Au andmine

Muljeid teenistusest. Nii Eesti väeosades, N Liidus, luures või vastuluures, või hoopis partisanide juures. Kuidas kellelgi juhtunud on.
Vasta
Kasutaja avatar
murdock
Liige
Postitusi: 56
Liitunud: 18 Aug, 2009 10:23
Asukoht: Harjumaa
Kontakt:

Postitus Postitas murdock »

Kaasaegse ohvitserina võin öelda, et praegu "au andmine" on väeositi erinev. Vähemalt mis puutub minu teenistuskohta *********** siis meie teretame lihtsalt üksteist. Ja pole probleem kapralile või seerule enne tere öelda, mitte tuima ja tigeda näoga otsa põrnitseda, et kas sa rsk määrustikku ei tunne või. Inimese oskused ja teadmised on olulisemad kui ametikoht või auaste. Aga vahetevahel kui peastaabis käia, siis tekib küll selline tunne nagu kunagi ammu noorteajal esimesel nädalal, brrr....
Kasutaja avatar
hillart
Liige
Postitusi: 3281
Liitunud: 07 Jaan, 2005 15:02
Asukoht: Tallinn
Kontakt:

Postitus Postitas hillart »

Ja pole probleem kapralile või seerule enne tere öelda, mitte tuima ja tigeda näoga otsa põrnitseda, et kas sa rsk määrustikku ei tunne või. Inimese oskused ja teadmised on olulisemad kui ametikoht või auaste.
Vaat, selle asjaga on selliselt, et - suhtumise küsimus.
Tõsijutt! Mulle pole kah mingiks probleemiks esimesena tervitada, ja seda ei pea tõepoolest tegema igast august negatiivsust kiirates. :lol: :lol:
Inimesele, kes end sisemiselt sõdurina tunneb ja sõjaväelist tervistust, mitte kui võimutsemise elementi ei kasuta, vaid kui lihtsalt ühte komponenti sõdurluses(sks. k. "Soldentum"), sõduriks olemises võtab , ja tunnetab seda kui sõjaväelist viisakust, pole tervistamine mingi probleem. Ei tunne tervitav mees end ise alandatuna, ega ei suhtu sellesse selliselt ka esimesena tervitaja. Arvan, et sõduri mõttelaadi viljelejatele on isegi selline arusaam üldiste viisakustavade negatiivsusest sügavalt arusaamatu.
Miks ma seda selliselt lahti seletan? Aga minule, kes ma peaaegu kogu oma teadliku elu paguneid kandnud olen ja kes end sõjaväelaste maailmas mitte külalise, vaid püsielanikuna tunnen, pole ka esimesena tervitamine raske ja minu jaoks on nii inimesena, kui sõjaväelasena, elementaarne olla viisakas. Ma saan muidugi rääkida vaid iseenda eest, kuid viisakus pole mitte kellegi alandamine või siis iseenda ülemuslikkuse rõhutamine ning viisakusele samaga vastamine pole mitte eneseväärikuse mahasurumine.
Mis puutub aga seda eelnevas postituses nenditut, siis selles just midagi sellist silma torkabki. Nii tervitatav, kui tervitaja suhtuvad sellesse just selliselt - üks kui enda ülemuslikkuse rõhutamisse, teine, kui enda alandamisse. Ja kui taoline suhtumine sõdurlusse ja sõjaväelisusesse on ohvitseri poolt, kes peaks (just nii - peaks) just-kui (mitte ainult määrustikule vastavalt, vaid ka tegelikult) olema eeskujuks oma alluvatele, siis ... Ah, eks igaüks mõista seda juttu vastavalt oma rikutuse astmele, nagu tavaks on öelda. :cry: :cry:
Paraku on , jah, ka Kaitseväes hulgimalt selliseid inimesi, kes seal end enamasti kui külalised tunnevad. Häbenetakse vormiriietuse kandmist ja tehakse seda vaid n.ö. karistuse hirmus (ülemuste silma all), peetakse kõike sõjaväelist (ka käitumises) millekski häbiväärseks ja püütakse igal võimalikul juhul rõhutada oma lugupidamatust selle suhtes jne., jne.
Ühe sõnaga, kokkuvõtvalt - minu jaoks on sõjaväeline tervitamine üks osa sõjaväelisest elukorraldusest ja lihtsalt üks osa puhtinimlikust viisakusest, millel sõdurluses on just selline kindlaksmääratud vorm. Ja viisakas olemine ei ole häbiväärne ja alandav!!!
Viimati muutis hillart, 19 Mär, 2011 13:14, muudetud 2 korda kokku.
Postitusi lugedes kasuta kôigepealt oma aju (NB!! peaaju) HOMO SAPIENS !!! (e. foorumlane)

