Eesti kui sõjalist abi vastuvõttev riik...

Wähk
Uudistaja
Postitusi: 11
Liitunud: 22 Sept, 2009 9:31
Asukoht: Tallinn/Harjumaa
Kontakt:

Postitus Postitas Wähk »

Dekanaadist tuli vastus, et see teema ei sobi, sest on liiga laialivalguv...

...ma just selle pärast sellises sõnastuses teema esitasingi, et siis saaks igast asjast natukene kirjutada, ei läinud läbi... :D

Pakuti välja kaks teemat, mille seast peaksin valiku tegema:

1. Eesti esmane kaitsevõime.
2. NATO kollektiivkaitse Eesti julgeolekugarantiina.

Endale meeldib teine teema natuke rohkem, esimene on natuke liiga sõjalis-strateegiline ja kuna ma hetkel erus olen, siis ei pääse materjalidele eriti lihtsalt ligi.

Teises teemas saaks pikalt ja laialt muliseda igasugust ümmargust juttu ja mõne ametnikuga äkki intervjuu teha, mis arvatavasti kujuneb selliseks, et küll NATO tuleb ja teeb ja meie ei pea millegi pärast muretsema...

Mis te asjast arvate..?
Las välkuda pikne, las kõmiseb kõu
ja punane saatan las ulub.
Mehed metsas on ühendanud jõud,
näis palju meil padruneid kulub...
nokkloom
Liige
Postitusi: 251
Liitunud: 03 Nov, 2008 20:38
Kontakt:

Postitus Postitas nokkloom »

Tee esimesest.

Siis on endalgi huvitav lugeda. Ehk tuleks välja midagi Salo tööga sarnast, äkki ärataks isegi mõned inimesed üles.

Teist on nii-kui-nii kõik kohad täis.
Lemet
Liige
Postitusi: 19914
Liitunud: 12 Apr, 2006 15:49
Kontakt:

Postitus Postitas Lemet »

Mõlemad teemad ju head ja lühidalt teostatavad...nagu sotsialismi kolm võitugi.
Errare humanum est-aga veel inimlikum on selle teise kraesse väänamine...
Kasutaja avatar
Qtec
Liige
Postitusi: 663
Liitunud: 08 Veebr, 2008 10:34
Asukoht: Tallinn
Kontakt:

Postitus Postitas Qtec »

Mina soovitaksin teist teemat ning lihtsalt juhiksin tähelepanu samal ajal puudujääkidele esmases kaitsevõimes. Aga jah, mis mul ikka niiväga pajatada. 100% NATO pooldajast skeptik nagu ma olen. NATO - idee on hea ja teostus ka ok. Aga kas see teostus ka reaalselt töötab? Praegusel kujul, äärmiselt kaheldav. Liiga palju muutujaid, nuppe mida saab mõjutada, isiklikke huvisid, riiklikke huvisid. Asi muutuks oluliselt tõsisemalt võetavamaks, kui viidaks läbi lisaks sõjalistele õppustele (aga isegi NRF'ile pole täis mahus õppusi veel tehtud, sest teda pole veel täis mahus kokkugi saadud) ka näiteks kriisikoosoleku ning otsuste langetamise õppus. Aga selle vajadust vist poliitkutele selgeks ei tee. Ilma selliste harjutusteta on aga võimatu isegi ennustada, kui kiiresti suudetakse NATO's raskeid sõjalisi otsuseid vastu võtta.
Incc
Liige
Postitusi: 117
Liitunud: 03 Okt, 2008 12:16
Kontakt:

Postitus Postitas Incc »

Tore muidugi, et õigesse kohta nõu tullakse küsima, kuid härrad erutuvad asjata. Nimelt on tänapäevased bakatööd mahult nii väiksed, et mõlemat teemat tuleb veel kõvasti kitsendada. Emmale-kummale küsimusele saaks võib olla magistritööga vastata ja sellekski tuleks mahtu kõvasti ületada.

Mina soovitan kitsendada teemat ja teha töö näiteks mingi Kaitseliidu üksuse põhal: saad siduda nii Eesti kui võõrast abi vastu võtva riiig (Kaitseliit opereerib ka ju Rootsi brigaadivarustuse peal) kui ka iseseisva kaitsevõime. Näiteks uurid, kuidas käitub minig kaitseliidu malev agressiooni korral.


