Snaiper vahendid: vintpüssid, optikad, padrunid, kaugusemõ..

[Oma isa poeg]

Ei olnud plaaniski midagi pritsida.
Küllap need täpsuslaskurid ikka sõjas kaevikust võrsusid.Ja snaiprikursustele saadati siis nende hulgast.Vaevalt venelasel muud peale snaiprikursuste toimis.
Püssi laskma,granaati heitma ja kuulipildujat tundma õpetas OSAVIOAHIM,või mis ta nüüd oligi.Midagi ALVAMÜ taolist.Ja poolkohustuslik ta vist ka oli. Ni,et enne mundri selga saamist oli nagu sõduri baaskursus tehtud.
Püssi resurss oli nii tugev,et snaipril lõppes sõda enne,kui püss siledaks lastud sai.Tegi ta ju 2-3 pauku päevas.Tihedamat tuld anti teistest torudest.Kui just kild või vastase kuul pahandust ei teinud, jatkus püssi pikaks ajaks.Sellal kui sitta tootsid saadeti laagrisse või lasti kohe maha, kui kahjur, teise luure agent ja riigi kaitsevõime õõnestaja.
Optika osteti 30-ndatel Saksast ,mida hiljem litsensi alusel ise toodeti.Sõja ajal tehti juba ise sihikuid PE,PB,mis olid vist kloonid või natuke ratsitud.PB tuli aga nii hea,et oli veel peale sõda SVT peal.Tehti ka universaalsihik PU mis on väike ia kerge.Oli ka õhutõrje kuulipildujatel ja mujalgi,kus abi andis.
Moonast kasutati enamuses rasket aga ka lõhkemoona.Viimane oli venelasel eriline lemmik.
Tänapäevaga oleks võrdlus nagu Ford-Tja 600 MB.ehk võrdlematu.Tehnika on niipalju arenenud.
Aga afgaaniga võrrelda annab küll.Ka meil on püssid juba lukkude taga ja kõiksugu lubadega piiratud.Ka tääkide omamine on keelatud.Ja kui vaja peaks minema,kas ongi midagi saada.nagu 1941a.Ja lähevadki käiku kõik millega on võimalik lasta,kuni parema saab.Ja ongi Mosina ja Mausri omanikud tehtud mehed küllaltki arvestatava toruga.Olgu see siis optikaga või ilma.
Mis aga resultaati kajastab oli peale sommide ka sakslastel topelt arvepidamine,mis välistas juurdekirjutamise.

[Larry]

Njahh ... Ei taha Mosina kohta midagi paha öelda, pikk raud ja poltlukk annavad korraliku täpsuse. Sõjaaegset ja- kasutatud püssi tänapäevastega aga võrrelda ei kannata. Siis oli tegemist lihtsalt valitud Mosinaga, mis teistest täpsemini jooksis, tänasel päeval tehakse spetsiaalpüsse. Sama lugu laskemoonaga. Muidugi on see sõjaaegne Mosin parem kui mitte midagi, iseasi mis seisus ta parajasti on. Vaevalt et on tegemist snaiprile kuulunud relvaga, ilmselt ikka suvalise krasnoarmejetsi või omakaitse-mehe püssiga, millest on kurat teab kui palju tavalist kulamoona läbi lastud. Muuseas Balkani sõdades kasutasid bosniakid parema puudumisel Mauseri vindi kohalikku klooni, mida saadi üle riigi hajutatud väikestest sissiladudest (Tito vana partisanina tundis asja ), ja aretasid neile ka optikaid peale. Väga surmav kombinatsioon kuni 400 m, kaugemale hakkavad juba oskused piirama. Seega midagi saab ka vana, kuid korraliku Mosinaga teha, aga ainult parema puudumisel. Põhiline on ikkagi laskur relva taga .
Ei tea mis seadused ja nõuded need on, mis takistavad tänasel päeval SN-kraadiga püssi osta? Ainult isiklikud patud ja ebapiisavad finantsid, muid takistusi ei ole.

