kallurite kolonnist, sõjast – metsa, seajahile, sooja Jugoslaavia sügisesse.
Radist86
Liige
Postitusi: 318
Liitunud: 14 Jaan, 2009 1:16
Asukoht: Hiiumaa
Kontakt:

Postitus Postitas Radist86 »

Järgnev käib natuke ka minu pihta, kuigi ma tankiga pole kimanud. :)

34

Kahurväelase jaoks, kelle tank suudab liikuda ja raadiojaam töötab – hunnik vanarauda, kui ei saa tulistada.
Mehaaniku jaoks, kelle tank suudab tulistada ja raadiojaam töötab – hunnik vanarauda, kui ei saa sõita.
Radisti jaoks, kelle tank suudab sõita ja raadiojaam töötab, kuid suurtükk on vigane – vingeim Walkie-talkie kaaluga 50 tonni.
Radist86
Liige
Postitusi: 318
Liitunud: 14 Jaan, 2009 1:16
Asukoht: Hiiumaa
Kontakt:

Postitus Postitas Radist86 »

Veel üks tagantjärele naljakas seiklus.

35

Kui ma elasin kuulsusrikkas linnas Priozerskis [selle eestikeelse nimega on segased lood] (Kasahstanis), räägiti mulle väga huvitavat lugu, mida tahan jagada. Nimesid, kuupäevi jne ma täpselt ei tea.

Priozersk on Sarõ-Šaganski [sellega on veel segasemad lood] polügooni keskne linn, kus toimusid kõikide õhukaitse komplekside katsetused. Paljud objektid seisid kaugel stepis (Betpak-Dala – näljane stepp) ja paljud ohvitserid sõitsid teenistuskohustuste tõttu punktist punkti mööda teedeta steppi. Kuigi meie maa mõne linnaga võrreldes võiks seda kiirteeks lugeda.
Niisiis, 2 ohvitseri + 2 soldatit vedasid kahe veoautoga midagi väga tähtsat väga kaugele objektile. Orienteerusid ainult kompassi ja kõrgepingeliinide järgi. Sõitnud mõnikümmend kilomeetrit mööda steppi, lagunes üks veoauto lõplikult. Kuna veost ei saanud maha jätta (väga tähtis), otsustati lagunenud masin trossiga sleppi võtta. Sõitnud veel kilomeetrit 150 – 200, kooles ka teine masin, pidamata vastu kahekordsele koormusele. Olukord ei saa enam hullemaks minna: ümberringi ainult stepp, sihtpunktini veel kilomeetrit 100, linnani veel rohkem, lähim asustatud punkt kurat teab, kus, ja pealegi pole kindel, et seal on mingit sidevõimalust ning vene keelt rääkivaid inimesi. Selle tulemusena võeti vastu otsus: üks ohvitseridest, võtnud kaasa sööki, jooki ja automaadi, pani lonkides minema mööda lähimat kõrgepingeliini, teades, et varem või hiljem komistab dispetšeripunkti või millegi sarnase otsa. Läheb ta siis päeva, läheb teise, vedas, et polnud palav – kevad. Kolmandal päeval hakkasid hundid lähedal ulguma ning iga tunniga ikka lähemal ja lähemal. Hakkasid teda juba peaaegu kannast hammustama. Mida teha, kuidas pääseda näljaste elukate käest? Idee tuli iseenesest – ta ronis lähima kõrgepingemasti otsa, sidus end sinna kõvasti kinni ja hakkas mõtisklema. Esimene mõte, mis pähe tuli, oli hundid maha lasta aga tühjagi – targad elukad, hoidsid ohutusse kaugusse ja ootasid, kuni alla ronib... Umbes 15 tunni pärast tuli see, kauaoodatud! Mõte!
Lühidalt, masti all seisis mingi kast kas kaitsmetega, lülititega või mingi muu jamaga. Sinna ta kogu lahingukomplekti kupataski. Midagi pildus seal sädemeid, matsus ja piuksatas... ja vaikus... Veel 10 tundi hiljem lendas vaese ohvitseri järele kohalesaabunud remondibrigaadi ülem ja lõugas, et ta pistab ohvitseri ise nahka, ootamata, kuni seda teevad nii armsad stepihundid, millised on temaga võrreldes lihtsalt vagurad tallekesed. Sellist vandumist polnud stepp veel kuulnud. Selgus, et püüdes end päästa, jättis vaene ohvitser elektrita vaat et peaaegu kogu Kasahstani keskosa asulad ja objektid...
Vaat siis, kuidas!
Lemet
Liige
Postitusi: 19914
Liitunud: 12 Apr, 2006 15:49
Kontakt:

Postitus Postitas Lemet »

Sarõ-Šaganskist on Enn Vaino "Raketigarnisoni" kahes osas päris palju juttu
Errare humanum est-aga veel inimlikum on selle teise kraesse väänamine...
Radist86
Liige
Postitusi: 318
Liitunud: 14 Jaan, 2009 1:16
Asukoht: Hiiumaa
Kontakt:

Postitus Postitas Radist86 »

See raamat on mul veel lugemata. Vähemalt ei pannud siis tõlkimisel puusse.
Järgnevat lugu lugedes imestasin, et sel ajal ja sellises kohas veel selline tehnika kasutusel oli. Siis olid juba Eestiski mitmetes kodudes arvutid. Tuleb välja, et kasutati vana ja äraproovitud tehnikat, mis vahel siiski alt vedas ja paksu pahandust põhjustas.

36

Tegevuskoht: üks Siberi kosmosevägede komando-mõõtekompleksidest, ehk teisiti, väeosa XXXXXX. Tegevusaeg: möödunud sajandi 90-ndate algus.
Nagu teada vähestele asjassepühendatuile, toimub kosmoseaparaatide pardale programmide saatmine üldsegi mitte nii, nagu seda näidatakse fantastikafilmides „Made in Hollywood”. Kõik on isegi rohkem kui lihtne ja vinge. Vastavalt Lennujuhtimiskeskuse plaanile tuleb väeosa telegraafi programm, mis on kolmes eksemplaris kõige tavalisemal telegraafilindil, sellisel, kus on augud viies reas. Tund enne sideseanssi kontrollib jaama juhtimise lahingtoimkonna ülem linte, lihtsamalt öeldes vaatab neid vastu valgust, et oleksid ühesugused. Kui kõigi kolme lindi kõik augud kattuvad, pannakse lindid spetsiaalsesse aparaati ja seansi ajal saadetakse programm pardale. Kui augud ei lange kokku, tuleb programmi uuesti küsida, kuid arvestades ЗАС-side kvaliteeti, on see tegevus ebameeldiv, töömahukas ja aeglane.
Kirjeldatud sündmuste ajal teenis selles jaamas leitnant-kaheaastamees, värskelt peale ühe kõrgkooli sõjalist kateedrit, tasudes sellisel kombel püha võlga Kodumaa ees.
Ükskord sai ta programmi, kontrollis seda, pani aparaati. Siis äkki, pool tundi enne sideseanssi, saab teate programmi muutmisest. Peab ütlema, et sellised „äkki” juhtuvad küllaltki sageli ja pole midagi ülimalt ebatavalist. Kui vaja, siis vaja. Saadi järgmised kolm linti, toodi jaama, leitnant kontrollib. Korraga näeb, et kahel lindil on ühes kohas auk aga kolmandal pole. Vaat kus lugu! Kuid seansini jääb väga vähe aega ja võrrelda programmi Keskusega, veel vähem uut saada ta lihtsalt ei jõua. Siiski, närvid on juba viimase piiri peal – sideseanss kestab mitte üle kümne minuti ja otsustada tuleb kiiresti. Noh, tõenäosusteooriat ta instituudis õppis, lisaks sellele teab, et kaks on rohkem, kui üks, seetõttu võtab ja torkab pastakaga kolmandasse linti augu. Peale seda saadetakse programm õnnelikult pardale.
Aparaat, mida ta sellisel kombel juhtis, oli sputnik-fotograaf, mille üks lennurežiimidest on „sukeldumine”, kui aparaat pakib kokku antennid, päikesepatareid, lükkab välja suure „silma” – objektiivi ja „sukeldub” atmosfääri 40 – 60km kõrgusele, et paremini vaadelda saatanliku vaenlase objekte.
Kas peab mainima, et just sellisele sukeldumisele viis meeletult kalli tehnika tavalise pastakaga torgatud auguke.
Loo tagajärjed olid sellised: sputnikut otsiti kaua, arvutades selle eeldatavat orbiiti peale sukeldumist, väeosa juhatus sai samuti oma jao, nii et isegi mitu aastat peale intsidenti tehti selle meenutamisel üpris haput nägu. Aga leitnant? Aga mis leitnandiga ikka, sai nooremleitnandiks ja läks varsti demblisse, kustutanud lõpuni oma võla Kodumaa ees.
Ainult et, nah... selliseid võlgnikke vaja on?
Radist86
Liige
Postitusi: 318
Liitunud: 14 Jaan, 2009 1:16
Asukoht: Hiiumaa
Kontakt:

Postitus Postitas Radist86 »

Vahelduseks üks karmim lugu ka.

37

See lugu juhtus kuulsusrikaste 80-ndate alguses Afgaanis. Jutustas meie patareikomandör. Afganistani Demokraatlikus Vabariigis oli ta suurtükitule korrigeerija. Afganistanist tuli ta Punatähe ordeniga, aga meil lisati sellele veel Punalipu orden (minu meelest vist Shangari mäekurus toimunud lahingutes tappis ühe ameerika ja kaks egiptuse NÕUANDJAT). Teda koos seersandiga (2-meetrine hoholl, veel see kaader, raius „hingi” [дух = душман] poolemeetrise 19. sajandi palaššiga) visati koos dessantlastega lahingupositsioonidele. Tuletoetuse nad kindlustasid.
Aga lugu on järgmine. Ükskord läksid nad mägedes grupiga mööda jalgrada. Ja äkki astub tema ees sõdur „konnale”, on selline miin. Eespool läks inimest 20. Keegi ei astunud peale aga sellel vist saatuse poolt määratud. Niisiis näeb vanemleitnant, kuidas see asjandus hüppab maast välja. Aga edasine toimus tema sõnul nagu aegluubis. Lendab ülespoole sentimeetrit 70, põrkab vastu sõduri seljakotti ja kukub kõrvale. Juhendi kohaselt peab miin meetri kõrgusele lendama ja siis tõmbab tross splindi välja. Siin jäi natuke puudu. Nagu patareikomandör rääkis, pole ta sellist hirmu sekundi jooksul rohkem kogenud!
allatah
Liige
Postitusi: 1063
Liitunud: 15 Veebr, 2006 17:04
Asukoht: Tallinn/Tartu/Võrumaa
Kontakt:

Postitus Postitas allatah »

Kuskilt on kõrva jäänud jutt, et osad väga õnnelikud mehed on selliste miinidega ka jalgevahele saanud.

Minu poolt siis kah kiitused mõlema teema tõlkijatele. Loodetavasti jätkub lugusid veel kauemaks.
Riigi kaitse on liiga tähtis asi, et seda teistele usaldada.
Radist86
Liige
Postitusi: 318
Liitunud: 14 Jaan, 2009 1:16
Asukoht: Hiiumaa
Kontakt:

Postitus Postitas Radist86 »

Jah, eks sellise asja üle elanud mehed peavad kirikusse küünla viima ja võivad oma teist sünnipäeva tähistada.
Lugusid on veel kõvasti. Oleks ainult rohkem aega neid lugeda, sorteerida ja tõlkida.
Järgnev lugu paistab jälle haakuvat eespool olnud remondipataljoni lugudega. Lugu on soovitav lugeda paar tundi peale sööki.

