Järmine lugu toob meelde need kümned tonnid erinevat kaupa, mis minugi kätest läbi käinud. Töö oli küll raske aga vähemalt vaheldus nürile kroonuelule ja süüa anti enamasti kuninglikult, võrreldes kroonulobiga.
39
Demblimuinasjutt ehk rahvas ja armee on ühtne.
Varasel maihommikul sõitis läbi remondipataljoni КПП kohatu „kontsaga” Moskvitš [pirukakäru]. Hallis ülikonnas hallipäine väärikas mees pressis end määrdunud kombinesoonides uudishimulike leitnantide vahelt läbi ja läks otse pataljonikomandöri [edaspidi kombat] kabinetti. Liikvele läks kuulujutt, et kombat müüb jälle sõdureid „kõrvale”.
Remondipataljonlased olid harjunud, et vahel saadeti neid ehitusele, söevaguneid tühjaks laadima, saekaatrisse jne. Seetõttu esimese roodu komandör ei imestanudki, kui see tsivilist tuli tema juurde, esitles end Vitali Vjatšeslavovitšina ja ütles:
- Kombat käskis eraldada kaks inimest. Seltsimees alampolkovnik näitas sellele seersandile ja kedagi veel talle abiks.
- Ainult kaks? Äkki kogu rood? – küsis roodukas mornilt.
Seersandil jäi demblini paar nädalat ja roodukas kartis, et ta ei jõua alluvat lõpuni küpsetada.
- Mulle antakse veel kaks sõdurit noorsõduri kursuselt.
- Kuhu te nad viite?
Vitali Vjatšeslavovitš kummardus komandöri kõrva juurde ja sosisas midagi. Roodukas pillas isikkoosseisu žurnaali käest ja küsis kähiseval häälel:
- Tõsiselt mõtlete? Aga ohvitseri pole vaja? Grupi vanemaks, ah? Mida? Kombat ütles, et see seersant saab hakkama? Oh, tal oleks parem tankil... Aga mina sõidaks teiega...
Kuid kombati käsk on tõsine asi. Seetõttu sai hämmeldunud seersant roodukalt kahe minuti pärast kadedusest nõretava käsu, võttis kombinesooni seljast ja läks arglike, karmi seersandi Dima poolt ära piinatud „duhide” grupi juurde. Dima eraldas veniva möirgega rivist kaks hiiglasekasvu noorsõdurit ja andis eelpoolmainitud seersandi juhtimise alla. Masinas juba ootasid tsivilist ja noor, kuid vastutusrikkal kohal nooremseersant. Kõik ronisid peale ja sõit algas. Kui sõjaväelased mingi ettevõtte pääslasse jõudsid, hõõrus seersant silti nähes silmi. Nooremseersant ohkas häälekalt. Noorsõdurid seisid ja vaatasid tuimalt, ilma emotsioonideta silti „NN Likööri- ja Viinatehas”. Tehase jaoks oli situatsioon standartne: tehases töötasid ainult naised. Erandi moodustasid karske Vitali Vjatšeslavovitš ja joodik-laadija onu Miša, kelle järele vaatas edutult isiklikult Vitali Vjatšeslavovitš. Väga harva, ettenägematu avraali korral oli vaja füüsilist jõudu, mis ületaks onu Miša võimeid. Siis toodi kohale käsualused sõdurid. Millega komandöridele tasuti? Kurat seda teab. Võib-olla piletitega kohalikku draamateatrisse?
Tsivilist tuli kusagilt tagasi ja viis sõdurid pääslast läbi. Mindi tema juurde kabinetti ja kuulati lühikest, kuid eredat loengut sellest, mida nendega tehakse kasvõi ühe grammi alkoholi varastamisel. Seersant mõtles kurvalt, et dembel on kohe tulemas ja nüüd juhtus selline prohmakas... Pärast vestlust nad lahutati: seersant – valmistoodete lattu, ülejäänud – kaste veoautodesse laadima. Seersant vaatas kahtlevalt muigavat nooremseersanti ja näitas talle rusikat:
- Kui mul dembel viibib, siis las nende kaadritega klaarib komandör, aga sinuga tegelen isiklikult...
Laos tuli seersandi juurde priske Maria Ivanovna ja ütles:
- Pojake, sa ära mõtlegi midagi välja viia. Ei läbi pääsla ega üle aia. Ei trussikutes ega saabastes. Püüavad kinni ja võtavad ette. Tahad juua, valame ise, ainult ära püüa endaga kaasa vedada.
- Aga ma ei joo. Peaaegu ei joo... Nüüd on selge, miks kombat mind saatis...
- Pojake, jooma hakkad sa igal juhul, pea ainult meeles, mida ma ütlesin.
Ja töö läks käima. Seersant sorteeris portveini- ja viinapudeleid, tassis kastid laadimisdokki, kus need haarasid tema alluvad ja paigutasid veoautodesse. Higi tilkus, vandesõnad lendasid. Onu Miša istus nurgas ja jälgis rahulolevalt seersandi tööd. Möödus mõni tund. Ilmus Maria Ivanovna ja kamandas:
- Lõunavaheaeg. Onu Miša, vaadake, et teil üle ühe kasti katki ei läheks. Ja killud hoia alles ning plekk olgu näha. Eelmine kord oli raske maha kanda.
Onu Miša noogutas valmisolevalt, korkis lahti „777” pudeli, läigatas sellest demonstratiivselt põrandale ja ütles seersandile:
- Noh, asume lõuna kallale. Mis tähendab „ei joo”? Aga mina joon või? See on ju lõuna, püha asi! Mis tähendab „tühja kõhu peale”? Aga mis see sinu meelest on? Õige, iiris. Ja näed siin on veel üks. Ära muretse, sinu sõdurite järel vaatab noorem, pealegi on laadimise juures kahjulikud eided, nendega ei joo lonksugi. Ainult juhul, kui siia sisse põikavad... Noh, head isu, seersant...
Õhtul viis nördinud tsivilist sõdurid tagasi remondipataljoni. Seersant istus kõrval ja reageeris loiult ümbritsevale maailmale. Kongist kostis nooremseersandi hääl, mis laulis monotoonselt lõike sisemäärustikust, püüdes valgustada häiramatult magavaid „duhhe”. Tsivilist müksas uinuvat seersanti ja küsis vihaselt:
- No kuidas sa oma sõduritele silma vaatad? Ah? Aga nemad ise... kuidas sa neid kamandada kavatsed?!
- Vit... Vjatš... jo... a... Voh! (Vitali Vjatšeslavovitš, soldatid on nooremseersandi juhtimise all. Ta on oskuslik nooremkomandör ja ei vaja minu eestkostet pisiasjades).
Väeossa jõuti päevavalges ja seetõttu võisid remondipataljoni võitlejad jälgida triumfaalset rongkäiku. Kasarmu suunas läksid väga aeglaselt ja ebakindlalt kaks noorsõdurite kursuste võitlejat, tinase pilguga enda ette vaadates. Neid embas hellalt õlgadest vaevaliselt jalgu järel vedav seersant, peakatteta, kuid püüdes anda käsklusi, nagu „vasakuga... üks-kaks-kolm... ära maha pilla!” Lõpus sammus nooremseersant, kes kandis pidulikult väljasirutatud kätel seersandi pilotkat. Vapustatud roodukomndör ütles:
- Ma ju ütlesin, et vanem oleks pidanud ohvitser olema...
- Mnjaa, - ütles staabiülem, - see läheb paari nädala pärast koju aga mida ma sinuga oleks teinud?!
- Mis kaks nädalat, seltsimees major! Istub kuni talveni kartsas!!!
- Viia soldat likööri- ja viinatehasesse ja pärast nägusid teha... Mille üle sa imestad? Hea küll, hommikul seersant minu juurde kabinetti.
Hommikusel rivistusel vaevles seersant peavalu käes. Suus oleks nagu eskadron husaaride hobuseid ööbinud. Ja täiesti ebasobivad kaasteenijate vaimustunud ja kadedad pilgud. Seersant suundus masinlikult tanki poole, kuid teda peatas kahjurõõmus roodukas:
- No ei, sina lähed staabiülema juurde.
Seersant läks kasarmusse. Jumal tänatud, et mitte kombati juurde... See on profipoksija, temaga ei venita isegi kartsani välja... Aga staabiülem on teine asi. Seersant vaatas oma peidikusse ja võttis sealt dembliks varutud „Moskva erilise”. Koputas staabiülema uksele.
- Lubage siseneda, seltsimees major. Teie käsul...
Major valas karahvinist vett klaasi ja hakkas aeglaste lonksudega jooma. Seersandi kõrisõlm tõmbles kramplikult. Major pani klaasi lauale ja ütles:
- Noh, räägi...
Seersant tõmbas kusagilt selja tagant pudeli, pani selle majori ette, vaatas ustavalt staabiülemale silma, küsis, taganedes ukse poole:
- Lubate minna, seltsimees major?
- Kuhu, ma pole ära lasknud. Pane uks lukku. On sul alles väljalase [heitgaasid]... Pikk jutt tuleb. Istu.
Major võttis sahtlist teise tolmuse klaasi, kaks iirist ja avas pudeli.
Vene meeste mälestused armeest.
40
Kuulsusrikkal, kuid nüüd juba kaugel 1978 aastal oli Moldaavias juhtum, mida seal mäletatakse tänini. Moldaavia on viinamarjapiirkond. Suvaline sündmus lõpeb seal nii või teisiti kõva joominguga. Sel aastal tõmbas isegi loodus rindu liigse portsjoni head moldaavia veini ja hakkas mässama. Tavaliselt oli mai lõpuks Dnestr, lai ja kiirevooluline peale talviseid lumesadusid Karpaatides, juba rahunenud. Kuid siis läks miski kusagil taevases kantseleis sassi ja vesi tõusis märksa kõrgemale tavalisest. Paremal kaldal asuvad pioneerilaagrid olid kõrvuni vees ja hävinesid maase rammitud vaiadeni. Lähedalasuvad motoriseeritud laskurid pidid umbes kuu aega kühvlitega vehkima, erinevaid konstruktsioone tassima, vaiadele ehitatud pioneeride soojakuid kõpitsema ja muuhulgas ka puhkama. Puhati Dnestri kaldal, metsast ümbritsetud pioneerilaagri Družba ümbruses. Puhati hästi ja pikalt, sest õnneks oli punase ja hea allikaid külluses.
Keegi minu sugulane Žora, naastes laagrisse pikaleveninud puhkuselt rannaalal, oli sunnitud otsmikuga kõik puud üle lugema, mis teele sattusid. Lõpuks ta lihtsustas ülesannet, liikudes edasi mõlema silla veoga, neljakäpuli, ja sattus ninapidi veega laialiuhutud peidikule. Väikesest künkast turritas välja mürsukasti ots. Kast oli põhjalikult läbi mädanenud ja muutus Žora poolt osutatud liigse tähelepanu tõttu pulbriks. Sealsamas leidus ka roostes PPŠ, mõned roostes kettad sellele ja veel mõned aja poolt tundmatuks muudetud esemed. Ootamatusest sai minu sugulane Georgi peaaegu kaineks. Märgistas künkakese, haaras PPŠ ja jätkas koduteed. PPŠ rinnal on ebamugav neljakäpuli liikuda ning seetõttu tõusis kannatamatusest kiirustav Žorik püsti ja kappas isadele-komandöridele ette kandma. Kukkus täie hoo pealt mõned korrad, sai pealaest jalatallani sopaseks, tõmbas sõduripluusi lõhki, siis põrutas vastu tamme ja varises teadvusetult maha. Mõne aja pärast leidsid Žora sõpradest praporštšikud, kes läksid sama maršruuti mööda laagrisse pärast kultuurset puhkust plaažil.
- Sõjamees lamab, - konstateeris praporštšik Nikolai Tšesnokov fakti.
- Uhuh, lamab, - kinnitas praporštšik Andrei Kolomin.
- Peab üles ajama, - ütles Tšesnokov.
- Uhuh, peab üles ajama. Ja pärast ka valama, - ütles Kolomin küünilise noodiga hääles, - mida sa Kolja, me oleme ju, seesamune, purjus. Ei sobi... Las lamab. Ta lamab siin nagunii juba ammu. Vaata, kuidas automaat on rooste läinud.
- Jah, ammu lamab. See pole automaat, vaid PPŠ, püstolkuulipilduja. Kuule, Kolomin, mulle tundub, et see on laip, juba vana.
- Ilmselt sõjast saati, - ütles teesklemata kurbusega Kolomin.
- Hästi säilinud. Vaata, kaelus on peaaegu puhas. Lähme Kolja, kanname ette.
Leidnud laagrist kaine noore ohvitseri (just sõjakoolist tulnud), viisid ta kohale, talutasid kättpidi üle ja ümber südmuskoha, viisid asjadega kurssi. Kusagilt läbi udu jõudsid Žorani lausekatked tundmatust sõdurist, sõjaväelisest aust, igavesest mälestusest ja väärikast hauast. Hiljem saadeti leitnant raportiga komndöri juurde.
Väljas juba hämardus, kui kombat koos noore ohvitseri ja mõne sõduriga lähenes sündmuspaigale. Kõva okste praksumine, kombati vandumine ja vilkuv taskulampide valgus äratasid minu sugulase Žora. Ta sai häguselt aru, et asi lõhnab heal juhul viie tuhande väljaspool järjekorda toimkonna või kartsa järele (purjusoleku tõttu), aga halvimal juhul Emakese Maa järele, pioneeride auvalvega.
Sõdurid, oodates kannatamatult kohtumist laibaga, jäid äkki korraga vait, peatusid ja jäid taskulampide valgusel Žorat vaatama.
- See on tema, laip, - ütles noor ohvitser.
Valguse ja varjude mäng süvendas vaprate sõdurite hinge pugenud hirmu. Seisti, nagu maase kaevatuna, vaadates keha. Keha hakkas liigutama, tõusis püsti, ümahtas, kõikus, andis au ja hakkas PPŠ-d rinnale surudes kiiresti minema.
- Hei, seisa, kuhu nüüd? – hüüdis kombat.
- Üritan omadele järele jõuda, - ütles Žora.
Eemaldus täielikus vaikuses, pööras ringi ja lisas:
- Sakslased on lähedal, aparaat on rooste läinud, - ja näitab PPŠ-le
Hiljem jõudis külavaheteele ja jooksis kuidas jaksas. Laagripaigas pesi end, vahetas riideid, torkas PPŠ prügihunnikusse ja varises magama. Aga hommikul, püüdes säilitada ehmunud nägu, kuulas juttu eilsest viirastusest. Kuuldus täienes kiiresti üksikasjadega, millest selgus, et Suures Isamaasõjas langenud viirastuslik sõdur luusib ringi ning ajab taga ebakaineid ja lohakaid ajateenijaid. Juba ilmusid tunnistajad ja kannatanud (sinikas silma all ja eest rebitud nööbid). Laagrisoleku lõpuni jäi nädal. Kombat viirastusse ei uskunud, lubas üles leida ja hävitada, kuid enam ei tihanud keegi, kaasa arvatud lõbusad praporštšikud, minna Dnestri äärde pummeldama. Ainult Žorik ei kartnud midagi.
P.S. Žorik on hea ja usaldusväärne inimene. Talle, kui endisele noorele jäljekütile, ei andnud mõte leitud matmispaigast rahu. Seetõttu leidis ta viimasel pioneerilaagris Družba „kukkumise” [kägu] päeval "täiesti juhuslikult" selle künkakese. Hiljem sõitsid kohale sapöörid... Mürsud osutusid olevat täiesti lõhkemisvõimelised.
Kuulsusrikkal, kuid nüüd juba kaugel 1978 aastal oli Moldaavias juhtum, mida seal mäletatakse tänini. Moldaavia on viinamarjapiirkond. Suvaline sündmus lõpeb seal nii või teisiti kõva joominguga. Sel aastal tõmbas isegi loodus rindu liigse portsjoni head moldaavia veini ja hakkas mässama. Tavaliselt oli mai lõpuks Dnestr, lai ja kiirevooluline peale talviseid lumesadusid Karpaatides, juba rahunenud. Kuid siis läks miski kusagil taevases kantseleis sassi ja vesi tõusis märksa kõrgemale tavalisest. Paremal kaldal asuvad pioneerilaagrid olid kõrvuni vees ja hävinesid maase rammitud vaiadeni. Lähedalasuvad motoriseeritud laskurid pidid umbes kuu aega kühvlitega vehkima, erinevaid konstruktsioone tassima, vaiadele ehitatud pioneeride soojakuid kõpitsema ja muuhulgas ka puhkama. Puhati Dnestri kaldal, metsast ümbritsetud pioneerilaagri Družba ümbruses. Puhati hästi ja pikalt, sest õnneks oli punase ja hea allikaid külluses.
Keegi minu sugulane Žora, naastes laagrisse pikaleveninud puhkuselt rannaalal, oli sunnitud otsmikuga kõik puud üle lugema, mis teele sattusid. Lõpuks ta lihtsustas ülesannet, liikudes edasi mõlema silla veoga, neljakäpuli, ja sattus ninapidi veega laialiuhutud peidikule. Väikesest künkast turritas välja mürsukasti ots. Kast oli põhjalikult läbi mädanenud ja muutus Žora poolt osutatud liigse tähelepanu tõttu pulbriks. Sealsamas leidus ka roostes PPŠ, mõned roostes kettad sellele ja veel mõned aja poolt tundmatuks muudetud esemed. Ootamatusest sai minu sugulane Georgi peaaegu kaineks. Märgistas künkakese, haaras PPŠ ja jätkas koduteed. PPŠ rinnal on ebamugav neljakäpuli liikuda ning seetõttu tõusis kannatamatusest kiirustav Žorik püsti ja kappas isadele-komandöridele ette kandma. Kukkus täie hoo pealt mõned korrad, sai pealaest jalatallani sopaseks, tõmbas sõduripluusi lõhki, siis põrutas vastu tamme ja varises teadvusetult maha. Mõne aja pärast leidsid Žora sõpradest praporštšikud, kes läksid sama maršruuti mööda laagrisse pärast kultuurset puhkust plaažil.