[Unto Pulkkinen]

Snaipritegevuse abinõudeid pimes

Veelki tänasel päeval pimedus on alavõimelise kaitsja liitlane.
Pimetegevuse oskus kompenseerib jõuvahekordeid.
Kallaletungijal ei ole piisavalt öövaatlusvahendeid kõikile väeüksuseile.
Neid leidub vähemalt tankeist ja helikoptereist.
Vaevalt neid piisab rühmide valvemehilegi.
Neid ei ole palju ka alavõimelisel kaitsjalgi.
Oleks soovitav, et vähemalt snaipreil oleks öösihikud.
Nende hinnad ei ole enam liiga kõrged, niisiis neid võiks hankida.
Valgusvõimendisihikuga nägeb poolpimes lasta 200-300 meetri kaugusele.
See on oma kogemus. Täies pimeduses seega ei näe midagi.
Valgusvõimendisihikust läheb tagasi objektile nõrk valgussära.
Kui on liiga ligidal (alla 100-150 m kaugusel), see võib paljastada snaipri.
Valgusvõimendisihik ”nägeb” ka infrapunavalgust.
Seega valgustab muuseas tankid maastiku.
Snaiper ka võiks teoorias valgustada objekteid infrapunalampuga.
Sellega on ikkagi suur risk. Ei ole soovitav.

On küll olemas mitu abinõudeid, millede abil võib tegutseda üsna pimes ilma valgusvõimendisihikud.
Optiline sihik võimendab valgust, kui selle objektiivi läbimõõt on suur.
Silma pupilli läbimõõt on maksimaalselt umbes 8 mm.
Optiline sihik sobitab kokku pilti umbes sellesse kogusse.
Näiteks 56 mm objektiiv vastab 8 mm pupilli.
Juhtub suur valgusevõimendus.
Optilise sihiku suurendus ei saaks olla liiga suur suhtes objektiivi läbimõõtega.
Kui objektiiv on kasvõi 40 mm, nii võimendus saaks olla kõige enam 5x,
nii et valgusevõimendus oleks veel hea ( 5 x 8 mm = 40 mm).
Optilise sihiku valgusjõudule mõjub ka klaasi kvaliteet ning klaaside pinnakiht.
Hea pinnakiht vähendab peegeldust klaaside pindeist ja selle moodi optika läbi läheb rohkem valgust silmale.
Hea optiline sihik lubab tulistamise hämarikus üllatav hästi.
Optilise sihiku ristmiku (reticle) peab olema pimedal valgustatud.
Astangumatult reguleeridav punane valgus on parim.

Valgust leidub öösel ka peaaegu alati: tärnad, kuu, hele taevas, tee valgustus,
sõidukide helgiheitjad, ehituste valgused, sigareti hõõg, …
Linna väljaspoolel linna valgustus peegeldub pilveist laiali.
Mekaniseeritud ülekaalukas vaenlane meeldib panna laagri lakendikule,
kus selle vaatlus- ja tulejõud on kasulikum.
Lakendiku ümbruses on metsa, kus on snaipri tulepositsioonid.
Mets on pime, aga lakendikul on sageli natukene mingit valgust.
Selle valguse abil snaiper võib sihtida ja lasta.

Snaiper peab hoolitseda tema enda pimenägemise võimest.
Pimenägemise võime pimestub jõulisest valgest valgusest, nagu valgusrakettist.
Sellal võib sulgeda silmad või vaadata maale.
Punane valgus ei pimesta pimenägemist.
Pimenägemine põõrdub tagasi umbes 15-30 minuti jooksul.
Peab ka olla ettevaatlik, et ei sattu pimedal vaenlase ja mingi valguse vahele.
Ühel sissiõppusel Männiku ümbruses sattus selle moodi vastuüksusele,
mis läks luurele objekti (laagri) juurde.
Laagrist valvemehed nägisid igaühe isiku talu valguseid vastu ja arvutasid arve ka.
Lisaks kõigele talukoha koer paljastis patrulli saabumise.
Pimedal laskekaugus peab olema lühikem kui päeval.
Vintpüssi suuleek ka paljastab pimedal tulepositsiooni,
nii et tulepositsiooni vahetamine peab toimuma ruttu.

Kauguse arvestamine on pimedal raske, ka öösihiku läbi.
Oleks hea käia valgel ajal luuramas tulepositsiooneid ja arvestamas kaugused eri objekteile.
Eelnevalt võiks ka mõõta kaarti peal kauguseid (1:20 000 või täpsem kaart).
Lask ja tabamus kaugelt pimedusest põhjustab palju hirmu vaenlase seas.

[Kilo Tango]

Asi, millest siin ei ole räägitud on Cheyenne Tacticali suhteliselt uus kaliiber .408, mis kipub pisitasa juba standardseks muutuma (siiani siiski veel wildcat). Igatahes on päris mitmed relvatootjad hakanud sellele kaliibrile väga huvitavaid relvi valmistama.