Stellung halten und sterben!!
Vandersell
Liige
Postitusi: 74
Liitunud: 08 Veebr, 2010 0:11
Asukoht: Internetis.
Kontakt:

Tervist!

Postitus Postitas Vandersell »

Oen selle jutuga väga nõus.
Tervitamine on hea komme igas mõttes. Ses osas pole ka oluline, kes seda esimesena teeb. Ja kas nägu on tuttav või mitte. Tervist võib alati soovida, ükskõik, kas keegi kedagi kohe ära tunneb või mitte.
Andres
Kasutaja avatar
Grimrate
Uudistaja
Postitusi: 13
Liitunud: 01 Juul, 2010 1:32
Asukoht: Pärnu
Kontakt:

Postitus Postitas Grimrate »

Teenisin EKVs 98/99 Meegomäel KVLKs Sõjaväpolitsei kompaniis. Meie ülesandeks oli väosa valvamine ja põliselanikena me tundsime ennast seal pärisperemeestena. Noorteajal tuli meil oma toast väljaspool liikuda joostes. Kui mingi pagun (suvaline) ette juhtus, tuli sujuvalt üle minna rivisammule (mittte valvelsammule) ja kulpi lüüa. Lisaks inimestele oli veel nn. Lahingukooli mõõk fuajees, millele tuli läheneda vähemalt nagu kooliülemale.
Peale reamehevannet läks asi inimlikumaks. Med.teenistuse ülemale kpt Leale (tore proua) tundus näiteks kogu see käega vehkimine ikka väga imelik. Vahest ikka sai nalja pärast riviliselt sööklasse mines karp valvelsammule kamandatud, proua kapteni nägu oli alati väga nördinud. Üldiselt meil kaptenist kõrgemat looma tihti ei näinud. Ajateenija andis au alates nooremveeblist v.a. oma otsene käsuliin. Ühed huvitavad tegelased olid seersantõppurid - üleajateenijatest veeblikursuse õpilased. Nendega oli pidevat kemplemist. Isendeid oli seal igasuguseid. Need, kes kõige rohkem austamist nõudsid, said seda millegipärast kõige vähem. Mõnede puhul kiskus käsi juba iseenesest kõrva äärde.
Kaitseliitlasena on siiani külge jäänud kuri komme kamraade sõjaväeliselt tervitada - tegemist just sõbraliku ja austust väljanäitava tervitusega tublide kaasvõitlejate pihta. Samas esineb ka praegu, kui mingit formaalset sundi kirjutamata reeglite järgi pole, isendeid kelle puhul käsi kohe kuidagi ei tõuse. Üks eriti värvikas näide kannab austavat hüüdnime Seltsimees Prapostšik - peaks kõik ära seletama.
incognitus
Liige
Postitusi: 54
Liitunud: 23 Okt, 2009 17:17
Asukoht: Tallinn
Kontakt:

Au andmisest

Postitus Postitas incognitus »

No meil oli nii, et noorteajal sai ikka üsna tihedalt kõigile tärnimeestele kulpi antud. Hiljem kui ka juba suuremate ja väiksemate ülemustega tuttavaks saadud, siis muutus asi justkui ses mõttes lihtsamaks. Üldjuhul löödi kulpi meil alates kaptenist ehk roodukomandörist. Ega teisedki tervitamata jäänud, kuid mitte kulbivisksmisega üldjuhul.
kombrig
Uudistaja
Postitusi: 12
Liitunud: 12 Mär, 2011 13:52
Asukoht: paldiski
Kontakt:

Postitus Postitas kombrig »

