Berliin 1945

[istorik]

Hail!
Kas kellegil on täpsemat infot eestlastest Berliini kaitselahingutes sõja lõpupäevil?
Minu andmetel osales paarkümmend Lw-helferit Seelow kõrgustike kaitsel, aga mis sai neist edasi? Üks ebakindel allikas väidab, et eesti poisse olla nähtud sissepiiratud Berliinis HJ või Lw vormis? Kas keegi oskab täpsustada?

[-=Grenadier=-]

vaevalt, et sõja lõpupäevil mõni eestlane HJ vormi puges...LW on küll suht tõenäoline...see on täiesti mu arvamus ainult! mitte, et ma midagi teaks sellest

[riburabu]

anthony beevory ``berliinis`` oli 1 lõik, kus venelased tabasid dokumente põletavad eestlased (tabati staabist, kuskil põllul). See võis olla seelow liinil, mäletamstmööda nad lasti kohapeal maha.

[Arensburger]

Eestlastest olidki seal vaid luftwaffe flaki-poisid. Vist 40-50 tükki. Keegi, kes oli kohe algul haavata saanud olla vist isegi ellu jäänud ja elanud peale sõda Eestis. Täpsemalt peaks seda Lennuväepoiste klubi käest küsima.
Lätlased aga oma 15. SS Diviisi osadega kaitsesid Berliini postimaja ja panid vingelt vastu.

[UnterKroon]

Lätlased olid seal ühed viimased kaitsjad koos HJ riismetega ja venelaseloli nendega tükk tegu sest mõlemad võitlesid surmani.

[riburabu]

lätlased kaitsesid lennundusministeeriumi, neid olla olnud 80 meest.

[ugandiklubi]

http://www.weltkrieg.ru/images/original/32/3118.jpg

[gans]

Minu teada saadeti Taani õppelaagrist tõesti mingi hulk flakimehi Berliini kaitsma.Läänes arvati igatahes kuni nõuka aja lõpuni ,et neist ei jäänud keegi ellu.
Aastaid tagasi kohtasin aga Rohuneeme sadama juures üht mõnusat papit,kes väitis et oli selles rühmas.Olen üritanud hiljem teda otsida (ta elas kuskil seal sadama kõrval) aga räägitakse,et on nüüdseks juba manalamees

[istorik]

Tundub, et mingi selgus hakkab antud teema ulatuses tekkima, sest hiljaaegu välja antud RADis osalenute koguteoses "Labida ja relvaga", on välja toodud nende noormeeste nimed, kes osalesid Berliini lahingutes.

[Wiking]

Kuna Berliini kaitselahingutes osales ka 11. SS-diviis "Nordland", siis võimalik, et seal oli ka nende ridades eestlasi.

[Arensburger]