Kaliibri suur pluss on see, et täispronksist CNC pinkides valmistatud kuulid säilitavad ülehelikiiruse üle kahe kilomeetri, mis tähendab, et 1800-2000 meetrit on täiesti kasutatavad kaugused. 600 meetrist kaugemal on selle kuuli soomustläbivus juba parem kui pooletollisel. Lisaks valmistatakse samale kaliibrile ka kergemat kuuli, mille väljumiskiirus on 3500 jalga sekundis (ca. 1100 m/s), mis koos suure ballistilise koefitsendiga annavad nii lameda trajektoori, et vahemikus 100-1000m pole praktiliselt vaja sihikut kõrgusele korrigeerida (sihik seatakse 500m peale ja võib erinevaid märke lasta ilma seda näppimata). 1000m peale lennu aeg on 1 sekund.

Esimene seda moona kasutav toru oli CheyTak M200. Praegu on saadaval erinevad eelpoolmainitud relva modifikatsioonid cheytac-i enda poolt. Lisaks sellele veel ka vähemalt Vigilance VR1, RND 2500 ja E.D.M 408 XM ja ilmselt tuleb neid torusid peagi veel juurde.

Sõltub relvast, kuid tagasilöök pidavat olema oluliselt väiksem kui kaliibri number ütleb.

[kaur3]

Kilo Tango, .408 on isegi filmikangelaseks tehtud

http://upload.wikimedia.org/wikipedia/e ... poster.jpg

[Unto Pulkkinen]

.338 Lapua Mag TÄPSUSVINTPÜSS

Sobivaid kaliibreid täpsusvintpüssile ovad vähemalt .223 Rem, .308 Win, .300 Win Mag, .338 Lapua Mag, .408, .50 BMG.

Minu arvates kõike soovitavem kaliiber oleks .338 Lapua Mag.
- kaliiber on laiali kasutusel maailmal
- Sako TRG 42 kaalub ainult 5,3 kg ilma lisavarustust
- padruni võib ka ise laadida, kunas hind langeb väga palju
- tõhus laskekaugus 1000-1300 m
- kuul on raske, tavaliselt 16,2 g
- kuuli algkiirus on suur, umbes 915 m/s, läbistab näiteks kevlarkiivri ja killuvesti
- täpned kuulid on ostatav kaupluseis
- on ka kuulid materiaali vastu (AP ja API)
- võib kasutata summuti, millal tagasilöök on talutav
- hea ballistika, näiteks Lock Base 16,2 g : kiirus 0m/900m/s, 500m/663m/s, 1000m/448m/s
4 m/s tuules kõrvalekalle: 500m/365mm, 1000m/1624mm
näiteks .308 Win Lock Base: 4 m/s tuules kõrvalekalle: 600m/716, 1000m/2337mm
Nii hästi Soomes kui ka Eestis lakendikud ovad tavaliselt alla kilomeetri laiad.
Kaliibri laskekaugus siiski piisab laskimisele metsast lakendikule.
Suurem kasu tuleks kaliibrist, kui see on laiali kasutusel vabariikis.
Padrunide ostmine, vintpüsside hooldamine, koolitus, padrunide laadimine koostöös,
ballistika tundmine ja ka võistluseid selle kaliibrile on lihtsam ja odavam.

Sako TRG 42 .338 Lapua Mag maksab Soomes umbes 4000 euri lisavarustusega.
Lisaks on vaja olla hea optiline sihik, mille hind võib olla 2000 euri.
Püssi hind on päris kõrge, aga padruneis säästab palju, kui laadib ise.
Kaupluses Soomes .338 LM padrun maksab umbes 4,50 euri per tükk.
Kui ise laadib uue kestiga, nii hind on umbes 3,30 euri (püssirohu, kest, tong, kuul).
Kui laadib sama kesti 10 korda, nii hind on ainult umbes 1,20 euri.
Laadimisvahendid kokku võib osta umbes 600 euril.
Need võib osta koos kaaslastega, millal vahendide hind ei ole suur per isik.
Kui laadib ise, võib otsida kõike parima laengu täpsuse suhtes omale püssile.
Kui laadib korralikult padruni täpsus tuleb paremaks kui ostupadrunil.

Teised kaliibrid ka võib olla piisavalt head sõltuvalt kasutusest ja olukorrast.
See vintpüss, mis on käes, on parem kui ei midagi.
Vaenlane sureb ka väiksemal kaliibril ligidalt laskimisel.
Peab ainult olema ettevaatluslik, et ise jääb ellu.