- Sõjamees lamab, - konstateeris praporštšik Nikolai Tšesnokov fakti.
- Uhuh, lamab, - kinnitas praporštšik Andrei Kolomin.
- Peab üles ajama, - ütles Tšesnokov.
- Uhuh, peab üles ajama. Ja pärast ka valama, - ütles Kolomin küünilise noodiga hääles, - mida sa Kolja, me oleme ju, seesamune, purjus. Ei sobi... Las lamab. Ta lamab siin nagunii juba ammu. Vaata, kuidas automaat on rooste läinud.
- Jah, ammu lamab. See pole automaat, vaid PPŠ, püstolkuulipilduja. Kuule, Kolomin, mulle tundub, et see on laip, juba vana.
- Ilmselt sõjast saati, - ütles teesklemata kurbusega Kolomin.
- Hästi säilinud. Vaata, kaelus on peaaegu puhas. Lähme Kolja, kanname ette.
Leidnud laagrist kaine noore ohvitseri (just sõjakoolist tulnud), viisid ta kohale, talutasid kättpidi üle ja ümber südmuskoha, viisid asjadega kurssi. Kusagilt läbi udu jõudsid Žorani lausekatked tundmatust sõdurist, sõjaväelisest aust, igavesest mälestusest ja väärikast hauast. Hiljem saadeti leitnant raportiga komndöri juurde.
Väljas juba hämardus, kui kombat koos noore ohvitseri ja mõne sõduriga lähenes sündmuspaigale. Kõva okste praksumine, kombati vandumine ja vilkuv taskulampide valgus äratasid minu sugulase Žora. Ta sai häguselt aru, et asi lõhnab heal juhul viie tuhande väljaspool järjekorda toimkonna või kartsa järele (purjusoleku tõttu), aga halvimal juhul Emakese Maa järele, pioneeride auvalvega.
Sõdurid, oodates kannatamatult kohtumist laibaga, jäid äkki korraga vait, peatusid ja jäid taskulampide valgusel Žorat vaatama.
- See on tema, laip, - ütles noor ohvitser.
Valguse ja varjude mäng süvendas vaprate sõdurite hinge pugenud hirmu. Seisti, nagu maase kaevatuna, vaadates keha. Keha hakkas liigutama, tõusis püsti, ümahtas, kõikus, andis au ja hakkas PPŠ-d rinnale surudes kiiresti minema.
- Hei, seisa, kuhu nüüd? – hüüdis kombat.
- Üritan omadele järele jõuda, - ütles Žora.
Eemaldus täielikus vaikuses, pööras ringi ja lisas:
- Sakslased on lähedal, aparaat on rooste läinud, - ja näitab PPŠ-le
Hiljem jõudis külavaheteele ja jooksis kuidas jaksas. Laagripaigas pesi end, vahetas riideid, torkas PPŠ prügihunnikusse ja varises magama. Aga hommikul, püüdes säilitada ehmunud nägu, kuulas juttu eilsest viirastusest. Kuuldus täienes kiiresti üksikasjadega, millest selgus, et Suures Isamaasõjas langenud viirastuslik sõdur luusib ringi ning ajab taga ebakaineid ja lohakaid ajateenijaid. Juba ilmusid tunnistajad ja kannatanud (sinikas silma all ja eest rebitud nööbid). Laagrisoleku lõpuni jäi nädal. Kombat viirastusse ei uskunud, lubas üles leida ja hävitada, kuid enam ei tihanud keegi, kaasa arvatud lõbusad praporštšikud, minna Dnestri äärde pummeldama. Ainult Žorik ei kartnud midagi.
P.S. Žorik on hea ja usaldusväärne inimene. Talle, kui endisele noorele jäljekütile, ei andnud mõte leitud matmispaigast rahu. Seetõttu leidis ta viimasel pioneerilaagris Družba „kukkumise” [kägu] päeval "täiesti juhuslikult" selle künkakese. Hiljem sõitsid kohale sapöörid... Mürsud osutusid olevat täiesti lõhkemisvõimelised.
Näpistasin natuke aega, et veel üks lugu lõpuni tõlkida.
41
Vormiriietus
Väeosa 04977 komandörile polkovnik Gamovile
Seltsimees polkovnik, teatan teile, et kontrollisin märkusi, milliseid tegi õhutõrje seniitraketiväeosade ülemjuhataja kindralleitnat Aktšurin meie väeosa ajateenijate väljanägemise kohta.
1. Saabastes skelett, mida ta kohtas КПП lähedal, ei olnud skelett, vaid meie väeosa territooriumil baseeruva ehituspataljoni roodu ajateenija. Ta paistab silma kõhnusega, see tähendab 168cm kasvu juures kaalub 52kg. Seejuures õmbles ta oma mundri määrustikku rikkudes maksimaalselt kitsaks, nii et see liibub tema kehale, samas saabastel on standardsed sääred ja seetõttu tekitavad tema jalad efekti pliiatsist teeklaasis. Väeosa 63286 komandörile kapten Jermolajenkole tegin märkuse.
2. Kaks fekaalihunnikut, mida ülemjuhataja kohtas mitte kaugel väeosa vastuvõtupunktist [войскового приемника, see koht on mälus tuhmunud ja ei oska paremini maakeelde panna, targemad parandavad], osutusid jefreitor Sidortšukiks ja reamees Jersimbekoviks teeninduspataljonist. Mõlemad töötavad СПСВ-s [станция перекачки сточных вод - roiskvee ülepumpamisjaam]. Sel momendil likvideerisid nad avariid, mis oli tingitud saiga sattumisest väljalaskekollektorisse ja suundusid katlamajja duši alla. Selgitasin neile, et sellises olukorras pole au andmine kohustuslik, sest võib ümbritsevaid inimesi määrida, samuti, et sel juhul peavad nad liikuma dislokatsiooni piiri mööda.
3. Sõdur kahes vatikuues, vatipükstes, viltides, allalastud kõrvadega läki-läkis, kaetud sulgede ja vatiga, suure kotiga, kes ei andnud staabi juures au, osutus seersant Tretjakoviks, salajase väeosa ГСС16 [Горная Cейсмическая Cтанция – tuumakatsetuste seismoloogiajaam mägedes] ülemaks. Ta saabus just oma platsilt 250km kaugusel. Kuna ta sõitis veoauto kastis, siis riietus ta oma ülema loal soojemalt, aga kuna külma oli sel päeval 40 kraadi, siis ta kaevus madratsitesse ja patjadesse, mida veoauto vedas. Ma ei hakanud talle märkust tegema, vaid jätsin ahju juurde, kuigi leian, et tuleb välja anda käskkiri isikkoosseisu vedamise keelustamisest talvisel ajal soojenduseta transpordivahendis.
4. Jefreitor, kes neljakäpuli hüppas staabi sissepääsu juures, osutus olevat üks päevnikest. Talle anti korraldus koridor puhtaks pesta. Kuid tugevate külmade tõttu riknes põranda all kulgevate elektrijuhtmete isolatsioon, mille tulemusel jefreitor Skvortsov, puudutades märja lapiga põrandat, sai elektrilöögi ja paiskus üles. Kui ta alla kukkus, sai ta jälle elektrilöögi. See jätkus seni, kuni kutsuti välja elektrik, kes lülitas sellest liinist voolu välja. Kuna juhtmed on müüritud betooni, leian, et pole mõtet juhtmeid vahetada. Selle asemel tuleb see koht katta linoleumiga ja keelata põrandapesu rohke veega.
5. Kuus neegrit, keda seltsimees Aktšurin kohtas soldatite teemaja juures, osutusid peavahis olevateks ajateenijateks. Selle ülema major Breslavski korraldusel tuuakse nad iga päev välja sütt loopima, et hoida buldooseri motoressurssi. Sel päeval saadeti nad tagasi ilma duši all pesemata, sest seda oli vaja jefreitor Sidortšukile ja reamees Jersimbekovile. Aga seda, et arreteeritute munder oli puhas, saab selgitada sellega, et töö ajal kannavad nad spetsriietust.
6. Autojuhi peakatte kinnitusviisi mul välja selgitada ei õnnestunud. Kõikide autojuhtide mütsid asuvad kukla alumisel osal, nii et nende ülemine osa vaatab alla. Visuaalsel ülevaatusel mingeid kinnitusvahendeid ei avastatud, nagu ka liimainete jälgi. Ilmselt autojuhid muudavad peale peakatte pähepanemist kuidagi oma pea kuju, seejuures tekib mütsialuses tühimikus hõrendus ja see surub mütsi vastu pead. Autoroodu komandörile major Startsevile tegin noomituse tema alluvate määrustikuvastase vormiriietuse pärast
Väeosa 04977 staabiülem polkovnik Dmitrienko.
41
Vormiriietus
Väeosa 04977 komandörile polkovnik Gamovile
Seltsimees polkovnik, teatan teile, et kontrollisin märkusi, milliseid tegi õhutõrje seniitraketiväeosade ülemjuhataja kindralleitnat Aktšurin meie väeosa ajateenijate väljanägemise kohta.
1. Saabastes skelett, mida ta kohtas КПП lähedal, ei olnud skelett, vaid meie väeosa territooriumil baseeruva ehituspataljoni roodu ajateenija. Ta paistab silma kõhnusega, see tähendab 168cm kasvu juures kaalub 52kg. Seejuures õmbles ta oma mundri määrustikku rikkudes maksimaalselt kitsaks, nii et see liibub tema kehale, samas saabastel on standardsed sääred ja seetõttu tekitavad tema jalad efekti pliiatsist teeklaasis. Väeosa 63286 komandörile kapten Jermolajenkole tegin märkuse.
2. Kaks fekaalihunnikut, mida ülemjuhataja kohtas mitte kaugel väeosa vastuvõtupunktist [войскового приемника, see koht on mälus tuhmunud ja ei oska paremini maakeelde panna, targemad parandavad], osutusid jefreitor Sidortšukiks ja reamees Jersimbekoviks teeninduspataljonist. Mõlemad töötavad СПСВ-s [станция перекачки сточных вод - roiskvee ülepumpamisjaam]. Sel momendil likvideerisid nad avariid, mis oli tingitud saiga sattumisest väljalaskekollektorisse ja suundusid katlamajja duši alla. Selgitasin neile, et sellises olukorras pole au andmine kohustuslik, sest võib ümbritsevaid inimesi määrida, samuti, et sel juhul peavad nad liikuma dislokatsiooni piiri mööda.
3. Sõdur kahes vatikuues, vatipükstes, viltides, allalastud kõrvadega läki-läkis, kaetud sulgede ja vatiga, suure kotiga, kes ei andnud staabi juures au, osutus seersant Tretjakoviks, salajase väeosa ГСС16 [Горная Cейсмическая Cтанция – tuumakatsetuste seismoloogiajaam mägedes] ülemaks. Ta saabus just oma platsilt 250km kaugusel. Kuna ta sõitis veoauto kastis, siis riietus ta oma ülema loal soojemalt, aga kuna külma oli sel päeval 40 kraadi, siis ta kaevus madratsitesse ja patjadesse, mida veoauto vedas. Ma ei hakanud talle märkust tegema, vaid jätsin ahju juurde, kuigi leian, et tuleb välja anda käskkiri isikkoosseisu vedamise keelustamisest talvisel ajal soojenduseta transpordivahendis.
4. Jefreitor, kes neljakäpuli hüppas staabi sissepääsu juures, osutus olevat üks päevnikest. Talle anti korraldus koridor puhtaks pesta. Kuid tugevate külmade tõttu riknes põranda all kulgevate elektrijuhtmete isolatsioon, mille tulemusel jefreitor Skvortsov, puudutades märja lapiga põrandat, sai elektrilöögi ja paiskus üles. Kui ta alla kukkus, sai ta jälle elektrilöögi. See jätkus seni, kuni kutsuti välja elektrik, kes lülitas sellest liinist voolu välja. Kuna juhtmed on müüritud betooni, leian, et pole mõtet juhtmeid vahetada. Selle asemel tuleb see koht katta linoleumiga ja keelata põrandapesu rohke veega.
5. Kuus neegrit, keda seltsimees Aktšurin kohtas soldatite teemaja juures, osutusid peavahis olevateks ajateenijateks. Selle ülema major Breslavski korraldusel tuuakse nad iga päev välja sütt loopima, et hoida buldooseri motoressurssi. Sel päeval saadeti nad tagasi ilma duši all pesemata, sest seda oli vaja jefreitor Sidortšukile ja reamees Jersimbekovile. Aga seda, et arreteeritute munder oli puhas, saab selgitada sellega, et töö ajal kannavad nad spetsriietust.
6. Autojuhi peakatte kinnitusviisi mul välja selgitada ei õnnestunud. Kõikide autojuhtide mütsid asuvad kukla alumisel osal, nii et nende ülemine osa vaatab alla. Visuaalsel ülevaatusel mingeid kinnitusvahendeid ei avastatud, nagu ka liimainete jälgi. Ilmselt autojuhid muudavad peale peakatte pähepanemist kuidagi oma pea kuju, seejuures tekib mütsialuses tühimikus hõrendus ja see surub mütsi vastu pead. Autoroodu komandörile major Startsevile tegin noomituse tema alluvate määrustikuvastase vormiriietuse pärast
Väeosa 04977 staabiülem polkovnik Dmitrienko.
Jajah, oli küll üks tuba seal. Ise pole seal kunagi istunud, vaid sai end ikka КПП-st läbi pressitud ja värava taga suheldud. Novat, jälle mälu värskendatud. Ikkagi varsti 25 aastat sellest ja mõned mälestused hakkavad väga uduseks muutuma.
Hetkel on sattunud hirmpikad ja raskelt tõlgitavad jutud, nii et läheb veidi aega, kuni ma neist läbi närin. Paralleelselt loen ka seda vene foorumit. Kui mõni lühem ja kiirelt tõlgitav jutuke satub, eks seda ole siis siin kohe näha.
Tänud kaasaelajatele ja -mõtlejatele!
Hetkel on sattunud hirmpikad ja raskelt tõlgitavad jutud, nii et läheb veidi aega, kuni ma neist läbi närin. Paralleelselt loen ka seda vene foorumit. Kui mõni lühem ja kiirelt tõlgitav jutuke satub, eks seda ole siis siin kohe näha.
Tänud kaasaelajatele ja -mõtlejatele!
Kuna vahepeal tekitasid ühes teises teemas elevust Vene armee kaasaegsed demblivormid, siis tõlkisin kähku ühe sellega haakuva jutu.
42
Armees teenisin ma ühes väikeses linnakeses Kaug-Idas. Linnake on küll väike, kuid sõjaväelasi nagu muda. Ja on ka komadatuur ja õel komandant, kellel on vaimuvaene abiline. Abilisele meeldis hirmsasti sõjaväelasi kinni pidada väiksemagi vormiriietuse nõuete rikkumise korral. Eriti rõõmustas teda dembli saabumine. Sel ajal olid komandatuuri kambrid lausa kuhjaga dembleid täis, kes olid oma vormi erinevate liialdustega kaunistanud. Aga kui arvestada, et linn oli raudtee sõlmjaam ja rongid seisavad seal kaua, siis võite ette kujutada, milline väljapaistev saak oli komandandi abilisel. Kõigele lisaks sunniti kinnipeetuid vormile ettenähtud väljanägemist andma. Selle tulemuseks oli rongile hilinemine ja mürgitatud rõõm kojusaamisest. See on kõik eellugu. Aga nüüd lugu ise.
Ükskord tuuakse komandatuuri soldat. Kõik, nagu ette nähtud – vormiriietuse nõuete rikkumine. Tema vagun oli haakevagun, see tähendab, et aega väljasõiduni jäi väga vähe ning ise osutus ta mingiks komandandi kaasmaalaseks. Ja see otsustas HALASTADA. Kuid jällegi sõjaväelaslikult. Rongini jäi 40 minutit. Otse üle raudteede vaksalini joosta minutit 15 – 17. Soldatikesele pakuti võimalust tassida tuletõrjekilbist kahe ämbriga 200-liitrine tuletõrje vaat vett täis. Kilp asus komandatuurist 5 minuti käimise kaugusel pluss ämbrite täimise aeg. See tähendab, soldat poleks teoreetiliselt jõudnud seda teha. Kuid 20 minuti pärast oli ta komandandi kabinetis ja kandis ette, et ülesanne on täidetud. Segaduses komandant vaatas aknast välja ja nägi, et vesi lausa voolab üle ääre ja Päike sillerdab rõõmsalt vaadis. Tuli pidada polkovniku sõna ja dokumendid tagasi anda. Soldat kadus nagu tuul. Kuid 5 minuti pärast kostis sellist vandumist, et kogu toimkonnal keerdusid kõrvad torusse. Asi selles, et komandant nägi, kuidas vaadi äärele jooma istunud tuvi läbi vee ühest äärest teise kõndis. Selgus, et leidlik sõjamees keeras vaadil jalad taeva poole ja valas vee vaadi põhjale. Teiselt korruselt polnud seda võimalik avastada. Sellest ajast kaevati vaat maasse ja komandant kontrollis isiklikult kõikide ülesannete täitmist.
