Kapten Sirel- parim magistritöö

[Lemet]

http://www.postimees.ee/?id=279469

Näiteks Gruusia poliitiline juhtkond lähtus oma 2007. aasta ohuanalüüsist, kus oli kirjas, et laiaulatusliku rünnaku oht on väga madal ja pikemas perspektiivis järjest langev. Nad olid selles täielikult veendunud ja sisuliselt ei kaalunud teisi võimalusi. Teatud otsused jäid tegemata ja kui hakati toimuvast aru saama, oli juba hilja.

Kuidagi tuttav tuleb ette...

[krijgsvolk]

... kusjuures seda tuleb ette isegi meie foorumis!
Eriti ühe, peaagu alati ametlikke seisukohti toetava ja kõiki teisi pidevalt lollideks ja "untermenschideks" pidava kaasfoorumlase puhul, kes ametlikke seisukohti kriitikute vastu kaitstes alati ristisõtta kappab ja igas pulmas peigmees ja kõigil matustel kadunuke olla soovib ...
Paraku saame me oma strateegilise planeerimise õigsust lõplikult ainult praktikas kontrollida,mul pole lihtsalt usku poliitikute tarkusesse ja kamina ametnike kompetentsi sisse ja sellesse kui palju nad asjatundjate ja ekspertide arvamust üldse kuulda võtavad ...

[Kapten Trumm]

Ei ole vist liialdus öelda, et enamik meie riigikaitse alusdokumentatsioonist võiks kanda soovmõtlemise nime. "Rünnak on vähetõenäoline, "jõudemonstratsioon piiridel" jne jne jne.

Esimene soovmõtlemise ämber oli ju tegelikukt pronksiöö. Kuigi ühelt poolt oli asjast kasu, oli strateegline kaotus suurem.

[kaur3]

Sisuliselt taandub kogu küsimus sellele, et mida nad meist tahavad ja kui väga nad seda tahavad. Võib-olla nad isegi tahavad midagi, kuid tegelikult selgub, et nad eriti ei tahagi ja mõnusam on lihtsalt trummi taguda. Loodetavasti

Strateegias kasutatavad vahendid.

Selleks, et saavutada soovitud eesmärk, võib valitud strateegia puhul kasutada erinevaid vahendeid, nii materiaalseid kui ka moraalseid, alates tuumarelvade kasutamisest kuni propaganda ja majanduskokkulepeteni. Strateegia kunst seisneb olemasolevate vahendite hulgast kõige sobivamate väljavalimises ning nende koos kasutamise kaudu tekitatakse vastase jaoks psühholoogiline surve, mis piisab meie poolt soovitud moraalse efekti saavutamiseks (ehk murtakse vastase tahe ning ta allub meie soovidele).
Selleks, et välja valida kõige sobilikumad vahendid, tuleb vastase haavatavaid kohti võrrelda meie enda võimekustega. Selleks tuleb omakorda analüüsida soovitatavat moraalset efekti. Keda me soovime veenda? Põhimõtteliselt peab see olema vastase valitsus, kuid mõnikord on lihtsam töödelda juhtivaid isikuid (näiteks Chamberlain Bad Godesbergis ja Münchenis), valides välja argumendid, mis neile korda lähevad. Teinekord on parim viis töödelda teatud avaliku arvamus osa, millel on mõjuvõim valitsuse üle, mõjuvõimsa liitlaste valitsuse üle või läbi ÜRO. Kui lahendamist vajav (tüli)küsimus ei ole väga oluline, siis taolistest mõjutusviisidest peaks aitama. Kui lahendamist vajav (tüli)küsimus on tähtsam, siis on vaja võib-olla kasutada võtteid, millega kaasneb ka jõu kasutamine; siinkohal peab vahendite valimisel võrdlema vastase haavatavaid kohti meie enda võimekustega; näiteks sõjaline võit selle traditsioonilises tähenduses ei ole võib-olla saavutatav või sellega kaasnevad liiga suured riskid. Kui asjaolud on sellised, siis on olemas mitmeid alternatiive: ülestõus, mille eesmärgiks on algatada rahvusvaheline tegevus (näiteks sudeedisakslased enne Müncheni lepet); ülestõus, mille eesmärgiks on kukutada valitsus (näiteks Praha 1948); majanduslik surve (näiteks majandussanktsioonid Itaalia vastu 1935); pikaajaline partisanisõda koos rahvusvahelise survestamisega (näiteks Viet Mihn või Alžeeria mässulised). Missugune sellistest tegevusviisidest avaldab otsustavat mõju vastase liidrite mõtlemisele? Kui lõpuks peab siiski kasutusele võtma sõjalised vahendid, siis mis on nende kasutamise eesmärk? „Vastase relvajõudude hävitamine“ vastavalt Clausewitzi doktriinile? Kas see on võimalik? Kui see ei ole võimalik, siis kas kusagil saavutatav lokaalne edu (näiteks Krimmis 1854) on piisav? Kui jah, siis kus? Mis relvajõudude väeliigid on vastasele eluliselt tähtsad (näiteks mere- ja õhuvägi Suurbritanniale, maavägi Prantsusmaale)? Mis geograafiline piirkond on vastasele eluliselt tähtis? Kas on oluline vallutada vastase pealinn või see on väärtusetu? Kas piisab ähvardusest, et pealinn hävitatakse? Ja nii edasi ja edasi. Seda tüüpi analüüs peab jätkuma seni kuni me oleme suutnud välja selekteerida vahendid, mille kasutamise tulemusel saavutame me soovitud tulemuse.

