pluuto kirjutas:... ei tea ,kas metalliotsija püüab signaali nii sügavalt.
Suurt objekti võtab korralik metalliotsija nii sügavalt küll kui on reaalne labidatega kaevatud augu puhul. Konkreetset metalliotsijat saab ju eelnevalt testida. Magnetomeetrit läheb vaja suuremate sügavuste puhul, näiteks veekogudes.
Kas pühad võimaldasid koha üle vaadata? Uurisin ise nende käest, kes veel seda aega mäletavad ja sain natuke targemaks.
Legendil on tõesti põhi all, tõenäoliselt on peidetud masin siiski väiksemat sorti sõiduauto, mitte siis maastikumasin. Relvade peitmine sinna juurde on ilmseslt lisatud põnevuse pärast.
Võimalik, et tegu pole sama legendiga.
Nii. Esiteks on teada see, et peitmise kohas on liivane pinnas. Missugune on mullastik ülejäänud talumaadel? Kui on kõik ühtlaselt liivane, siis on tööd rohkem, aga kui pole nii, siis saab mullastikukaardi abil liivasemad kohad välja selgitada ja sellistest kohtadest otsimist alustada. Teiseks, on väheusutav, et 10-15 cm läbimõõduga palgid nii kaua vastu on pidanud. Eks see auto maeti tol ajal maha pigem ikka max. 5-6-7 aastaks ja mitte 50-60-70 aastaks. Seega peaks seal praegu mingi väike lohukoht olema. Kui pinnas on kogu aeg olnud ühtlase niiskusega, peaks järel olema nii mõndagi. Kui aga vahepeal oli vesine ja vahepeal kuiv, siis on järgi ilmselt mitu korda kehvemas seisus käkk kui see: http://www.allpar.com/history/auto-show ... psule.html.
Kirves pole mänguasi, raiuge see omale pealuu sisse!
"Suured inimesed on ikka tõesti imelikud," ütles ta endamisi lihtsal moel, kui ta oma teekonda jätkas.
Manurhini jutul on point sees. Kui maeti, siis kiiruga ja kindlasti valiti selline koht, kus kerge kaevata oleks. Kellel siis aega ja viitsimist oli suuri kive kangutada ja jämedaid puujuuri raiuda. Ja lohku vajunud võib see koht ka olla. Olen isegi mahajäetud metsavendade punkreid(arvatavaid) leidnud, kus kõik ammu sisse langenud.
Aga auto seisukord... Kui see just tavotijärve pole uputatud, siis see auto enam küll ei ole. Kui oleks tegemist hapnikuvaese soolaukaga, oleks veel lootust, aga õhurikkas liivases pinnases roostetas see nii et krigin kõrvaga kuulda. Pakun et massiivsematest osadest on mingid kämbud järel. Plekk on ammu haihtunud.
Aga noh, huvitav on otsida ikka. Andke minna!
Teadmata kohapealseid olusid, on mahamaetud auto säilivuse kohta raske midagi öelda. Liivases pinnases võib isegi üsna hästi säilida. Naised vannis rääkisid, et sellise hea kuiva liivapinnase seest olevat nt. selliseid vintpüsse leitud, millel kõik puuosadki kasutuskõlbulikus konditsioonis säilinud ja metallosa olnud peale puhastamist-õlitamist ja mõne vedrukese vahetamist valmis jälle vaindlasele valu andma...
Kirves pole mänguasi, raiuge see omale pealuu sisse!
"Suured inimesed on ikka tõesti imelikud," ütles ta endamisi lihtsal moel, kui ta oma teekonda jätkas.
Paraku piirkond selline, et mullastiku kaardist vähe abi. Pinnas võib olla juba paar meetrit eemal kas kivine või savine. Ilmselt on ka koht praegu metsa all. Rohkem ei julge öelda, sest ei tea kinnitada, kas tegu sama legendiga.