Loomulikult sõbralikud soovitused, mõtted võib ka prügikasti visata ;)
War, war never changes...
A4
Liige
Postitusi: 1832
Liitunud: 13 Juun, 2005 23:55
Kontakt:

Postitus Postitas A4 »

Larry kirjutas:Võõrvägede turvaline kohaletoimetamine on võimalik vaid enne nö. esimest püssipauku või peale pauku alles siis, kui Kaliningradist möödapääsemine on turvaline. Rahuajal suurte lahinguüksuste Eestisse (loe: Venemaa vahetusse lähedusse) saatmine nõuab otsustajatelt suuri mune, mille olemasolus võib kahelda. See teine variant võtab ka kindlasti kauem, kui max 5 päeva.
Millistel faktidel põhineb väide, et lääneliitlastel pole piisavalt mune, et Eestisse konfliktiohu korral ennetavalt vägesid paigutada? Minu teada mitte mingitel faktidel. NATO ajalugu räägib teist keelt – NATO ei ole oma 60-aastase ajaloo jooksul veel ühtegi oma liitlast hätta jätnud.

Olen juba korduvalt siin foorumis (kurtidele kõrvadele ja pimedatele silmadele, sest paranoia on alati tugevam kui faktid) toonud näite sellest, kuidas terve külma sõja ajal kaitses NATO ühte oma liikmesriiki, mida ähvardas pidev ja vahetu oht langeda väga lühikese eelhoiatusaja jooksul agressiooni ohvriks. Selleks näiteks on Lääne-Saksamaa, mida 40 aastat ohustas Ida-Saksamaal asuv suur Nõukogude väegrupeering, mis erinevalt nt tänasest Leningradi sõjaväeringkonnast oli tervikuna pea täielikult komplekteeritud ning võimeline väga lühikese eelhoiatusajaga alustama pealetungi Atlandi äärde. Selle vahetu ohu vältimiseks hoidsid nii USA kui britid pidevalt Saksamaal üsna suurt väekontingenti, et võtta kommunistidelt soov riskida Kolmanda maailmasõjaga. Ja see töötas väga edukalt – kommunistid ei julgenudki sõda alustada, sest teadsid, et esimene üle piiri tulistatud mürsk ei taba mitte ainult sakslast, vaid ka ameeriklast ja inglast. Kui tollal oli nt Washingtoni otsustajatel piisavalt mune, et vägesid Saksmaal hoides riskida ülivõimsa Nõukogude Liiduga, siis miks ei peaks täna Lääne otsustajatel olema vajadusel piisavalt mune, et riskida Venemaaga, kes on vaid hale vari oma kunagisest võimsusest? Sama näite võib tuua USA-Lõuna Korea suhetest, kusjuures viimane ei kuulu isegi NATO-sse. Lõuna-Koreas, otse põhjanaabri piiri ääres paiknab keskmise suurusega USA väekontingent ning põhjakorealased teavad, et piiri ületades sattuvad nad automaatselt sõtta USA-ga.

Kuidas erineb tänane Eesti Põhja-Koreast või külma sõja-aegsest Lääne-Saksamaast? Vahe on selles, et kuigi Venemaa on ikka paha-paha, siis täna ta siiski Eestile ei kujuta vahetut sõjalist ohtu. Kui selline oht tekkima peaks, siis pole mingit faktidele põhinevat põhjust mitte uskuda, et meid toetatakse samamoodi nagu Põhja-Koread või Lääne-Saksamaad. Venemaal on küll kõik vahendid Eesti ründamiseks, kuid tal puudub selleks täna soov, sest ta ei riski astuda konflikti NATO ja eelkõige USA-ga. Kui lääneriigid oleksid nii munatud nagu siin väidetakse, siis mis kuradi pärast pole Venemaa meid juba ära võtnud? (Hea kaasfoorumlane Putkinen tegi aasta eest raudkindla ennustuse, et hiljemalt augustis 2009 tungib Venemaa Eestile kallale, aga võta näpust – ju õnnestus agressiooni taas aastakese edasi lükata).