42
Armees teenisin ma ühes väikeses linnakeses Kaug-Idas. Linnake on küll väike, kuid sõjaväelasi nagu muda. Ja on ka komadatuur ja õel komandant, kellel on vaimuvaene abiline. Abilisele meeldis hirmsasti sõjaväelasi kinni pidada väiksemagi vormiriietuse nõuete rikkumise korral. Eriti rõõmustas teda dembli saabumine. Sel ajal olid komandatuuri kambrid lausa kuhjaga dembleid täis, kes olid oma vormi erinevate liialdustega kaunistanud. Aga kui arvestada, et linn oli raudtee sõlmjaam ja rongid seisavad seal kaua, siis võite ette kujutada, milline väljapaistev saak oli komandandi abilisel. Kõigele lisaks sunniti kinnipeetuid vormile ettenähtud väljanägemist andma. Selle tulemuseks oli rongile hilinemine ja mürgitatud rõõm kojusaamisest. See on kõik eellugu. Aga nüüd lugu ise.
Ükskord tuuakse komandatuuri soldat. Kõik, nagu ette nähtud – vormiriietuse nõuete rikkumine. Tema vagun oli haakevagun, see tähendab, et aega väljasõiduni jäi väga vähe ning ise osutus ta mingiks komandandi kaasmaalaseks. Ja see otsustas HALASTADA. Kuid jällegi sõjaväelaslikult. Rongini jäi 40 minutit. Otse üle raudteede vaksalini joosta minutit 15 – 17. Soldatikesele pakuti võimalust tassida tuletõrjekilbist kahe ämbriga 200-liitrine tuletõrje vaat vett täis. Kilp asus komandatuurist 5 minuti käimise kaugusel pluss ämbrite täimise aeg. See tähendab, soldat poleks teoreetiliselt jõudnud seda teha. Kuid 20 minuti pärast oli ta komandandi kabinetis ja kandis ette, et ülesanne on täidetud. Segaduses komandant vaatas aknast välja ja nägi, et vesi lausa voolab üle ääre ja Päike sillerdab rõõmsalt vaadis. Tuli pidada polkovniku sõna ja dokumendid tagasi anda. Soldat kadus nagu tuul. Kuid 5 minuti pärast kostis sellist vandumist, et kogu toimkonnal keerdusid kõrvad torusse. Asi selles, et komandant nägi, kuidas vaadi äärele jooma istunud tuvi läbi vee ühest äärest teise kõndis. Selgus, et leidlik sõjamees keeras vaadil jalad taeva poole ja valas vee vaadi põhjale. Teiselt korruselt polnud seda võimalik avastada. Sellest ajast kaevati vaat maasse ja komandant kontrollis isiklikult kõikide ülesannete täitmist.
Nonii. Pausi järel leidsin jälle veidi aega tõlkida. Lugude autorid on nii hoogu sattunud, et varsti ei mahu üle kahe loo enam siia ühele leheküljele ära. Lõin käega, sest lühendada ka eriti ei anna. Ilma eelloota läheb pool jutu ivast kaotsi ja täismahus pole praegu aega neist läbi närida. Lisaks on oht, et enamus ei viitsi nii pikka heietust lugedagi, kui kohe nalja ei saa. 
Aga nüüd ei saa jälle üle ega ümber kangelaslikust remondipataljonist. Minu meelest üpris hästi ja peene irooniaga oskab autor kirjutada.
43
Kuivikud
Kui kogu maa on vajunud defitsiiti, siis armee istub sealsamas. Mille defitsiit on tankidiviisi remondipataljonis? Õige, tanki varuosade. Kas tanke valmistatakse palju? Palju. Aga varuosi neile? Ahaa, aga vat see on sõjasaladus, ja selle hoidmiseks keegi teile varuosi ei anna. Aga kui pole varuosi, siis ei saa ka tanke remontida. Ja kui sina, remondimees, remondiga ei tegele, siis võta labidas ja kaeva. Aga kui sa oled veel ka seersant, siis võta kolm noort võitlejat noorsõdurite kursuselt ja vii nad kööki toimkonda. Vene keeles ei saa nad isegi vandumisest aru? Õpi ära nende emakeel. Ja pärast sunni neid uhkeid kotkaid sööklas põrandat pesema. Seega on mehaanikul palju stiimuleid soomusel püsida ja näida õudselt hõivatuna.
Midagi saab ise valmistada. Midagi saab naabritelt varastada. Kindralist diviisikomandör karjub sülge pritsides leitnandist rühmakomandöri peale, lendsalk sõidab võõra diviisi juurde polügoonile õppustele. Võetakse võõralt lahingukõlblikult tankilt, ütleme, ejektor [jugapump]. Hiljem hakkab võõra diviisi zampoteh karjuma: „Mis??? Kus???” Ta saab segase vastuse: „Tjuli ahvitser soldatiga, võttis õjektori maha, jutles, parandada faja...” Kuid seda juhtus harva.
See tank seisis remondis umbes kolm kuud ja kõik oli sellest kõriauguni tüdinud. Eriti tüdinud oli pataljoni zampoteh major Trosik [Trossike], sest diviisi polkovnikust zampoteh lubas Trosikut selle tanki taustal pildistada ja panna foto stendile „Meie pidurid”. Ja hakkas pihta: zampoteh roodukale: „Seltsimees vanemleitnant, te olete patoloogiline logard!” Roodukas rühmakomandörile: „Ljoša, kuidas siis nii, saab sul kord majja või ei?” Rühmakomandör vanemmehaanikule: „Šura, kaabakas, tank on sind ära tüüdanud? Millal sa viimati viisid köögitoimkonda Džulajevi, Džabrailovi ja Džambulovi?”
Probleem seisnes väikeste ja lihtsate detailide puudumises, mida nimetati „kuivikuteks” [сухарики - vahetükk, vaheklots]. Ei hakka tehnilistesse üksikasjadesse süvenema, ütlen vaid, et koormused neile kuivikutele on vägevad ja seetõttu ei saa neid pataljoni aiast murtud rauatükkidega asendada. Vanemmehaanik nooremseersant Saša lõpetas enne armeed ülikooli esimese kursuse ja sai sellise aine eest, nagu „Konstruktsioonimaterjalide teooria”, hindeks „nelja”. Kohe üldse ei tahtnud sööklas karjuda „Kutak!” [algselt Tatari päritolu, ihutolgendi © ropp nimetus], seepärast hakkasid ajus liikuma mälestustekatked: „Sulatamine? Pole see... Sepistamine? Nah.. sepistamine. Karastamine – ahaa!... Vikerkaarevärvideni... puhkus... õlis? Jah.” Saša sammus otsustavalt spetsiaaltööde rühma boksidesse, surudes rusikasse räpast istehtud joonist.
Saabus aeg detailide tootmiseks. Saša laskis valge hõõguseni kuumutatud kuivikud läbitöötanud õli ämbrisse. Valge aurupilv tõusis lakke ja magusavõitu põlenud õli lõhn täitis ruumi. Mõne minuti pärast tormas kogu remondipataljon kapjadega trampides ja tulekustutitega vehkides spetstööde rühma bokside juurde. Asi selles, et remondipataljonis toimusid tulekahjud sagedamini, kui ülemused lubasid. Peale seda, kui BTR maani maha põles, ilmusid remondipataljoni tulekustutid, sest selgus, et pootshaagi ja tulekustutusmatiga põlevat soomust ei kustuta.
Õlgadega tõugeldes vajusid boksi kaks majorit: staabiülem ja zampoteh. Otse nende ees seisis nooremseersant Saša ja vaatas õndsalt naeratades sinakaid kuivikuid. Esimesena toibus staabiülem:
- Aga kus on tulekahju?
- Tulekahju? Milline tulekahju? Aaa... Ei, ma tegin kuivikuid.
Juttu sekkus zampoteh:
- Kuivikuid? Sa oleks peaaegu boksid maha põletanud! Kus sa seda õppisid? Ülikoolis? Üliõpilane, @#%&!!
Staabiülem sai aru, et läks ilma ohvrite ja kahjudeta ja muutus heasüdamlikuks:
- Hea küll, Trosik. Ta näitas üles taipu ja initsiatiivi, tubli.
Major Trosik ajas vastu:
- Taip ja initsiatiiv võivad lähtuda ainult komandöridelt!
Staabiülem muheles:
- See-eest tegi detaili valmis. Nüüd sa ei satu diviisi zampotehi stendile.
Trosik karjus:
- Parem kuuluda pidurite hulka, kui erakorraline juhtum!!! Aga kui need kuivikud vastu ei pea? Pool mootorit lendab laiali! No ei, kui varuosi pole, siis istumegi, kuni saadetakse!!!
Staabiülem hakkas närvi minema:
- Sa oled major–insener aga mitte muhvigi ei tea ja kõike kardad. Ja kui soldat teab rohkem, siis sa pigem lämmatad ta, kui kontrollid tema teadmisi! Minu vastutusel – kuivikud paigaldada!!
Saša põles ebamugavustundest zampotehi ees ja lonkis tankile kuivikuid paigaldama.
Kuivikud pidasid vastu. Tund. Kaks. Päeva. Hiljem läks tank oma polku ja kaebusi sealt ei tulnud. Zampoteh leebus ja taotles Saša järgu tõstmist: Saša sai teise järgu spetsialistiks, kolmandana kogu remondipataljonis (esimese järgu spetse oli kaks: katlakütja ja staabiülema kirjutaja). Zampoteh ise sai diviisi zampotehilt ülesnäidatud taibu ja initsiatiivi eest tänuavalduse. Tema juurde toodi lausa tankipolkudest noori leitnantidest roodu zampotehhe tarkusi ja kogemusi omandama.
Aga nüüd ei saa jälle üle ega ümber kangelaslikust remondipataljonist. Minu meelest üpris hästi ja peene irooniaga oskab autor kirjutada.
43
Kuivikud
Kui kogu maa on vajunud defitsiiti, siis armee istub sealsamas. Mille defitsiit on tankidiviisi remondipataljonis? Õige, tanki varuosade. Kas tanke valmistatakse palju? Palju. Aga varuosi neile? Ahaa, aga vat see on sõjasaladus, ja selle hoidmiseks keegi teile varuosi ei anna. Aga kui pole varuosi, siis ei saa ka tanke remontida. Ja kui sina, remondimees, remondiga ei tegele, siis võta labidas ja kaeva. Aga kui sa oled veel ka seersant, siis võta kolm noort võitlejat noorsõdurite kursuselt ja vii nad kööki toimkonda. Vene keeles ei saa nad isegi vandumisest aru? Õpi ära nende emakeel. Ja pärast sunni neid uhkeid kotkaid sööklas põrandat pesema. Seega on mehaanikul palju stiimuleid soomusel püsida ja näida õudselt hõivatuna.
Midagi saab ise valmistada. Midagi saab naabritelt varastada. Kindralist diviisikomandör karjub sülge pritsides leitnandist rühmakomandöri peale, lendsalk sõidab võõra diviisi juurde polügoonile õppustele. Võetakse võõralt lahingukõlblikult tankilt, ütleme, ejektor [jugapump]. Hiljem hakkab võõra diviisi zampoteh karjuma: „Mis??? Kus???” Ta saab segase vastuse: „Tjuli ahvitser soldatiga, võttis õjektori maha, jutles, parandada faja...” Kuid seda juhtus harva.
See tank seisis remondis umbes kolm kuud ja kõik oli sellest kõriauguni tüdinud. Eriti tüdinud oli pataljoni zampoteh major Trosik [Trossike], sest diviisi polkovnikust zampoteh lubas Trosikut selle tanki taustal pildistada ja panna foto stendile „Meie pidurid”. Ja hakkas pihta: zampoteh roodukale: „Seltsimees vanemleitnant, te olete patoloogiline logard!” Roodukas rühmakomandörile: „Ljoša, kuidas siis nii, saab sul kord majja või ei?” Rühmakomandör vanemmehaanikule: „Šura, kaabakas, tank on sind ära tüüdanud? Millal sa viimati viisid köögitoimkonda Džulajevi, Džabrailovi ja Džambulovi?”
Probleem seisnes väikeste ja lihtsate detailide puudumises, mida nimetati „kuivikuteks” [сухарики - vahetükk, vaheklots]. Ei hakka tehnilistesse üksikasjadesse süvenema, ütlen vaid, et koormused neile kuivikutele on vägevad ja seetõttu ei saa neid pataljoni aiast murtud rauatükkidega asendada. Vanemmehaanik nooremseersant Saša lõpetas enne armeed ülikooli esimese kursuse ja sai sellise aine eest, nagu „Konstruktsioonimaterjalide teooria”, hindeks „nelja”. Kohe üldse ei tahtnud sööklas karjuda „Kutak!” [algselt Tatari päritolu, ihutolgendi © ropp nimetus], seepärast hakkasid ajus liikuma mälestustekatked: „Sulatamine? Pole see... Sepistamine? Nah.. sepistamine. Karastamine – ahaa!... Vikerkaarevärvideni... puhkus... õlis? Jah.” Saša sammus otsustavalt spetsiaaltööde rühma boksidesse, surudes rusikasse räpast istehtud joonist.
Saabus aeg detailide tootmiseks. Saša laskis valge hõõguseni kuumutatud kuivikud läbitöötanud õli ämbrisse. Valge aurupilv tõusis lakke ja magusavõitu põlenud õli lõhn täitis ruumi. Mõne minuti pärast tormas kogu remondipataljon kapjadega trampides ja tulekustutitega vehkides spetstööde rühma bokside juurde. Asi selles, et remondipataljonis toimusid tulekahjud sagedamini, kui ülemused lubasid. Peale seda, kui BTR maani maha põles, ilmusid remondipataljoni tulekustutid, sest selgus, et pootshaagi ja tulekustutusmatiga põlevat soomust ei kustuta.
Õlgadega tõugeldes vajusid boksi kaks majorit: staabiülem ja zampoteh. Otse nende ees seisis nooremseersant Saša ja vaatas õndsalt naeratades sinakaid kuivikuid. Esimesena toibus staabiülem:
- Aga kus on tulekahju?
- Tulekahju? Milline tulekahju? Aaa... Ei, ma tegin kuivikuid.
Juttu sekkus zampoteh:
- Kuivikuid? Sa oleks peaaegu boksid maha põletanud! Kus sa seda õppisid? Ülikoolis? Üliõpilane, @#%&!!
Staabiülem sai aru, et läks ilma ohvrite ja kahjudeta ja muutus heasüdamlikuks:
- Hea küll, Trosik. Ta näitas üles taipu ja initsiatiivi, tubli.
Major Trosik ajas vastu:
- Taip ja initsiatiiv võivad lähtuda ainult komandöridelt!
Staabiülem muheles:
- See-eest tegi detaili valmis. Nüüd sa ei satu diviisi zampotehi stendile.
Trosik karjus:
- Parem kuuluda pidurite hulka, kui erakorraline juhtum!!! Aga kui need kuivikud vastu ei pea? Pool mootorit lendab laiali! No ei, kui varuosi pole, siis istumegi, kuni saadetakse!!!
Staabiülem hakkas närvi minema:
- Sa oled major–insener aga mitte muhvigi ei tea ja kõike kardad. Ja kui soldat teab rohkem, siis sa pigem lämmatad ta, kui kontrollid tema teadmisi! Minu vastutusel – kuivikud paigaldada!!
Saša põles ebamugavustundest zampotehi ees ja lonkis tankile kuivikuid paigaldama.
Kuivikud pidasid vastu. Tund. Kaks. Päeva. Hiljem läks tank oma polku ja kaebusi sealt ei tulnud. Zampoteh leebus ja taotles Saša järgu tõstmist: Saša sai teise järgu spetsialistiks, kolmandana kogu remondipataljonis (esimese järgu spetse oli kaks: katlakütja ja staabiülema kirjutaja). Zampoteh ise sai diviisi zampotehilt ülesnäidatud taibu ja initsiatiivi eest tänuavalduse. Tema juurde toodi lausa tankipolkudest noori leitnantidest roodu zampotehhe tarkusi ja kogemusi omandama.
Kui selgus, et mootoriosadega tegemist ja et nende suhhaarikute pärast võib mootor laiali lennata, siis kuivikud - сухарики - peaksid siinses kontekstis olema klappide stoperdajad.
Kaks poolkuud, mis käivad ümber klapisääre ja fikseerivad klapi vedru taldrikusse.
Ühte sellist stoperdajat nimetatakse ainsuses - сухарь.
Võtsin suvalise terminoloogilise näite siit: http://www.autosoft.ru/online/acat/?idg ... e=0#p73731
Klikkides joonisel positsioonile 11-6512 ilmub tabelis asjakeste nimetus.
Otsetõlkes jah olekski mitmus - kuivikud, aga ainsuses annab vaist teada, et midagi on nende kuivikutega mäda:
сухарики - kuivikud
сухарик - kuivik
сухарь - see rikub kuivikute rea ära
Muide, meil patareis teenis üks oholl. Ainus autojuht, kel nooremseeru pagunid olid, sest kuigi minu priizi mees, aga kuus kuud utshebkat tegid temaga just niimoodi.
No pidi jääma roomikutega varustet bronetehnika instruktoriks, aga ju siis saatus tahtis nii, et torgati lõpuks tutika bentsuuraali peale (Ural - 375D).
Keegi meist ei viitsinud hommikuti kankudega vett boksidesse tassida, et autot saaks käivitada. Igatpidi tülikas tegevus - hea kui kanister olemas oli, ämbriga mitu korda lipata oli veelgi õõvastavam mõte - autojuhi amet armees oli muutnud laisaks. No ja keegi ei tahtnud veetilga pärast oma bentsu müümiseks kasutatavat kankut ära kah solkida.