[Leo]

.338 Lapua Mag TÄPSUSVINTPÜSS
See vintpüss, mis on käes, on parem kui ei midagi.

Mõte, millega Unto oma repliigi lõpetas, on väga tähtis. Selle peaks snaiprikooli ukse kohale kirjutama. Tabamus või möödalask sõltub 99% ikkagi laskurist ja tema oskustest relvasüsteemi operaatorina. Ülejäänud 1% on võimalikud relvasüsteemi ja laskemoona tehnilised viperused. Oluline on ainult tabamused ja kindlamini tabab see võitleja, kellel on rohkem kogemusi.

Ma olen täpsuslaskuri kursustel näinud mehi, kes on nii kotkad, et nõuavad kohe kõige paremat relva ja varustust ning kirtsutavad iga asja peale nina, sest nad on kotkad ja teavad kõike. Teised tulevad kodukootud varustusega ja igivana püssiga, millele suvaline sihik peale kruvitud. Lasketestil leiavad esimesed miljon vabandust oma olematute oskuste põhjendamiseks, teised lasevad oma relvasüsteemi ülempiiril, sest oskavad seda maksimaalselt rakendada.

Mainitud 338 LM kaliiber on uue laine spetsiaalselt pika maa laskmiseks ehitatud padrun, millega laskvad täpsuspüssid on muutunud Lääne-Euroopa armeede standardiks. Kasutavad Eesti, Läti, Soome, Kanada, Inglismaa, Iirimaa, Taani, Itaalia, Hollandi, Hispaania, Sveitsi ja Türgi armeed ja kindlasti veel paljud teised riigid. Enamikel on TRGd, või AId, kuid sama kaliibriga püsse valmistab enamik suuri relvatehaseid.

Sellise relva hankimisel ei ole suurt mõtet kulutada aega ja raha juuksekarva lõhkiajamisele ja enda relvale parima kuuli ja laengu otsimisele. Tuleb kasutada seda moona, millega oma riigi armee laseb, kas siis poest ostes või ise laadides, sest 99% laskuritest ei suuda ära kasutada ka tehasemoona maksimaalset täpsust.

408 Cheytac ja 416 Barrett on suhteliselt uued kaliibrid ja kuigi neile relvi tehakse, on peamised kasutajad tsiviillaskurid, mitte armeed. Ei ole ka ette näha, et need kaliibrid niipea massidesse jõuaksid. Kuigi kindlasti näeb neid suuremate riikide eriüksustel. Laskemoona hind on kõrge ja saadavus eriti kriisi korral kahtlane.

Eesti kaitseliitlasele on ideaalne täpsuspüssi kaliiber 308 Win, sest neid relvi on palju ja hind on nii relvasüsteemidel kui laskemoonal mõistlik. Laskekaugus on piisav enamike ülesannete täitmiseks, mida täpsuslaskurile võiks määrata. Kriisi korral saab kasutada armee standardmoona, millega lasevad AK4 automaadid ja KSP 58 ning MG3 kuulipildujad, nii et laskemoonapuudust eriti ei ole.

50 BMG kaliiber on Eestis eraisikule ebaseaduslik. Samas 408 ja 416 on lubatud. Kui keegi sellise hangib, võiks siia portaali teate panna, kindlasti on järjekord ümber maja huvilistest, kes lasta tahaksid. Ilmselt oleks ta oma relvaga pikka aega kogu Eesti peale üks ja ainuke.

Raske täpsuspüssi ihalejatel soovitaks kõigepealt alustada väiksemaks kaliibrist, näiteks vahetada 308 jahipüssi optikaks mõni mildot ja harjutada laskmist relvasüsteemi maksimumini. Kui see õnnestub 90% ja rohkem laskudest, siis on aeg edasi minna suuremate kaliibrite ja kaugustega. Hea kondiproov on ka selline väike rännak täisvarustuses, kus relvad ja varustus kaaluvad 50 kilo ligi ja peab 48 h jooksul läbima 20 kilomeetrit, siis sooritama vaatlusharjutuse koos laskmisega ning liikuma tagasi lähtepositsioonile. Sellise treeingu käigus jõuab ruttu kohale, mis eelised on relvasüsteemil, mis kaalub alla 10 kilo ja 100 padrunit kaalub 5 kilo, mitte 20 kilo ja 15 kilo. Tore on kõvatada relvadega, mis lasevad 1500 m kauguselt läbi soomusauto mõlema külje soomustläbistava lõhke-süütekuuliga. Kui peab seda kolakat enda seljas vedama reipa tempoga koos ülejäänud patrulliga, et siis sooritada lask 534 m kaugusele inimese pihta, milleks piisaks ka M14 täpsuspüssist kaaluga 7 kilo, saab igaüks aru, et tegemist on liialdusega.