Strateegiline plaan.

Nüüd saab välja töötada strateegilise plaani. Meil on tegemist kahe vastandliku jõuga; iga meiepoolsele tegevusele, vastab vastane omapoolse tegevusega ja me peame sellega arvestama ning kasutusele võtma kaitsevõtted. Tema reageering võib olla rahvusvaheline või siseriiklik, psühholoogiline, poliitiline, majanduslik või sõjaline. Iga järgnev meiepoolne tegevus, koos vastase võimaliku reageeringuga, tuleb kokku kirjutada üheks tervikuks plaaniks, mille eesmärgiks on tagada selle töökindlus vaatamata vastase vastutegevusele. Kui tegemist on korraliku plaaniga, siis ei tohiks tekkida ka tagasilööke. Tulemuseks on riskivaba strateegia, mille eesmärgiks on säilitada meie enda tegevusvabadus. Loomulikult peab strateegia ette nägema võimaliku sündmuste jada, mis kulmineeruvad meie poolt soovitud olukorra saavutamisega. Kahjuks ei tulnud see Prantsusmaal välja, ei 1870 ega ka 1939. Aastal ning Indohiinas ega ka Alžeerias. Tuleb silmas pidada, et kahe vastandliku jõu võitluses, on olemas ka rahvusvaheline mõõde. Liitlaste või isegi neutraalsete riikide poolne surve võib muuta sündmuste käiku (Suessi kriis). Saksamaa kaotas kaks sõda, sest ei suutnud sellest aru saada. Ta tõi Suurbritannia sõtta Belgia ründamise ning USA allveelaevade sõja tõttu. Rahvusvahelise surve mõju meie enda tegevusvabadusele on strateegilise plaani oluline aspekt; tänu tuumarelvade olemasolule on see aspekt eriti tähtis, sest need relvad on muutnud riigid üksteisest sõltuvaks.

jne

[hummel]

Kõik on iseenesest tore. Siiski tuleks meeles pidada, et sellel lool võiks olla ka moraal meie tänasele riigikaitsele.

Minu arusaamisel on meie riigikaitse orienteeritud suuresti just pikale ja selgele eelhoiatusele. Sellest tulenevalt on enamus planeeritud riigikaitseressursist paberil ja vajab esmalt mitu pikka päeva (kui mitte enam) reaalsuseks formeerimist ja korrastamist. Reaalne igapäevane riigikaitseressurss on aga enamuses igasuguse üllatuse vastu praktiliselt võimetu (isegi kaitsetu) ja mängust väljas. Lihtne arvestus näitabki, et kui vaenlasel on vaja meile tuul alla teha, siis neid kahte nõrka kohta ära kasutades ongi see kõige reaalsem.
Lihtne tõde on, et kui vaenlane ei suuda meid üllatada ning paralüseerida tundidega-päevaga, ei suuda ta meid üllatada ja paralüseerida ka nädalase eelhoiatusega alustades!