Peale Eestist Saksamaale taandumist koondati Eesti lennuväe abiteenistuslased Egeri laagrisse. Peale väljaõpet viidi nad edasi teenistusse flakipatareidesse ja poiste põhilisteks asukohtadeks olid Wismar, Greifswald ja Jena.
Kui rääkida poiste minekust Berliini kaitsele, siis need poisid olid Greifswaldist , kus nad teenisid 5. flakirügemendi 7. patareis 37mm FLAK 43 kahurite peal. Egeri õppelaagrist läks Greifswaldi umbes 200 eesti poissi. Nende ülemuseks saadeti sinna Berliinist Rudolf Aru, kes ei kandnud lennuväe mundrit nagu poisid, vaid kandis HJ (Hitlerjugendi) führeri ehk ohvitseri mundrit. Stellungis ehk lahingvalves alluti loomulikult flakirügemendi ohvitseridele.
Berliini kaitsele minek ei olnud nendele poistele sunniviisiline vaid vabatahtlik. Nimelt oli tulnud ühel päeval nende flakipatareisse üks sturmbannführer ja teatanud, et Berliini kaitseks hakatakse formeerima "Sturmflak"-i üksusi ja nende patareist formeeritakse ka üks 50 meheline sturmflaki üksus. (Sturmflak-i ehk rünnakflaki üksus. Minu meelest väga imelik väljend. Flak ja rünnakrelv - need on ju kaks erimõistet) Mees oli kirjeldanud, et üksusest saab tankihävituse üksus ja selles on hea võimalus näidata üles kangelaslikkust ja teenida välja autasud, milliste väljateenimine tavalises flakiüksuses vaevalt võimalikuks osutub. Nimelt viie tanki purustajale pidi rüütlirist kindlustatud olema. Greifswaldi eesti poistest andsid kohe avaldused sisse umbes pooled. Põhjuseks mitte niivõrd patriotism, kui et taheti ära sellest tüütavast flakipatarei rutiinist, kus lisaks kõigele nüristavale tuli kannatada ka pidevalt tühja kõhtu. Hiljem oli selgunud, et paljude poiste nimed olid nimekirjast mahatõmmatud sakslastest allohvitseride poolt, kes olid kahurimeeskondades nende ülemusteks. Tavaliselt olid need vanemad mehed ja tundsid poiste ees isalikku vastutust ning leidsid, et poisid oma nimesid sturmflakki üles andes teevad lihtsalt lapsiku lolluse.
Kuid 50 meheline üksus siiski moodustati ja ülemaks sai sama 7. patarei ohvitser Braun. Eesti poisse oli selles üksuses 30-35, ülejäänud sakslased. Eestlaste juhiks üksuses määrati poiste hulgast Jääger, kes oli teistest paar aastat vanem, oskas hästi saksa keelt ja teenistuse jooksul oli saanud nn. paelameheks. Relvastuseks anti üksusele kaasa Flak 43 kahurid ja tankirusikad.
Jalaväelase väljaõppe saamiseks oli Berliinis kohapeal arvestatud 2 nädalat. Hiljem, kui Greifswaldis formeeritud sturmflaki üksus end Berliini ees juba positsioonidele sisse kaevas, külastas üksust ka Rudolf Aru. Hiljem, Uklei sõjavangilaagris kohtusid Greifswaldi maha jäänud poisid (teisi sturmflakki minejaid ei ole peale sõda läänes nähtud) Mägi nimelist poissi, kes ütles, et ta saanud haavata kohe esimesel päeval ja lahingu algul ning teda on viidud hospidali. Hospidalis oli ta kuulnud, et keegi Jääger sturmflaki üksustest on autasustatud rüütliristiga. Mägi olnud kindel, et tegu on olnud nende üksuse Jäägri nimelise poisiga.
See info on pärit ühe endise lennuväepoisi H. Tinitsa raamatust "Välgumärgi Kasvandikud". Tinits arvab seal, et Greifswaldis moodustatud üksus allutati 9. langevarjurite diviisile (9. Fallschirm-Jäger-Division) ja nad paigutati kaitsele ida-Berliini ette Seelow-i küla juurde, kus nad ka lahingu vastu võtsid ja hävisid. Teistes saksa linnades teeninud eestlastest lennuväepoiste üksuste juures sturmflaki üksust ei formeeritud.
Kas need kõik poisid ka surma said, seda ei tea vist keegi. Kuid ka nõukogude aegsetel uurijatel oli info eesti lennuväeabiteenistuslastest Berliini kaitsel. Rein Kordes on toonud selle seiga välja juba ammu, kuid ta on eksinud numbritega. Tema väitel oli õhutõrjekahuritega eesti poisse Berliini kaitsmas 300-400. Tõenäoliselt jäi punaarmee kätte kas dokumente või siis vangidena elus poisse või said nad selle info teiste ütluste kaudu.