Au andmisest rahuvalves,lihtsalt,kuis võib asi juhtuda.Oli meil üks kapral ja jäi ,õnnetu,ühele n.leitnantile hammaste vahele.Asi venis ikka mitme kuu pikkuseks,kus närivaks pooleks oli ohvitserihärra.Mis põhjusel,sellest teisel teemal,aga jutustan kindlasti,sest sellist lugu annab isegi vene kroonust otsida.Hr.leitnant viis sõduri niikaugele,et mees tegi paberid korda ja viidi teise väeossa üle.Ärasaatmise ajal,viimane suits veel suitsunurgas,vormides,jalutas too leitu mööda.Sõber ei olnud kade ja viskas kulpi-vasaku käega,suits oli ju paremas.Leitu,seisatades ,karmilt,sõnu seades, pead vangutades ja väga mõnitavalt laitvalt-Väääga vaale käega,kapral.Järgnes kiire,selge,lühike vastus-Väga vale mees ka,sir.Rohelise näoga leitut tasus vaadata.Et niipidi siis-au antakse mehele,mitte ainult pagunile...
Kasutaja avatar
Standartenführer
Liige
Postitusi: 156
Liitunud: 09 Juul, 2006 14:43
Kontakt:

Postitus Postitas Standartenführer »

Mul oli EKVs selline juhus, kus siis varem teenimaläinud sõdur sai üleöö "ohvitseriks" ja lambist minu kannatust katsetas. Tähendab tema oli 2,5 kuud enne mind sõjaväes ja mingid pagunid peale saanud ning kõndis ringi kui tunnustatud härra.
Ühel päeval olin päevnik ja nagu määrustik ette nägi, andsin au kõrgemas auastmes kaitseväelastele. Kõik tervitasid vastu, ainult mitte tema. Miks? Seda ei tea tänaseni. Mingit kana polnud meil kitkuda, täiesti võõras vennike. Aga ta tegi seda mitu korda ja selge, et mitte juhuslikult.
Järgmisel hetkel oli mul selge, et sellele mehele ENAM AU EI ANNA! Mida iganes aga mitte seda! Ja tulebki tüüp pataljoni riviplatsil vastu, uhke nägu peas, teades oma seisust siis kindlasti äge fiiling ka. Ma läksin tast rahulikult mööda ja absoluutselt ei kottinud ka, et mis? Ja tüüp siis: "misasja, au ei annagi vä???!!!"
Ütlesin, et mis ma annan, sa ei tervita ju vastu, olen näinud!
"Mind ei huvita, kes su rühmaülem on?"
"n-vbl *******"
"NII, nüüd lähed kannad talle ette, et sa ei andnud mulle au ja ma kontrollin seda!!"
Aa hui ma läksin kuhugi sellest ette kandma. Läksin pärast tagasi kurilkasse panin suitsu ette ja naersin seda lugu koos suvaliste kaasajateenijatega. Ning sellest asjast ei saanudki mitte midagi, mina ei kandnud ette, tema seda ei kontrollinud. Tahtis mulle tsurkat teha!
JA KUI sa seda siit loed "ohvitser" ja ennast ära tunned siis tea, et järgmine kord kui ma sind näen, siis "vestleme".....
1661
Liige
Postitusi: 450
Liitunud: 18 Dets, 2004 23:53
Asukoht: Valga
Kontakt:

Postitus Postitas 1661 »

Tere.
Sai kaks aastat N.Liidu õhuvägedes teenitud.
Polgus oli lihtne, pagunid kõigil peal, au sai antud alates kaptenist. Oma eskadrilli väiksemaid teretasime või lõime kulpi. Lennuväljal oli raskem. Kõik olid tehnilises või lenduri ürpides (pagunid puudusid). Vanemaid ja võõraid - määrustiku järgi, nooremaid jäid tähelepanuta. Ei mäletagi, et oleks uuele ringile kutsutud.

Rjadovoi po dolžnosti praporžika gruppa REO Toomas Janovtš.
matiair
Liige
Postitusi: 103
Liitunud: 10 Jaan, 2006 22:46
Kontakt:

Postitus Postitas matiair »

. . . suured ja rasked probleemid teil seal maaväes, loen ja imestan. Olen ju isegi kursuste korras küll meegomäel ja mujalgi olnud, kõike kohe ei mäletagi mis moodi käis. . .
räägitakse, et kui jumalad maapeal korda lõid olivad õhuväelased taevas :-) hakka või uskuma.
Kustav
Uudistaja
Postitusi: 4
Liitunud: 26 Jaan, 2012 3:01
Asukoht: Rakvere ligidal
Kontakt:

Re: Au andmine

Postitus Postitas Kustav »

Kõigepealt määrustekohane kulp kaasvoorumlastele :D Tervituseks võinii
Arvasin minagi, et mul pole midagi meenutda aga kui lugedes põrkasin kasutaja Tux postitusele, elavnesid mu mälestustes/meenutustes üks analoogne juhtum, mis sarnanes Tux-i kirjeldatuga....