Olen mõelnud, et see meie kanajalgadel lahinguvalmidus võib olla ka tahtlikult suunatud tegevus, mitte rumalus. Küll aga ei ole meil kindlasti puudust laiskloomadest, kellele see olukord meele järele on.

Lisaks asjaolu, et sõdu alustavad või väldivad poliitikud, kuid lõpetama on sunnitud sõjaväelased.
Sõjaväelaste võimuses pole riigikaitset vaenlase vastu mobiliseerida ilma poliitikute korralduseta, kuid kallale tuleb vaenlane esmalt ikka sõjaväelastele.

Nende kahe lause moraal on, et rahuaegne armee peab olema võimaliku kallaletungi tõrjumiseks valmis ka ilma poliitikute taga seisvate otsusteta.

[wolfgang]

Kui vaenlane kallale tuleb siis võib juhtuda, et ei näe sõjaväelasi niipea. Esimene koht oleks Jõhvi(Narvast alla tunni tulla mööda maanteed). Kas selleks ajaks sealgi kaitse orgunnitud saab ja, kui saab siis on seal võimalik juba liikumise suunda muuta ja kaitsest mööda kimada. Ilmselt kuskil Lääne-Virus tekiks esimene reaalne variant raginaks. Samas, ilmselt, on Tapa küljeall siis juba suitsusambaid ja pommiauke näha, et ei tea kas sealgi midagi aretab.
A, kui mööda merd või õhutsi tulla on armeel, uue valitsuse käsk tukid hakki panna, enne käes, kui sõjaväelastel võimalus kalleletungi tõrjuda.
See mu, kui tsiviilisiku, ettekujutus tänasest sõjaväe võimekusest.

[Kapten Trumm]

Reaalne igapäevane riigikaitseressurss on aga enamuses igasuguse üllatuse vastu praktiliselt võimetu (isegi kaitsetu) ja mängust väljas. Lihtne arvestus näitabki, et kui vaenlasel on vaja meile tuul alla teha, siis neid kahte nõrka kohta ära kasutades ongi see kõige reaalsem. Lihtne tõde on, et kui vaenlane ei suuda meid üllatada ning paralüseerida tundidega-päevaga, ei suuda ta meid üllatada ja paralüseerida ka nädalase eelhoiatusega alustades!

Ma arvan, et siin tasub vahest küsimusi esitada seltskonnale, kes õppisid omal ajal Soomes - miks kriitikavabalt "soome süsteemi" rakendatud on. Kunnas kaasa arvatud.

Soomlased saavad seda endale lubada juba puhta territooriumi sügavuse pärast. Seda riiki lihtsalt paari-kolme soomuskolonniga ei valluta. Ja nad ise on kah mures selle üllatusrünnaku variandi pärast. Kuigi seal on seda mõnevõrra keerukam teha.

Teiseks hoidub Soome otsesest konfrontatsioonist Venemaaga ja see kultuur on soomlastel hästi paigas - VF on igakülgselt aru saanud, et soomlastega on kõige kasulikum hästi läbi saada. Kui suhted on stabiilselt head, siis päris üleöö just sõda ei alusta.

Kolmandaks - but not least - Soomes praktiliselt puudub viies kolonn ja see annab sõjaväe liigutamisel rahu ajal märksa suuremad võimalused kui meil (kus iga sibul kannab Lasnogorski paneelika anknalt ette - 40 sõjaväe masinat, sõitsid sinna ja sinna...)

Neljandaks - ega nad päris kaitsetud ka pole. Näiteks õhuvägi on päris korralik.