Viimase 2 aasta Kaitse Kodudes on ilmunud mitu artiklit täpsuslaskmisest, need oleks kasulik mõttega läbi lugeda, sealt saab päris hästi pildi ette, millega täpsuslaskurid Eestis ja välismaal tegelevad. Väike silmaringi laiendamine on alati kasulik.

[Pirr]

Viimase 2 aasta Kaitse Kodudes on ilmunud mitu artiklit täpsuslaskmisest, need oleks kasulik mõttega läbi lugeda, sealt saab päris hästi pildi ette, millega täpsuslaskurid Eestis ja välismaal tegelevad. Väike silmaringi laiendamine on alati kasulik.

Äkki keegi saab need artiklid skaneerida, pdf failiks teha ning siis kuhugi allalaadimiseks üles riputada

[Kilo Tango]

.338 Lapua Mag TÄPSUSVINTPÜSS
See vintpüss, mis on käes, on parem kui ei midagi.

Mõte, millega Unto oma repliigi lõpetas, on väga tähtis. Selle peaks snaiprikooli ukse kohale kirjutama. Tabamus või möödalask sõltub 99% ikkagi laskurist ja tema oskustest relvasüsteemi operaatorina. Ülejäänud 1% on võimalikud relvasüsteemi ja laskemoona tehnilised viperused. Oluline on ainult tabamused ja kindlamini tabab see võitleja, kellel on rohkem kogemusi.

Ma olen täpsuslaskuri kursustel näinud mehi, kes on nii kotkad, et nõuavad kohe kõige paremat relva ja varustust ning kirtsutavad iga asja peale nina, sest nad on kotkad ja teavad kõike. Teised tulevad kodukootud varustusega ja igivana püssiga, millele suvaline sihik peale kruvitud. Lasketestil leiavad esimesed miljon vabandust oma olematute oskuste põhjendamiseks, teised lasevad oma relvasüsteemi ülempiiril, sest oskavad seda maksimaalselt rakendada.

Mainitud 338 LM kaliiber on uue laine spetsiaalselt pika maa laskmiseks ehitatud padrun, millega laskvad täpsuspüssid on muutunud Lääne-Euroopa armeede standardiks. Kasutavad Eesti, Läti, Soome, Kanada, Inglismaa, Iirimaa, Taani, Itaalia, Hollandi, Hispaania, Sveitsi ja Türgi armeed ja kindlasti veel paljud teised riigid. Enamikel on TRGd, või AId, kuid sama kaliibriga püsse valmistab enamik suuri relvatehaseid.

Sellise relva hankimisel ei ole suurt mõtet kulutada aega ja raha juuksekarva lõhkiajamisele ja enda relvale parima kuuli ja laengu otsimisele. Tuleb kasutada seda moona, millega oma riigi armee laseb, kas siis poest ostes või ise laadides, sest 99% laskuritest ei suuda ära kasutada ka tehasemoona maksimaalset täpsust.

408 Cheytac ja 416 Barrett on suhteliselt uued kaliibrid ja kuigi neile relvi tehakse, on peamised kasutajad tsiviillaskurid, mitte armeed. Ei ole ka ette näha, et need kaliibrid niipea massidesse jõuaksid. Kuigi kindlasti näeb neid suuremate riikide eriüksustel. Laskemoona hind on kõrge ja saadavus eriti kriisi korral kahtlane.

Eesti kaitseliitlasele on ideaalne täpsuspüssi kaliiber 308 Win, sest neid relvi on palju ja hind on nii relvasüsteemidel kui laskemoonal mõistlik. Laskekaugus on piisav enamike ülesannete täitmiseks, mida täpsuslaskurile võiks määrata. Kriisi korral saab kasutada armee standardmoona, millega lasevad AK4 automaadid ja KSP 58 ning MG3 kuulipildujad, nii et laskemoonapuudust eriti ei ole.

50 BMG kaliiber on Eestis eraisikule ebaseaduslik. Samas 408 ja 416 on lubatud. Kui keegi sellise hangib, võiks siia portaali teate panna, kindlasti on järjekord ümber maja huvilistest, kes lasta tahaksid. Ilmselt oleks ta oma relvaga pikka aega kogu Eesti peale üks ja ainuke.