[Arensburger]

Samas ei saa keegi väita, et mingit üksikut eestlaste üksust või sõduritegruppi ei ole sattunud Berliini ja mingil põhjusel ka sinna sõdima jäänud. Lääne sõjafoorumites on sellele ka viidatud. Näiteks feldgraus otsis keegi infot eestlasest allohvitseri (või nooremohvitseri) Aleksander Kärje kohta, kes olevat vapralt võidelnud Berliini kaitselahingutes. Lisati, et mees olnud varemalt dekoreeritud, tähendab, et kandis autasusid.
Axis-es on aga viidatud Brigadeführer Gustav Krukenberg'i (33rd Waffen Grenadier Division Charlemagne komandör) mälestustele, kus on viidatud, et tema sektoris võitles ka "riismeid" 20. waffen SS diviisist.
On viiteid ka 20. Waffen-Grenadier Division der SS -ist pärit meeste osalemisest SS-Brigadier Monke'i üksuse koosseisus, kes üritasid väljamurret "Führerbunker"-ist.
20. diviisi meeste esinemist Berliini lahingutes on ära märkinud ka Siegfried Knappe oma raamatus Soldat: Reflections of a German Soldier 1936-1949.
Jne.,
kuid mingeid kindlaid tõendeid eestlaste üksuste osalemisest Berliini tänavalahingutes ei ole.

[Arensburger]

Minu teada saadeti Taani õppelaagrist tõesti mingi hulk flakimehi Berliini kaitsma....

