Kapten Trumm kirjutas:Kaur3, kossuskeem puust ja punaseks
Me võime siin kõvatata ükskõik millise MLRS/raketisüsteemi paremusest Gradi ees (mis on tõesti nii), kuid senikaua, kuni meil ei ole neid paremaid süsteeme piisavas koguses, pole neist ka erilist kasu.
Ja olukorras, kus lahingutegevus käib ca 30 000 km2 suurusel territooriumil, võib 10 hüpersuper raketisüsteemi või 20 moodsaimat liikurhaubitsat kasvõi sulakulda torust välja lasta, igale poole neid ei jagu
ja vastase lennuväele on 10 sihtmärki lihtsam hävitada kui 50 sihtmärki. Pealegi on vastase õhuüleoleku tingimustes mistahes raketisüsteemi kasutamine suitsidaalne tegevus, sest hea ilma korral paistab juba mõne tuhande meetri kõrguselt tulistav MLRS vähemalt 50 kilomeetri kaugusele.
Tegemist on väga demaskeeriva relvaga, mis vastase õhuüleoleku korral võib osutuda ühekordseks relvaks. Milleks on huippu-süsteemid liiga kallid ja neid saab liiga vähe.
Ei pea päris paika. Raketisüsteemi jälgitavus sõltub tugevalt kasutatavast kütusest (suits), laskenurgast ja pinnasest (tolm), kusjuures siinkohal on Grad-il eelis, kuna see kasutab minu teada ballistiiti, mis on praktiliselt suitsuvaba. M-270 raketid kasutavad enamasti ammooniumperkloraadi ja alumiiniumi põhist kütust, mille Isp on suurem, kuid mis jätab maha Al2O3 osakeste ümber kondenseerunud aurupilve. Samas on valangu kestus Grad-i puhul suurem (samasuguse tulelöögi puhul).
Teine teema on see, et suuremate rakettide (227mm vs. 120mm maht on kordades erinev) puhul on lõhkepea tulejõud oluliselt suurem, mistõttu teeb üks rakett oluliselt rohkem kahju kui mitu 120mm-st.
Kolmandaks on suurema raketi sihitatav piirkond ruutsõltuvuses laskekaugusest, mis tähendab, et näiteks M-270 sihitatav piirkond on Grad-i omast u. 5 korda suurem vaatamata sellele, et laskekaugus on vaid 2-2,25 korda suurem. Mistõttu võib julgelt öelda, et 10 M-270-t võimaldavad anda sama suurele territooriumile märksa tugevama tulelöögi kui 50 Grad-i, kusjuures operatiivsus on oluliselt suurem (tõenäosus, et mõni raketilaskja on sihtmärgi laskeulatuses on suurem).
Neljandaks on tulenevalt suuremast sihitatavast piirkonnast ja suuremast laskekaugusest suuremate rakettide kasutamine oluliselt paindlikum ning tulelöögi saadavus oluliselt suurem.
Viiendaks ei pea M-270 enam nii palju ringi liigutama kui Grad-e, mis kompenseerib oluliselt vähenemise kvantiteedis (eriti oluline on see taganemisel)
Kuuendaks ei jõua selle aja jooksul, mil M-270 laseb valangu välja reageerida mitte ükski lennuvägi ega ka suurtükk v.a. juhul kui lennuk on samas piirkonnas. Valangu lõppedes lahkub masin koheselt positsioonilt (eriti kavalad mehed jätavad alltuulekülge decoy) samas kui näit. D-30 (pzh 2000 vs. D-30 võrdluses) eemaldamine võtab kõvasti aega.
Seitsmendaks vajab 10 M-270-t oluliselt väiksemat teenindavat meeskonda ja masinaparki kui 50 Gradi, kusjuures ka logistiline koormus on väiksem.
Kaheksandaks peavad Gradid opereerima patareidena, kuid M-270-d saavad tegutseda üksikult või paarides. See parandab oluliselt operatiivsust, logistilist hallatavust, juhtimise paindlikkust ja vähendab märklaua suurust.
Kusjuures - kui seda avastamist nii väga kardetakse, saab M-270 jaoks vabalt töötada välja ka väikese suitsusega mootorid.
Last but not least - kus on modede silmad. See teema on Pasidest juba väga kaugele ekselnud.