Raske täpsuspüssi ihalejatel soovitaks kõigepealt alustada väiksemaks kaliibrist, näiteks vahetada 308 jahipüssi optikaks mõni mildot ja harjutada laskmist relvasüsteemi maksimumini. Kui see õnnestub 90% ja rohkem laskudest, siis on aeg edasi minna suuremate kaliibrite ja kaugustega. Hea kondiproov on ka selline väike rännak täisvarustuses, kus relvad ja varustus kaaluvad 50 kilo ligi ja peab 48 h jooksul läbima 20 kilomeetrit, siis sooritama vaatlusharjutuse koos laskmisega ning liikuma tagasi lähtepositsioonile. Sellise treeingu käigus jõuab ruttu kohale, mis eelised on relvasüsteemil, mis kaalub alla 10 kilo ja 100 padrunit kaalub 5 kilo, mitte 20 kilo ja 15 kilo. Tore on kõvatada relvadega, mis lasevad 1500 m kauguselt läbi soomusauto mõlema külje soomustläbistava lõhke-süütekuuliga. Kui peab seda kolakat enda seljas vedama reipa tempoga koos ülejäänud patrulliga, et siis sooritada lask 534 m kaugusele inimese pihta, milleks piisaks ka M14 täpsuspüssist kaaluga 7 kilo, saab igaüks aru, et tegemist on liialdusega.

Viimase 2 aasta Kaitse Kodudes on ilmunud mitu artiklit täpsuslaskmisest, need oleks kasulik mõttega läbi lugeda, sealt saab päris hästi pildi ette, millega täpsuslaskurid Eestis ja välismaal tegelevad. Väike silmaringi laiendamine on alati kasulik.

Ma ausalt öelda näengi .408, .375 ja kasvõi .416 kaliibrite peamist rolli .50 BMG asendajatena - odavam ja kergem relv, samas pidavat suurematel distantsidel olema energiat rohkem järgi kui .50-l. Just täpsuslaskjale hea kolonne peatada jms. kahju teha tehnikale.

Muus osas ei saa jutule sugugi vastu vaielda ega tahagi.

[Kilgore]

Võta aga KK arhiiv ette ja muudkui loe. Kindlasti on asjakohast juttu 2007 a. 3-8 ja 2008 a. 1-5 numbrites.
Edit: minu vastus on siis Pirrile

[Leo]

Kaitse Kodud on jah Kaitseliidu kodulehel üleval, ajakirju saab küsida malevatest ja malevkondadest ning Kaitseliidu Peastaabist. Mulle endale meeldib rohkem paberi pealt lugeda, maitse asi.

See, kas uued 10-millimeetrised kaliibrid muutuvad 12,7 mm asendajateks, on vara rääkida. Nende peamine miinus on see, et laskemoona on vähe saada ja peamiselt on tegemist vasest treitud kuulidega. Kui on vaja süüte-, soomustläbistavat või lõhkeefekti, siis seda hetkel veel pole. Vasest kuul läbistab küll kerget soomust, kuid mitte nii palju, kui korralik AP või API. 50 BMG laskemoonavalik on palju mitmekesisem, lisaks kvaliteetsele FMJ ja AP moonale on võimalik kasutada ka kuulipilduja padruneid, mille täpsus on väiksem, kuid täiesti piisav väiksemate vahemaade või inimesest suuremate objektide laskmiseks. Lisaks alakaliibermoon jne. Kui eriüksusel on kaasas relv, mille padruneid keegi peale nende ei kasuta, siis muutub see relv kasutuks kohe, kui padrunid lastud. Lühikese erioperatsiooni ajal ei ole see probleem, küll on logistika oluline pikemal missioonil, lasta tuleb kogu aeg, et taset hoida ja eri oludes harjutada. lisaks lahingülesanded.

Vahemärkuseks, EKJ siseringist oli vahepeal kuulda logistikute kurba naeru, et EstCoy Paside kuulipildurid lasevad Afgaanis 12,7 mm moona rohkem, kui logistika jaksab järele vedada. 12,7 saaks häda korral ka brittidelt kohapealt laenata, kuid mis teha relvaga, mille moona lihtsalt ei tehtagi mujal kui USAs?

10-millisele kaliibrile testitakse parasjagu trasserit ja AP moona, nii et variante muidugi tekib´, kuid ka siin on piirangud, sest 10-millisesse kuuli saab lihtsalt vähem ainet sisse panna, kui 12,7 millimeetrisesse.