Berliini kaitselahingutesse oleks peaaegu sattunud sadu eestlasi. Asi nimelt selles, et sel eesmärgil sõitis 18.04.45. Taanist Berliini suunas välja Eesti 20. Diviisi Tagavararügement (SS-Ausbildungs- und Ersatz Regiment 20) eesotsas oma komandöri SS-Obersturmbannführer Emil Rehfeldt-iga. Rügement oli kahe pataljoni tugevune ja kokku oli selles kuni 1600 meest. Esimest pataljoni kamandas Waffen-Haupsturmführer Ludvig Triik ja teist Waffen-Obersturmbannführer E. Saal. Suurem osa rügemendi isikkoosseisust oli komplekteeritud just SS-i üle toodud lennuväe abiteenistuslastega. Ešelon, mille vedur kandis hiiglasuurt sini-must-valget lippu, viis eestlased Taanist Odensee-st Beliini lähistele Neuhofi jaama, mis asus umbes 8 km kaugusel Zehdenicki linnast. Kohale jõuti 22.04.45, laaditi maha ja rügement paigutati tellisetehase hoonetesse. Kuni 25. aprillini püsiti seal paigal. Selle kolme päevaga toimus seal aga palju organisatsioonilisi muudatusi. SS-Ausbildungs- und Ersatz Regiment 20 staap ja I pataljon määrati loodava 103. SS Brigaadi koosseisu, mida loodi III SS Germaani Soomuskorpuse staabi juurde. Sama rügemendi II pataljon, aga allutati ühele pioneerirügemendile ja lähetati selle koosseisus tagasi lääne suunas Ahrensburgi. Rehfeldt aga kaob kuhugi ära ja ta olla määratud kuhugi III Soomuskorpuse staabi juurde. Sama teed läheb ka kogu SS-Ausbildungs- und Ersatz Regiment 20 staap. 20. Tagavararügmendi ülemaks määratakse Triik ja I pataljoni ülemaks Waffen-Haupsturmführer Lembit Vaher. Muudatused toimuvad ka II pataljoni juhtkonnas. Saali asemel saab pataljoni komandöriks Waffen-Haupsturmführer Ernst Palk, kuid mõne päeva möödudes ta haigestub (?) ja pataljoni asub juhtima Waffen-Sturmbannführer Hendrik Sillapere. Sillapere juhtimisel lähebki pataljon oma teed (ikka lähemale läänerindele) ja tema edasisest saatusest on väga napilt andmeid. Vähemasti ei ole mälestuste kirjutajad sellest pataljonist suurt pajatanud.
I pataljon saab aga 25.apr.45 hommikul kell 7.00 marsikäsu suunaga Berlin/Wilmersdorf ja asub Ludvig Triigi juhitmisel teele. Wilmersdorf on üks läänepoolne Berliini eeslinn. Kuna Berliini piiramisrõngas oli sel ajal veel Oranienburgi kohalt lahti, siis ei tohiks nõuda palju kujutlusvõimet, mida see marsikäsk pataljonile tähendas. Kuna Neuhofi jaamast, kust marssi alustati, oli Berliini eeslinnadeni vast mingi 30 km, siis liikus pataljon sel päeval tõesti kindla surma suunas. Ja siis, õhtupoolikul tuli uus marsikäsk suunaga Templin-Lychen-Neustrelitz-Waren, see tähendas et tagasi tuldud teed. Lõpuks jäädakse ööbima Götzeldorfi külas, kus teeviit näitas 62 km Berliini. 26.apr.45 hommikul varakult jätkati marssi suunaga Templin-Lychow. 27.04.45. hommikul marsiti suunaga Lychen ja lõunaks oldi linnas. 28.04.45 marss suunal Waren. Lõunaks läbiti Neustrelitz ja ööbiti Kratzburgis. 29.04.45 marss läbi Wareni ja saadakse uus marsikäsk Ludvigslust-i. 30.04.45 marss Malchov-Karov-Plau. 1.05.45 marss Lübz-Parchim. 2.05.45 marss läbi Neustadi, kus kohatakse kahte esimest ameeriklast. Nad on armeeajakirjanikud, on oma jeebiga kraavi sõitnud ja kohtudes SS marsikolonniga on meestel “rohkem püksis kui kõhus”. Eestlased tõukavad auto uuesti teele ja käsivad Eisenhowerile eestlastelt tervisi viia. Sealt edasi 8 km on Ludwigslust, kus aga selgub et venelased on juba sees. Siis minnakse 5 km lääne poole Lüblowi, kus leitakse eest teisi III SS Soomuskorpuse üksusi. Kuulipildujatuld on kuulda juba nii idast kui läänest. 3.05.45 marsitakse edasi Hagenovi, kus III SS Soomuskorpus paneb relvad maha ja alistub lääneliitlastele.
See oli nüüd küllalt pikk kirjeldus 20. Tagavararügemendi I pataljoni jalgsimarsist Berliini alt läänerindele, et end seal vangi anda. Lugu tundub küll nüri, kuid asi oli naljast kaugel. Tegelikult suudeti selle marsi ajal liikuda umbes sama kiirusega, mis vene rinne tagant järgi tuli. Distants rindega oli kogu aeg umbes 40-60 kilomeetrit. Tankidele on see 2 tundi sõitu. Läbi marsiti tohutu vahemaa ja tempo oli kõva. Selle tulemusel hakkas mahajääjate gruppe tagant ära kaduma. Esimene grupp tilkus tagant ära juba 26.apr, kui marsiti alles päris Berliini lähistel. Selle grupi poisid on kirjeldanud oma sõna otseses mõttes jooksu vene tankide eest. Samas kohtavad nad ka teisi mahajääjaid. Näiteks 1. või 2. mail saavad nad kokku Neustrelitzis mahajääjate grupiga ja seal koguneb neid kokku juba saja ligi. Samas pataljon ise on sealt läbi marssinud juba 28. aprillil. Mahajääjate olukord on aga tolleaegsel Saksamaal kehv. Kuna poisid liiguvad praktiliselt koos rindega, siis välisandarmid üritavad neid pidevalt paigutada kampfgruppedesse, mida kiirelt formeeritakse, et natukenegi rinnet pidada. Lääne poole liikumine on üks suur seiklus ja õnnemäng.
Kokkuvõtteks võib öelda, et kuigi Eesti 20. SS Tagavararügement Saksamaal lahingutes ei osalenud, oldi ikkagi Berliinile väga lähedal ja kujunenud segastes oludes võis ka sealt mehi sattuda mingite kiirelt formeeritud tõkestusüksuste koosseisus lahinguid pidama.
Lisan siia juurde oma komponeeritud kaardi, kus on rohelisega ära toodud Tagavararügemendi esimese marsikäsuga saadud suund ja sinise punktiieiga on märgitud tegelikult kujunenud marss lääneliitlaste juurde.
http://acdc.he.ee/he/unt/albums/userpic ... /kaart.jpg

[oliver]

anthony beevory ``berliinis`` oli 1 lõik, kus venelased tabasid dokumente põletavad eestlased (tabati staabist, kuskil põllul). See võis olla seelow liinil, mäletamstmööda nad lasti kohapeal maha.