Kalinigradist. Kuskilt on viimasel ajal välja imbunud jutt, et Kaliningrad kujutab endast mingit ülivõimsat sõjalist bastioni, mis on võimeline halvama kogu NATO tegevuse Läänemere ruumis. Minu teada pärineb see jutt Leo Kunnaselt, kes muuhulgas ajas rahvale hulga kärbseid silma sellega, kuidas Leningradi sõjaväeringkond kujutab endast hirmsat kõrges valmisolekus olevat löögirusikat. Ma ei ole küll eriline ekspert Kalinigradis asuvate väekoondiste võimekuse alal, aga miskipärast kipun arvama, et tegemist samasuguse liialdusega. Pole veel küll kuulnud, et ühegi teise sõjaväelase hinnangul kujutaks Kaliningradi enklaav endast väga tõsist takistust. Ja kui ka kujutaks, siis minu arvates näitasid nii esimene kui teine lahesõda ilmekalt, mida selline Nõukogude-aegse relvastusega maalapike kujutab endast nt USA lennuväe, laevastikugruppide, tiibrakettide ja eriüksuste kõrval.

Iseenesest ei tundu see mulle enam eriti juhuslikuna, et mingi ringkond otsib visalt vabandusi sellele, miks me ei peaks lootma NATO abile ja peaksime kõik jalgrattad ise leiutama. Enne NATO-ga liitumist rääkisid mõned tegelased (ja ma kindlasti ei pea siin silmas Kunnast), et NATO peale pole mõtet loota, sest sinna meid niikuinii kunagi vastu ei võeta. Eesti siiski võeti vastu, ja siis hakkasid levima jutud, et me oleme küll NATO liige, kuid NATO-l pole vägesid, mis suudaksid piisavalt kiiresti reageerida. Siis loodi NRF, samuti on USA oma väeüksuste reageerimis- ja kohaletoimetamise aegu kiiremaks muutnud. Selle peale leiti uus „häda“ – me oleme küll NATO liige ja NATO-l on päris palju kõrge reageerimisvaldmisega üksuseid, aga oh häda – ülivõimas Kaliningradi oblast seisab kaljuna ees ning selleks ajaks, kui sellest jagu saadake…

Kunagi suhtusin ma sellistesse „takistuste otsimisse“ huumoriga, aga tänaseks olen enam kui veendunud, et kui Venemaa peaks nt kulude kokkuhoiu eesmärgil Kaliningradi hoopistükkid desarmeerima, siis leiavad kohalikud skeptikud kohe järgmise probleemi. Äkki on Eesti keskmine aastane sademetehulk nii kõrge, et meie niiske kliima ajab lääneriikide kõrgelektroonilise tipptehnika kohe lühisesse ja järelikult ei saa liitlased appi tulla puht tehnilistel põhjustel… Küll mingi häda ikka leitakse, või hakatakse jälle kellegi munadest rääkima.
Larry kirjutas:Kallis sõber, valmistuda tuleb alati halvimaks variandiks, mitte parimaks. T..lade võimalustest üllatusrünnakuks on siin foorumis piisavalt kirjutatud. Võõrvägede transport siia rahuajal ei ole mingi ülikiire protsess, ja ei maksa arvata, et keegi kangesti kipub võõrale maale sõdima. Lihtsam on minu arust siiski omada "ülivõimsat armeed" (sinu sõnad) 50 päevaks ebapiisava hulga moonaga, kui et omada lahjat naljaarmeed 50 päevaks piisava hulga moonaga. Moona siiatoimetamine on kindlasti lihtsam, kui rasketehnika ja sõdurite saatmine, nii füüsiliselt kui ka poliitiliselt. Oma maa kaitsmine on siiski eeskätt meie endi mure, mitte kellegi teise. Ära seda unusta.
Kas ma saan sinu loogikast niimoodi aru: NATO alla 50 päevaga kohale ei jõua ja me peame ise arendama välja sellise armee, mis suudaks niikaua vastu pidada. Aga kogu raha tulebki panna ainult tehnika ostmise peale; DOS-e pole vaja, sest erinevalt liiltaste sõduritest ja rasketehnikast jõuavad DOS-id ilma probleemideta kohale ja pealegi heidutab venelast ainult torude arv, mitte mürsud, mis nendest torudest välja peaksid lendama?