Relvasüsteemide kaalud on väga sarnased, näiteks:

Cheytac M200 kaalub 12 kilo,
Barreti poltlukuga 5-lasuline 11 kilo
Barretti M107 ehk USA armee poolautomaatne täpsuspüss 13 kilo,
AI AS50 14 kilo, samuti kaalub EKJ raske snaipripüss PGM Hecate II 14 kilo.

Nii et kallibri vähenemine olulist kaalusäästu ei anna.

Kõik kaalud on ainult laadimata relvale. Sihikud ja muud lisad annavad mitu kilo juurde, sellepärast kaalubki laetud relv koos lisadega 20 kilo kanti, samas TRG 42 üle 10 ei kaalu isegi termosihiku ja summutiga. Kui 50 BMG täpsuspüsside peamine ülesanne on soomustamata ja kergelt soomustatud tehnika hävitamine kuni 1500 m kaugusele, siis 10-millised kaliibrid on ehitatud peamiselt inimeste laskmiseks kuni 2000 m kaugusele.

Ma ei saa aru, millele põhinevad väited, et 10-millise kaliibriga relvad on märgatavalt odavamad, kui 50 BMG. Cheytaci tsiviilversiooni hind on ligi 14000 USD, sinnakanti peaks maksma ka Barretti M107. Paljusid suurekaliibrilisi relvi tehakse tellimustööna ja siis sõltub hind otseselt ostjast ja kogusest ja võib kõikuda kordades, rääkimata sellest, et karmimaid püsse ei müüdagi tsiviili.

Teiseks teeb natuke murelikuks 10-milliste relvade raua iga. Kuulide algkiirus on 900-1100 m/sek ja kuul on vasest või isegi pehmest terasest. Selline kiirus ja kõvast materjalist kuul kulutab rauda väga kiiresti. Võrdluseks PGM Hecate II kaliibris 12,7 raua kasutuseaks loetakse 10 tuhat lasku ja peale seda on relval veel piisavalt resurssi õpperelvaks. TRGl on see tehase andmetel 7-8000 lasku, sest kuul on kiirem ja raud ei ole kroomitud.

[lembit13]

Ma ei tea kas lobisen sõjasaladuse välja või ei olegi veel leiutatud tuleviku snaipereid. Need kujutavad endast korralikku automaatpüssi mis on varustatud mitme kaameraga ja muidugi ka pisikeste servomootoritega sihtimiseks. Kogu kupatus on maskeeritud kiviks, kännuks või mõneks muuks rämpsuks. Juhtimine toimub ohutust kaugusest ja kui asi siiski avastatakse siis õhitakse lisatud lõhkelaeng.
Selline snaiper ei väsi, ei maga ja oleks juba praegu odavam kui sõduri elu.

[Kilo Tango]

Kaitse Kodud on jah Kaitseliidu kodulehel üleval, ajakirju saab küsida malevatest ja malevkondadest ning Kaitseliidu Peastaabist. Mulle endale meeldib rohkem paberi pealt lugeda, maitse asi.

See, kas uued 10-millimeetrised kaliibrid muutuvad 12,7 mm asendajateks, on vara rääkida. Nende peamine miinus on see, et laskemoona on vähe saada ja peamiselt on tegemist vasest treitud kuulidega. Kui on vaja süüte-, soomustläbistavat või lõhkeefekti, siis seda hetkel veel pole. Vasest kuul läbistab küll kerget soomust, kuid mitte nii palju, kui korralik AP või API. 50 BMG laskemoonavalik on palju mitmekesisem, lisaks kvaliteetsele FMJ ja AP moonale on võimalik kasutada ka kuulipilduja padruneid, mille täpsus on väiksem, kuid täiesti piisav väiksemate vahemaade või inimesest suuremate objektide laskmiseks. Lisaks alakaliibermoon jne. Kui eriüksusel on kaasas relv, mille padruneid keegi peale nende ei kasuta, siis muutub see relv kasutuks kohe, kui padrunid lastud. Lühikese erioperatsiooni ajal ei ole see probleem, küll on logistika oluline pikemal missioonil, lasta tuleb kogu aeg, et taset hoida ja eri oludes harjutada. lisaks lahingülesanded.

Vahemärkuseks, EKJ siseringist oli vahepeal kuulda logistikute kurba naeru, et EstCoy Paside kuulipildurid lasevad Afgaanis 12,7 mm moona rohkem, kui logistika jaksab järele vedada. 12,7 saaks häda korral ka brittidelt kohapealt laenata, kuid mis teha relvaga, mille moona lihtsalt ei tehtagi mujal kui USAs?