Nii kimasimegi kiiresti paar-kolmsada meetrit eemal asuva köetava veereservuaari juurde ja täitsime omad süsteemid alles seal.
Too oholl aga ei jaganud matsu välja ja paarutas oma uraaliga rohkem kui oleks võinud ning küpsetaski niimoodi lõpuks plokikaane tihendid õhtale.
Kui viimaks vee süsteemi sai, masin enam ei käivitunud ja peale küünalde mahakeeramist ning starterit andes purskas kahelt poolt küünla avadest paar-kolm fontääni (V8 mootor ju).
Tuli kaaned maha võtta, kõverused üle kontrollida, vajadusel siledaks freesida, uued tihendid panna ja asi olekski sellega lõppenud.
Aga võta näpust. See totuke ei saanud muidugi aru, kuidas lammutusprotsessi läbi viia. Tagus sealsamas kohapeal klapivedrude taldrikud lahti ja nii õnnetult, et need neetud suhhaarikud lendasid mööda boksi kus see ja teine...
Kõiki enam üles leida ei õnnestunud ja ainus otsus oli, et masin tuleb nüüd saata Riiga kap.remondi tehasesse. Saadetigi.
300 kildise läbisõiduga Ural läks kap.remonti
.
Samal päeval anti vastu remonditud romu.
Kaks poolkuud, mis käivad ümber klapisääre ja fikseerivad klapi vedru taldrikusse.
Ühte sellist stoperdajat nimetatakse ainsuses - сухарь.
Võtsin suvalise terminoloogilise näite siit: http://www.autosoft.ru/online/acat/?idg ... e=0#p73731
Klikkides joonisel positsioonile 11-6512 ilmub tabelis asjakeste nimetus.
Otsetõlkes jah olekski mitmus - kuivikud, aga ainsuses annab vaist teada, et midagi on nende kuivikutega mäda:
сухарики - kuivikud
сухарик - kuivik
сухарь - see rikub kuivikute rea ära
Muide, meil patareis teenis üks oholl. Ainus autojuht, kel nooremseeru pagunid olid, sest kuigi minu priizi mees, aga kuus kuud utshebkat tegid temaga just niimoodi.
No pidi jääma roomikutega varustet bronetehnika instruktoriks, aga ju siis saatus tahtis nii, et torgati lõpuks tutika bentsuuraali peale (Ural - 375D).
Keegi meist ei viitsinud hommikuti kankudega vett boksidesse tassida, et autot saaks käivitada. Igatpidi tülikas tegevus - hea kui kanister olemas oli, ämbriga mitu korda lipata oli veelgi õõvastavam mõte - autojuhi amet armees oli muutnud laisaks. No ja keegi ei tahtnud veetilga pärast oma bentsu müümiseks kasutatavat kankut ära kah solkida.
Nii kimasimegi kiiresti paar-kolmsada meetrit eemal asuva köetava veereservuaari juurde ja täitsime omad süsteemid alles seal.
Too oholl aga ei jaganud matsu välja ja paarutas oma uraaliga rohkem kui oleks võinud ning küpsetaski niimoodi lõpuks plokikaane tihendid õhtale.
Kui viimaks vee süsteemi sai, masin enam ei käivitunud ja peale küünalde mahakeeramist ning starterit andes purskas kahelt poolt küünla avadest paar-kolm fontääni (V8 mootor ju).
Tuli kaaned maha võtta, kõverused üle kontrollida, vajadusel siledaks freesida, uued tihendid panna ja asi olekski sellega lõppenud.
Aga võta näpust. See totuke ei saanud muidugi aru, kuidas lammutusprotsessi läbi viia. Tagus sealsamas kohapeal klapivedrude taldrikud lahti ja nii õnnetult, et need neetud suhhaarikud lendasid mööda boksi kus see ja teine...
Kõiki enam üles leida ei õnnestunud ja ainus otsus oli, et masin tuleb nüüd saata Riiga kap.remondi tehasesse. Saadetigi.
300 kildise läbisõiduga Ural läks kap.remonti
.Samal päeval anti vastu remonditud romu.
[i]Last thing I remember, I was Running for the door
I had to find the passage back To the place I was before
"Relax", said the night man, "We are programmed to receive.
You can check-out any time you like, But you can never leave!"[/i]
I had to find the passage back To the place I was before
"Relax", said the night man, "We are programmed to receive.
You can check-out any time you like, But you can never leave!"[/i]
Mul on nii vanad sõnastikud, et sel ajal igasugu krõbuskeid ei tehtud ja seetõttu neis sõna "сухарик" puudub. Aga kolmes erinevas sõnastikus, millest üks tehnika sõnaraamat, tähendab "сухарь" muuhulgas ka kuivikut. Googel andis ilmatu hulga isuäratavat juttu ja pilte, mille alusel ma need siis kuivikuks tõlkisingi. No see selleks, nüüd on vähemalt selge, mis vidin see selline on ja igaüks saab täpselt joonise pealt järele vaadata. Jälle targem. Tänud!Janka kirjutas: сухарики - kuivikud
сухарик - kuivik
сухарь - see rikub kuivikute rea ära
Ühe looga sain veel enam-vähem hakkama. Iseenesest karm lugu aga selline see elu oli.
44
Veidi sellest, kust tulevad satiirikud-humoristid. Keegi jõuab selleni, pidevalt ja aeglaselt normaalsest inimesest profinaljameheks muutudes. Keegi saab selleks ühe päevaga. Nagu mina. Peab ainult õigel ajal õiges kohas olema. Kõige eelistatumalt – armees.
1984. aasta hilissügis. Volga sõjaväeringkond, motolaskurite diviis, mina seersant, minu üksus – komandandi roodu liiklusreguleerijate rühm. Rühma ülesanne sõja korral – nobedalt mootorratastega ette liikuda ja näidata triibuliste sauadega meie hirmuäratavale diviisile, kus on vaenlane. Diviis on tagaladiviis ja joob kõvasti. Pohmakast muserdatud diviisikomandör sõidab hommikul staapi, seal turgutatakse teda kiiresti ja poole tunni pärast kostub staabi akendest tema lemmiklaul „Черемшина” [Ukraina keeles, Sofia Rotaru]. Tema armastatud vennapoeg [õepoeg] teenib meie roodus veoautojuhina. Temagi tervis on hommikust saati kehv, sest üleeile tappis ta garaažis oma Urali mootori ja tormilised peied pole veel lõppenud. Meie rühmaülem, 44-aastane pensionieelikust praporštšik, kes tavaliselt näeb välja 70-aastane, on täna 100-aastane, sest hommikuses meeltesegaduses parandas pead mitte pudelist, vaid mingist kolvist teadusele tundmatu vedelikuga. Sanitaarauto juht sai just rikkaliku paki oma ukrainlannast emalt ja me manustame „Gorilkat” [Ukraina viinasort], valades seda kummist soojenduskotist kruusidesse. Peale hammustame ämbris keedetud tuvisid, mida minu isiklikul palvel kasarmu pööningult püüdis minu poolt dresseeritud kass Borman. Juht joob lihtsalt sellepärast, et on, mida juua, aga mina kustutan konkreetselt hinges toimuvat tulekahju. Minu juurest sõitis just ära küllatulnud sõbranna, mind valdavad segased tunded ja nagu nüüd kastis [telekas, raadio] räägitakse, mul on õigus juua. Lühidalt, diviis pole küll lahinguvalmiduses, kuid see-eest täisvalmiduses. Kui vaenlane kallale tungib, meie tulistama ei hakka. Me lihtsalt hingame neile kooris näkku.
Kuid kõik on vaikne. Naabrid hiinlased ei häiri, ameeriklased magavad sügavalt teisel pool gloobust, seetõttu on meie ette kerkinud probleem sügavalt rahumeelne. Korrapidajast prapor toob polgu sööklast sanitaarosakonda soldatist koka ja teatab, et sellel on vist düsenteeria. Hirmus lugu. Kui meetmeid tarvitusele ei võta, pasandab terve polk. Pretsedendid on olemas. Korrapidaja jätab soldati maha ja lahkub. Meie sanitaarauto juhiga oleme kangestunud. Pühapäev, sanitaarosakonnas pole ei õdesid-kiigutajaid ega arste-ohvitsere. Terapeut, vanemleitnant Ž, istub kuulduste kohaselt ohvitseride kubus. Viimase joomingu käigus, kui ta sõjaväelinnaku tänaval patrulli poolt kinni peeti, teatas ta patrulliülemale, et on FBI resident meie diviisis. Ja kinnitas sedasama väga valjusti kambris istudes. Üleüldse väga ekstsentriline ohvitser oli. Keskmiselt kord nädalas võttis ta mul nööbist kinni ja luges mulle näkku ühte ja sedasama luuletust:
Ты Евгений, я Евгений.
Ты не гений, я не гений.
Ты говно, и я говно.
Я недавно, ты давно.
[Vabas tõlkes:
Sina oled Jevgeni, mina olen Jevgeni
Sina pole geenius, mina pole geenius
Sina oled sitt ja mina olen sitt
Mina hiljuti, sina ammu]
Edasi. On veel vanemleitnant Juri Fedotõtš Dolgorukii, samuti terapeut, kuid teda ka pole. Nimi on kõlav, ise on vaikne ja kuidagi ebasõjaväelaslik, armee on ära vaevanud, tahtis erru minna, kuid siis polnud see võimalik, seetõttu jõi üksinda ja vaikselt. Hetkel viibib kusagil väeosa piiridest väljaspool. Tema täielik vastand, vapper kapten S, sanitaarosakonna ülem, pole ka kohal. Tema on tubli, suvalises seisundis suudab inimesi ravida. Ükskord uusaastaööl nägin, kuidas nad naisega ohvitseride majast piduliku kuuse juurest koju läksid. Naine käis tagapool, hoides tema mantlihõlmast kinni ja hoiatas takistuste eest. Kapten liikus neljakäpuli.
Seega kedagi meditsiinipersonalist pole. Peale minu. Aga mina olen väga imelik sõjamees. Mul on ainukesena roodus automaat АК-74Н, millel uusim öösihik НСПУ. Mul on nägemine -3,5 ja hämaruses näen ma hoopis kehvasti. Isad-komandörid mõtlesid kaua, kellele anda selline vinge relv. Et see mulle anti, pidid nad olema enne väga kõvasti joonud. Minu vastutusel on ka armee mootorratas МВ-650 38 hj mootoriga. Passi järgi. Aga tegelikkuses on keegi mootori ammu maha joonud, ja seetõttu, kui ma ka olen juht, siis mitte mootorratta, vaid üliraske rohelise külgvankriga jalgratta juht. Kuid! Sõjaväepiletisse on mul kirjutatud „saninstruktor”. Kuigi meenub, et „utšebkas” me pesime rohkem põrandaid ja jooksime palavusega gaasimaskides aga hiljem surus saatus mulle pähe hoopis reguleerija valge kiivri. Nii et meditsiinilist kogemust on mul vähem kui ema Theresal seksuaalset.
Istume sanitaarauto juhiga ja kratsime nõutult kukalt. Aga kokk, oodanud ära prapori lahkumise, hakkas äkki vanduma, et mingit kõhulahtisust tal pole. See lurjusest prapor tahab tema ausale tagumikule varju heita, et teda sööklast välja kupatada ja tema asemele panna mingit oma kaasmaalast. Joome juhiga jäägid ära ja meie nõutus läheb üle kergeks hämmelduseks. Juht ütleb mulle:
- No ma ei tea. No vii ta hospidali. Sul on ju ööpäevaringne luba linnakusse.
Ma olen küll lõbus aga mälu pole kaotanud. 11 korda olen juba komandatuuris betoonpõrandal vedelenud kainena ja loaga. Aga kui lõbusana patrull kinni püüab, ei viida üldse kohale, vaid teevad esimese nurga taga frikadellideks. Ja ma ütlen:
- Ei, parem ma palun Paela. Võib-olla viib ära.
Pael on staabiülema autojuht. Tal on UAZ-ikul kogu aeg aur üleval [nagu auruveduril]. Tema on jällegi meditsiinilises mõttes kogenud inimene. Ainult armees teenimise jooksul on juba neli korda tripperit põdenud. Niisiis, ajasin keha ettepoole kreeni ja läksin aiataguseid mööda Paela juurde. Ei leidnud. Kaua otsisin. Ja seetõttu nägin tagasi saabudes ainult tragöödia lõppu. Aga kulminatsiooniks oli vaat mis.
Sanitaarauto juht istus-istus, vaatas-vaatas kokka ja äkki ütleb:
- Sa, seda et... Aja riided seljast maha.
- Milleks?
- Noh, seda et... Sellepärast, et arst... Mina olen. Ja kohe, seda et, võtan sult analüüsi.
- Pole vaja.
- Aga vastu kaalikat tahad saada?
- Pole vaja!
- Hea küll. Kõigepealt vastu kaalikat ja siis analüüs.
Lühidalt, veenis teda. Tal olid sellised pirakad argumendid, vaevalt mahtusid varrukatesse. Kokk ajas püksid maha ja heitis kušetile. Autojuht väänas alumiiniumtraadist vajaliku krõnksukese, mähkis sellele vatti. Kõik täpipealt, nagu Londoni parimates kliinikutes. Torgatakse pepusse, tõmmatakse sealt välja koos analüüsiks vajalike materjalidega. Ta ju juhib sanitaarautot, küllalt näinud, võttis kogemused üle. Isegi kitli võttis nagist ja tõmbas endale peale. Tõmbas kindad kätte, pani fonendoskoobi rinnataskusse – no tõeline doktor. Ja sedasi puhtalt doktori kombel – hopp! – torkas horisontaalasendis kokale. Aga pärast – hopp! – enam välja ei tule. Sellepärast, et väike eksitus juhtus. Traadi ots polnud ümmargune, vaid kahekorra väänatud. See läks sinna miskipärast normaalselt, aga tagasi - no mitte kuidagi. Aga mina, kuni kõndisin, unustasin Paela ja meelde tuli sõbranna. Läksin teemast kõrvale. Kursist samuti. Kõnnin piki diviisi aeda, pomisen luuletusi, luuletan. Sedasi üleni poeesias, riimides. Veri – armastus. Oota – oota ära. Lähen, sonin omaette, igatsus sõbranna järele on selline helge, sügis on kollane, Boldino sügis. Diviisi sireen on selline vali? Miskipärast kukkus äkki röökima. Ei, see pole sireen. Oo, jälle! Blin!!!
Jooksin kohale, kui seal oli juba inimest viis. Reguleerijaid. Igal neist oma idee olukorrast väljatulemiseks ja kõik nad katsetavad oma ideed. Kokk röögib. Sanitaarauto juht viskab kitli maha, võtab kindad käest ja haihtub momentaalselt õhku. Kokk kisendab. Mina torkan endale pool pakki suitsu lõugade vahele, nätsutan kiiresti ja karjun, et keegi jookseks staapi, et helistataks hospidali ja kutsutaks kiirabi.
Kokk tõuseb ja võtmega tagumikus, nagu üleskeeratav mänguasi, püüab piinamiskambrist lahkuda. Pükse hoiab miskipärast kõrgel pea kohal. Jookseb väga aeglaselt, hoides jalgu laialt harkis. Sanitaarosakonna koridoris põrkab kokku teda toonud praporiga. Keerab õudusega ringi. Prapor näeb alluva tagumikust tolknevat võõrkeha ja kukub kummuli põrandale. Tema jalad tõmblevad kramplikult. Samas ilmub ei tea kust areenile sanitaarosakonna ülem kapten S ja hüppab prapori juurde, et esmaabi anda. Seda nähes kukuvad reguleerijad. Samal ajal tõmban tubakat kõrisse ja hakkan köhima. Näitan käega, et vastu selga löödaks. Nad ei suuda käsi tõsta. Hakkan lämbuma. Minu juurde tuleb anaalne kannataja ja virutab täiest jõust. Kõhtu. Mina oksendan vastuseks tubakat. Ta püütakse kinni. Mulle taotakse seljale. Mina köhin. Aga temal kukub tagumikust välja see neetud krõnksuke.
Eesriie.
Kahe päeva pärast kirjutasin ma oma esimese jutu. Ja saatsin selle „Junostisse” [vene variant ajakirjast „Noorus”]. Aga „Junost” saatis mind... Kuid ma teadsin juba täpselt, millega tegelema hakkan. Ja mille järgi joonduma. Elu järgi.
Seoses mootrijutuga tuli meelde, et sellel vene lehel olid mõned mälestused ehituspataljonist metsalangetusel Karjalas polaarjoone lähedal. Seal olevat õhtul tööpäeva lõppedes töötavast mootorist vesi välja lastud, sest muidu oleks vähemalt 40-kraadise külmaga radikas ja mujal peenemates kohtades jõudnud vesi ära jäätuda. Tosoolist ja antifriisist olid nad küll kuulnud aga seda ei antud sõduritele raisata ja käis vesi küll. Liiga karmid lood olid ja ei hakanud neid tõlkima.
Punnitasin veel ühe loo lõpuni, mida spetsiifiliste väljendite tõttu tükk aega nätsutasin. Küllap on seda kõvasti ilusamaks kirjutatud, aga minul meenub öiste norskajate ja rääkijatega seoses siiani muidu vaikses öises kasarmus lendava kirsa heli. Olid meilgi mõned sellised unerahu rikkujad aga mitte nii värvikad.
45
- AAAAAAA!!!!!!!!!
....
- Mehed, mis see oli?
- No milline kaabakas ei maga ja teistel ka ei lase?
- Keegi sünnitas või?