Ehk näitad mulle ka neid logisitkaõpikuid, mis väidavad, et DOS-ide transportimine on füüsiliselt lihtsam, kui rasketehnika ja inimeste transport. Poliitiliselt võib see isegi teatud tingimustel tõsi olla. Füüsiliselt (logistiliselt) on asi aga risitvastupidine. Nt ühe USA jalaväebrigaadi Eestisse toimetamiseks (koos tabelvarustusega) peab teatud arv laevu ja lennukeid tegema sisuliselt ühe otsa reisi, aga selle brigaadi varustamine DOS-idega (DOS ei koosne vaid lahingumoonast, vaid ka kütusest, toidust, varuosadest, medikamentidest jms) on aga pidev ja katkematu protsess. Sõjaajalugu ju ainult sellistest näidetest koosnebki, kuidas suured armeed said lüüa mitte sellepärast, et piisav arv sõdureid ja tehnikat polnud õiges kohas, vaid sellepärast, et katkes varustamine (lahingu)moonaga – Napoleoni Suur Armee 1812, Hitler Moskva all 1941, Hitler Põhja-Aafrikas 1942-43 jne. Kui sinu hinnangul ei jõua abiväed kohale alla 50 päeva, siis mina ei näe põhjust, miks lahingumoon peaks kiiremini jõudma. Pigem on lahingumoona kohaletoimetamine isegi suurem probleem.

Ja keda me sinu arust heidutame ülivõimsa armeega, millel on ainult 1-2 DOSi? Ilma DOS-ideta armee ongi see olukord, millest iga strateeg unistab. Strateegia ja taktika üheks levinumaks võtteks on mitte vastase frontaalne ründamine, vaid tema äralõikamine tagalast, et pärast seda laskemoonata jm varudeta sõdureid nagu küülikuid küttida. Sinu poolt pakutava lahendusega – teeme DOS-ide arvel suure armee – ongi see, millest Vene strateeg unistabki. Sellises olukorras pole isegi vaja hakata sooritama keerukat ja riskantset manöövrit vastase äralõikamiseks tagalast – tuleb lihtsalt paarkümmend kilomeetrit üle piiri astuda, korralikult sisse kaevuda, lollide tšuhnaade ülivõimas armee kõmmutab kogu moona esimese paari päevaga ära, ja siis saad juba soomuki katusel Tallinnasse välja sõita, kõmmutades tee peal laskemoonata eestlasi.

Kogu selle pika jutuga ei taha ma öelda, et me ei peaks mõtlema esmase iseseisva kaitsevõime peale. Peame mõtlema küll, aga kui me isegi ei hakka NATO-ga arvestama, siis peame me hakkama riigikaitsele kulutama mitte 2% SKP-st, vaid vähemalt kolm korda rohkem. Siis saame vast ajapikku ka suure armee 50 DOS-iga. Aga kuni rahva poolt valitud poliitikud üle 2% ei anna, siis tuleb:

1. leida tasakaal esmaseks kaitsevõimeks mõeldud armee suuruse ja sellise DOS-ide arvu vahel, mis on vajalik liitlaste abivägede kohalejõudmiseks;
2. teaduvstada endale, et tervet rida keerukamaid ja kallimaid sõjalisi võimeid me 2% SKP-st iseseisvalt välja ei arenda ning selles osas annavad meile abi liitlased.
A4
Liige
Postitusi: 1832
Liitunud: 13 Juun, 2005 23:55
Kontakt:

Re: Eesti kui sõjalist abi vastuvõttev riik...