38

Pärast seda, kui kapten Pinochet koputas pataljonikomandörile iseenda peale, pandi teda küllalt kaua [tehnika]pargi korrapidajaks. See oli ohvitseri jaoks küllaltki alandav: sellel postil käisid prapoštšikud ja vahel isegi seersandid. On tähele pandud, et toimkonnas peavad isegi ohvitserid ja praporštšikud sööma. Noored vallalised leitnandid ja praporštšikud sõid vastikusega sõdurite toitu. Soliidsemad inimesed võtsid kodust söögi kaasa ja andsid ettenähtud pajuki enda alluvatele toimkonnas. Mõned ei häbenenud kostitada sõdureid koduse söögiga.
Kapten Pinochet selline ei olnud. Ta kühveldas nähtava rahuloluga ettenähtud sõduriputru, pärast mida sõi korrapidajaruumis lisaks võileibu. Ta läks puhkeruumi ja hävitas matsutades hiiglaslikke pekikäntsakaid, temast jäid järele munakoorte hunnikud, tühjad konservikarbid. Talle ei tulnud kunagi pähe, kuidas see mõjus alati näljastele sõduritele. Ega keegi ei ihunud hammast tema söögile, kuid ta väljus puhketoast, ja täissöönult ohates rääkis, milline kõnts on see puder ja milline suurepärane pekk tal on. Kirjeldas peensusteni, kuidas tema naine täpselt pekki soolab. Ja kui palju küüslauku paneb. No kes kannatab sellist mõnitamist?
Sel päeval olid pargis päevnikud nooremseersandid Saša ja Ljoša. Nad mõlemad oild Pinochetist põhjalikult väsinud. Küpses mäss. Pinochet oli just nende nähes ära õginud tüki pekki, pakkis hoolikalt ülejäägid homseks ja kritiseeris õhtusöögiks olnud kala. Seersandid väljusid korrapidajaruumist ja tegid suitsu. Ljoša ütles tigedalt:
- Äkki sülitaks talle hommikul tee sisse? Või hõõruda pekki diisliga? Ei saa ju pekki ära varastada: see oleks kirjutamata reeglite rikkumine! Et ta õgiks end pekist kurguni täis, kuni pistma hakkab! Et hiired selle peki ära sööks!
Saša jäi mõttesse.
- Mul on idee... kes see täna sööklas vanem on? Dima? Seisa siin, ma tulen varsti tagasi.
Sööklas toimus veider jutuajamine. Seersant Dima trampis jalgu ja karjus:
- Sa oled hulluks läinud! Seda rotti püüda! Mine sa ka...! Püüa ise! Mis tähendab „oota”, mis „oota”? Elusalt pole vaja? Surnud rotti?? Vaat kui annan sulle praegu...! Mida? Aga mind see ei...! Pinochet? Pinochet, ütled... Öelnud siis kohe. Mina löön kampa.
Öösel tuli sööklast parki Dima. Ta tõi midagi, mis oli keeratud räpasesse vahvelkäterätikusse. Ljoša peitis nutsaka jälestusega tuletõrjeämbrisse.
Hommikul läks Pinochet sööklasse hommikust sööma. Kui ta korrapidajaruumi naasis, oli tal uksel vastas ärevil Saša.
- Seltsimees kapten, kas te õhtul pekki sõite?
- Mis see sinu asi on?
- Seltsimees kapten, aga kas pekk oli normaalne, noh, värske, kõhus ei keera?
- Mis ajast juut peki vastu huvi tunneb? Ha-ha-ha-ha!!!
Saša lõi puhkeruumi ukse lahti. Magamisnari all põrandal vedeles kapteni nutsakas pekiga. Nutsakas oli märgatavalt räsitud, paber pekil katki. Kapten muutus morniks, kummardus ja tõstis nutsaka üles. Korraga kukkus nutsakas mütsuga põrandale. Nari all, pool meetrit nutsakast lebasid kaks rotipoega. Kumbki rotipoeg hoidis käppade vahel tükikest kapteni pekist. Mõlemad olid täiesti lootusetult surnud. Pinochet läks näost valgeks, nagu Michael Jackson, silmad läksid aeglaselt pahupidi. Kapten haaras kõrist ja jooksis korrapidamisruumist välja.
Tunni aja pärast tuli pargi korrapidajaks lõbus praporštšik Grištšenko.
- Mida te Pinochetiga tegite, lurjused?
- Aga mis siis juhtus?
- Ah, ta sai õhtul millestki mürgituse. Praegu tehakse talle sanitaarosakonnas maoloputust, võimalik, et peab ta hospidali vedama.
Vasta

Kes on foorumil

Kasutajad foorumit lugemas: Registreeritud kasutajaid pole ja 7 külalist