Beevory raamatus on minumeelest öeldud et ohvitserid saadi kätte Neuhammeri laagris

[Arensburger]

Lennuväepoiste raamatus "Välgumärgi kasvandikud" on poiste mälestustes ära toodud üks küllalt huvitav seik sellest Eesti 20. Diviisi Tagavararügemendi Berliini rindele minekust. Nagu eelnevas postituses nimetasin, oli vedur ja ka kogu ešelon ehitud suurte sini-must-valgete lippudega. Varsti, peale Taani-Saksa piiri ületamist kuulutati välja õhuhäire. Ründajateks olid grupp Mosquito tüüpi lennukeid. Ja oh imet. Lennukid lendasid madalalt üle, kuid ei rünnanud. Seda enam, tegid tagasipöörde ja sooritasid mitu ülelendu ja väga madalalt, nii et kabiinis oli lendureid näha. Üks meenutajatest mäletab, et juhtlennuki piloot olla kabiinist lehvitanud ja tal olla isegi pruunid nahkkindad käes olnud. Esimese ülelennu ajal olla see lennuk tiibu kõigutanud. Teine meenutaja neid pisiasju aga ei mäleta.
Ešelonil oli kaitseks peal vaid üks väiksema kaliibriga Flak. Selle taga istunud sakslane olla tahtnud avada lennukite pihta tule, kuid eesti ohvitserid olla teda keelanud. Pärast olid kõik õnnelikud taolise imeliku ja õnnelikud intsidendi toimumise üle.
Hiljem, peale sõja lõppu, kui eestlastest sõdurid istusid Belgias Zedelghami vangilaagris, tuli sinna Briti lennuväe eestlasest piloot kapten Endel Susi, et oma vend (endine SS-mees) vanglast ära viia. Siis küsitud ülalmainitud juhtumi kohta ja Endel Susi teadis juhtumit täpselt. Tema olla lennanud selles lennuüksuses ja tema initsiatiivil jäeti eestlaste ešelon ründamata.
Endel Susist on siin foorumis varem juttu olnud http://www.militaar.net/viewtopic.php?t ... si&start=0

....Susi tegi aga läbi mõlemad lahingtuurid. Peale teist lahingtuuri saadeti lendurid aga tavaliselt mingile staabi- või muule kõrgemale ametikohale, kus lahinglende enam eriti ette ei nähtud. Ka temal oli mitmeid lahingordeneid ning selle poolaka käest sain isegi mingi lõigu ühe tema sõjakaaslase memuaaridest, kus tast suht hästi kirjutati....

Hei-hei veelkord!

Sobrasin veidi samal teemal webis ja oma dokumentides ning mälus ning saan RAFis teeninud eesti lendurite teema kohta lisada järgmist.

Susi siiki lendas ilmselt rohkem kui ainult kaks lahingtuuri. Igatahes on kusagil tema kohta kirjas, et lendas kuni sõja lõpuni. Ja üksus, milles ta sõja lõpetas, oli RAF 305 (Polish) Squadron.

Leidsin ka ühe eskadrilli ajaloo lühikese ülevaate, kus oli illustratsiooniks pandud lennukäsk eskadrillile veebruarist 1945. Seal ka Susi nimi kirjas, pluss tema navigaator, pluss ka lennuki kood. Nii et huvilised võivad hakata tema lennukist mudelit tegema Värvid olid ju ilmselt suht standardsed.


Veel leidsin sealt lehelt tema navigaatori pildi - Mieczyslaw Pruszynski. Susi enda pilti seal kahjuks polnud


Üldse oli RAF poola eskadrillidest 2 tükki, mis lendasid Mosquito'del - 305 (hävitus-pommituslennuväe üksus) ning 307 (öiste hävituslennukite üksus). Nii et neis kahes pidid need meie lendurid teenima.

Oma mälusoppides ning Mosquitodega relvastatud üksuste nimekirkjades sobrades tekkis selline tunne, et see OTU, kus Liblikmaa hukkus, oli 51 OTU. Aga pead ei anna. Ning kaevan edasi.