Postitus Postitas A4 »

Kapten Trumm kirjutas:
A4 kirjutas: Võiks natukene mõelda sellele, et väga suure tõenäosusega avastatakse potentsiaalse vastase rünnakuettevalmistused piisavalt suure eelhoiatusajaga
Dziises kraist :shock: :shock:

Kas Kamina ametnikud ei ole tõesti Gruusia sõja algusloost MITTE MIDAGI õppinud?
No tegelikult oli see ikka mitu kuud selgelt ette näha, et Gruusias läheb asi teravaks. Pealegi on Venemaa Põhja-Kaukaasia sõjaväeringkond alates esimest Tšetšeenia sõda olnud kõige võimsam ja seal on alati paiknenud suur hulk kõrges valmisolekus elukutselisi üksuseid, mida Leningradi SRV kohta küll 100-protsendiliselt väita ei saa. Venelaste poolne valmistumine ning õppused Kavkaz-2008 olid ju tegelikult suht nähtavad, aga millega grusiinid ilmselt ise ei arvestanud, oli see, et Venemaa reageerib nii kiiresti ja jõuliselt grusiinide sisenemisele Lõuna-Osseetiasse. Selles osas jättis grusiiide luure ilmselgelt soovida.

Kui see kõrvale jätta, siis mida Gruusia sõda kokkuvõttes ütleb nii Gruusia kui ka Eesti riigikaitse lünkade kohta. Laias laaastus näitas Gruusia sõda, et arendada tuleb muuhulgas järgmiseid valdkondi:

- luure ja eelhoiatus;
- korralik juhtimine ja side, ilma milleta pole võimalik üksuseid kiiresti muutuvas olukorras juhtida;
- reservüksused ja toimiv mobilisatsioonisüsteem - grusiinid kuulutasid välja küll üldmobilisatsiooni, kuid ei suutnud kohaletulnud reservistidest üksuseid formeerida ja rindele saata;
- korralik suurtükivägi suudab tekitada vastasele tõsiseid kaotuseid
- jalavägi vajab kaotuste vähendamiseks vähemalt mingit soomuskaitset;
- jalavägi vajab tegutsemisavabaduse säilitamiseks vähemalt mingit elementaarset õhukaitset ning erinevalt 10-st vanast hävitajaloksust suutis Gruusia erinevad ÕT-süsteemid vastast siiski tõsiselt häirida.
- tankitõrjet on vaja arendada

Kui sa nüüd võtad ette Eesti 10-aastase arengukava avaliku osa, siis sa näed, et kõik nimetatud võimed kuuluvad arendamisele kui prioriteetsed. Selge see, et me ei suuda 10 aasta jooksul panna tervet maaväge soomusesse (ühe brigaadi ehk isegi saab) ega katta kogu Eestis keskmaa-ÕT-ga (lennukitest ma isegi ei räägi), kuid üldised suunad on iseenesest õiged ja areng selles vallas toimub. Erandiks on siinkohal vast suurtükivägi. Soome 122mm torud küll osteti, aga mina ei ole kindel nende tegelikus efektiivsuses ja võimes counter-battery tuld üle elada. Pigem oleks vaja midagi moodsamat, liikuvamat ja suurema tulejõuga.

Seejuures pandi need peamised prioriteetid tegelikult paika juba enne Gruusia sõda, augustisõda pigem kinnitas üle seda, et kamina ja kaitseväe planeerijad on üldiselt õigel teel.

Ja veel näitas Gruusia seda, et ilma NATO-ta läheb raskeks isegi sellisel Venemaa naabruses oleval väikeriigil, kes paneb 6% SKP-st kaitse peale.
Kasutaja avatar
Kapten Trumm
Liige
Postitusi: 40072
Liitunud: 28 Juul, 2005 15:35
Kontakt:

Re: Eesti kui sõjalist abi vastuvõttev riik...

Postitus Postitas Kapten Trumm »

A4 kirjutas: No tegelikult oli see ikka mitu kuud selgelt ette näha, et Gruusias läheb asi teravaks..
Muud pole miskit öelda, eks tagantjärele tarkus ole täpisteadus. Kui vaadata muuhulgas kaitsega tegelevate isikute väljaütlemisi, jutu sisu ja miimikat 888 ajal ja vahetult peale seda, siis sealt paistis välja midagi muud kui "me teadsime seda ette". Sealt tuli selge signaal, et ega nad ikka täpselt ei teadnudki, mis seal toimus. Ja mingi info ametlikku liikumist "lessons learned" riviüksustesse pole tänaseni toimunud, sest siin foorumis kirjutab umbes kümmekond kaadri pagunikandjat, kes oletavad samamoodi mingite interneti materjalide põhjal.