- Mina oleks äärepealt ehmatusest sünnitanud, kui Romõtš mulle kõrva röökis!!!
- See oli mis, Karu?
- Ei, Kobras!!!
- Käige kuradile, ma just ise ärkasin!!!
- Ma teen nalja. Karu röökis, aga ta magab, lita!
- Kuidas magab? Ajas kogu roodu tagajalgadele ja ise magab? Kohe ma talle...
- Mida sa talle teed, Droon? Äratad Karu ebaõnnestunult ja ta teeb sinust palju väikseid tolvaneid, pole vaja hiljem oma riistadega tööd teha!
....
- AAAA, käige kuradile, kaduge eemale!!!!!!
....
- Mis temaga on?
- Kurat seda teab, võib-olla läbi une kõhus keerab?
- Kui tal kõhus keeraks, siis ei päästaks meid isegi gaasimaskid, aga ma olen veel justkui elus!!!
- Äkki piinab teda südametunnistus?
- Tule mõistusele, Petruška [vene rahvaliku nukuteatri peategelane], kuidas saab Romanõtšil südametunnistustust olla? Ta litsus selle juba hällis tõstekangiga laiaks!
- Ee-ei, mäletate, ta lasi eile meie kahepuudase sangpommi jala peale – see tema laiakslitsutud südametunnistus röökis niimoodi!
- Esimest korda kuulen, et südametunnistus jalas on!
- Sa pole veel paljugi elus kuulnud, poiss!
- Keda sa siin poisiks nimetasid?
- Vabanda – tüdruk!
- Mine sa ka...!
- Vaikust, rahvas, laske magada!
- No vaat on inimene, tema seltsimees siin võib-olla unes sureb aga tema magab!
- Seda ma vaatangi, kuidas te teda pikkade keeltega reanimeerite!!!
- Me tunneme talle kaasa!
....
- AAAA, jätke mind rahule, mul pole teile midagi anda!!!
....
- Rahvas, äkki ta näeb unes, et bandiidid panevad talle „saapaid jalga” [vanglaslängis petma, tünga tegema]?
- Tahaks näha bandiiti, kes riskib Karule saapaid jalaga panna!
- Jajah, kui, siis sõna otseses mõttes ja pärast võib veel isikliku taskurätiga saapakesi puhastada!
- Kuulge, vaadake, et ta teil siin unes hirmu kätte ei kõnge – lihaste pumpajatel on ju teadagi õrnad ja tundlikud südamed!!!
- Pigem kõngeme siin ise pidevast vähesest uneajast!
- Nii, kohe ma äratan ta üles ja uurime, mis juhtus. Roo-mõõtš!!! Blja, ui!
- Mis see oli?
- See lita tõukas mind voodist välja, valus on – lõin pea vastu voodikappi ära!!!
- Ma olen sinu üle uhke, Petruška, kuidas sa teda äratasid?
- Õlast raputasin.
- Sa oleks võinud teda veel põsele suudelda. Et Karu äratada, peab talle vähemalt padjaga vastu pead virutama!
- Oo! Denisõtš, aga pane talle sangpomm peale?
- Pane ise, sellega ta sulle äsabki, kui ärkab!
- Kui ärkab!
- Sina pärast enam ei ärka!!!
- Jäi vaikseks! Äkki on surnud? Nonii, kõik, Petruška, homme ütleme majorile, et sina lämmatasid Karu une pealt ja ta sunnib sind hambaorgiga hauda kaevama!
- Ärge ajage mu susse naerma – et Petruška võiks Karu lämmatada, peab ta terve järgmise semestri anaboolikuid närima ja ööpäevi lihaseid pumpama!
- Jajah – hüppelatiga!
- Nah..!
....
- AAAA!!! Ma rohkem ei suuda, võtke kõik aga minge ära!!! Minge ära, ma palun teid!!!
....
- Ei noh, on siis vaja end rebestada niimoodi!
- Nagu tahaks kellelegi süütust anda, aga need ei võta ja ära ka ei lähe!
- Vaat kus fantaasia – sa, Petruška, peaks lõunaks vähem pärlkruubiputru õgima!
- See praetud heeringas tekitab lolle mõtteid!
- Et siis milliseid lolle mõtteid tekitas sinus heeringas Karu suhtes???
- Mine sa, Kobras, ka oma vihjetega!
....
- KÕIK, ma jätan teid, tehke mida tahate aga mina rohkem ei suuda!!!
....
- Milline tolvan andis õhtul Romõtšile naiste armastusromaani lugeda?
- Sa, Kobras, sõid liiga palju heeringat?
- Ei, blja, mulle anti täna lõunaks julienne´i [prantslaste viis toiduaineid ribastada] ja Beaujolais veini!!!
- Miskipärast tahaks viina!
- Praetud heeringaga?
- Mu-ha-haa!
- Kaabakad, löön mõlemad maha, kui veel söögist räägite!!!
....
- EI, ärge hüpake mu peal, ärge puutuge mu jalgu!!!!!
....
- Vaat kuidas püüdlused masohhismiks kerkivad alateadvusest pinnale teadvuse hämarolekus!!!
- Sina, Kobras, muudkui hirnuks, mida me selle „sõbraliku ja õrna loomaga” teeme? Magada tahaks ju!!!
- Niisiis, Denis, lükka ta voodist maha, sellise une pealt ei saa ta nagunii kuraditki aru!
- Kohe proovin. Hoopp-aaa-hhhhh! Blja, ui!!!
- Sa oled, blin, tšempion laiushüppes, ma ei saa aru – sulle hakkas voodist kukkumine meeldima või? Sa ainult palu – ma virutan sulle saapaga – efekt on sama aga kroonu mööbel ei kannata!
- Kroonu mööbel ei kannata nagunii – mida teeb sellele Petruškini vatist pea?
- Ma hakkan teid vaadates kusele, klounid!
- Idee – kuse Romõtši peale – sinul hakkab kergem ja tema ajad üles!
- Aga mis, ma valan ta veega üle!!! Pää-eeev-niiik!!! Tassi tööpink siia...
- Milline-ee???
- Höövelpink, mat tvoju, vett too klaasitäis!
- Ise lähed susside laksudes järele, kerjustel teenijaid pole!
....
- OI! UH! EMA-A-A, ärge vaadake minu poole, pole vaja! Ui-ai-ai-ai, Denisõtš, mille kuradi pärast sa mind üle valasid???
- Sa tüütasid kõik ära oma hädakisaga!!!
- Blin, aitäh mehed, et äratasite, ma oleks peaaegu hirmu kätte surnud!
- Kontrolli trussikuid, äkki leiad sealt midagi uut?
- Peaasi, et vana poleks ära kaotanud!
- Jah, blin, vabalt, sellise hirmu elasin üle!!!
- Mida sa siis unes nägid, ära uduta!!!
- Mida, Kobras, kas ammu pole öised košmaarid piinanud? Sa ainult palu majorit – ta korraldab sulle rännakmarsi kogu võimete mängupanekuga!!!
- No major lisab ka teid, mu noored naiivsed sõbrad, mulle seltsiks? Tahate, korraldame massitsirkuse?
- Aga vat h.., räägi, Karu! Kuulajad kõlgutavad juba pool tundi jalgu!
- No, e-e-e-e, mida rääkida? No ma nägin unes neidsamuseid, igasuguseid ämblikke ja tarakane!
- ?????????????
- Sa meie öine arahnofoob, mat tvoju, me juba mõtlesime, et sind seal vägistatakse, aga tema korraldab unes tarakanide võidujookse!!!
....
Roma Medvedjev – sada kilo lihaseid ja pidevalt heas tujus, Roma Medvedjev, kes võis higistamata ükskõik keda meist kolmekaupa kokku sõlmida, Roma Medvedjev, kes surus kummagi käega kolmkümmend korda meie kahepuudast sangpommi, kartis labaselt putukaid!
Punnitasin veel ühe loo lõpuni, mida spetsiifiliste väljendite tõttu tükk aega nätsutasin. Küllap on seda kõvasti ilusamaks kirjutatud, aga minul meenub öiste norskajate ja rääkijatega seoses siiani muidu vaikses öises kasarmus lendava kirsa heli. Olid meilgi mõned sellised unerahu rikkujad aga mitte nii värvikad.
45
- AAAAAAA!!!!!!!!!
....
- Mehed, mis see oli?
- No milline kaabakas ei maga ja teistel ka ei lase?
- Keegi sünnitas või?
- Mina oleks äärepealt ehmatusest sünnitanud, kui Romõtš mulle kõrva röökis!!!
- See oli mis, Karu?
- Ei, Kobras!!!
- Käige kuradile, ma just ise ärkasin!!!
- Ma teen nalja. Karu röökis, aga ta magab, lita!
- Kuidas magab? Ajas kogu roodu tagajalgadele ja ise magab? Kohe ma talle...
- Mida sa talle teed, Droon? Äratad Karu ebaõnnestunult ja ta teeb sinust palju väikseid tolvaneid, pole vaja hiljem oma riistadega tööd teha!
....
- AAAA, käige kuradile, kaduge eemale!!!!!!
....
- Mis temaga on?
- Kurat seda teab, võib-olla läbi une kõhus keerab?
- Kui tal kõhus keeraks, siis ei päästaks meid isegi gaasimaskid, aga ma olen veel justkui elus!!!
- Äkki piinab teda südametunnistus?
- Tule mõistusele, Petruška [vene rahvaliku nukuteatri peategelane], kuidas saab Romanõtšil südametunnistustust olla? Ta litsus selle juba hällis tõstekangiga laiaks!
- Ee-ei, mäletate, ta lasi eile meie kahepuudase sangpommi jala peale – see tema laiakslitsutud südametunnistus röökis niimoodi!
- Esimest korda kuulen, et südametunnistus jalas on!
- Sa pole veel paljugi elus kuulnud, poiss!
- Keda sa siin poisiks nimetasid?
- Vabanda – tüdruk!
- Mine sa ka...!
- Vaikust, rahvas, laske magada!
- No vaat on inimene, tema seltsimees siin võib-olla unes sureb aga tema magab!
- Seda ma vaatangi, kuidas te teda pikkade keeltega reanimeerite!!!
- Me tunneme talle kaasa!
....
- AAAA, jätke mind rahule, mul pole teile midagi anda!!!
....
- Rahvas, äkki ta näeb unes, et bandiidid panevad talle „saapaid jalga” [vanglaslängis petma, tünga tegema]?
- Tahaks näha bandiiti, kes riskib Karule saapaid jalaga panna!
- Jajah, kui, siis sõna otseses mõttes ja pärast võib veel isikliku taskurätiga saapakesi puhastada!
- Kuulge, vaadake, et ta teil siin unes hirmu kätte ei kõnge – lihaste pumpajatel on ju teadagi õrnad ja tundlikud südamed!!!
- Pigem kõngeme siin ise pidevast vähesest uneajast!
- Nii, kohe ma äratan ta üles ja uurime, mis juhtus. Roo-mõõtš!!! Blja, ui!
- Mis see oli?
- See lita tõukas mind voodist välja, valus on – lõin pea vastu voodikappi ära!!!
- Ma olen sinu üle uhke, Petruška, kuidas sa teda äratasid?
- Õlast raputasin.
- Sa oleks võinud teda veel põsele suudelda. Et Karu äratada, peab talle vähemalt padjaga vastu pead virutama!
- Oo! Denisõtš, aga pane talle sangpomm peale?
- Pane ise, sellega ta sulle äsabki, kui ärkab!
- Kui ärkab!
- Sina pärast enam ei ärka!!!
- Jäi vaikseks! Äkki on surnud? Nonii, kõik, Petruška, homme ütleme majorile, et sina lämmatasid Karu une pealt ja ta sunnib sind hambaorgiga hauda kaevama!
- Ärge ajage mu susse naerma – et Petruška võiks Karu lämmatada, peab ta terve järgmise semestri anaboolikuid närima ja ööpäevi lihaseid pumpama!
- Jajah – hüppelatiga!
- Nah..!
....
- AAAA!!! Ma rohkem ei suuda, võtke kõik aga minge ära!!! Minge ära, ma palun teid!!!
....
- Ei noh, on siis vaja end rebestada niimoodi!
- Nagu tahaks kellelegi süütust anda, aga need ei võta ja ära ka ei lähe!
- Vaat kus fantaasia – sa, Petruška, peaks lõunaks vähem pärlkruubiputru õgima!
- See praetud heeringas tekitab lolle mõtteid!
- Et siis milliseid lolle mõtteid tekitas sinus heeringas Karu suhtes???
- Mine sa, Kobras, ka oma vihjetega!
....
- KÕIK, ma jätan teid, tehke mida tahate aga mina rohkem ei suuda!!!
....
- Milline tolvan andis õhtul Romõtšile naiste armastusromaani lugeda?
- Sa, Kobras, sõid liiga palju heeringat?
- Ei, blja, mulle anti täna lõunaks julienne´i [prantslaste viis toiduaineid ribastada] ja Beaujolais veini!!!
- Miskipärast tahaks viina!
- Praetud heeringaga?
- Mu-ha-haa!
- Kaabakad, löön mõlemad maha, kui veel söögist räägite!!!
....
- EI, ärge hüpake mu peal, ärge puutuge mu jalgu!!!!!
....
- Vaat kuidas püüdlused masohhismiks kerkivad alateadvusest pinnale teadvuse hämarolekus!!!
- Sina, Kobras, muudkui hirnuks, mida me selle „sõbraliku ja õrna loomaga” teeme? Magada tahaks ju!!!
- Niisiis, Denis, lükka ta voodist maha, sellise une pealt ei saa ta nagunii kuraditki aru!
- Kohe proovin. Hoopp-aaa-hhhhh! Blja, ui!!!
- Sa oled, blin, tšempion laiushüppes, ma ei saa aru – sulle hakkas voodist kukkumine meeldima või? Sa ainult palu – ma virutan sulle saapaga – efekt on sama aga kroonu mööbel ei kannata!
- Kroonu mööbel ei kannata nagunii – mida teeb sellele Petruškini vatist pea?
- Ma hakkan teid vaadates kusele, klounid!
- Idee – kuse Romõtši peale – sinul hakkab kergem ja tema ajad üles!
- Aga mis, ma valan ta veega üle!!! Pää-eeev-niiik!!! Tassi tööpink siia...
- Milline-ee???
- Höövelpink, mat tvoju, vett too klaasitäis!
- Ise lähed susside laksudes järele, kerjustel teenijaid pole!
....
- OI! UH! EMA-A-A, ärge vaadake minu poole, pole vaja! Ui-ai-ai-ai, Denisõtš, mille kuradi pärast sa mind üle valasid???
- Sa tüütasid kõik ära oma hädakisaga!!!
- Blin, aitäh mehed, et äratasite, ma oleks peaaegu hirmu kätte surnud!
- Kontrolli trussikuid, äkki leiad sealt midagi uut?
- Peaasi, et vana poleks ära kaotanud!
- Jah, blin, vabalt, sellise hirmu elasin üle!!!
- Mida sa siis unes nägid, ära uduta!!!
- Mida, Kobras, kas ammu pole öised košmaarid piinanud? Sa ainult palu majorit – ta korraldab sulle rännakmarsi kogu võimete mängupanekuga!!!
- No major lisab ka teid, mu noored naiivsed sõbrad, mulle seltsiks? Tahate, korraldame massitsirkuse?
- Aga vat h.., räägi, Karu! Kuulajad kõlgutavad juba pool tundi jalgu!
- No, e-e-e-e, mida rääkida? No ma nägin unes neidsamuseid, igasuguseid ämblikke ja tarakane!
- ?????????????
- Sa meie öine arahnofoob, mat tvoju, me juba mõtlesime, et sind seal vägistatakse, aga tema korraldab unes tarakanide võidujookse!!!
....
Roma Medvedjev – sada kilo lihaseid ja pidevalt heas tujus, Roma Medvedjev, kes võis higistamata ükskõik keda meist kolmekaupa kokku sõlmida, Roma Medvedjev, kes surus kummagi käega kolmkümmend korda meie kahepuudast sangpommi, kartis labaselt putukaid!
Peale visa heitlust sain ühest keerulisevõitu loost enam-vähem jagu.
46
Retooriline küsimus on selline, mis ei nõua mõistlikku vastust. Näiteks surematu „Kes viskas vildi [meil on rohkem levinud kirsaga versioon] puldile?” See on ankekdoodist. Allveelaeva kapten ei lootnud, et keegi talle vastab. Kuid kordas visalt küsimust. Ilmselt puhta südametunnistuse pärast. Mingis remondipataljonis eksisteeris teine vallatu küsimus. See kõlas nii: „Kes kuses kapten Višnja täis?” Igas kollektiivis on omad väikesed saladused ja traditsioonid, mille tausta teavad ainult põliselanikud või vanemad teenistuskaaslased. Kust see fraas pärines, oli seersant Lešenkole sügavalt viienda toetuspunktini (tagumik vene keeles). Kui Serjoga peale utšebkat mainitud remondipataljoni ilmus, taipas ta kontekstist, et küsimus „Kes kuses kapten Višnja täis?” on võrväärne nördimusega „Kes sellega hakkama sai?” või märkimaks kellegi ootamatut boksi ilmumist. Umbes nii, et „Hei hopsti, siin ma olengi!” Serjoža Lešenko oli lõbus, seltskondlik ja omas esimest järku poksis. Kõik need iseloomuomadused võimaldasid tal sulanduda suvalisse meestekollektiivi ja kiiresti saavutada lugupeetavat positsiooni. Nii tookord ka oli.