Nüüd võtame need neli punkti Eesti kohta:
1. territooriumi sügavus - null. Saarestik ei puhu pilli, sest puudub laevastik. Pealegi on kogu Eesti elu ju koondunud Tallinna. Sealhulgas ka sõjapidamise ressursid.
2. suhted Venemaaga - kaootilised ja kohati hüsteerilised. Null.
3. viies kolonn - Eestis väga arvukas ja äärmiselt mittelojaalne - null.
4. suure purustusjõu ja kõrge valmidusega väeliigid - null.

Soome süsteemi eeldustes võidab Soome pika puuga 4:0.

[Gfreak]

Wolfgang, ära unusta Kaitseliitu. Selle peale võib kindel olla, et juba Narvast saati kuskiltkohast vaenlase pihta tuld antakse ja vahest ka mõni tank õhku lastakse.

Neid kolonne võib kinni pidada küll, ja täitsa edukalt. Pole see seis NII nutune midagi, kuigi jah, hõisata pole siin kah põhjust.

Muideks, alati kiputakse unustama lõunarinnet. Ei ole see teps mitte nii et vaenlane tuleb mööda Tallinn-Narva maanteed ja ongi kõik. Ma pakun, et vähemalt Tartu on neil pinnuks tagapõses, mis on vaja kähku endale krahmata. Ja pakun, et ka seal on mingi võimalus et saadakse jopski ennem vähemalt ajutiselt seisma pandud, ja moll punaseks taotud.

[hummel]

Mina KL-ile ootamatu kallaletungi puhul väga ei panustaks. Üksikud stiihiliselt tegutsevad kergelt relvastatud grupid 100-st masinast koosnevatele kolonnidele erilist ohtu ei kujuta. Ei kujutanud ka Gruusias, kus vist isegi mingid tulevahetused maanteel toimusid (üks video on ka netis). Venelased ei viitsinud isegi korralikult lahingrivistuse hargneda. Kaitseliitlastel pole minuarust kodus automaatrelvi või kui ongi, siis selliste asjadega on võimalik vaid vaenlase hirmutamine. Granaadiheitjaid ega reaktiivmoona ilmselt naljalt koju ei anta ja nende maleva laost kättesaamiseks läheb kindlasti hulk tunde. Ehk kui vaenuvägi peaks peale keskööd üle piiri kolistama, siis enne hommikut küll midagi ei saa. Vb ei saa ka siis veel, sest pedandist laoülem teatab, et "puudub pealiku käskkiri" vms. Hommikuks on piiriäärsemate maakondade KL relvalaod ja staabid ilmselt aga juba "uute" valvuritega mehitatud.

Rühmade ja suuremate allüksuste kokkusaamine, relvastamine, lahingvarustamine ja motoriseerimine võtab KL-is oma päevajagu ja arvestades õppuste kogemusi ei oleks ma seejärel ka täiesti kindel, et nad käigult suudavad mehhaniseeritud vastase edasiliikumise tema pealöögisuunal riivistada. Kui maakaitserühmi-kompaniisid (eriti kõigi tasemete pealikke) paar päeva peale formeerimist maastikul treenida, siis ehk juba jah.

Kaitseväe, sealhulgas ajateenijate, vaieldamatuks eeliseks oleks asjaolu, et rühmi-kompaniisid ei ole vaja ei kokku kutsuda, formeerida ega ka käsuahelaid jms kokku treenida. Päevnik karjub "äratus", "lahinguhäire" vms ja näit miski tunni-kahe jooksul on kogu seltskond juba relvastatud, laskemoon ja varustus välja võetud ning sõidukid rännakuvalmis pandud. Kogu kaadri töölejõudmiseks läheb loomulikult aega, kuid ajateenijad-allohvitserid peaks suutma väeosa korrapidaja korralduste järgi hädapärast ka ise mõningaid otsuseid langetada. Samuti, kui on määratud kompaniide ja rühmade ajalteenija-vastutavad, siis hädapärast oleksid nad kindlasti suutelised ka ise välja sõitma. Kompanii kohta peaks vähemalt 1-2 oma kaadriväelast siiski kaasas olema, kuid küllap niipalju ikka selle paari tunni jooksul kohale laekub...