Pagan küll. Lisasin siia pika jutu juhtumist, enda kohta kohe päris pika aga eelvaate nuppu vajutades tuli teade sisselogimisest ja tekst kadund.
Viimati muutis Kustav, 01 Veebr, 2012 15:04, muudetud 1 kord kokku.
vesilemb
Liige
Postitusi: 58
Liitunud: 06 Mär, 2012 0:09
Kontakt:

Re: Au andmine

Postitus Postitas vesilemb »

Sõjaväeline tervitus. Nõuka ustaavi järgi pidi korraliku rivi sammuga marssima hulk meetreid ning sirgelt kulpi viskama. See oli paras füüsiline pingutus ning pole võrreldav käepigistuse või käe tervituseks tõstmisega. Puht füüsiliselt ei ole selline tervitusviis praktiline ega vajalik. Ma olin Uralski linna garnisonis kus oli ohvitsere rohkem kui sõdureid. Ning sebimist oli väiksel territooriumil päris tihedalt. Oleks mõeldamatu kui sõdurid ja ohvitserid peaksid pidevalt rivisammul teineteisele kulpi viskama. Ja sellepärast üldiselt oli vaikiv kokkulepe, et majorist madalamad omavahel ei tervitanud kui üksteist tunti, samuti piisas ka kiirest kulbi viskamiseks tavalise tervituse asemel, mida ohvitserid omavahel praktiseerisid. Kinnisel territooriumil satud ju pidevalt samade nägudega kokku keda sa väga hästi tead. Samas Ustaav ei reguleerinud tervitamise sagedust või muid tingimusi vaid nõudis tingimusteta iga kord ettenähtud tervitust. Absurdne onju. Ja ma ei mäleta, et ükski vene ohvitseridest oleks selgitanud "au andmise" olemust, et see on tegelikult viisakusavaldus või tervitus. Ustaavis on see selgelt ülemuse ja alama vahe rõhutamine, kaugel tervitusest. Nimetuski "otdanie chesti" - au avaldamine. Ja nii oligi. Kes polnud piisavalt auväärne, au ei saanud.
Mis moodi EKV's asjad käivad, seda ma ei tea. Ma loodan et teistmoodi ja mõistlikumalt. Kusagilt jäi kõrva, et kas vist hollandis tahetakse kulbi viskamine üldse ära lõpetada.
OveT.
Liige
Postitusi: 2610
Liitunud: 22 Jaan, 2004 13:22
Kontakt:

Re: Au andmine

Postitus Postitas OveT. »

JALGADETA.jpg
JALGADETA.jpg (71.02 KiB) Vaadatud 6616 korda
Palun alati pakkuda märke, medaleid, riste, autasusid tsaari, eesti ja saksa ajast. Samuti dokumente, postkaarte ja fotosid igal teemal, vorme, kiivreid, pandlaid, mõõku jms. 52-23353 ri28le@hot.ee
Daff
Uudistaja
Postitusi: 15
Liitunud: 10 Juun, 2012 10:44
Kontakt:

Re: Au andmine

Postitus Postitas Daff »