See paistis selgelt välja, et reaktsioon sündmustele oli paanilist laadi - sõjaväelastel paistis see lihtsalt vähem välja. Selline laad tekib ainult siis, kui asi on mingis osas üllatuslik.
Pealegi on Venemaa Põhja-Kaukaasia sõjaväeringkond alates esimest Tšetšeenia sõda olnud kõige võimsam ja seal on alati paiknenud suur hulk kõrges valmisolekus elukutselisi üksuseid, mida Leningradi SRV kohta küll 100-protsendiliselt väita ei saa.
Sealkandis on märksa tõsisemad sõjajõud teispool rindejoont kui Baltikumis kah. Balti riikide paugu panemiseks pole ju vaja sadu tanke ja kümneid tuhandeid kutselisi.
Venelaste poolne valmistumine ning õppused Kavkaz-2008 olid ju tegelikult suht nähtavad, aga millega grusiinid ilmselt ise ei arvestanud, oli see, et Venemaa reageerib nii kiiresti ja jõuliselt grusiinide sisenemisele Lõuna-Osseetiasse. Selles osas jättis grusiiide luure ilmselgelt soovida.
Venemaa on seal suuri õppusi ennegi korraldanud, ometi sõjaks läks just seekord ja suht ootamatult.
- luure ja eelhoiatus;
- korralik juhtimine ja side, ilma milleta pole võimalik üksuseid kiiresti muutuvas olukorras juhtida;
100% õige. Kui muidugi see eelhoiatus piirdub kahe fikseeritud radarijaama rajamisega, siis on see kogu üritusest nii 20%. Palju rohkem on vaja panustada signintile.
- reservüksused ja toimiv mobilisatsioonisüsteem - grusiinid kuulutasid välja küll üldmobilisatsiooni, kuid ei suutnud kohaletulnud reservistidest üksuseid formeerida ja rindele saata;
No see on küll selline asi, millest "valgustatud saamiseks" polnud seda sõda vaja. Siin tuleb ikka väga palju areneda. Lihtsalt praktika saamiseks pole eales piisavalt raha antud.
- korralik suurtükivägi suudab tekitada vastasele tõsiseid kaotuseid
KSAP-i avalikust osast puuduvad IGASUGUSED viited suurtükiväetehnika hangeteks. Ka puuduvad IGASUGUSED viited sellele, et hakatakse formeerima kõrgema astme väekoondisi, mille osa suurtükivägi on. Korralik suurtükitehnika on nii kallis, et see peaks olema siis ära nimetatud. Veelgi enam, suurtükke on enam kui kord Eestile võileivahinnaga pakutud, kuid Eesti on leidnud alati põhjuse ära öelda.
jalavägi vajab kaotuste vähendamiseks vähemalt mingit soomuskaitset;
kuidas selle peale alles praegu tullakse? Vene sõjakoolides õpetatakse seda I kursusel. Või jõudis peale Gruusiat kohale, et moodne kuulivest ikka soomusmasinat ei asenda?
-jalavägi vajab tegutsemisavabaduse säilitamiseks vähemalt mingit elementaarset õhukaitset
Kas kamin mitte üsna mitu aastat ei venitanud Mistralite hankega? Õhukaitset on vaja. Peale ülikalli integreeritud ÕT süsteemi on vaja ka lihtsamaid-odavamaid kaasaskantavaid rakette - kasvõi Hiina omi. Näiteks KL võitlusgruppidele.
ning erinevalt 10-st vanast hävitajaloksust
allpool kirjas
suutis Gruusia erinevad ÕT-süsteemid vastast siiski tõsiselt häirida
Tüüpiline leviv müüt.