[toomas tyrk]

Kaitseväe, sealhulgas ajateenijate, vaieldamatuks eeliseks oleks asjaolu, et rühmi-kompaniisid ei ole vaja ei kokku kutsuda, formeerida ega ka käsuahelaid jms kokku treenida.

Aga näiteks Jaanipäeva hommikul? Kellele päevnik oma "äratus" röögatab?

Ei maksa unustada, et Kaitsevägi on praegu ainult väljaõppekeskus, kus mehed on kohal 5 päeva nädalas ning 9 kuud aastas.

Kuigi olen nõus ka praeguse EKL'i kiirreageerimisvõimekuse hinnagu osas.

Lihtsalt mõlemad jätavad üht-teist soovida

[toomas tyrk]

Ja tunni-kahega sõidavad Eestist üle-läbi vaid lennukid ja kopterid.

Kopter - tunniga. Saaremaale kauem
Lennuk - sõltub muidugi lennukiirusest ja -kõrgusest - alates 10 minutist kuni 30 minutini. 1 tunni saavutamiseks tuleb ikka väga aeglaselt lennata või sik-sakke teha.

Hummeli tekstis pole aga kusagil öeldud, et tunni-kahega sõidetakse Eestist üle. Küll ollakse tunni-kahega aga näiteks juba Sillamäel.

Heal juhul juba Jõhvis.

Kui eestlastel sel ajal aga alles äratus on, siis on ikka jama küll...

[tommy]

Äkki keegi oskab tuua mõne näite, kus sõda on alanud ühele osapoolele nn. "lambist"...??:roll:
Kus armee viibis sel ajal tavareziimil, "tööl viis päeva nädalas, kaheksa tundi päevas"..??
Lihtsalt, ärkasime hommikul üles, viskasime pilgu aknast välja, aga seal, kassa näe, sõda.
Eila veel, tõstsime naaberriigiga saatkonnas tooste, vahetasime õnnitlustelegramme riigipühade puhul,....ja nüüd ühe ööga äkki niimoodi...
Ei mingeid märke, ei eelnevat teravat poliitilist vastasseisu, ei suhete katkestamist, ei mitmesuguseid provokatsioone, ei katseid suruda peale poliitilist, majanduslikku ja sõjalist isolatsiooni....
Ja ei mingeid ettekandeid oma luureorganitelt, ei infot vägede koondamise kohta meie piiri äärde, ei mingeid andmeid raadio-ja elektrooniliselt luurelt, ei mingeid hoiatusi liitlastelt...

Jep, lihtsalt üks tavaline päev, sõjaväeosad meil tavareziimil, pooled ajateenijad kodudes, kaadril puhkuseperioodid, ei mingeid reservväelaste kogunemist(hoidku jumal), kaitseliitlased oma tsiviiltööpostidel, relvad ja varustus kindlalt luku taga....

Ja nii nad tulidki....
Ju me siis väärime oma saatust.

[Lemet]

Noh, traditsioonilises kooliajaloo võtmes pakuks välja 22 juuni 1941...

[tommy]

Noh, traditsioonilises kooliajaloo võtmes pakuks välja 22 juuni 1941...

Jajaa...
Seda et ees ootab sõda, polnud Nõukogudemaal üllatus vist kellelegi...
Aga et kaitsesõda...

[toomas tyrk]

Siin on palju Iisraeli sõpru. Näiteks veel Yom Kippuri sõda.

Lisavihjeid veel - Yom Kippur on Iisraelis rahvuspüha, kus kärbes ka ei lenda.

Vihje 2 - kes olid need nõunikud, kes araablastel aitasid sõjaplaani ette valmistada ning alguskuupäeva välja valisid

Siis veel Iraagi rünnak Kuveidile 1991.

Kui veidigi viitsiks rohkem mälus sorida - neid sõdasid ikka tuleb ja tuleb. See aeg on juba kauges minevikus, kus kõigepealt saadeti vastas-riigi kuningale käskjalaga kiri, et nüüd me hakkame tulema...