Aga paraku läheb ilma kodutööta siin raskeks. Teemaalgataja pakub läbiotsimist vajava maaala suuruseks 2x2 km, see on siis 4 ruutkilomeetrit. Või 400 hektarit, kui soovite . Päris hea lahmakas maad, selle detektoriga läbi kammimiseks kuluks õige mitu aastat. Hakatuseks tuleks välja otsida EW aegsed talukaardid, kus on ehk tolleaegsed teed, metsasihid ja kraavid peal. Kas seal piirkonnas nõukaajal maaparandust tehti? Mida kohalikud vanemad inimesed räägivad? Ega mõnel vanal kirglikul jahimehel, seenelisel või metsavahil äkki mõnda sellist imelikku sissevarisenud auku ei meenu, mida mõni aeg varem seal kuskil kohas justkui polnud?
Kirves pole mänguasi, raiuge see omale pealuu sisse!
"Suured inimesed on ikka tõesti imelikud," ütles ta endamisi lihtsal moel, kui ta oma teekonda jätkas.
Kui masin on peidetud sinna piirkonda, mida mina tean, siis julgen öelda, et maaparandust ei ole tehtud, võimalikud vaid metsakuivendustööd, seega ainult lahtised kaardid. Võrdlesin teede asukohta enne WW2 tehtud kaartidega, need on samas kohas. Metsa on juurde tekkinud, aga mitte kusagil 2 km ulatuses. Kui väga tahta, siis võimalik saada kasutusse vana kaart, mida olen näinud. Muidugi eeldusel, et kaardi omanik pole seda viimastel aastatel loovutanud. Kui huvi võtke ühendust.
Legend oli kohalike seas üpris levinud, seega ei välista ka varasemat otsimist.
Plaan minna piirkonda uurima järgmisel nädalal aga eks see otsitav ala natuke ehmatab ennastki. Äiapapa siiski ütleb,et autot ei peidetud põllule ,siis oleks see tegevus teistele näha olnud,peideti ikka metsa. Eks ma annan siis teada kui olen seal kohal ära käinud.
Kuhu küll kõik mehed jäid,mis on neist saanud....?
Ilmad ilusad, kohe kutsuvad looduse rüppe. Seega oletan, et koht üle vaadatud, masin välja kaevatud, õlid vahetatud, paak täis ja sõidab pealinna poole.
Omal siis üks tuttav kah seal Surjus ja üle mõne aja kokkusaades rääkis,et see siinne foorumi jutt on valla elanike seas levima hakanud ja isegi kohalikul metsaülemal pidid juba suunurgad liikuma.Varsti on kõik kohalikud kevadtööde asemel metsas autot otsimas
Siinse jutu täienduseks, teine lugu. Teame Noarootsis umbkaudu kohta, kuhu 44-ndal vahetult enne Punavägede saabumist sõbra onu talupidamise suht uus traktor maha maeti, et see kolhoosile ei läheks. Traktor võeti seal aga koost lahti ja konserveeriti kuidagimoodi. See fakt on 100% kindel ja elus ka veel üks pealtnägija sõbra ema näol. Käisime paar aastat tagasi seal olukorraga tutvumas ja ehk on sel suvel aega see üles kaevata. Enna aga tuleb detektoritega kõvasti müdistada, territoorium ei ole muidugi nii suur kui eelnevas loos ja asja teevad lihtsamaks osaliselt säilinud vundamendid. Ka maa on neile tagastatud, nii, et probleeme ette tulla ei tohiks.
Eks kolhooside eest seda tehnikat ikka peideti. Eelmine aasta käisime rainsiga ühes talus kus peremees näitas kus tema maadel terve rehepeksumasin maasees. Seal oli vana liivakarjäär kus ka kolhoosi eest oli masin kalda alla aetud ja ülevalt liiv peale lükatud. Praegusel ajal paistis masinast osa juba maaseest välja, aga kuigi tegemist puhta liivaga oli asi ikka väga läbi mädanenud.
.
. Päris hea lahmakas maad, selle detektoriga läbi kammimiseks kuluks õige mitu aastat. Hakatuseks tuleks välja otsida EW aegsed talukaardid, kus on ehk tolleaegsed teed, metsasihid ja kraavid peal. Kas seal piirkonnas nõukaajal maaparandust tehti? Mida kohalikud vanemad inimesed räägivad? Ega mõnel vanal kirglikul jahimehel, seenelisel või metsavahil äkki mõnda sellist imelikku sissevarisenud auku ei meenu, mida mõni aeg varem seal kuskil kohas justkui polnud?