Lugedes seda teemat au andmisest NA-s, tundub endale mõni asi pisut võõras. Panen siia oma kogemused mõne reaga kirja. Võib olla on asi ka väeliigis ja teenistuskohas kinni kus ma ise teenisin. OSMCM (eraldiseisev spetsiaalne motoriseeritud miilitsapataljon) oli meie firma nimi. Eeskujulik pataljon Volga-Vjatka tsoonis, toonases Gorkis. Meie seas polnud au andmine mitte kohustus, pigem hea tava endast kõrgemal auastmel oleva kolleegiga suhtlemisel. Just nendega, kes miilitsa vormi kandsid. Kui hakata tagantjärele mõtlema, siis tundub see muu armee taustal pisut naljakas, nagu eputamine või midagi taolist. Au andsime isegi seerudele, kui olime kasarmust väljaspool, avalikus kohas, ohvitseridest rääkimata. Ja vastu tervitati ka alati, oli see siis seeru või mõni kindral. Neid viimaseid muideks tolgendas meil seal pidevalt ringi.
Ainuke situatsioon, kus me au ei andnud , oli majandustöödel olek. Siis olime riietatud hebeedesse ja tavaliselt ilma peakatteta.Kuid käed panime ikka püksiõmblusele.
Omaette peatükk on muidugi need paljukardetud patrullid linnas. Meid need mehed ei kõigutanud, kuna kandsime miilitsa vormi, olime me nende jaoks ikkagi "graždanskije". No ja ega neil meiega poleks midagi nokkida olnudki. Riides käisime soliidselt ja ei mingeid kiikse, võrreldes "rohelisega" (nii kutsusime tavalist sõjaväge), meil polnud. Linnas oli hea jalutada, vaatamata meeletule kogusele tavasõjavõelastest ohvitseride massile, ei olnud vaja käega vehkida. Keegi ei kahtlustanud meie päritolu.
Kasutaja avatar
hillart
Liige
Postitusi: 3281
Liitunud: 07 Jaan, 2005 15:02
Asukoht: Tallinn
Kontakt:

Re: Au andmine

Postitus Postitas hillart »

Meie seas polnud au andmine mitte kohustus, pigem hea tava endast kõrgemal auastmel oleva kolleegiga suhtlemisel.
Ja nii ongi. Tegu on sõjaväelise tervitusega. Ning tobe on mõningate poolt nüüd just-kui uhkustada sellega, et "vaat mina teda või ... ei tervitanud". Just-kui viisakus mingi häbiasi oleks. Aga eks see sõltu ka konkreetsest persoonist. Paduproletaarses maailmakäsitluses on vist tõepoolest vägagi taunitav igasugune kodanlik viisakus, tervitamine jne. :cry:
Postitusi lugedes kasuta kôigepealt oma aju (NB!! peaaju) HOMO SAPIENS !!! (e. foorumlane)

Stellung halten und sterben!!
ghost
Liige
Postitusi: 277
Liitunud: 17 Mai, 2006 21:01
Kontakt:

Re: Au andmine

Postitus Postitas ghost »

Eks selle au andmise – sõjaväelise tervitusega on nii nagu on. Sa ei saa omaette teha midagi, mida keegi teine ei tee. Sa paistad sellisel juhul välja klounina. Ma nüüd ei tea kas tunda selle pärast nüüd mingit häbi, et meil lihtsalt ei olnud kombeks omavahel väeosas sõjaväeliselt tavasituatsioonides tervitada. Pidulikel rivistustel aga küll nagu ikka. Kombed aga on tekkinud tavaliselt väga pika aja jooksul ning mingil põhjusel ja neid ei ole viisakas, kellelgi, oma suva järgi, muutma hakata. Tavaline ’’tere’’, tuttavatele, oli piisavalt viisakas. Eriti viisakas oli seda veel ees- ja isanimega teha. Samuti sooviti peale tööpäeva lahku minnes head õhtut või midagi muud kohast. Mine nüüd võta tagantjärele kinni, kas sai nüüd piisavalt viisakas oldud.
Võiks ju kujutada ette suurt salka lendureid, tehnikuid hommikuti, läbisegi, mingi liikuva sülemina, lennuvälja poole minemas ning samal ajal kogu see seltskond tervitab omavahel neid, keda ta sel päeval esmakordselt näeb. Ma suudan seda endale isegi ette kujutada, aga see oleks arvatavasti sellisel juhul kaader mingist komöödiafilmist.
Eks kergendavaks asjaoluks võib vast lugeda seda, et me ei kandnud igapäevaselt vormi vaid lennutehnilist riietust. Sellel eraldusmärgid puuduvad.
Mida paksem ajatolm, seda ilusamad tunduvad selle all olevad asjad.
Vasta

Kes on foorumil

Kasutajad foorumit lugemas: Registreeritud kasutajaid pole ja 2 külalist