Gruusia ÕT süsteemid suutsid tekitada üksnes episoodilisi kaotusi. Venelased tegid nagu paraadil, ilma igasuguse SAM-surpressionita kahekaupa lende, julgesid teha rünnakul mitu pealelendu (vaata telekat). Ööpäevas tehti ca 50 lendu, kokku kaotati 6 lennukit, 5 päevase sõjategevuse kohta kaotuste % on tervelt 2,4%. Selles arvus on omakorda segadus ja mõni "võit" võib olla ka venelaste "sõbraliku tule" arvel.
-tankitõrjet on vaja arendada
Õige. Aga mitte ainult vananenud Milan-raketisüsteeme juurde ostes, mille efektiivsus arvestades venelaste kaitsemeetmete arengut võib mõne aasta pärast kahtlane olla.
Kui sa nüüd võtad ette Eesti 10-aastase arengukava avaliku osa, siis sa näed, et kõik nimetatud võimed kuuluvad arendamisele kui prioriteetsed.
Gruusia sõja kontekstis jätsid sa targu mainimata ühe Eesti/Gruusia ühise probleemi, mida mina olen enam kui kord tõstatanud, mingit vastust saamata. Ilmselt meelega, sest see ei toeta su agendat arengukava kõikenägevusest. Nimelt asjaolu, et mõlemad riigid asuvad mere ääres ja merel on vaenulik laevastik.

Nimelt episood, kuidas venelased maandasid Abhaasiasse segamatult meredessandi ja uputas käigult kogu grusiinide kahuripaadidest koosneva mereväe. Suured sõjalaevad sõitsid segamatult kalda ääres ja grusiinidel polnud neid millegiga hirmutada.

Arengukavas nimelt
a) räägitakse eeldatavasti kahuritega-KPdega relvastatud kiirkaatrite ostmist (vt Gruusia kogemus"
b) pole sõnagi juttu mingist rannakaitse lahendusest
c) laevavastase võimekuse kohta esitatakse valeinfot (tule ja tõesta mulle, kuidas nt Penquin rakettide võimekus on ülejõu käiv, vastavad laevad on muide praegu Norras müügis).

Selles on arengukava avalik osa tasakaalustamata ja puudulik.

Nüüd tulen tagasi 10 hävitajaloksu juurde. Kui need 10 loksu oleks konflikti esimesel päeval laserjuhitavate pommidega selle Gori tunneli sulgenud?

Kas venelased oleks laevastiku paraadi Abhaasia rannikul teinud, kui nad oleks teadnud, et loetud minutite jooksul võib toimuda tiibraketirünnak laevadele?

Mida oleks Gruusia võidukas õhutõrje teinud nende võtmeprobleemidega? Mitte midagi.
Selge see, et me ei suuda 10 aasta jooksul panna tervet maaväge soomusesse (ühe brigaadi ehk isegi saab) ega katta kogu Eestis keskmaa-ÕT-ga (lennukitest ma isegi ei räägi), kuid üldised suunad on iseenesest õiged ja areng selles vallas toimub.
Areng peaks olema tublisti kiirem. Maailmas on riike, kus viletsamalt positsioonilt saadi 20 aastaga superiigi relvajõud, meil ei suudeta isegi 50 000 dollarilisi manpadse osta.
Erandiks on siinkohal vast suurtükivägi. Soome 122mm torud küll osteti, aga mina ei ole kindel nende tegelikus efektiivsuses ja võimes counter-battery tuld üle elada.
Eestile pakuti omal ajal ka teist FH-70 pataljoni komplekti. Miks vastu ei võetud? Konserveerituna võivad need ka 50 aastat seista ja käikuvõtmist oodata? Avalikel andmetel plokkis kamin selle hanke ära.
Pigem oleks vaja midagi moodsamat, liikuvamat ja suurema tulejõuga.
Mismoodi sa neid liigutad? Pioneeritehnikat ju pole. Õhukaitse puudulik, sillad katki. Need kallid kahurid satuvad esimese purukslastud sillaga jõe äärde mahajäetuna peagi Moskvasse Balti trofeede näitusele, kus kogu vene meedia mõnuga Balti riikide saamatuse üle parastab.

Eesti vajab eelkõige suurtükisüsteemi, mida me suudame piisavalt massiliselt tarvitada.

On väga ekslik arvata, et suurtükiväe peaülesanne on counter battery. Eesti tulevikusõjas on suurtükiväe esmane ülesanne edasi rühkiva vastase massi peatamine (mida jalavägi hernepüssidega eales ei epata) enne kui ta meie jalaväest üle sõidab. See tähendab, et edukalt ja massiliste ohvriteta sõja pidamiseks peab Eesti suurtükiväe tuli olema saadaval kõikjal. Nagu tellid, nii rahe tuleb.