„Kes kuses kapten Višnja täis?,” lõugas Serjoga, vajudes peale ärakäimist ootamatult töökotta. Teda üllatas ebameeldiv vaikus. Kõik kohalviibijad millegipärast vaikisid ja tegelesid metsiku keskendumisega professionaalse tegevusega. Ainult leitnant Kulešov, rühmakomandör ja veel üks majorist tundmatu ohvitser keerasid end ringi. Nad seisid, vaatasid, siis keerasid end tagasi ja jätkasid mingite paberite kallal higistamist. Serjoga tõmbas kombinesooni selga, haaras moepärast mingi tööriista ja ronis kanalisse.
„No sa oled ikka 3,14zdets!!,” ütles kirgiis Saša kõvera naeratusega, tagudes haamriga kuivanud pori mingi transpordivahendi rattakoopast.
„Aga mis? Mis siis on?,” küsis Serjoga
„See on, et see major ongi endine kapten Višnja.”
Õhtul suitsunurgas jutustas kirgiis Saša Serjožale selle loo. Hiljem, umbes kolme kuu pärast, kui major Višnja ikkagi Serjoža Lešenko remondipataljonist välja sõi, saabus seersant teenistuse jätkamiseks meie juurde pärapõrgusse. Aga veel mõne aja pärast jutustas, kuidas kõik juhtus.
Mõnikord, kui keegi omadest tuli mingi väikese veaga kanali peale, ei pandud teda järjekorda. Ja mis kuradi järjekord, kui on tegemist tühiasjaga. No näiteks mingi kummirõngas, mis hoiab ülal summutit, on pragunenud ja katkenud. Pisiasi, kuid summuti pütt puutub vastu kabiini ja koliseb jõledalt. Selliseid töid tehti lennult. Otse parklas. Aga oli üks ebameeldiv moment. Oktoobri keskel sõidab kohale, ütleme, mingi UAZik, peale seda, kui on mööda olematuid teid pool Venemaad läbi uhanud. Seisab omaette platsil ja tilgub. Ja sõjamees peab selle alla ronima. Võimalus sealt puhta ja kuivana välja ronida on sama, kui võimalus pääseda zampoliti kohates läbitõmbamisest. Isegi väiksem. No aga rahvas pole loll – leidsid tüki vanast triikimislauast, tegid selle lühemaks. See lükatakse masina alla ja ise sinna peale. Ilu. Aga see pole veel kõik. Õlininade pulbitsevad ajud lõikasid labidatel varred tagant, lõid need laua otste alla. Varre otstesse valtsiti kullaagrid. Nüüd oli ilu laitmatu. Heidad lauale pikali, üks elegantne liigutus jalgadega ja sa juba sõidad, kuhu vaja. Nokitsesid, täitsid ausalt käsu ja sõidad selle masina alt välja. Sõdurid patenti ei nõudnud, kuid kasu lõikasid sellest täie eest. Seadeldise väljanägemine meenutas sõduritele lapsepõlve. Siis kui võeti neli lauda, klopsiti neist kokku trapets. Kuullaagrid külge ja sõideti seiklustele vastu. Sõdurid hakkasid selle lauaga ringi sõitma. Rooli süsteemil polnud. Laua ninaosale naelutati jupp presentrihma, millesse torgati parem jalg (nagu ratsutaja jalusesse). Vasak jalg toetus Emakesele Maale ja kiirendas transpordivahendi vajaliku kiiruseni. Et pöörata, tuli raskuskese viia tagumisele teljele ja eesmise jalaga hakata ninamikku pöörde suunda jõnksutama. Tehnoloogia oli muidugi vilets, kuid seda arendati täiuslikkuseni. Ja sõjameestele meeldis niimoodi edasi liikuda. Isegi veel üks selline täiustatud laud tehti valmis. Ning nüüd liiguti kõigi väiksemate asjade pärast mööda territooriumi eranditult „rulaga”. Ükskord otsustas kirgiis Saša suunduda pikale reisile, mingite ladude juurde. Ja sõitiski.
- HEI, seltsimees soldat, miks rikute?
- Ei mitte, seltsimees kapten, ei riku!
- Ohutustehnikat rikute, seltsimees soldat!
- ?????????????
- Kukute pea lõhki ja pärast armee peab vastutama!
- Ei mitte, seltsimees kapten, ei kuku (hmm, mis ajast armee vastutab?)
- Kui auastmelt vanem ütleb, et kukute, siis tähendab kukute!
- Just nii, seltsimees kapten, kukun lõhki!
Edasi hakkas kapten nuputama vahelejäämise paragrahvi, kuid jäi jänni, konfiskeeris laua kui asitõendi, saatis Saša tagasiteele, lubades kaasa aidata kohtumõistmisele.
Saša naasis väeossa. Saatus mingi porise puksiiri näol tõi kiire ja tähtsa töö ning valvekvartett pidi vandudes tööle jääma. Lõpetasid nad öösel. Läksid õue, panid suitsud ette ja jäid komandöri ootama, kes pidi boksid lukustama. Kõik oli vaikne ja rahulik, kuid äkki kostis kolinat. Selle noodid oli üllatavalt tuttavad.
„Meie konnapoeg sõidab karbikesega,” [see on mingi muinasjutt, mille olen lootusetult unustanud: Лягушонка в коробчёнке. Mitte kusagilt ei traalinud selle eestikeelset vastet välja. Ka paljude autode kohta ütlevad venelased „коробчёнок”. Minul käpad püsti ja juhtmed koos] torkas keegi ja pimedusest ilmus kapten Višnja konfiskeeritud laual. Ilmselt naasis tagumise värava valveposti kontrollimiselt. Ta andis hobustele piitsa, hoidis furaškat kaenla all, tuul sasis juukseid ja tal oli hea olla. Märganud silmanurgast sõdureid, hajus kapteni tähelepanu juhtimiselt ja ta magas maha terava vajaduse muuta operatiivselt transpordivahendi liikumissuunda. Kapten kadus pimedusse. Pimeduses oli plekist hapnikuballoonide hoidla sein. Sädemed, hüüatused ja oiged. Sõjamehed ärkasid tardumusest ja jooksid õnnetuskoha poole. Aga seal pole midagi näha, ainult pilpad ümberringi. Läksid taskulampi tooma. Kui jälle hoidla juurde sattusid, valgustas taskulamp lömmis seina, katkist lauda... ja kõik. Süüdlast ennast polnud. Siis tuli komandör. Soldatid kirjeldavad talle olukorda. Aga Saša läks pissile. Hapnikuballoonide hoidla tagant läks läbi drenaažikraav, lastes remondipataljoni masuudi lähedalolevasse kuristikku. Kraavi teine ots ulatus asfalteeritud platsini. Platsi selles nurgas olid äravoolu teel tavalised malmrestid. Sinna läkski vapper sõjamees Saša pissile. Öösel käisid kõik seal pissil. Saša võttis instrumendi välja, sihtis ja ise mõtleb: „Hmm, alati on solisenud aga praegu mitte?” Hiljem: „No kui ei solise, siis pole vajagi.”
Lõpetas toimingu ja läks jäljeküttide juurde tagasi. Aga need ei leidnudki kaptenit. Boks suleti ja mindi magama. Loivasid peaaegu kasarmuni, kui ühele sõdurile meenus, et ta jättis saapad boksi juurde. Jooksis sinnapoole. Tee peal põrkas kokku kapten Višnjaga. Ohvitser liikus longates ja hoidis kraedpidi enda ees vormipintsakut. Mõlemad kadusid öhe aga järgmisel päeval sündis boksis retooriline küsimus-neologism „Kes kuses kapten Višnja täis?”
Kuulasime selle hingekriipiva loo ära ja siis ma sain aru, miks Serjoga Lešenko, kuuldes meie firmaütlust „3,14zdets-prokupets”, tundis elavat huvi, kes on „prokupets”. Alles siis rahunes, kui me vandusime talle, et „prokupets” on lihtsalt riimi pärast.
46
Retooriline küsimus on selline, mis ei nõua mõistlikku vastust. Näiteks surematu „Kes viskas vildi [meil on rohkem levinud kirsaga versioon] puldile?” See on ankekdoodist. Allveelaeva kapten ei lootnud, et keegi talle vastab. Kuid kordas visalt küsimust. Ilmselt puhta südametunnistuse pärast. Mingis remondipataljonis eksisteeris teine vallatu küsimus. See kõlas nii: „Kes kuses kapten Višnja täis?” Igas kollektiivis on omad väikesed saladused ja traditsioonid, mille tausta teavad ainult põliselanikud või vanemad teenistuskaaslased. Kust see fraas pärines, oli seersant Lešenkole sügavalt viienda toetuspunktini (tagumik vene keeles). Kui Serjoga peale utšebkat mainitud remondipataljoni ilmus, taipas ta kontekstist, et küsimus „Kes kuses kapten Višnja täis?” on võrväärne nördimusega „Kes sellega hakkama sai?” või märkimaks kellegi ootamatut boksi ilmumist. Umbes nii, et „Hei hopsti, siin ma olengi!” Serjoža Lešenko oli lõbus, seltskondlik ja omas esimest järku poksis. Kõik need iseloomuomadused võimaldasid tal sulanduda suvalisse meestekollektiivi ja kiiresti saavutada lugupeetavat positsiooni. Nii tookord ka oli.
„Kes kuses kapten Višnja täis?,” lõugas Serjoga, vajudes peale ärakäimist ootamatult töökotta. Teda üllatas ebameeldiv vaikus. Kõik kohalviibijad millegipärast vaikisid ja tegelesid metsiku keskendumisega professionaalse tegevusega. Ainult leitnant Kulešov, rühmakomandör ja veel üks majorist tundmatu ohvitser keerasid end ringi. Nad seisid, vaatasid, siis keerasid end tagasi ja jätkasid mingite paberite kallal higistamist. Serjoga tõmbas kombinesooni selga, haaras moepärast mingi tööriista ja ronis kanalisse.
„No sa oled ikka 3,14zdets!!,” ütles kirgiis Saša kõvera naeratusega, tagudes haamriga kuivanud pori mingi transpordivahendi rattakoopast.
„Aga mis? Mis siis on?,” küsis Serjoga
„See on, et see major ongi endine kapten Višnja.”
Õhtul suitsunurgas jutustas kirgiis Saša Serjožale selle loo. Hiljem, umbes kolme kuu pärast, kui major Višnja ikkagi Serjoža Lešenko remondipataljonist välja sõi, saabus seersant teenistuse jätkamiseks meie juurde pärapõrgusse. Aga veel mõne aja pärast jutustas, kuidas kõik juhtus.
Mõnikord, kui keegi omadest tuli mingi väikese veaga kanali peale, ei pandud teda järjekorda. Ja mis kuradi järjekord, kui on tegemist tühiasjaga. No näiteks mingi kummirõngas, mis hoiab ülal summutit, on pragunenud ja katkenud. Pisiasi, kuid summuti pütt puutub vastu kabiini ja koliseb jõledalt. Selliseid töid tehti lennult. Otse parklas. Aga oli üks ebameeldiv moment. Oktoobri keskel sõidab kohale, ütleme, mingi UAZik, peale seda, kui on mööda olematuid teid pool Venemaad läbi uhanud. Seisab omaette platsil ja tilgub. Ja sõjamees peab selle alla ronima. Võimalus sealt puhta ja kuivana välja ronida on sama, kui võimalus pääseda zampoliti kohates läbitõmbamisest. Isegi väiksem. No aga rahvas pole loll – leidsid tüki vanast triikimislauast, tegid selle lühemaks. See lükatakse masina alla ja ise sinna peale. Ilu. Aga see pole veel kõik. Õlininade pulbitsevad ajud lõikasid labidatel varred tagant, lõid need laua otste alla. Varre otstesse valtsiti kullaagrid. Nüüd oli ilu laitmatu. Heidad lauale pikali, üks elegantne liigutus jalgadega ja sa juba sõidad, kuhu vaja. Nokitsesid, täitsid ausalt käsu ja sõidad selle masina alt välja. Sõdurid patenti ei nõudnud, kuid kasu lõikasid sellest täie eest. Seadeldise väljanägemine meenutas sõduritele lapsepõlve. Siis kui võeti neli lauda, klopsiti neist kokku trapets. Kuullaagrid külge ja sõideti seiklustele vastu. Sõdurid hakkasid selle lauaga ringi sõitma. Rooli süsteemil polnud. Laua ninaosale naelutati jupp presentrihma, millesse torgati parem jalg (nagu ratsutaja jalusesse). Vasak jalg toetus Emakesele Maale ja kiirendas transpordivahendi vajaliku kiiruseni. Et pöörata, tuli raskuskese viia tagumisele teljele ja eesmise jalaga hakata ninamikku pöörde suunda jõnksutama. Tehnoloogia oli muidugi vilets, kuid seda arendati täiuslikkuseni. Ja sõjameestele meeldis niimoodi edasi liikuda. Isegi veel üks selline täiustatud laud tehti valmis. Ning nüüd liiguti kõigi väiksemate asjade pärast mööda territooriumi eranditult „rulaga”. Ükskord otsustas kirgiis Saša suunduda pikale reisile, mingite ladude juurde. Ja sõitiski.
- HEI, seltsimees soldat, miks rikute?
- Ei mitte, seltsimees kapten, ei riku!
- Ohutustehnikat rikute, seltsimees soldat!
- ?????????????
- Kukute pea lõhki ja pärast armee peab vastutama!
- Ei mitte, seltsimees kapten, ei kuku (hmm, mis ajast armee vastutab?)
- Kui auastmelt vanem ütleb, et kukute, siis tähendab kukute!
- Just nii, seltsimees kapten, kukun lõhki!
Edasi hakkas kapten nuputama vahelejäämise paragrahvi, kuid jäi jänni, konfiskeeris laua kui asitõendi, saatis Saša tagasiteele, lubades kaasa aidata kohtumõistmisele.
Saša naasis väeossa. Saatus mingi porise puksiiri näol tõi kiire ja tähtsa töö ning valvekvartett pidi vandudes tööle jääma. Lõpetasid nad öösel. Läksid õue, panid suitsud ette ja jäid komandöri ootama, kes pidi boksid lukustama. Kõik oli vaikne ja rahulik, kuid äkki kostis kolinat. Selle noodid oli üllatavalt tuttavad.
„Meie konnapoeg sõidab karbikesega,” [see on mingi muinasjutt, mille olen lootusetult unustanud: Лягушонка в коробчёнке. Mitte kusagilt ei traalinud selle eestikeelset vastet välja. Ka paljude autode kohta ütlevad venelased „коробчёнок”. Minul käpad püsti ja juhtmed koos] torkas keegi ja pimedusest ilmus kapten Višnja konfiskeeritud laual. Ilmselt naasis tagumise värava valveposti kontrollimiselt. Ta andis hobustele piitsa, hoidis furaškat kaenla all, tuul sasis juukseid ja tal oli hea olla. Märganud silmanurgast sõdureid, hajus kapteni tähelepanu juhtimiselt ja ta magas maha terava vajaduse muuta operatiivselt transpordivahendi liikumissuunda. Kapten kadus pimedusse. Pimeduses oli plekist hapnikuballoonide hoidla sein. Sädemed, hüüatused ja oiged. Sõjamehed ärkasid tardumusest ja jooksid õnnetuskoha poole. Aga seal pole midagi näha, ainult pilpad ümberringi. Läksid taskulampi tooma. Kui jälle hoidla juurde sattusid, valgustas taskulamp lömmis seina, katkist lauda... ja kõik. Süüdlast ennast polnud. Siis tuli komandör. Soldatid kirjeldavad talle olukorda. Aga Saša läks pissile. Hapnikuballoonide hoidla tagant läks läbi drenaažikraav, lastes remondipataljoni masuudi lähedalolevasse kuristikku. Kraavi teine ots ulatus asfalteeritud platsini. Platsi selles nurgas olid äravoolu teel tavalised malmrestid. Sinna läkski vapper sõjamees Saša pissile. Öösel käisid kõik seal pissil. Saša võttis instrumendi välja, sihtis ja ise mõtleb: „Hmm, alati on solisenud aga praegu mitte?” Hiljem: „No kui ei solise, siis pole vajagi.”
Lõpetas toimingu ja läks jäljeküttide juurde tagasi. Aga need ei leidnudki kaptenit. Boks suleti ja mindi magama. Loivasid peaaegu kasarmuni, kui ühele sõdurile meenus, et ta jättis saapad boksi juurde. Jooksis sinnapoole. Tee peal põrkas kokku kapten Višnjaga. Ohvitser liikus longates ja hoidis kraedpidi enda ees vormipintsakut. Mõlemad kadusid öhe aga järgmisel päeval sündis boksis retooriline küsimus-neologism „Kes kuses kapten Višnja täis?”
Kuulasime selle hingekriipiva loo ära ja siis ma sain aru, miks Serjoga Lešenko, kuuldes meie firmaütlust „3,14zdets-prokupets”, tundis elavat huvi, kes on „prokupets”. Alles siis rahunes, kui me vandusime talle, et „prokupets” on lihtsalt riimi pärast.
Järgnev lugu on üpris vänge. Keda vere nägemine mulksuma ajab, võiks selle loo vahele jätta.