10-millisele kaliibrile testitakse parasjagu trasserit ja AP moona, nii et variante muidugi tekib´, kuid ka siin on piirangud, sest 10-millisesse kuuli saab lihtsalt vähem ainet sisse panna, kui 12,7 millimeetrisesse.

Relvasüsteemide kaalud on väga sarnased, näiteks:

Cheytac M200 kaalub 12 kilo,
Barreti poltlukuga 5-lasuline 11 kilo
Barretti M107 ehk USA armee poolautomaatne täpsuspüss 13 kilo,
AI AS50 14 kilo, samuti kaalub EKJ raske snaipripüss PGM Hecate II 14 kilo.

Nii et kallibri vähenemine olulist kaalusäästu ei anna.

Kõik kaalud on ainult laadimata relvale. Sihikud ja muud lisad annavad mitu kilo juurde, sellepärast kaalubki laetud relv koos lisadega 20 kilo kanti, samas TRG 42 üle 10 ei kaalu isegi termosihiku ja summutiga. Kui 50 BMG täpsuspüsside peamine ülesanne on soomustamata ja kergelt soomustatud tehnika hävitamine kuni 1500 m kaugusele, siis 10-millised kaliibrid on ehitatud peamiselt inimeste laskmiseks kuni 2000 m kaugusele.

Ma ei saa aru, millele põhinevad väited, et 10-millise kaliibriga relvad on märgatavalt odavamad, kui 50 BMG. Cheytaci tsiviilversiooni hind on ligi 14000 USD, sinnakanti peaks maksma ka Barretti M107. Paljusid suurekaliibrilisi relvi tehakse tellimustööna ja siis sõltub hind otseselt ostjast ja kogusest ja võib kõikuda kordades, rääkimata sellest, et karmimaid püsse ei müüdagi tsiviili.

Teiseks teeb natuke murelikuks 10-milliste relvade raua iga. Kuulide algkiirus on 900-1100 m/sek ja kuul on vasest või isegi pehmest terasest. Selline kiirus ja kõvast materjalist kuul kulutab rauda väga kiiresti. Võrdluseks PGM Hecate II kaliibris 12,7 raua kasutuseaks loetakse 10 tuhat lasku ja peale seda on relval veel piisavalt resurssi õpperelvaks. TRGl on see tehase andmetel 7-8000 lasku, sest kuul on kiirem ja raud ei ole kroomitud.

Ei sa mull pea seda mõtteviisi müüma. Ma olen siin ka ise kaitsnud .338 kaliibrit kui optimumi tulejõu, tuleulatuse, relva kaalu ja tagasilöögi vahel. Tõsi, .408 kaliibrile on saada ka 7-kilone relv, kuid mina isiklikult oma õla tervise huvides sellega lasta ei tahaks. Ka ei tea ma, mis kvaliteediga see toru on.

[Basilio]

Ma ei tea kas lobisen sõjasaladuse välja või ei olegi veel leiutatud tuleviku snaipereid. Need kujutavad endast korralikku automaatpüssi mis on varustatud mitme kaameraga ja muidugi ka pisikeste servomootoritega sihtimiseks. Kogu kupatus on maskeeritud kiviks, kännuks või mõneks muuks rämpsuks. Juhtimine toimub ohutust kaugusest ja kui asi siiski avastatakse siis õhitakse lisatud lõhkelaeng.
Selline snaiper ei väsi, ei maga ja oleks juba praegu odavam kui sõduri elu.

Tekkis huvitav küsimus: kui palju siis õigupoolest maksab see sõduri elu? Kui üldse maksab.

[Larry]

Lembit13, sellisel riistapuul on terve rida "aga"-sid. Mis siis saab, kui kaameraläätsed sombuse ilmaga uduseks lähevad, ära jäätuvad või lund täis tuiskavad? Kui kaua sellise riista aku elab? Kui palju see maksab ja kes selle kohale viib- ära toob ja kuidas? Kes vajalikud sihikuparandused sisse viib ja ellu rakendab? Ei ole veel inimesest paindlikumat süsteemi välja mõeldud, kuigi ka selles suunas töö käib (snaiper-UAVd).
Basilio kirjutas:

Tekkis huvitav küsimus: kui palju siis õigupoolest maksab see sõduri elu? Kui üldse maksab.

Basilio palun riputa see küsimus Oleksoloogia alateemasse, kindlasti tuleb huvitav arutelu. See teema siin võiks siiski snaipriteemaliseks jääda.