Selleks peab olema kaugelt rohkem suurtükke kui praegu on ja määravaks muutub, mida me suudame endale lubada sõjaliselt relevantse koguse. Eesti puhul saab rääkida vähemalt 200 suurtükist+varud kaotuste puhuks. Kui kamina ametnikud käivad relvamessidel ja ostavad meile ühe patarei PzH 2000-deid, siis see Eesti suurtükiprobleemi ei lahenda. Eesti kaitsevägi ei suuda endale lubada lähikontakti vaenlasega, kellel on massivne ülekaal arvus, soomuskaitses ja otsetule ulatuses. Enne, kui vastase formatsioon jõuab otsetulee kaugusele, peab see saama hõrendatud suurtükitulega. Muidu see jalavägi hävitatakse vältimatult.

Ma kardan, et 30 aastat vana kasutatud FH-70 on see lagi, mida me suudame endale lubada arvestatava koguse. Võibolla isegi osa peab veel prostam olema.

Ja praeguse pioneerivõimekuse juures on isegi FH-70 mobiilsuse tagamine kahtlane, sest ta kaalub 9 tonni ja seda üle purde ei lohista ja koolmekohast sõdurite rammu ja vintsiga läbi ei vea.

A4, küsimus ei ole mingis NATO võimekuste linnukeste tegemises ankeetidesse, vaid reaalses lahingu pidamises.
Ja veel näitas Gruusia seda, et ilma NATO-ta läheb raskeks isegi sellisel Venemaa naabruses oleval väikeriigil, kes paneb 6% SKP-st kaitse peale
Kui sellest 6% pool kulutatakse ära palgaarmees soldatile kõva palga maksmiseks, soojadel maadel kaamelite valvamiseks, kasutute ameerika käsirelvade ja änksade digivormide peale, siis nad ei saagi kodumaal hakkama. Kui Gruusia oleks panustanud tõsiselt oma reservi võimekusse ja ohvitseride harimisse, siis oleks tulemus võinud ka teine tulla. Nimelt oli vene sõjaplaan väga riskantne ja sõltus ühestainsast tunnelist. Lase sealt paar pataljoni läbi, lennuvägi pommitab selle umbe ja edasi tehakse sellest kitsa oru põhjas liikuvale tehnika massile "surmaorgu". Sõjatehnika oli neil korralik, palju võimekam kui kolmel Balti riigil kokku.
/Veelgi hullem on see, et koos kohustusliku patriootliku riigioptimismi kehtestamisega nõrgeneks paratamatult ka meie ohutaju, mis on enesealalhoiuks vältimatult vajalik instinkt/ S. Mikser 2014.
Kasutaja avatar
Qtec
Liige
Postitusi: 663
Liitunud: 08 Veebr, 2008 10:34
Asukoht: Tallinn
Kontakt:

Postitus Postitas Qtec »

Wähk kirjutas:Dekanaadist tuli vastus, et see teema ei sobi, sest on liiga laialivalguv...

...ma just selle pärast sellises sõnastuses teema esitasingi, et siis saaks igast asjast natukene kirjutada, ei läinud läbi... :D

Pakuti välja kaks teemat, mille seast peaksin valiku tegema:

1. Eesti esmane kaitsevõime.
2. NATO kollektiivkaitse Eesti julgeolekugarantiina.

Endale meeldib teine teema natuke rohkem, esimene on natuke liiga sõjalis-strateegiline ja kuna ma hetkel erus olen, siis ei pääse materjalidele eriti lihtsalt ligi.

Teises teemas saaks pikalt ja laialt muliseda igasugust ümmargust juttu ja mõne ametnikuga äkki intervjuu teha, mis arvatavasti kujuneb selliseks, et küll NATO tuleb ja teeb ja meie ei pea millegi pärast muretsema...

Mis te asjast arvate..?
Mis valiku siis tegid? Kindlasti anna töö valmimisest ka siinses ringkonnas märku...
Vasta

Kes on foorumil

Kasutajad foorumit lugemas: Registreeritud kasutajaid pole ja 8 külalist