47
Kunagi viibisin ravil Burdenko – nimelises Tsentraalses Kliinilises Hospidalis Moskvas ja mulle jäid sellest raviasutusest kõige soojemad mälestused. Väejuhatus andis mulle ülesande lasta opereerida kubemesonga. Songaga haigete palatisse oli kogunenud vallaline ja elurõõmus isikkoosseis. Sanitarideks olid tüdrukutest naissõdurid, kes omasid limiteeritud Moskva sissekirjutust ja õppisid õhtuses meditsiinikoolis. Songaga haigete palatis oli sanitariks haruldaselt ilus selgelt sadistlike kalduvustega neiu. Ta koketeeris üheaegselt kõigi patsientidega aga ligi ei lasknud. Hospidal oli siis sõjaväeline asutus ja selles jälgiti salastatuse režiimi. Seetõttu ei teadnud keegi, millal ta operatsioonile viiakse. Operatsioonide graafik rippus arstide toas. Sadistist sanitar piilus, millal keegi operatsioonile läheb ja lubas lähimal ööl peale operatsiooni anduda. Olleks mitte ainult erakordselt ilus, vaid ka aus (selliseks kasvatas ta komsomol), oli ta operatsioonipäeva õhtul riietatud väljakutsuvalt.
Pärast songa opereerimist, kui inimesel on kõht lõhki lõigatud, pole tal mitte ainult valus armatseda, vaid isegi köhida ja sügavalt hingata. Kaunitarist sanitar mingeid selgitusi vastu ei võtnud, vastastikuse tunde puudumist seostas vähese armastusega ja läks jäädavalt lahku. Songa kaotusest nõrgestatud sõjaväelased elasid seda väga üle, vandusid armastust ja temakest meenutades oli neil piinavalt valus.
Kuid need ohtlikud mängud nõukogude armee eliitvägede ohvitseridega ei saanud lõpmatult kaua kesta. Ükskord vastas üks spetsnazi vanemleitnat temakese kutsele. Temake teadis täpselt, et ohvitseri operatsioon lõppes kaks tundi tagasi ja seetõttu viis ta kartmatult operatsioonituppa, lubas end lahti riietada ning operatsioonilauale panna. Lahtiläinud operatsioonihaavad ja rohke verekaotus ei seganud eriüksuslasel täitmast sõjaväelist ja inimlikku kohustust.
Kui alasti, pealaest jalataldadeni verine, äsja süütuse kaotanud, oma kodumaa pealinnas limiteeritud sissekirjutusega elav, haruldaselt kaunis sanitar jooksis valvekirurgi tuppa ja teatas, et tema peigmees jookseb operatsioonilaual verest tühjaks, kukkus kahekümneaastase staažiga arstil juba suu juurde tõstetud pits lahjendamata piiritusega käest. Burdenko – nimelises hospidalis polnud midagi sellist juhtunud selle asutamisest saati.
47
Kunagi viibisin ravil Burdenko – nimelises Tsentraalses Kliinilises Hospidalis Moskvas ja mulle jäid sellest raviasutusest kõige soojemad mälestused. Väejuhatus andis mulle ülesande lasta opereerida kubemesonga. Songaga haigete palatisse oli kogunenud vallaline ja elurõõmus isikkoosseis. Sanitarideks olid tüdrukutest naissõdurid, kes omasid limiteeritud Moskva sissekirjutust ja õppisid õhtuses meditsiinikoolis. Songaga haigete palatis oli sanitariks haruldaselt ilus selgelt sadistlike kalduvustega neiu. Ta koketeeris üheaegselt kõigi patsientidega aga ligi ei lasknud. Hospidal oli siis sõjaväeline asutus ja selles jälgiti salastatuse režiimi. Seetõttu ei teadnud keegi, millal ta operatsioonile viiakse. Operatsioonide graafik rippus arstide toas. Sadistist sanitar piilus, millal keegi operatsioonile läheb ja lubas lähimal ööl peale operatsiooni anduda. Olleks mitte ainult erakordselt ilus, vaid ka aus (selliseks kasvatas ta komsomol), oli ta operatsioonipäeva õhtul riietatud väljakutsuvalt.
Pärast songa opereerimist, kui inimesel on kõht lõhki lõigatud, pole tal mitte ainult valus armatseda, vaid isegi köhida ja sügavalt hingata. Kaunitarist sanitar mingeid selgitusi vastu ei võtnud, vastastikuse tunde puudumist seostas vähese armastusega ja läks jäädavalt lahku. Songa kaotusest nõrgestatud sõjaväelased elasid seda väga üle, vandusid armastust ja temakest meenutades oli neil piinavalt valus.
Kuid need ohtlikud mängud nõukogude armee eliitvägede ohvitseridega ei saanud lõpmatult kaua kesta. Ükskord vastas üks spetsnazi vanemleitnat temakese kutsele. Temake teadis täpselt, et ohvitseri operatsioon lõppes kaks tundi tagasi ja seetõttu viis ta kartmatult operatsioonituppa, lubas end lahti riietada ning operatsioonilauale panna. Lahtiläinud operatsioonihaavad ja rohke verekaotus ei seganud eriüksuslasel täitmast sõjaväelist ja inimlikku kohustust.
Kui alasti, pealaest jalataldadeni verine, äsja süütuse kaotanud, oma kodumaa pealinnas limiteeritud sissekirjutusega elav, haruldaselt kaunis sanitar jooksis valvekirurgi tuppa ja teatas, et tema peigmees jookseb operatsioonilaual verest tühjaks, kukkus kahekümneaastase staažiga arstil juba suu juurde tõstetud pits lahjendamata piiritusega käest. Burdenko – nimelises hospidalis polnud midagi sellist juhtunud selle asutamisest saati.
Ületasin ennast ja tõlkisin siiski lõpuni ühe pikema loo.
48
Teisel teenistusaastal tuli mul osaleda niinimetatud staabi taktikalistel õppustel. Kes ei tea, siis neile selgituseks, et neil treenitakse diviisi staabi ja väeosade juhtkonda vägesid juhtima ja „liigutama”. Tankid neil õppustel ei sõida, lennuvägi ei lenda, kahurid jäävad alalise dislokatsiooni paikadesse. Diviisis kuulutatakse välja häire ja hetkega, päev hiljem, liiguvad kõik õppuste piirkonda, mis kujutab endast paksu metsa kusagil Karjala tagahoovis. Metsas organiseeritakse laager, aetakse püsti telgid (staabid, ohvitseride söökla, laatsaret, isikkoosseisule), pannakse eriti tähtsate objektide juurde automaatidega tunnimehed. Tõsi, tõeliste lahingupadrunite asemel anti komandandi roodu tunnimeestele mingid pulbriks lendavate keraamiliste kuulidega padrunid. Raua otsa kruviti duralumiiniumist hajutaja, kus see kuul siis pulbriks muutuski. Võib tulistada, kuid 10-15m pealt enam kedagi maha ei lase. Tõsi, 1-2m kauguselt lõikab puudel oksad ja lehed maha. See on tähtis detail minu jutustuses ja selle juurde ma tulen asja käigus tagasi.
Ohvitseride põhiline ülesanne nendel õppustel oli ümbruskonnas „rekognostseerimine” ja hilisem siniste ja punaste pliiatsitega kaartide värvimine. Eriti edasijõudnud vanemad ohvitserid kasutasid viltpliiatseid, mille jälge ei saanud hiljem kuidagi kaardilt kustutada. See oli nende juures kõrgeima professionaalsuse tunnus. Seejuures joonistasid nad kõik oma noolekesi, vaatamata, kus on kaardil raba ja kus sopka ning kui oleks pidanud nende kaartide järgi sõdima, siis oleks kõik diviisis leiduvad tankid sööstnud rappa, kaasa arvatud diviisikomandöri strateegiline reserv, ja raske kahurvägi oleks teinud tormijooksu sopkadele. Jalaväe roll oli üldse arusaamatu, kuna hasardiga joonistati neile kaartidele tuumaplahvatusi märkivaid ringikesi sellise tihedusega, et need katsid kõik. Aga see moment liigutas väheseid – armeestaabi kontrolöride pretensioonid puudutasid kaardile joonistatu kvaliteeti, mitte seda, mis neile kaartidele oli joonistatud. Ei tea, võib-olla selles divisjoni massisuitsiidis ka oli mingi oma ulatusega vaenlast demoraliseeriv mõte, kuid miskipärast tekitab kahtlusi, ja kõik, kes seda nägid, muutuvad viivitamatult tõelisteks patsifistideks.
Õhtul, kui kõik kaardid olid edukalt täis joonistatud ja kontrollid need vastu võtsid, jooksid kõik lähedalasuvate järvede äärde kala püüdma. Zampoliti sellistele üritustele kaasa ei võetud. Õngi, muide, samuti mitte. Põhjus on lihtne: Karjala maapind koosneb põhiliselt kividest, milledest pole mõtet ussi otsida. Isegi sammal ei kasva igal pool. Üldiselt võib püüda ainult võrguga või kasutada peibutiseks lahingugranaate. Üldiselt, kord ööpäevas, tavaliselt hommikul, püüdis divisjoni ohvitseride söökla Armeeniast pärit kokk (nimetame teda Armeniks) just sellisel moel kalu, rikastamaks ohvitseride kroonulobi.
Minu põhiline ülesanne olematu siderühma komandöri asetäitjana seisnes kahes lihtsas asjas: maskeerida oma masin, nagu peab, et mitte ükski mööduv xxxx ei näeks mind selles ja ei paneks midagi tassima või hommikuseks ohvitseride maastikuluureks mingit järjekordset pragu kaevama. Teine ülesanne oli natuke keerulisem – oli vaja end kogu õppuste ajaks söögiga kindlustada. Variante oli kaks: riskides sattuda sidemehe profiiliga mitte sobivale tööle (kaevata/tassida), otsida metsast üles soldatite väliköök või pidada vastu kuivpajukiga. Muide, arvestades, et minu masin oli alati komplekteeritud leeklambiga, mille oli põletiga otsik pannil toidu valmistamiseks, sai valitud põhiliselt teine variant. Teekann ja tee olid loomulikult samuti masinas olemas.
Õppused jõudsid kolmandasse päeva, kui juhtus midagi ennenägematut. Asi oli selles, et kontrollijate koosseis oli küllaltki ebaühtlane. Armeestaabist saabunud ohvitseride hulgas olid nii kõike näinud staabirotid kui ka lahingutes osalenud ohvitserid, kes olid läbi käinud Afgaanist ja veel mingitest internatsionaalsetest sõdadest. Üks neist torkas üldisest reast eriti silma. See oli dessantvägede polkovnik, päevitunud, arm näol, väga sportliku väljanägemisega, hoogsalt mööda laagrit ringi liikuv ning igasse telki ja masinasse vaatav. Milline oli tema põhiülesanne, ma ei tea, kuid see, et teda ei huvitanud need kunstiteosed, mida meie diviisi staap lõi kolme päeva jooksul üksluiselt pliiatsitega vehkides, see on kindel. Ta otsis hoopis midagi muud. Ja leidis, lõppude lõpuks.
Momendil, kui kõik läksid varahommikul maastikuluurele, murdis ta sõna otseses mõttes sisse diviisikomandöri sidemasinasse, sundis radisti looma side armeestaabiga, tõukas radisti välja ja rääkis kellegagi minutit kümme. Seejärel, ajanud raadiojaama häälestused paigast, lõpetas jutu ja väljus masinast. Seda momenti ma nägin - mul hakkas kuidagi kõhe, kui ma märkasin, kuidas ta seejuures naeratas (enne seda oli ta kogu aeg tõsine). Tekkis mingi ebaturvaline tunne. Aga divisjoni masina radist lihtsalt värises erutusest. Polkovnik jooksis hüpeldes kusagile ja jälle valitses metsas rahu ja vaikus.
Umbes kahe – kolme tunni pärast kostis meie kohalt korraga koperdaja müra. Peab mainima, et neil kaugetel aegadel polnud neis Karjala piirkondades keegi kunagi helkopterit näinud – „metsavahi” taolised lennukid lendasid, kuid et helikopter... Puuokste tõttu polnud absoluutselt näha ei eraldusmärke, ei lennumasina suurust. Oli ainult tunne, et see lendab otse puulatvade kohal.
Selleks ajaks naasis diviisi ohvitseride koosseis juba lahinguväljadelt ja jagunes võrdselt staabi ja ohvitseride söökla vahel. Esimeses järjekorras einestasid sööklas auastmelt nooremad ja kaartide joonistamisega mitte hõivatud ohvitserid. Pärast neid kaeti lauad diviisi juhatusele ja kontrollijatele, et need võiksid kiirustamata, peatudes ja pausidega, arutada üksteisega õppuste erinevaid momente.
Järgnev jutt on kompileeritud teiste sündmuses osalejate materjalidest. Ise ma vahetult sündmustes, Jumal tänatud, ei osalenud, kuid mul oli pärast võimalus suhelda kõigiga, kes nii või teisiti osutusid protsessi kaasatuks.
Komandandi rood, mis turvas õppustel objekte, põhines sellel kontingendil – seersantidel ja reameestel, kes üldiselt midagi muud ei osanudki, kui käia paraadvormis ja seista postil. Paremal juhul võisid täita juhatuse lihtsamaid ülesandeid, nagu „võta ja vii”, ja seegi ei kukkunud neil alati hästi välja. Esemel, mis oli ette nähtud kandmiseks, pidid tingimata olema tugevad sangad ja olema arvestatud tõstmiseks kahe võitleja poolt. Vastasel juhul kutsus transpordiprotsess kõigis esile siira kahjutunde, kes seda jälgisid. Rahvas oli läbinisti flegmaatiline, kandsid oma kahte aastat, näol hukkumisele määratu väsimus. Juba sõjakomissariaadis „lülitasid nad lolli sisse” ja mulle tundus, et see protsess ei kestnud neil mitte kaks aastat, vaid üpris kindlalt vähemalt pensionile minekuni. Kuid üldiselt olid kõik võitlejad selles roodus mitte õelad inimesed ja polnud absoluutselt agressivsed.
Väike kõrvalepõige... Mis te arvate, milline objekt on sellistel õppustel kõige haavatavam, lähtudes turvamise ja valve kindlustamisest? Kui te arvate, et see on staap – õnnitlen teid. Te olete ilmselgelt teeninud Punalipulises Kaardiväeosas, millel on kuulsusrikas lahingutee ja palju riiklikke autasusid lipul. Meie diviis oli formeeritud sõjaajal (kui ma midagi segamini ei aja) kuulsast Rjazani diviisist, mis 41...42 aastal oskas isegi lipust ilma jääda. Diviisikomandör lasti ilmselt maha (sõda oli õue peal), diviis formeeriti ümber, lipp anti uus. Lipp on uus aga traditsioonid jäid vanad. No see on nii suusoojaks öeldud. Tegelikult on õige vastus – ohvitseride söökla. Just seal on sellistel õppustel kontsentreerunud kõik diviisi elutegevuseks ja katkematuks funktsioneerimiseks vajalikud materiaalsed ressursid. Ja tegelikkuses on kogu õppuste käik määratud faktiliselt tsükliga hommikusöök- lõunasöök-õhtusöök, mille eest vastutab seesama kokk Armen. Ja ei kuidagi teisiti. Seega, suurem osa komandandi roodust oli päeval ja öösel hõivatud ohvitseride söökla kaitsmisega erinevate diviisi prapoštšike, seersantide ja reakoosseisu kallaletungide vastu. Ja seda kaitseliini ei õnnestunud kellelgi läbida. Mitte kunagi.
Momendil, kui sööklas lõunatasid nooremad ohvitserid, adjutandid ja diviisikomandöri autojuht, märkasid sööklat turvavad komandandi roodu tunnimehed, kuidas metsast väljus otse nende ja söökla poole arusaamatu nöörsaabastes allüksuse ahelik. Mõnedel olid näod maalitud mingi poriga, käes automaadid, näoilmed äärmiselt karmid. Komandandi roodu võitlejat on reaske millegagi üllatada, kuid nüüd ajasid kõik kaelad õieli – sellist vaatepilti polnud keegi kunagi näinud. Dessantlaste ahelik (nagu hiljem selgus) möödus kiiresti metsaservast söökla juures ja hiilis tunnimeeste juurde. Üldiselt keegi neid selles ka ei takistanud. Pole meie diviisi traditsioon ilmutada mingit agressiivsust võõraid inimesi, veel enam, ilmselgeid kolleege nähes. Asjata. Kõige edasijõudnum tunnimees läks neile vastu, et neid tervitada ja sai kohe dessantüksuse komandöri käest kere peale. Sai nii, et oli sunnitud automaadi maha pillama ja kõverasse tõmbuma. See oli signaal järgnenud segaduste alguseks.
Komandandi roodu võitlejaid oli korda kolm rohkem, kui dessantlasi. Kuni viimased esimesi üksteise järel pikali lõid, jõudsid paar tunnimeest siiski automaatidest tule avada. Üks neist hakkas dessantlaste peade kohal õhku tulistama aga teine otsustas ründajatest veidi mööda tulistada. Neid ju instrueeriti ja hoiatati, et kuigi keraamilised kuulid rauast väljudes purunevad, võivad need lähidistantsilt siiski vastast haavata või silma sattuda. Kuid juhtus nii, et just sealpool oli õhku tulistaja. Selle tulemusena seoti hiljem kaua tema haavu (Jumal tänatud, et ei sattunud silma, vaid külge) ning saadeti lõpuks divisjoni laatsaretti ravile ja kildude naha alt välja urgitsemisele.
Möödunud tunnimeeste salgast, tungisid dessantlased sööklasse ja korraldasid seal tõelise pogrommi. Otsisid ilmselt kaarte ja skeeme. Nagu hiljem selgus, läksid nad rünnakule kümnekonna kilomeetri kaugusel sellestsamast üle lennanud helikopterist, mille kutsus välja vapper polkovnik. Kohe peale rännakmarssi läksid nad lahingusse. Ja valisid loogiliselt kõige turvatuma objekti. Nad teenisid ilmselgelt selles samas kuulsusrikka lahinguteega Punalipulises Kaardiväeosas. Vähemalt oli see kuulsusrikas selle momendini.
Põhilist vastupanu osutas sööklas kokk Armen. Teda üldse ei erutanud, kui dessantlased rebisid lõunatavalt nooremalt ohvitseride koosseisult planšette neis hoitavate sigarettide ja saabaste ning portupeede puhastuslappidega. Kuid kui üks dessantlane hüppas pliidi juurde ja lõi loomalikult karjatades pliidilt jalaga maha kastrulitäie borši, reageeris Armen momentaalselt. Tal oli käes pirakas armee kulp, millega ta otsekohe vaenlase pikali lõigi. Treenitud koka löögiga tabas ta ründajat otse näkku. Alles hiljem, peale võitluse lõppu ja kõigi haavade lakkumist, meenus kellelegi ohvitseridest, et Armenil olid kusagil ka lahingugranaadid, millega ta hommikuti kala püüdis. Aga see oli hiljem. Lühidalt, läks õnneks.
Lahingu tulemusteks olid neli kannatanut. Kõige rohkem kannatas Armen. Just teda pidasid dessantlased peasüüdlaseks rünnaku ebaõnnestumises. Seda enam ta sai, et peaaegu tappis nende seltsimehe. Ülejäänud: komandandi roodu kaasteenijalt tinglikult kuuli külge saanud tunnimees, dessantlane kulbijäljega näos ja veel üks dessantlane, kes kõrvetas end ära kuuma boršiga. Külaliste vigastused seoti, nagu saadi, ja saadeti helikopteriga tagasi oma väeossa. Armen jäi „postile number üks”.
Aga lahingu meie diviis võitis. Ilma mingite mööndusteta. Dessant ei saanud kätte mitte ühtegi õppustel kasutatud kaarti ega skeemi. Trofeed sigaretipakkide ja saapapuhastuslappide näol andsid nad tagasi. Mitte ükski saladus ei läinud välja. Ei tea, kas keegi sai selle lahingu eest tänuavalduse (mis on vähetõenäoline), kuid rohkem meie kohal helikopterid ei lennanud ja kõik järgnevad õppused möödusid vaikselt ja rahulikult, nagu meie diviisis oli traditsiooniks saanud.
Aga vapper polkovnik läks siiski sel õhtul esimest korda staabiülema ja tema adjutandiga kalale. Naastes oksendas ta Karjala männile toetudes kaua ja valjusti ning rääkis iseendaga. Ta oskas ilmselt sõdida, hüppas tihti langevarjuga, kuid ta polnud ilmselgelt kunagi elus veel võidelnud kaadridiviisiga.
48
Teisel teenistusaastal tuli mul osaleda niinimetatud staabi taktikalistel õppustel. Kes ei tea, siis neile selgituseks, et neil treenitakse diviisi staabi ja väeosade juhtkonda vägesid juhtima ja „liigutama”. Tankid neil õppustel ei sõida, lennuvägi ei lenda, kahurid jäävad alalise dislokatsiooni paikadesse. Diviisis kuulutatakse välja häire ja hetkega, päev hiljem, liiguvad kõik õppuste piirkonda, mis kujutab endast paksu metsa kusagil Karjala tagahoovis. Metsas organiseeritakse laager, aetakse püsti telgid (staabid, ohvitseride söökla, laatsaret, isikkoosseisule), pannakse eriti tähtsate objektide juurde automaatidega tunnimehed. Tõsi, tõeliste lahingupadrunite asemel anti komandandi roodu tunnimeestele mingid pulbriks lendavate keraamiliste kuulidega padrunid. Raua otsa kruviti duralumiiniumist hajutaja, kus see kuul siis pulbriks muutuski. Võib tulistada, kuid 10-15m pealt enam kedagi maha ei lase. Tõsi, 1-2m kauguselt lõikab puudel oksad ja lehed maha. See on tähtis detail minu jutustuses ja selle juurde ma tulen asja käigus tagasi.
Ohvitseride põhiline ülesanne nendel õppustel oli ümbruskonnas „rekognostseerimine” ja hilisem siniste ja punaste pliiatsitega kaartide värvimine. Eriti edasijõudnud vanemad ohvitserid kasutasid viltpliiatseid, mille jälge ei saanud hiljem kuidagi kaardilt kustutada. See oli nende juures kõrgeima professionaalsuse tunnus. Seejuures joonistasid nad kõik oma noolekesi, vaatamata, kus on kaardil raba ja kus sopka ning kui oleks pidanud nende kaartide järgi sõdima, siis oleks kõik diviisis leiduvad tankid sööstnud rappa, kaasa arvatud diviisikomandöri strateegiline reserv, ja raske kahurvägi oleks teinud tormijooksu sopkadele. Jalaväe roll oli üldse arusaamatu, kuna hasardiga joonistati neile kaartidele tuumaplahvatusi märkivaid ringikesi sellise tihedusega, et need katsid kõik. Aga see moment liigutas väheseid – armeestaabi kontrolöride pretensioonid puudutasid kaardile joonistatu kvaliteeti, mitte seda, mis neile kaartidele oli joonistatud. Ei tea, võib-olla selles divisjoni massisuitsiidis ka oli mingi oma ulatusega vaenlast demoraliseeriv mõte, kuid miskipärast tekitab kahtlusi, ja kõik, kes seda nägid, muutuvad viivitamatult tõelisteks patsifistideks.
Õhtul, kui kõik kaardid olid edukalt täis joonistatud ja kontrollid need vastu võtsid, jooksid kõik lähedalasuvate järvede äärde kala püüdma. Zampoliti sellistele üritustele kaasa ei võetud. Õngi, muide, samuti mitte. Põhjus on lihtne: Karjala maapind koosneb põhiliselt kividest, milledest pole mõtet ussi otsida. Isegi sammal ei kasva igal pool. Üldiselt võib püüda ainult võrguga või kasutada peibutiseks lahingugranaate. Üldiselt, kord ööpäevas, tavaliselt hommikul, püüdis divisjoni ohvitseride söökla Armeeniast pärit kokk (nimetame teda Armeniks) just sellisel moel kalu, rikastamaks ohvitseride kroonulobi.
Minu põhiline ülesanne olematu siderühma komandöri asetäitjana seisnes kahes lihtsas asjas: maskeerida oma masin, nagu peab, et mitte ükski mööduv xxxx ei näeks mind selles ja ei paneks midagi tassima või hommikuseks ohvitseride maastikuluureks mingit järjekordset pragu kaevama. Teine ülesanne oli natuke keerulisem – oli vaja end kogu õppuste ajaks söögiga kindlustada. Variante oli kaks: riskides sattuda sidemehe profiiliga mitte sobivale tööle (kaevata/tassida), otsida metsast üles soldatite väliköök või pidada vastu kuivpajukiga. Muide, arvestades, et minu masin oli alati komplekteeritud leeklambiga, mille oli põletiga otsik pannil toidu valmistamiseks, sai valitud põhiliselt teine variant. Teekann ja tee olid loomulikult samuti masinas olemas.
Õppused jõudsid kolmandasse päeva, kui juhtus midagi ennenägematut. Asi oli selles, et kontrollijate koosseis oli küllaltki ebaühtlane. Armeestaabist saabunud ohvitseride hulgas olid nii kõike näinud staabirotid kui ka lahingutes osalenud ohvitserid, kes olid läbi käinud Afgaanist ja veel mingitest internatsionaalsetest sõdadest. Üks neist torkas üldisest reast eriti silma. See oli dessantvägede polkovnik, päevitunud, arm näol, väga sportliku väljanägemisega, hoogsalt mööda laagrit ringi liikuv ning igasse telki ja masinasse vaatav. Milline oli tema põhiülesanne, ma ei tea, kuid see, et teda ei huvitanud need kunstiteosed, mida meie diviisi staap lõi kolme päeva jooksul üksluiselt pliiatsitega vehkides, see on kindel. Ta otsis hoopis midagi muud. Ja leidis, lõppude lõpuks.
Momendil, kui kõik läksid varahommikul maastikuluurele, murdis ta sõna otseses mõttes sisse diviisikomandöri sidemasinasse, sundis radisti looma side armeestaabiga, tõukas radisti välja ja rääkis kellegagi minutit kümme. Seejärel, ajanud raadiojaama häälestused paigast, lõpetas jutu ja väljus masinast. Seda momenti ma nägin - mul hakkas kuidagi kõhe, kui ma märkasin, kuidas ta seejuures naeratas (enne seda oli ta kogu aeg tõsine). Tekkis mingi ebaturvaline tunne. Aga divisjoni masina radist lihtsalt värises erutusest. Polkovnik jooksis hüpeldes kusagile ja jälle valitses metsas rahu ja vaikus.
Umbes kahe – kolme tunni pärast kostis meie kohalt korraga koperdaja müra. Peab mainima, et neil kaugetel aegadel polnud neis Karjala piirkondades keegi kunagi helkopterit näinud – „metsavahi” taolised lennukid lendasid, kuid et helikopter... Puuokste tõttu polnud absoluutselt näha ei eraldusmärke, ei lennumasina suurust. Oli ainult tunne, et see lendab otse puulatvade kohal.
Selleks ajaks naasis diviisi ohvitseride koosseis juba lahinguväljadelt ja jagunes võrdselt staabi ja ohvitseride söökla vahel. Esimeses järjekorras einestasid sööklas auastmelt nooremad ja kaartide joonistamisega mitte hõivatud ohvitserid. Pärast neid kaeti lauad diviisi juhatusele ja kontrollijatele, et need võiksid kiirustamata, peatudes ja pausidega, arutada üksteisega õppuste erinevaid momente.
Järgnev jutt on kompileeritud teiste sündmuses osalejate materjalidest. Ise ma vahetult sündmustes, Jumal tänatud, ei osalenud, kuid mul oli pärast võimalus suhelda kõigiga, kes nii või teisiti osutusid protsessi kaasatuks.
Komandandi rood, mis turvas õppustel objekte, põhines sellel kontingendil – seersantidel ja reameestel, kes üldiselt midagi muud ei osanudki, kui käia paraadvormis ja seista postil. Paremal juhul võisid täita juhatuse lihtsamaid ülesandeid, nagu „võta ja vii”, ja seegi ei kukkunud neil alati hästi välja. Esemel, mis oli ette nähtud kandmiseks, pidid tingimata olema tugevad sangad ja olema arvestatud tõstmiseks kahe võitleja poolt. Vastasel juhul kutsus transpordiprotsess kõigis esile siira kahjutunde, kes seda jälgisid. Rahvas oli läbinisti flegmaatiline, kandsid oma kahte aastat, näol hukkumisele määratu väsimus. Juba sõjakomissariaadis „lülitasid nad lolli sisse” ja mulle tundus, et see protsess ei kestnud neil mitte kaks aastat, vaid üpris kindlalt vähemalt pensionile minekuni. Kuid üldiselt olid kõik võitlejad selles roodus mitte õelad inimesed ja polnud absoluutselt agressivsed.
Väike kõrvalepõige... Mis te arvate, milline objekt on sellistel õppustel kõige haavatavam, lähtudes turvamise ja valve kindlustamisest? Kui te arvate, et see on staap – õnnitlen teid. Te olete ilmselgelt teeninud Punalipulises Kaardiväeosas, millel on kuulsusrikas lahingutee ja palju riiklikke autasusid lipul. Meie diviis oli formeeritud sõjaajal (kui ma midagi segamini ei aja) kuulsast Rjazani diviisist, mis 41...42 aastal oskas isegi lipust ilma jääda. Diviisikomandör lasti ilmselt maha (sõda oli õue peal), diviis formeeriti ümber, lipp anti uus. Lipp on uus aga traditsioonid jäid vanad. No see on nii suusoojaks öeldud. Tegelikult on õige vastus – ohvitseride söökla. Just seal on sellistel õppustel kontsentreerunud kõik diviisi elutegevuseks ja katkematuks funktsioneerimiseks vajalikud materiaalsed ressursid. Ja tegelikkuses on kogu õppuste käik määratud faktiliselt tsükliga hommikusöök- lõunasöök-õhtusöök, mille eest vastutab seesama kokk Armen. Ja ei kuidagi teisiti. Seega, suurem osa komandandi roodust oli päeval ja öösel hõivatud ohvitseride söökla kaitsmisega erinevate diviisi prapoštšike, seersantide ja reakoosseisu kallaletungide vastu. Ja seda kaitseliini ei õnnestunud kellelgi läbida. Mitte kunagi.
Momendil, kui sööklas lõunatasid nooremad ohvitserid, adjutandid ja diviisikomandöri autojuht, märkasid sööklat turvavad komandandi roodu tunnimehed, kuidas metsast väljus otse nende ja söökla poole arusaamatu nöörsaabastes allüksuse ahelik. Mõnedel olid näod maalitud mingi poriga, käes automaadid, näoilmed äärmiselt karmid. Komandandi roodu võitlejat on reaske millegagi üllatada, kuid nüüd ajasid kõik kaelad õieli – sellist vaatepilti polnud keegi kunagi näinud. Dessantlaste ahelik (nagu hiljem selgus) möödus kiiresti metsaservast söökla juures ja hiilis tunnimeeste juurde. Üldiselt keegi neid selles ka ei takistanud. Pole meie diviisi traditsioon ilmutada mingit agressiivsust võõraid inimesi, veel enam, ilmselgeid kolleege nähes. Asjata. Kõige edasijõudnum tunnimees läks neile vastu, et neid tervitada ja sai kohe dessantüksuse komandöri käest kere peale. Sai nii, et oli sunnitud automaadi maha pillama ja kõverasse tõmbuma. See oli signaal järgnenud segaduste alguseks.
Komandandi roodu võitlejaid oli korda kolm rohkem, kui dessantlasi. Kuni viimased esimesi üksteise järel pikali lõid, jõudsid paar tunnimeest siiski automaatidest tule avada. Üks neist hakkas dessantlaste peade kohal õhku tulistama aga teine otsustas ründajatest veidi mööda tulistada. Neid ju instrueeriti ja hoiatati, et kuigi keraamilised kuulid rauast väljudes purunevad, võivad need lähidistantsilt siiski vastast haavata või silma sattuda. Kuid juhtus nii, et just sealpool oli õhku tulistaja. Selle tulemusena seoti hiljem kaua tema haavu (Jumal tänatud, et ei sattunud silma, vaid külge) ning saadeti lõpuks divisjoni laatsaretti ravile ja kildude naha alt välja urgitsemisele.
Möödunud tunnimeeste salgast, tungisid dessantlased sööklasse ja korraldasid seal tõelise pogrommi. Otsisid ilmselt kaarte ja skeeme. Nagu hiljem selgus, läksid nad rünnakule kümnekonna kilomeetri kaugusel sellestsamast üle lennanud helikopterist, mille kutsus välja vapper polkovnik. Kohe peale rännakmarssi läksid nad lahingusse. Ja valisid loogiliselt kõige turvatuma objekti. Nad teenisid ilmselgelt selles samas kuulsusrikka lahinguteega Punalipulises Kaardiväeosas. Vähemalt oli see kuulsusrikas selle momendini.
Põhilist vastupanu osutas sööklas kokk Armen. Teda üldse ei erutanud, kui dessantlased rebisid lõunatavalt nooremalt ohvitseride koosseisult planšette neis hoitavate sigarettide ja saabaste ning portupeede puhastuslappidega. Kuid kui üks dessantlane hüppas pliidi juurde ja lõi loomalikult karjatades pliidilt jalaga maha kastrulitäie borši, reageeris Armen momentaalselt. Tal oli käes pirakas armee kulp, millega ta otsekohe vaenlase pikali lõigi. Treenitud koka löögiga tabas ta ründajat otse näkku. Alles hiljem, peale võitluse lõppu ja kõigi haavade lakkumist, meenus kellelegi ohvitseridest, et Armenil olid kusagil ka lahingugranaadid, millega ta hommikuti kala püüdis. Aga see oli hiljem. Lühidalt, läks õnneks.
Lahingu tulemusteks olid neli kannatanut. Kõige rohkem kannatas Armen. Just teda pidasid dessantlased peasüüdlaseks rünnaku ebaõnnestumises. Seda enam ta sai, et peaaegu tappis nende seltsimehe. Ülejäänud: komandandi roodu kaasteenijalt tinglikult kuuli külge saanud tunnimees, dessantlane kulbijäljega näos ja veel üks dessantlane, kes kõrvetas end ära kuuma boršiga. Külaliste vigastused seoti, nagu saadi, ja saadeti helikopteriga tagasi oma väeossa. Armen jäi „postile number üks”.
Aga lahingu meie diviis võitis. Ilma mingite mööndusteta. Dessant ei saanud kätte mitte ühtegi õppustel kasutatud kaarti ega skeemi. Trofeed sigaretipakkide ja saapapuhastuslappide näol andsid nad tagasi. Mitte ükski saladus ei läinud välja. Ei tea, kas keegi sai selle lahingu eest tänuavalduse (mis on vähetõenäoline), kuid rohkem meie kohal helikopterid ei lennanud ja kõik järgnevad õppused möödusid vaikselt ja rahulikult, nagu meie diviisis oli traditsiooniks saanud.
Aga vapper polkovnik läks siiski sel õhtul esimest korda staabiülema ja tema adjutandiga kalale. Naastes oksendas ta Karjala männile toetudes kaua ja valjusti ning rääkis iseendaga. Ta oskas ilmselt sõdida, hüppas tihti langevarjuga, kuid ta polnud ilmselgelt kunagi elus veel võidelnud kaadridiviisiga.
Kes on foorumil
Kasutajad foorumit lugemas: Registreeritud kasutajaid pole ja 9 külalist